Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil.

Mittevaieldavad asjaolud - Hageja ja Lõuna-Eesti Metsatööde OÜ vahel oli 07.11.2007. a sõlmitud liisingleping nr 0182616L, mille esemeks oli kaubik Volkswagen Transporter 2.5, ehitusaastaga 2003 (edaspidi nimetatud vara või sõiduk). Lepingu juurde kuuluvad üldtingimused (tl 38-43). - Hageja ja kostja vahel oli liisinglepingu tagatiseks 07.11.2007. a sõlmitud käendusleping nr 0182616L (tl 70-71). Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista lepingujärgne võlgnevus 6209,76 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (5816,78 eurolt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus sätestatud määras. Hagiavalduse ja lisade kohaselt kohustus hageja liisinglepingu kohaselt andma vara (sõiduki) lepingu perioodiks liisinguvõtja, Lõuna-Eesti Metsatööde OÜ, valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus kokku lepitud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäära olid lepingu pooled kokku leppinud lepingu p-.s 2.1. Liisinguvõtja kohustus sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ja tasuma kindlustusmaksed. 29.11.2007. a ja 25.11.2008. a sõlmisid hageja ja liisinguvõtja, Lõuna-Eesti Metsatööde OÜ, lepingu teenuste lisa, mille kohaselt võimaldas hageja liisinguvõtjale lisateenuse näol Statoil kütuse krediitkaardi kasutamist. Lepingu teenuste lisa kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale teenuste eest vastavalt hageja poolt esitatavatele arvetele. Käenduslepingu kohaselt võttis kostja, Axxxx Rxxxxx, endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 12 573,30 euro tasumise eest. Liisinguvõtja Lõuna-Eesti Metsatööde OÜ rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata lepingu alusel liisinguvõtjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus, s.o põhiosa- ja intressivõlgnevus) kokku summas 2475,34 eurot. Hageja on arvestanud tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0.25% päevas ja viivisvõlgnevus moodustab 392,98 eurot. Kuna liisinguvõtja rikkus lepingut, saatis hageja talle 04.02.2009. a teatise lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris hageja liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja palus liisinguvõtjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja või siis kokkuleppe sõlmimiseks ühendust võtta. Hgeja saatis vastva teate 05.02.2009. a ka kostjale. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas Lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastmiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn poole. Vara valdus taastati 14.09.2009 ja seejärel andis hageja

vara võõrandamiseks üle Valoor AS-ile. Vara realiseeriti hinnaga 3227,80 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu, mille suuruseks oli 9437,56 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 6189,23 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 2 475,34 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 380,01 eurot (käibemaksuta), viivisarvete võlgnevus summas 392,98 eurot. Lepingust tuleneva nõude ja vara realiseerimishinna vaheks on 6209,76, millise summa palus hageja lähtudes VÕS § 367 lg 1; 4 ja lepingu p 3.7; 7.4 välja mõista kostjalt, kuna kostja oli liisinglepingu käendaja. Hageja on esitanud kostjale vastava nõude 05.11.2010.a kirjaga, kuid kostja ei ole nõuet täitnud. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise põhinõudelt 5816,78 eurolt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Viivise määraks on lepingu p 5.1. kohaselt 0,25% päevas. Hageja teatas 20.09.2012. a täiendavas seisukohas (tl 100-106), et ei võta kostja pakutud kompromissettepenakut vastu. Hageja selgitas, et andis 04.02.2009 liisinguvõtjale edastatud ülesütlemisavalduses liisinguvõtjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise lõpetamiseks ning andis sama võimaluse ka kostjale, kuid kostja jättis nimetatud võimaluse kasutamata. Kostja, kes oli ka liisinguvõtja seaduslik esindaja, sai vastavasisulise kirja kätte 10.02.2009.a. Hageja hoiatas nii liisingvõtjat kui kostjat, et tal on tulenevalt lepingu p 7.1.3. õiguse leping üles öelda. Hageja oli seisukohal, et kuna olid täidetud kõik materiaalõiguslikud ja formaalsed tingimused lepingu ülesütlemiseks, on hageja seda ka mõistliku aja jooksul teinud. Hageja kinnitas, et ütles lepingu erakorraliselt üles alates 09.09.2009.a. Mingit täiendavat tahteavaldust ei pidanud hageja selle kohta enam tegema, kuna ülesütlemise tahteavaldus oli edastatud juba 04.02.2009 ning liisinguvõtjale ja kostjale olid lepingu rikkumise tagajärjed teada. Asjaolu, et hageja ütles lepingu üles septembris, andes sellega liisinguvõtjale täiendava aja võla tasumiseks ja liisingueseme kasutamiseks, ei ole käsitletav hageja pahauskse käitumisena, vaid heauskse soovina anda lepingupoolele võimalus vältida liisingulepingu ülesütlemisega kaasnevaid tagajärgi. Seoses müügiprotsessiga teatas hageja järgmist: 04.02.2009.a kirjaga saadeti liisingvõtjale ja kostjale ka müügiprotseduuride kirjeldus, milles oli muuhulgas selgitus, et liisinguvõtjal on õigus saada infot ning et sõidukit pakutakse müügiks internetiportaalides ning müügiplatsil ja kui sõiduki vastu huvi puudub, alandatakse hinda igakuiselt. Kostja sai kirja kätte 10.02.2009. a. Hageja leidis, et nimetatud infolehe edastamisega oli ta täitnud liisingvõtja kaasamise kohustuse. Hageja selgitas, et suunas sõiduki müüki hinnaga 7669,40 eurot (käibemaksuga), teavitades müüki suunamisest liisinguvõtjat ja kostjat 08.10.2009.a. Sõidukil oli mitmeid puudusi, mis mõjutasid märkimisväärselt müügihinda. Kuna sõiduki vastu huvi puudus, alandati müügihinda 6518,99 euroni (käibemaksuga) ja sellest teavitati liisinguvõtjat ja kostjat 12.11.2009. a. Seoses asjaoluga, et liisingueset ei soovinud ka alandatud hinnaga keegi osta, langetas hageja veel hinda 5432,49 euroni, teavitades sellest liisinguvõtjat ja kostjat 19.11.2009. a. Kaubikut pakuti kogu müügiperioodi (01.10.2009–31.12.2009) müügiks internetiportaalis www.auto24.ee. Auto realiseeriti 31.12.2009. a hinnaga 4129,01 eurot (koos käibemaksuga). Hageja leidis, et kostjal oli võimalus sekkuda ja pakkuda ostjat või ka vara ise ära osta. Hageja leidis, et kostja etteheited müügiprotsessi osas on paljasõnalised. Kolm kuud ei ole hageja hinnangul kiirmüügi periood ning arvestada tuleb ka üldist majanduslikku olukorda. Hageja on tõendanud liisingueseme müügihinna ning müügihind on kujunenud vabaturutingimustes nõudluse-pakkumise suhtes, on tõendatud vara turuväärtus. Hageja leidis, et tegelikku ja adekvaatset turuväärtust ei ole võimalik kindlaks määrata ilma vastava eseme müügiprotsessita. Kostja vastuväidetele tagastamis- ja võõrandmiskulude osas märkis hageja järgmist. Kui lähtuda kostja paljasõnalistest väidetest, et ta tagastas sõiduki isiklikult 14.09.2009, siis ei

olnud see viivitamatu tagastamine, nagu näeb ette liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.5. Viivitamatu tagastamisena käsitleb hageja sõiduki tagastamist järgmisel päeval pärast lepingu ülesütlemist. Kuna hageja andis liisinguvõtjale ajapikendust kuni 09.09.2009. a, siis hiljemalt 10.09.2009. a pidi liisinguese olema tagastatud. Hageja märkis, et ei käi ise liisinguesemeid tagasi võtmas, mistõttu oli põhjendatud vastava teenuse tellimine OÜ-lt Reeborn, kes taolisi tagastusteenuseid osutab. Tagastusteenuse osutajal on õigus nõuda hagejalt teenustasu, kui ta on liisinguvõtjaga ühendust võtnud ning täpsustanud kuhu sõiduk tuleb tagastada ning vormistab kohapeal vara üleandmise-vastuvõtmise akti, teostades seejuures sõidukile esmase visuaalse kontrolli ja märkides üleandmise-vastuvõtmise aktis liisingueseme nähtavad puudused. Lähtudes lepingu p 7.5.1. on liisingvõtja (ka käendaja) kohustatud tagastamisega seotud kulud liisinguandjale hüvitama. Hageja jäi ka viivise nõude juurde ja märkis, et kuna liisinglepingut rikuti, on tal õigus nõuda viivist lepingus kokku lepitud määras ja viivist on õigus nõuda ka pärast lepingu ülesütlemist. Hageja märkis, et lepingu ülesütlemine ei oma viivise arvestamisel tähtsust. 11.04.2013.a täiendavas seisukohas (tl 135-137) teatas hageja, et ei nõustu kostja arvamusega, et hageja tegevus on talle kahju tekitanud. Hageja märkis, et turuväärtust kajastab hind, millega vara suudeti realiseerida. Hageja arvates ei ole kostja suutnud tõendada, et sellise puudustega sõiduki turuväärtus oli kõrgem. Hageja leidis, et kostja poolt esitatud ekspertiisiakt ei ole mitmel põhjusel usaldusväärne: hinnang on antud puuduliku lähtematerjali ja ebapiisava informatsiooni alusel ilma elementaarsete asjaolude analüüsitama samuti on ekspert jätnud vajalikud andmed kogumata- uurimata sõiduki ajaloo, arvestamata sõidukil esinenud puuduseid ja eriti olulise asjaoluna 2009. aastal valitsenud majandusliku olukorra ehk sügava majanduskriisi ja selle mõju sõiduki hindadele. Hageja oli seisukohal, et selle tõendi alusel ei saa tuvastada vara kohalikku keskmist müügihinda ehk turuväärtust. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu osaliselt ja oli valmis sõlmima hagejaga kompromissi debitoorse võlgnevuse summas 2035,05 eurot. Kostja oli seisukohal, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust. Hageja liisingulepingu üldtingimuste kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Kostja arvates vastav selliselt see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lgst 1, on hageja liisingulepingute üldtingimuste vastav regulatsioon tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks aktiivselt liisingueseme müügiga tegelenud. Hageja lähtus enda poolt koostatud vara müügiaktist, millega määras üksnes lakooniliselt sõiduki müüjaks Amserv Auto AS-i ja aktsepteeris sõiduki müügihinda 50 504,16 krooni/3227,80 eurot (käibemaksuta). Kostjat teavitas hageja liisingulepingust tulenevatest ja käenduslepingu alusel kostja poolt tasumisele kuuluvatest summadest alles

05.11.2010. a. Nimetatud teatisest nähtub, et hageja nõuab kostjalt kui käendajalt võlgnevust summas 230 034,59 krooni/14 701,89 euro tasumist 14 päeva jooksul. Teatise lisaks oleval nõude kalkulatsioonil on kirjas, et liisinguleping on lõpetatud 09.09.2009.a. Kostja on seisukohal, et hageja on lepingu ülesütlemisel ja lepingu lõpetamisel käitunud vastuoluliselt ja ebamääraselt, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingu lõpetamise asjaoludest ei ole kostjat kui lepingu täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut (käendajat) nõuetekohaselt ja piisava põhjalikkusega informeeritud ja seeläbi on hageja tekitanud kostjale rahalisi kohustusi, mille tekkimist oleks kostja saanud ja soovinud vältida. Hageja ei teavitanud kostjat ka vara müügiprotsessi kulgemisest (hinna määramine, alandamine jms), mistõttu puudus kostjal võimalus määratud hinnaga arvestada ja soovikorral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Kostja leidis, et vara müügiprotsess ei ole olnud läbipaistev ning hagejale on nn müügikahju tekkinud hageja enda tegevuse tõttu, sest lubas enda esindajal vara võõrandada alla selle tegeliku väärtuse. Kostja oli seisukohal, et vara väärtus ületas lepingu lõpetamisel vara jääkmaksumuse, mistõttu ei ole kostja hagejale hagiavalduses märgitud kahju tekitanud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et kuna vara ei tagastatud, oli ta sunnitud pöörduma OÜ-u Reeborn poole, millega tekkisid ka kulud. Kostja kinnitas, et tagastas vara 14.09.2009. a vabatahtlikult. Kuna on ebaselge, milliseid toiminguid on hageja ise või OÜ Reeborn teinud vara tagastamiseks, on ebamõistlik nõuda selle eest 191.73 eurot. Kostja märkis, et vara hindamisakti sõiduki tagastamisel 14.09.2009. a ei koostatud. Hageja on esitanud kostja vastu muu hulgas nõude 264,27 eurot, mis tuleneb Amserv Auto AS-i 23.12.2009. a esitatud arvest. Arve koosneb hoiutasust 2475 krooni (lisandub käibemaks), transpordist Tartu-Tallinn summas 729,16 krooni (lisandub käibemaks) ja pesust 241,67 krooni (lisandub käibemaks). Kostja esitatud arvel märgitud kulude vajalikkusega ei nõustunud. Kostja leidis, et hoiutasu arvel ei ole mõistlik (igakuine hoiutasu ca 800 krooni). Hageja ei ole tõendanud, et vara transportimine ja pesu on aset leidnud või milline seos oli neil liisinguvõtjale kaasnevate liisingulepingu lõpetamise tagajärgedega. Kostja ei pidanud õiguspäraseks hageja viivisenõuet, sest tulenevalt ebamäärasusest lepingu lõpetamise täpse aja ja nõudesumma arvestuse osas ning kostja puudulikust teavitamisest, ei pea kostja hageja viivisenõuet enda suhtes põhjendatuks. Kostja 09.04.2013. a täiendavates vastuväidetes (tl 123-126) jäi varem esitatud vastuväidete juurde. Kostja märkis, et ei ole vaidlustanud liisingulepingu ülesütlemise materiaalõiguslike ja formaalsete tingimuste täitmist ning on oma tegevusega aktsepteerinud liisingulepingu lõpetamist. Samas ei tähenda see aga, et kostja peab hageja tegevust liisingulepingu ülesütlemisavalduse esitamisel ja sisulisel lõpetamisel õiguspäraseks ning hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. Kostja ei pidanud mõistuspäraseks ka hageja poolt väljendatud seisukohta, et liisingulepingu ülesütlemisavalduse esitamine 04.02.2009. a ning tegelik lõpetamine alles 09.09.2009. a, oleks tõlgendatav liisinguvõtjale ja kostjale (käendaja) nö. soodustuse tegemisena vältimaks liisingulepingu ülesütlemisega kaasnevaid tagajärgi. Kostja selgitas, et 08.10.2009. a on hageja kostjale koostanud ja edastanud teatise, mille kohaselt on sõiduk suunatud müüki hinnaga 7669,40 eurot (koos käibemaksuga). 12.11.2009. a on hageja koostanud teatise, mille järgi on sõiduki hinnaks määratud 6518,88 eurot (hinna alandamine vähem kui kalendrikuuga ca 15%) ja juba 19.11.2009. a on sõiduki hinda alandatud 5432,49 euroni koos käibemaksuga (alghinnast on tehtud allahindlust ca 30 %). 31.12.2009. a on sõiduk võõrandatud veelkord langetatud hinnaga 4129,01 eurot koos käibemaksuga, mis moodustab ca 54 % sõiduki alghinnast. On ebaselge, mis tingis hinna nii kiire ja suure alandamise. Kostja pidas hageja ülalkirjeldatud tegevust sõiduki müügi läbiviimisel läbipaistmatuks ning kostja ja liisinguvõtja suhtes pahatahtlikuks. Kostja esitas kohtule tõendina ekspertarvamuse, milles on sõltumatu spetsialist määranud liisinguobjektiks olnud sõiduki maksumuseks (turuväärtuseks) 2009.a teisel poolel 10 000 eurot

koos käibemaksuga. Eeltoodust tulenevalt on hageja sõiduki võõrandanud alla selle turuväärtuse ja tekitanud kunstlikult müügikahju summas 5870,99 eurot. Kostja ei nõustunud hageja väidetega, et sõiduki hinda mõjutasid selle halb tehniline seisund ja väidetavad vigastused. Sõiduki reaalne turuhind, mis vastas tagastamise ajal kehtivale väärtusele, on sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis jäänud märkimata ning sõidukit pole ka hiljem hinnatud. Kostja on seisukohal, et tagastatud liisingueseme väärtust oleks pidanud hindama lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 09.septembril 2009. a. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduki turuväärtus oli just 4129,01 eurot (sõiduki müügihind Saksa Auto AS-ile). Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud sõidukit kõrgema hinnaga võõrandada, ei tähenda, et selle turuhind ei olnud kõrgem. Kostja leidis, et sõiduki madalama hinnaga müümise riisikot kannab hageja. 17.04.2013. a vastuses (tl 141-142) teatas kostja, et ei ole nõus hageja taotlusega liisingueseme turuväärtuse määramiseks ekspertiisi määramiseks. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kostja poolt esitatud spetsialisti poolt välja toodud sõidukite müügihinnad ei ole reaalsed või, et need ei arvesta 2009.a teise poole majandusolusid (majanduslangust), sest tegemist on just majanduslanguse perioodil tehtud tehingutega. Kostja leidis, et Saksa Auto tegevus hinna kajastamisel on olnud ebaselge, mis seab kahtluse alla ka sõiduki tegeliku müügihinna summa. Samuti ei ole hageja palunud Saksa Auto AS-il esitada andmeid selle kohta, millise hinnaga nimetatud sõiduk omakorda maha müüdi.

Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooled ei vaidle, et kostja vastustus tuleneb käenduslepingust, milles ta võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtja Lõuna-Eesti Metsatööstuse OÜ-ga viimase ja liisinguandja (hageja) vahel 07.11.2007.a sõlmitud liisinglepingust nr 0182616L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatava summa ülempiiriks leppisid lepingu pooled kokku 12 573,30 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kostja ei esitanud vastuväiteid liisinglepingu, mille tagamiseks ta oli käenduse andnud, ülesütlemise põhjendatuse kohta. Kostja võttis ka omaks, et liisinguvõtja, põhivõlgnik LõunaEesti Metsatööstuse OÜ, on rikkunud liisinglepingut, mistõttu oli hagejal õigus leping üles öelda. Esitatud tõenditest nähtub, et liisinglepingust ja selle lisadest tulenev võlgnevus on tekkinud alates maist 2009 (tl 54)- arvelt nr 8543996330 nähtub, et perioodi 01.0530.05.2009.a arve summas 7834,36 krooni on tasutud osaliselt, tasumata 470,35 eurot, tasumata on ka perioodide 31.05-30.06.2009, 01.07-30.07.2009 ja 31.07-30.08.2009.a arved (tl 49-53). Viiviste osas on koostatud liisingvõtjale arved 08.05, 04.06, 06.07, 10.08 ja

07.09.2009 (tl 55-59). Kostja nimetatud võlgnevusi ei vaidlusta. Lähtudes solidaarse vastustuse põhimõttest on hagejal õigus esitada liisinglepingu rikkumisest tulenev nõue kohe käendaja vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise, mis kujuneb vara jääkmaksumuse, debitoorse võlgnevuse, viivise, müügi ja valduse taastamise kulude ja vara müügihinna vahest. Hageja viitab nõude alusena lepingu üldtingimuste p 7.4.1. Nimetatud lepingu punkt sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Liisinglepingu üldtingimuste p 7.4. sätestab toimingud, kui liisingleping öeldakse üles üldtingimuste p 7.1. alusel. Nimelt kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisinglepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisinglepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellel järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Kostja esitas nimetatud lepingu punktile vastuväite ja leidis, et liisinglepingu üldtingimuste punktid, mis panevad liisingeseme hinnariski üksnes liisinguvõtjale (ja seeläbi ka käendajale) on tüüptingimusena tühised VÕS § 39 lg 2 ja 42 lg 1 tulenevalt. Kuna tegemist on liisinglepingu lisaks olevate üldtingimustega, mis olid välja töötatud liisinguandja poolt, on need VÕS § 35 tulenevalt tüüptingimused. Riigikohus on 06.02.2013.a lahendis 3-2-1-184-12 punktis 17 andnud analoogsete hageja poolt kasutatavate üldtingimuse osas järgmise sisuga seisukoha: Kolleegiumi arvates on viidatud liisingulepingu ÜT säte (sh p 7.4.1) tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult. Seega on ÜT säte selles osas tühine (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5211, p 15). Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Seega võib liisinguandja viidatud ÜT sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu ÜT p-s 7.4.1 nimetatud hüvitisenõude. Isegi kui liisinguandja igapäevases praktikas sellest ei lähtu, tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 järgi objektiivselt. Riigikohus leidis ka, et tüüptingimus on tühine ka äriühingust kostja suhtes: Kuigi kostja I (äriühing) ei ole tarbija, on see tingimus kolleegiumi arvates VÕS §-le 44 tuginedes selles osas ka tema suhtes ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18). Riigikohus märkis aga, et tüüptingimuse osaline tühisus ei mõjuta kolleegiumi arvates ülejäänud liisingulepingu kehtivust VÕS § 41 järgi. Riigikohtu otsuse p 18 on selgitatud, et on lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kolleegium märgib lisaks, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse

otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10% . Kuigi liisinguvõtjale on saadeti 04.02.2009. a teavitusleht liisingueseme müügiprotseduuri kohta (tl 60-61) ning teavitati alghinna määramisest 08.10.2009.a (tl 114) ja selle alandamisest 12.11.2009. a (tl 116), 19.11.2009. a (tl 118), ei ole nimetatud toimingud kohtu hinnangul piisavad riigikohtu lahendites viidatud kokkuleppeks. Samuti ei täida need piisavalt ka nn lubatud tüüptingimuse eeldusi. Kohtu hinnangul puudub nimetatud protseduuri kohaselt liisinguvõtjal tegelikult võimalus müügihinna (eelkõige alghinna ja selle alandamises) kujundamises kaasa rääkida - pakutakse vaid võimalust ise liisinguese välja osta ning osaleda ostja leidmisel. Kohtu hinnangul ei ole hageja ka ise seda protseduuri täitnud - alghinda ega hinna alandamisi ei ole määratud komisjoni poolt (p 4, 9) ning ebaselge on hinna alandamise reeglistik (kui tihti, millises määras jne), mis annab liisinguandjale võimaluse teha ainuotsustusi. Kohus leiab, et liisinguvõtja oleks müügiprotsessi kaasatud näiteks siis, kui liisinguandja ja –võtja määraks alghinna (tegelikkuse vara tagastamise vääruse) omavahelisel kokkuleppel aktiga. Käesolevalt ei ole koos kostjaga fikseeritud aga isegi mitte sõiduki seisundit selle üle andmisel- vara üleandmise-vastuvõtmise aktil (tl 63) puudub vara üleandja allkiri, kuigi kostja viis sõiduki isiklikult selle üleandmise kohta. Kohus leiab, et kui hageja ostab teenust kolmandalt isikult, tuleb tagada, et kolmas isik koostaks akti koos liisinguvõtjaga, et vältida vaidlusi akti kantud asjaolude üle. Nimetatud asjaolu tõttu ei pea kohus esitatud akti usaldusväärseks tõendiks sõiduki seisukorra kohta. Pooled vaidlesid sõidukil väidetavalt esinemate vigastustele, mis on üleandmis-vastuvõtu aktis märgitud. Kohus leiab, et kuna akt koostati ilma liisinguvõtja esindajata, ei ole vaid hageja valitud kolmanda isiku poolt ühepoolselt akti kantud väidetavad puudused piisavalt tõendantud. Kohus nõudis hagejalt ekspertiisi tarvis välja sõiduki originaalfotod (t lk 166-185). Fotodelt on selgelt tuvastatav vaid mõlk kaubaruumi parempoolsel uksel ja tagumise vasaku tule viga, muid vigastusi fotodelt ei nähtu. Fotodelt ei ole aga näha, millal on need tehtud. Lisaks eelnimetatud kokkuleppele, mis on kohtu hinnangul ebapiisav, tuleb hinnata liisingueseme tagastamisaegse tegeliku väärtuse ja müügihinna erinevust. Kohus leiab, et Üldtingimuste p-i 7.4.1. asemel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. Hageja ei ole määranud tagastamise ajal vara tegelikku väärtust. Hageja leidis, et sõiduki turuväärtuseks oligi sõiduki realiseerimise hind ehk 3303,21 eurot (käibemaksuta) ja 4129,01 eurot (käibemaksuga). Kostja leidis, et sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel oli oluliselt kõrgem ja hageja võõrandas sõiduki oluliselt odavamalt. Kostja esitas tõendina spetsialist A. Lxxxxx arvamuse sõiduki väärtuse kohta (tl 127-128), milles A. Lxxxx on hinnangu liisingueseme maksumuseks 2009. a oktoobris 10 000 eurot (käibemaksuga). Kostja leidis, et nimetatud hinda saab käsitleda sõiduki väärtusena selle tagastamise hetkel. Hageja vaidles kostja poolt esitatud tõendile vastu ja taotles liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist. Kohus rahuldas taotluse ja määras 23.04.2013. a määrusega ekspertiisi. Ekspertiisi teostanud ekspert Rxxx Mxxx esitas 15.05.2013. a kohtule ekspertiisiakti, milles on asunud seisukohale, et kaubiku Volkswagen Transporter harilikuks väärtuseks (kohalikuks turuhinnaks) 2009.a septembris oli 88 000 krooni ehk 5624 eurot (koos käibemaksuga, arvestades, et sõiduk oli remonti vajav. Kohtu hinnangul saab eksperdi hinnangu võtta aluseks liisingueseme väärtuse tuvastamisel selle tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Rxxx Mxxxx puhul on tegemist erapooletu riiklikult

tunnustatud eksperdiga. Ekspert on hindamisel arvestanud sõiduki seisukorda, sõiduki müügiajalugu ning vabaturul samal perioodil toimunud müügiprotsesside tulemusi. Seega loeb kohus, et liisingueseme, kaubiku Volkswagen Transporter harilikuks väärtuseks selle tagastamise ajal ehk 2009.a septembris oli 5624 eurot (käibemaksuga) ja 4499,20 eurot (käibemaksuta).

Hageja on müünud sõiduki hinnaga 3303,21 eurot (käibemaksuta) ehk ca 30% madalama hinnaga, kui oli sõiduki turuväärtus. Kohus leiab, et hageja on hinda alandanud põhjendamatult suures ulatuses lühikese aja jooksul, kusjuures hageja ainsaks argumendiks oli, et esialgse hinnaga ei olnud ostjaid. Samas alandati müügihinda 12.11.2009.a (s.o ühekuulise müügi järel) ca 15%, ühe nädala pärast veel ligi 17 % ja poolteist kuu pärast müüdi sõiduk nimetatud hinnast veel ca 24 % odavamalt. Kohtu hinnangul ei olnud sõiduk olnud müügis liiga pikalt (müügiperiood kokku 3 kuud), mis põhjendaks sellist hinnalangust. Kohus möönab, et esialgselt määratud hinnaga ei saanud kaubikut müüa, kuid hinna alandamine sellisel määral ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud. Kohtu hinnangul tõendab ekspert Rxxx Mxxxx arvamus, et sõiduki väärtus selle tagastamise ajal oli kõrgem selle müügihinnast ja seega on hageja oma tegevusega kahjustanud selgelt liisinguvõtja (ka käendaja) huve. Riigikohus leidis eelnimetatud lahendi p 19 lisaks, et hageja liisingulepingu ÜT p-d 7.4 ja 7.4.1 eelkirjeldatud kriteeriumeid ei täida ega taga liisinguvõtjale võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja selle kohta teavet saada. Siinkohal pole oluline, kas liisinguvõtjat võõrandamisest teavitati või mitte. Eelnimetatud sätted on kolleegiumi arvates tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saaduga. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punktid 7.4 ja 7.4.1 on tühised VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 alusel, sest sellise regulatsiooniga kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult. Selle asemel tuleb kohaldada seadusest tulenevat regulatsiooni, nimelt VÕS § 367 lg-t 3. Vastavalt VÕS § 367 lg 3 juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hagejal on vastavalt VÕS § 367 lg 4 õigus saada hüvitist järgmiselt: liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja soovis järgmiste lisakulude hüvitamist: sõiduki valduse taastamisega ja realiseerimisega seotud kulud kokku summas 380,01 eurot. Hageja on esitanud kulude kandmise kohta tõendina OÜ Reeborn arve (tl 64) vara tagastusteenuse eest summas 3000 krooni (191,73 eurot) ja Amserv Auto AS-i arve (tl 66) sõiduki hoiutasu, transpordi ja pesu eest summas 4135 krooni (264,27 eurot). Kostja on hageja kulude hüvitamise nõudele vastu vaielnud. Kostja väitel ei ole olnud sõiduki transport ja pesu põhjendatud, samuti on taotletav hoiutasu ebamõistlikult suur. Lisaks ei olnud kostja väitel põhjendatud nõuda temalt hüvitist sõiduki tagastusteenuse eest. Vara tagastusaktist nähtub, et kostja on vara tagastanud 14.09.2009. a, s.o 4 päeva pärast lepingu väidetavat ülesütlemist. Hagiavalduses ei nähtu, milliseid toiminguid on hageja või tagastusteenust osutanud firma teinud ning seetõttu ei pea kostja nimetatud kulude hüvitamise nõuet põhjendatuks. Kohus nõustub kostja vastuväidetega vara valduse taastamise kulude osas. Pooled ei vaidle, et hageja on saatnud liisingvõtjale, kelle esindajaks (juhatuse liikmeks) oli kostja hoiatuskirja 04.02.2009.a (tl 60), mille liisingvõtja sai kätte 10.02.2009.a. Kostja ei

vaidlustanud, et oli hageja poolt lepingu täitmise tähtaja andmisest ja hoiatusest teadlik samast ajast. Samas, kostja väitel ei teavitanud hageja teda lepingu ülesütlemisest 09.09.2009. a. Kostja väitel sai ta lepingu ülesütlemisest ametlikult teada alles 05.11.2010. a. hageja poolt saadetud teatisest. Teatises nõudis hageja kostjalt kui käendajalt võlgnevuse tasumist 14 päeva jooksul. Teatise lisaks oleval nõude kalkulatsioonil oli kirjas, et leping on üles öeldud 09.09.2009. a. Hageja väitel pidi kostja liisinguvõtja juhatuse liikmena teadma tasumata liisingumaksetest ja sõiduki tagastamise kohustusest. Kohus leiab, et hageja käitumine ei ole olnud teise poole huve arvestav ja heauskne. Nimelt oli 04.02.2009.a saadetud täitmise nõudes ja ülesütlemise hoiatuses märgitud kohustuse rikkumine kõrvaldatud. Asjaoludest nähtuvalt tingis lepingu üles ütlemise alles mais 2009.a tekkinud kohustuse rikkumine. Nimetatud rikkumise kohta hageja aga kostjale VÕS § 114 lg 1 sätestatud hoiatust ei saatnud. Kostja samas ei vaidlusta ülesütlemise seaduspärasust. Kohus leiab, et hageja pidi saatma kostjale ja põhivõlgnikule vähemalt korrektse teate lepingu ülesütlemise kohta 09.09.2009. a. Kuna hageja seda ei teinud, ei ole tal ka õigust teha kostjale etteheiteid vara mitteõigeaegse tagastamise osas ja nõuda vara väljanõudmisega kaasnevate kulude hüvitamist. Kohtu hinnangul ei saanud kostja teada, et tal on tekkinud vara tagastamise kohustus enne, kui hageja kaasatud kolmas isik teda sellest teavitas. Kostja ei saanud eeldada, et leping on üles öeldud ja selleks ei anna alust ka 04.02.2009.a teade, sest lepingulised suhted seejärel jätkusid ja võlgnevus tekkis uuesti alles mais 2009.a. Asjas ei oma tähtsust, et hageja tavapäraselt kasutab vara enda valdusesse saamiseks kolmanda isiku teeneid ega ka seda, milliseid toiminguid kolmas isik täpsemalt tegi. Pooled ei vaidle, et kostja viis sõiduki koheselt, kui ta sai teada lepingu üles ütlemisest, nõutud kohta ja andis üle. Seega puudus hagejal tegelikult vajadus kasutada vara valduse taastamiseks kolmanda isiku abi ja hageja nõue OÜ Reeborn arve alusel tasutud 191.73 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kostja vastuväited vara realiseerimisega seotud kulude osas. Hageja on esitanud kulude tõendamiseks Amserv Auto AS-i arve (tl 66) sõiduki hoiutasu, transpordi ja pesu eest summas 4135 krooni (264,27 eurot). hageja nõuab kulude hüvitamist üksnes osaliselt, s.o summas 188,28 eurot. Kohus leiab, et hageja kulud nimetatud ulatuses on põhjendatud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-112-06 punktis 9 leidnud, et sõiduauto müügikulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine) on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses. Liisinguandja tegevus on reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud samuti lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Riigikohus märkis eelnimetatud lahendis ka, et eelnenu ei tähenda seda, et müügikulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud. Kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral saaks seda teenust tellida mitmelt erinevalt ettevõtjalt ning hind oleks ettevõtjatel samasisulise teenuse korral erinev, siis tuleks lähtuda madalama hinnaga teenusest ja seega ka madalamatest müügikuludest. Kostja väitel on hageja poolt makstud sõiduki hoiutasu ebamõistlikult kõrge (ca 800 krooni päev). Samas ei ole kostja tõendanud, et hagejal oli võimalik teenust osta oluliselt odavama hinnaga, millest võiks järeldada, et kulud on ebamõistlikult suured. Kohus leiab, hagejal on õigus nõuda kulude 188,28 euro hüvitamist, sest kulud olid vajalikud sõiduki võõrandamiseks.

Lisaks VÕS § 367 lg 4 kulude hüvitamisele on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 tulenevalt õigus nõuda täitmata kohustuse täitmist ja viivist. Eeltoodust tulenevalt kujuneb liisinglepingu ülesütlemisega kaasnev hüvitis järgmiselt. Hageja nõue kokku 9245,83 eurot, s.h vara jääkmaksumus 6189,23 eurot (käibemaksuta), vara võõrandmisega seotud kulud 188,28 eurot, debitoorne võlgnevus 2475,34 eurot ja enne lepingu üles ütlemist kogunenud viivised 392,98 eurot. Nimetatud nõudest tuleb lahutada vara väärtus selle tagastamise ajal ehk 4499,20 eurot (käibemaksuta). Seega on hagi esitamise ajaga hüvitise suuruseks 4746,63 eurot. Hageja on palunud mõista kostjalt välja viivis hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni. Kohus leiab, et nimetatud nõue tuleb rahuldada. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Liisingulepingu p 5.1. on hageja ja liisinguvõtja kokku leppinud viivise määras 0,25% päevas. VÕS § 113 lg 1 teine lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Põhikohustuseks (s.o kohustus viiviseta) on 4353,65 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kuni lahendi tegemiseni, perioodil 31.05.2012-17.06.2013. a, so 383 päeva eest. Viivis nimetatud perioodi eest on kokku 4167,04 eurot (4353,65 eurot x 0,25% x 383 päeva). Alates 18.06.2013. a mõistab kohus viivise välja protsendina põhivõlast. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude ca 70 protsendi ulatuses, seega jätab kohus menetluskulud 70 % ulatuses kostja kanda ja 30 % ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse vastavalt sama paragrahvi lõigetele 2-8.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.