Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE

Tartu Maakohtu menetluses on TF Bank AB hagi Tiina Parveotsa vastu 2 000 euro väljamõistmiseks. Hageja nõude aluseks on kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingud. Kostja taotles hagejalt eralaenu viiel korral summas 29 000.05 krooni allkirjastades vastavasisulised laenutaotlused ning laenutaotluste kinnitused. Hageja kandis vastavalt sõlmitud laenulepingutele laenusummad vastavalt 5.02.2008 10 000 krooni, 28.08.2008 10 000 krooni, 12.12.2008 5 000 krooni, 25.09.2009 1 700 krooni ja 1.09.2011 2 3000.05 krooni kostja arveldusarvele. Kostja kohustus hagejale tagastama eralaenu igakuiste maksetena pangakontole, vastavalt poolte vahel kokkulepitule. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed. Eralaenu tingimuste järgi oli hagejal õigus laenuleping üles öelda ning nõuda kogu võlasumma tasumist, hageja ütles laenulepingu üles 10.06.2012, nõudes kogu võlgnevuse kohest tasumist. Hagi esitamise sisuga võlgneb kostja hagejale eralaenu tasumata põhisummas 1 207.27 eurot. Seisuga 11.01.2013 on kostja viiviste võlgnevus hageja ees 56.84 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt leppisid pooled kokku, et kostja kohustub laenusumma hagejale tagastama igakuiste maksetena ja tasuma hagejale laenusumma kasutamise eest intressi igakuiselt 2% tasumata laenusummalt. Hagi esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale intresse 1523.33 eurot. Hageja vähendab intressi nõuet 599.63 eurole. Kuivõrd hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis ta eelnevalt nimetatud võla tasumata jätmisest tuleneva nõude sissenõudmiseks käsunduslepingu inkassoga. Sellega tekkis hagejal kahju summas 136.26 eurot, mis seisneb makstud teenustasus. 23.05.2013 esitas hageja nõude täpsustuse, milles täpsustab nõuet seonduvalt asjaoluga, et kostja on peale hagiavalduse esitamist teinud osamakseid kogusummas 300 eurot. Hageja arvestab laekunud summad põhivõlgnevuse katteks, seega on põhivõlg 907.27 eurot. Lähtudes eeltoodust palub hageja kostjalt välja mõista põhinõude summas 907.27 eurot, viivised summas 56.84 eurot, intressi summas 599.63 eurot ja kahju summas 136.26 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUS

Kostja tunnistab, et tal jäi hagejale kolme kuu osamaksed maksmata kui ta oli silmadega operatsioonil. Peale seda on igakuiselt raha makstud. Kostjale jääb selgusetuks, mille eest ta peab veel nii palju maksma kui ta on juba intressi maksnud. Kostja arvestuse järgi on maikuu seisuga kogu laen makstud. Kostja on esitanud kohtule panga tehingute väljavõtte, millest nähtub, et kostja hakkas maksma uuesti kohe peale viimast silma operatsiooni. Kostja tunnistab, et kui ta on põhivõlast veel midagi võlgu, siis maksab selle ära. Menetluskulusid ei ole kostja nõus kandma.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSE OSAS

Hageja hinnangul on kostja vastuväited hagile selgusetud ning põhjendamata. Kostja on jäänud hageja ees võlgnevusse ega ole korrektselt oma võetud kohustusi täitnud. Hageja esindaja on püüdnud kostjaga nõude tasumise osas kokkuleppeid saavutada, kuid edutult. Kostja on küll üles näidanud huvi võlgnevuse tasumiseks, võttes arvesse asjaolu, et ta on asunud oma kohustusi

likvideerima, samas kompromissile minema ei soostu. Hageja palub esitatud hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alltoodud kohtu põhjendustel. Põhivõlg Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tahtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja vastavalt sõlmitud laenulepingutele laenusummad vastavalt 5.02.2008 10 000 krooni, 25.08.2008 10 000 krooni, 12.12.2008 5000 krooni, 25.09.2009 1 700 krooni ja 1.09.2011 2 400.05 krooni kostja arveldusarvele. Vastavate laenude ülekandmise kohta on kohtule esitatud konto väljavõte (tl.32). Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on hagejaga nimetatud summadele laenulepingud sõlminud ja raha ülekandena saanud. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed ning hageja ütles laenulepingu üles 10.06.2012, nõudes kogu võlgnevuse kohest tasumist. Kostja on oma vastustes korduvalt kinnitanud, et on jäänud hagejale kolm kuud maksetega võlgnevusse, kuna oli operatsioonidel ja tal ei olnud võimalik makseid tasuda (tl. 48). Eralaenu tingimuste kohaselt võib krediidiandja laenulepingu üles öelda ning nõuda kogu võla tasumist juhul, kui on jäetud täielikult või osaliselt viivitusse vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on edutult andnud vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingute alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. 23.05.2013 on hageja esindaja täpsustanud oma nõuet, milles märgib, et kostja on peale hagiavalduse esitamist tasunud osamakseid kogusummas 300 eurot. Hageja arvestab laekunud summad põhivõlgnevuse katteks. Kostja hagiavalduses hageja poolt esitatud põhivõlgnevuse arvestust 11.01.2013 seisuga vaidlustanud ei ole. Kostja on esitanud oma konto väljavõtted, et ta on hagejale makseid tasunud. Konto väljavõtte kohaselt on kostja hagejale tasunud 9.02.2013 60 eurot, 23.02.2013 40 eurot, 5.03.2013 70 eurot, 7.04.2013 50 eurot, 5.05.2013 30 eurot, 11.05.2013 50 eurot, kokku 300 eurot. Antud juhul on hageja põhivõlgnevuse arvutamisel arvestanud kostja poolt tehtud makseid, millele on kostja ka ise viidanud. Seega on hageja põhivõlgnevuse nõue arvestades eeltoodut põhjendatud summas 1207.27-300 = 907.27 eurot, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Viivis Hageja nõuab laenu mitteõigeaegse tagastamise eest kostjalt viivist seadusjärgses määras summas 56.84 eurot. VÕS § 101 lõike 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on

arvestanud viivist perioodi eest 11.06.2012 kuni 11.01.2013. Hageja on arvestanud viivist alates laenulepingute ülesütlemisest, kui ta nõudis kogu võlgnevuse kohest tasumist. Antud asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et kostja ei ole hagejale kogu võlgnevust tagastanud. Kostja tunnistas, et ei ole hagejale kogu võlgnevust tagastanud, vaid on jätkanud osamaksete tasumist ka peale lepingute ülesütlemist. Kostja hageja poolt hagiavalduses esitatud viivisearvestust vaidlustanud ei ole. Kohus on seisukohal, et on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 56.84 eurot. Intress Laenulepingu tingimuste kohaselt (tl. 24) leppisid pooled kokku, et kostja kohustub laenusumma hagejale tagastama igakuiste maksetena ja tasuma hagejale laenusumma kasutamise eest intressi igakuiselt 2% kuus (ehk 24% aastas) tasumata laenusummalt. VÕS § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale intressi 1 525.33 eurot perioodi eest 5.02.2008 kuni 10.06.2012. Kostja ei ole hageja intressiarvestust vaidlustanud. Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 alusel välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 599.63 eurot. Kahju Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud 136.26 eurot. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka inkassokulude hüvitamist nõuda, kuid selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 leidnud, et kui inkassoteenuse kasutamine on asjaolusid arvestades mõistlik, on sellest tulenevad mõistlikud kulud käsitatavad võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjuna. Samas ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit, mille pinnalt saaks kohus sellises summas inkassotasu väljamõistmise põhjendatust hinnata. Hageja on üksnes märkinud, et kuivõrd hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis ta eelnevalt nimetatud võla tasumata jätmisest tuleneva nõude sissenõudmiseks käsunduslepingu inkassoga. Sellega tekkis hagejal kahju summas 136.26 eurot, mis seisneb makstud teenustasus. Kohus on seisukohal, et hagejale ei ole kahju summas 136.26 eurot tekkinud. Hageja ei ole kohtule tõendanud, kuidas selline inkassokulu kujunes ja kes hagejale inkassoteenust osutas ning kas hageja on inkassole nimetaud summa tasunud. Kohus leiab, et inkassokulude hüvitatavust tuleb jaatada eeldusel, et nad on mõistlikud VÕS § 128 lg 3 mõttes, s.t nad on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku VÕS § 139 lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust. Kohus on seisukohal, et inkassofirma poole pöördumisel oli tegemist hageja täiesti vaba tahte teostamisega, kuid sellega ei teinud hageja kohtu arvates omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mida on nimetatud inkassofirma teinud, et kostjalt võlgnevust sisse nõuda. Üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et iga tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa hageja inkassokulusid pidada mõistlikeks VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Kohus on seisukohal, et kuna hageja ei ole kohtule tõendanud, et ta on selles summas kahju kandnud, samuti on kohus eelpool asunud seisukohale, sellises summas inkassokulud ei ole mõistlikud, jätab kohus inkassotasu summas 136.26 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmata. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus TF Bank AB hagi Tiina Parveots vastu osaliselt ja mõistab Tiina Parveotsalt TF Bank AB kasuks välja põhivõlgnevuse 907.27 eurot, intressid 599.63 eurot ja viivise võlgnevuse 56.84 eurot, kokku 1 563.74 eurot.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta (1563.74 eurot (rahuldatud osa nõudest)/ 1700 (hageja nõue) x 100 ) 92 % ulatuses kostja ning 8 % ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.