Swedbank Liising AS hagi OÜ ITK vastu 6 357,11 euro väljamõistmiseks 6 357 eurot 11 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Swedbank Liising AS (registrikood: 10434248), esindaja Elis Vija
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): OÜ ITK (registrikood: 10987193), seaduslik esindaja Marek Kerna, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2013 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Swedbank Liising AS kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline
esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS (hageja) esitas 12. märtsil 2012 Tartu Maakohtule hagi OÜ ITK (endise nimega Grand Arendus OÜ) (kostja) vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS ja OÜ ITK 16.11.2006 liisingulepingu nr 0162107L, mille esemeks oli maastur Jeep Grand Cherokee, 3.0, ehitusaasta 2005. 14.07.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr 0145262L lisa, mille kohaselt lõpetasid hageja ja liisinguvõtja lepingu ennetähtaegselt ning liisinguvõtja kohustus tagastama vara 5 päeva jooksul alates lisa sõlmimisest. Samuti leppisid hageja ja liisinguvõtja kokku, et pärast liisingueseme valduse üleandmist hagejale kuulub see hageja poolt võõrandamisele ning juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem kui hageja poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama hagejale nimetatud summade vahe vastavalt hageja poolt esitatavale teatisele (kokkuleppe p 2). Hageja saatis 24.01.2011 kostjale kirjaliku teatise, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest. Liisinguvõtja jättis summa tasumata. Vara võõrandati selle tagastamisaegse turuhinnaga. Hageja suunas liisingueseme müüki 29.07.2009 hinnaga 14 380,12 eurot (225 000 krooni) koos käibemaksuga ning teavitas sellest kostjat 10.08.2009. Müüki suunamise hinna määramisel võttis hageja arvesse sõiduki tehnilist seisukorda (sh asjaolu, kas sõidukile oli tehtud korrapärane hooldus), sarnaste sõidukite varasemat müügipraktikat ning konkreetse sõiduki ajalugu. Hageja poolt nõutav summa ei sisalda liisingueseme võõrandamisega seotud kulusid, kuna need on liisingueseme müügihinnast ehk turuväärtusest juba maha arvestatud. Hageja märkis, et vara jääkmaksumus oli 15 978,84 eurot, debitoorne võlg 1 641,42 eurot, viivisemaksete võlg 121,11 eurot ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 599,17 eurot. Liisinguandja nõue kokku oli 18 340,54 eurot ning vara realiseerimisest saadud summa 11 983,43 eurot, seega hüvitamisele kuuluv summa oli 6 357,11 eurot.
2.Kostja OÜ ITK hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt kahjustavad liisingulepingu tüüptingimuste p-d 3.7., 7.4. ja 7.4.1. kostjat ebamõistlikult ning on tühised, kuivõrd ei seo kostja hüvitamiskohustust mitte tagastatava vara turuhinnaga, vaid võõrandamishinnaga, ilma et võõrandamishind oleks seotud turuhinnaga (arvestades võimalikku 10% erinevust). Hageja ei ole tõendanud, milline oli liisingueseme
väärtus selle tagastamise hetkel ning hageja nõude suurus on tõendamata. Liisingueseme müügihind tõenda iseenesest selle turuväärtust eseme tagastamise hetkel. Lepingu p-s 5.1. sätestatud viivisemäär on kohaldatav ainult lepingus sätestatud igakuiste maksete tasumisega viivitamise korral, hageja ei ole põhjendanud, miks nimetatud määras viivise tasumist saab nõuda hagejale tekkinud kulutuste tasumisega viivitamise korral. Nõude põhjendatuse korral peaks viivise määraks olema VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär. Hageja ei ole tõendanud, et liisinguesemele tehtud kulutusi (remont, hooldus jm) summas 12 750 krooni (690,57 eurot) saab käsitleda põhjendatud ja vajalike kulutustena. Kostja väitel müüdi sõiduk alla turuhinna. Väljavõte auto24 internetilehelt näitab, et käesoleval hetkel on müügis sõiduauto Grand Cherokee Laredo 3,0 CRD 160kw (esmane registreerimine 09/2005) hinnaga 22 900 eurot (sisaldab käibemaksu). Kostja esitas väljavõtte kuni jaanuarini 2009 (st suhteliselt lähedasel ajal) ilmunud ajakirjast auto24.ee, kus sarnane sõiduk oli müügis 390 000 krooniga (24 925 eurot). Kui arvestada liisingeseme väärtust selle tagastamisel, ületas see hageja kulusid; hageja müügihind ja turuhind erinesid rohkem kui 10%.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 28. jaanuari 2013 otsusega hagi rahuldamata. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et sõiduki turuhind ei erine müügihinnast enam kui 10%. Arvestades sõiduki turuväärtust, oleks sõiduki võõrandamisel turuhinnaga liisinguandja nõue liisinguvõtja vastu summas 18 340,54 eurot olnud kaetud liisingueseme müügist saadava tuluga. Liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende tüüptingimuste punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-08 asunud seisukohale, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele VÕS § 367. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-118-08 lahendi p-s 20 selgitanud, et kasutatud auto väärtust on võimalik tõendada sarnaste autode müügipakkumiste ja müügiarvetega. Kolleegiumi arvates on sellised tõendid põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Kohus märkis, et müügikuulutuses nimetatud hind ei pruugi vastata üks-ühele liisinguesemeks olnud sõiduki turuhinnale, kuid hageja ei ole ka tõendanud, et sõiduki seisund ei võimaldanud müüa sõidukit kõrgema hinnaga. Samuti ei ole kostjal muid võimalusi sõiduki võimaliku turuväärtuse tõendamiseks. Arvestades kostja esitatud tõendeid, asus kohus seisukohale, et liisinguesemeks olnud sõidukiga sarnase sõiduki turuväärtus pidi 2009. aastal ületama 20 000 eurot. Kuna antud juhul erineb müügihind (14 380,12 eurot) oluliselt eseme turuhinnast, ei ole võimalik lähtuda tegelikust müügihinnast. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi jättis maakohus menetluskulud Swedbank Liising AS-i kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank Liising AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
28.jaanuari 2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista OÜ-lt ITK Swedbank Liising AS kasuks välja 6 357,11 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (6 236 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingus nr 0145262L sätestatud määras (0,25% päevas) ning jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud täielikult analüüsimata, miks on tühine liisingulepingu lisa nr 1, millega leping lõpetati vastustaja soovil ennetähtaegselt ning millega vastustaja andis nõusoleku hüvitada apellandile kulud, mida ei ole võimalik katta liisingueseme realiseerimisest saadava summaga (liisingulepingu lisa nr 1 p 2). Täiendav kokkulepe ei ole vastustajat kahjustav tüüptingimus ega seetõttu tühine. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-124-08 punktis 13 jõudnud järeldusele, et liisingulepingu pooled võivad liisingulepingu lõpetamisel kõrvale kalduda VÕS §-s 367 sätestatust. Käesoleval juhul on pooled kokkuleppel lõpetanud lepingu ennetähtaegselt ning kaldunud seejuures kõrvale VÕS § 367 regulatsioonist. See tähendab, et apellant ei pidanud kulude kindlaksmääramisel lähtuma liisingueseme tagastamisaegsest turuväärtusest, vaid võis juhinduda liisingueseme müügihinnast. Ka VÕS §-st 367 juhindumisel oleks kohus pidanud hagi rahuldama, kuna vara realiseerimise hind võrdus selle tagastamisaegse turuväärtusega; 2) ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber apellandi väited vara müügihinna võrdumise kohta tagastamisaegse turuväärtusega. Vara tagastati pärast kokkuleppe sõlmimist 14.07.2009, mistõttu ei saa vara tagastamisaegset turuväärtust hinnata 2012 novembri ega 2009 jaanuari müügikuulutuste alusel. Lisaks ei saa esitatud ajalehekuulutust võtta aluseks liisingueseme tagastamisaegse turuväärtuse kindlakstegemisel, kuna müügipakkumised on tehtud kahe sarnast marki sõiduki kohta, mille valmimisaastad on vastavalt 2002 ja 2006. Liisingueseme valmistamise aastaks oli 2005. Samuti ei ole ajalehekuulutustes nähtuvad sõidukid võrreldavad omaduste poolest. Näiteks oli liisingueseme läbisõit (151 000 km) märkimisväärselt suurem kuulutuses kajastatud sõiduki läbisõidust (76 000 km). Müügikuulutustel kajastuvad sõidukid peavad olema samasugused ehk üheselt võrreldavad liisinguesemega (samas seisundis, samasuguse läbisõiduga, samasuguse valmistamisaastaga jne). Müügikuulutuste esitamisel turuhinna tõendamiseks tuleb lisaks tõendada, et sõiduk pakkumishinnaga ka reaalselt müüdi, st et sama sõiduki kohta ei ilmunud hilisemalt enam täiendavaid müügikuulutusi alandatud hinnaga, mis on apellandi praktika kohaselt tavapärane. Sõidukite tagastamise ja müügihetkel valitsevale turu- ja majandusolukorrale ei ole kohus üldse hinnangut andnud. Samuti on kohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta apellandi esitatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi koduleheküljelt saadud teabe liisinguesemega toimunud liiklusavarii kohta. Liisinguese ei olnud avariivaba, mis mõjutab omakorda konkreetse eseme turuväärtust; 3) on maakohus põhjendamatult leidnud, et vastustajal ei olnud muid võimalusi sõiduki võimaliku turuväärtuse tõendamiseks. Vastustajal oli võimalus esitada asjakohaseid müügikuulutusi samasuguste sõidukite kohta, taotleda ekspertiisi tegemist või esitada mõne asjatundja arvamus konkreetse sõiduki tagastamisaegse turuväärtuse kohta. Vastustaja ei ole nimetatud võimalusi kasutanud ning on piirdunud oma vastuväidete tõendamisel vaid 2009 jaanuari ning 2012 novembri müügikuulutustega, mis ei sisalda liisinguesemega sarnaseid sõidukeid. Kohus on arvestanud, et kuivõrd 2009 jaanuaris pakutud 76 000 km läbisõiduga 2006 Jeep Grand Cherokee pakkumishind oli 390 000 krooni (24 925,54 eurot) ning 2012 novembris pakutud sõiduki pakkumishind oli 22 900 eurot, siis pidi sarnase sõiduki turuväärtus 2009 ületama 20 000 eurot. Seejuures ei ole kohus pidanud oluliseks tagastamise ajahetke, mille arvestamist nõuab VÕS § 367 lg 3, vaid on üldistavalt pidanud 2009 turuväärtuseks 20 000 eurot
sõltumata faktist, et vara tagastati juulis 2009. Tegemist on põhjendamata ja ebaõige seisukohaga liisingueseme turuväärtuse kohta, mille tulemusena on kohus jätnud hagi rahuldamata; 4) on liisingueseme müügihind kujunenud vabaturutingimustes nõudluse-pakkumise tulemusena, mille tagajärjel on kujunenud sõiduki tegelik turuväärtus selle tagastamise hetkel. Lähtudes TsÜS §-st 65 loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Lõpliku müügihinna kujunemise määrab ära turul olev nõudlus kauba järele. Apellant on tõendanud, et kõrgema hinnaga kui 11 983,43 eurot (ilma käibemaksuta) ei olnud võimalik liisingueset müüa.
5.ITK OÜ palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2013 otsuse muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) on 05.12.2012 kohtuistungil fikseeritud, et pooled ei vaidle enam asjaolu üle, et vaidlusaluste punktide näol on tegemist tüüptingimustega. Lepingu lisa p 2 on ebamõistlikult kahjustav (v.a juhul, kui turuhinna ja realiseerimishinna vahe on väiksem kui 10%); 2) ei ole turuhind tõendatud müügiprotsessi kaudu. Apellant pidi tõendama asjaolu, et turu- ja müügihinna erinevus on väiksem kui 10%. Kohus selgitas, et antud asjaolu on hageja tõendamiskoormiseks ning andis võimaluse tõendite esitamiseks. 22.11.2012 teatas hageja, et ei soovi täiendavaid tõendeid esitada; 3) on apellant vaidlustanud kostja tõendid müügihinna kohta mh põhjusel, et 2009 kuulutuses on sõidukite läbisõidud ja väljalaskeaasta erinev ning autod ei ole võrreldavad. Vastustaja hinnangul ei ole apellant nimetatud seisukohtadele esimese astme kohtumenetluses tuginenud ning apellatsioonimenetluses ei saa neile tugineda (TsMS § 652 lg 3 ja 4). Vastustaja ei nõustu ka siiski nende seisukohtadega sisuliselt. Aastane vahe valmistamisaastas, pooleaastane vahe müügiajas ning läbisõidu erinevus ei saa tingida müügihinna erinevust üle 10 000 euro. Asjaolu, et autode hind ajas langeb, on üldteada. Sarnase sõiduki turuhind oli kolm aastat hiljem pea 10 000 eurot kõrgem. Isegi vaatamata majanduskriisile ei ole usutav, et 2009 oli hageja väidetud hind sõiduki turuhinnaks. Kui apellant leidis, et nimetatud müügikuulutuste hind võis hiljem langeda, oleks apellant pidanud seda tõendama. Arvestades toodud hindadega ei ole hageja nõue põhjendatud. Auto turuhind tagastamise hetkel ületas hageja kulude hüvitamise nõuet; 4) ei ole apellant tõendanud auto turuhinda ning seega on apellandi nõude suurus tõendamata. Lisaks on vastustaja näidanud, et sõiduki turuhind tagastamise hetkel ületas hageja kantud kulusid ning apellandi nõue on ka sisuliselt põhjendamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
28.jaanuari 2013 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele.
7.Asjas ei ole vaidluse all järgmised asjaolud: 1) hageja ja kostja sõlmisid 16.11.2006 liisingulepingu nr 0145262L (tl 7-11); 2) liisinguleping nr 0145262L lõpetati ennetähtaegselt 14.07.2009 poolte kokkuleppega (liisingulepingu lisa nr 1 tl 21) ja kostja tagastas hagejale liisingueseme; 3) sõiduk anti müüki 29.07.2009 hinnaga 14 380,12 eurot ning sõiduk müüdi 03.09.2009 ja müügist laekus hagejale 11 983,43 (käibemaksuta, tl 31).
8.Iseenesest õige on hageja väide, et antud juhul oli poolte vahel sõlmitud liisinguleping nr 0145262L lõpetatud ennetähtaegselt 14.07.2009 poolte kokkuleppega, kuid samas see asjaolu ei too kaasa maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist ning hagi rahuldava otsuse tegemist. Praeguse asja eripärana ei öelnud hageja liisingulepingut kostja rikkumise tõttu üles, vaid leping lõpetati poolte kokkuleppel. Liisingulepingu lisas nr 1 sisalduva kokkuleppe p-i 2 kohaselt „Pärast liisingueseme valduse üleandmist liisinguandjale, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlblikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele.“ Ebaõige on apellandi väide, et lisas nr 1 sisalduva kokkuleppe p 2 ei ole kostjat kahjustav tüüptingimus ega seetõttu tühine. Ringkonnakohus leiab, et asjas olevate tõendite alusel on võimalik tuvastada, et viidatud kokkuleppe p 2 on tüüptingimus VÕS § 35 mõistes. Kostja väite kohaselt on tegemist sellise tingimusega, mida ei ole eraldi läbi räägitud ja mille sisu ta ei olnud võimeline mõjutama ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-52-11 punktis 15 asunud seisukohale, et „Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08 p 17).“ Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast on lisas nr 1 sisalduva kokkuleppe p 2 tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Seega tuleb lähtuda asja lahendamisel seadusest, s.o VÕS §-st 367.
9.Liisingulepingu lisas nr 1 sisalduva kokkuleppe p-i 2 tühisus ei tähenda, et VÕS § 367 lg 3 kontekstis ei oma auto müügihind üldse tähendust. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käeoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Viidatud sätte järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-08 punktis 16 asunud seisukohale, et „poolte kokkuleppe on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.“ Selle kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind (või tegelik müügihind ei erine turuhinnast üle 10%). Kui liisinguvõtja seda vaidlustab, saab ta esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Apellandi väite kohaselt oli antud juhul vara müügihind võrdne selle tagastamisaegse turuväärtusega. Kostja on sellele väitele vastu vaielnud ning kostja vastuväite järgi oli vara
müügihind tunduvalt väiksem vara turuhinnast. Oma väite tõendamiseks on kostja esitanud väljatrüki portaalis www.auto24.ee samalaadsete autode müügipakkumisest (tl 110-114). Ebaõige on hageja seisukoht, et kuna vara tagastati pärast kokkuleppe sõlmimist 14.07.2009, siis ei saa vara tagastamisaegset turuväärtust hinnata 2012 novembri ega 2009 jaanuari müügikuulutuste alusel. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning asunud seisukohale, et liisingueseme müügihind ei olnud võrdne selle tagastamisaegse turuväärtusega ning erinevus oli üle 10%. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selle seisukohaga. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostja poolt esitatud müügikuulutuses nimetatud hind ei pruugi tõesti vastata üks-ühele liisinguesemeks olnud sõiduki turuhinnale, kuid juhul, kui hageja leidis, et liisinguesemeks olnud sõiduki harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind, siis oleks pidanud ta oma väidet tõendama (sest kostja vaidlustas nimetatud asjaolu ja esitas ka vastavad tõendid). Hageja ei ole tõendanud, et liisinguesemeks olnud sõiduki müügihind oligi sõiduki harilikuks väärtuseks. Nimetatud asjaolu ei tõenda liisingueseme müügiprotsessiga seotud tõendid, nagu on apellatsioonkaebuses väitnud hageja. Ebaõige on ka hageja seisukoht, et kuna sõiduk suudeti realiseerida müüki suunamise hinnaga alles kahe kalendrikuu möödumisel, siis ei oleks olnud võimalik seda müüa kõrgema hinna eest. Nähtuvalt vara müügiaktist (tl 31) oli sõiduk müüki suunatud 29. juuli 2009. Kostjale on teatud sõiduki müüki suunamisest 10.08.2009 (tl 70). Hageja poolt kohtule esitatud väljatrükist portaalis www.auto24.ee liisingueseme kohta (tl 71) ei nähtu, millal see pandi müüki portaalis. Samuti ei ole selge, millal sõiduk broneeriti (vastav märkus on väljatrükil). Lähtudes eelnimetatud tõenditest ja sellest, et liisinguese müüdi 03.09.2009, saab asuda asukohale, et liisingueseme müügiperiood võis olla ligikaudu ühe kuu pikkune (mitte aga kahekuuline, nagu väidab hageja). Seega ei tõenda müügiperioodi pikkus iseenesest asjaolu, et liisinguese müügihind oligi selle harilik väärtus.
10.Apellandi väite kohaselt ei saa www.auto24.ee väljatrükist nähtuvate sõidukite müügihinda võrrelda liisingueseme müügihinnaga seetõttu, et liisingueseme läbisõit (151 000 km) oli märkimisväärselt suurem kuulutuses kajastatud sõiduki läbisõidust (76 000 km) ning samuti on jäetud tähelepanuta apellandi esitatud Eesti Liikluskindlustuse Fondi koduleheküljelt saadud teabe liisinguesemega toimunud liiklusavarii kohta. Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt nimetatud läbisõidu erinevus ei saa tingida müügihinna erinevust üle 10 000 euro. Eesti Liikluskindlustuse Fondi koduleheküljelt (tl 121) nähtub, et liisinguesemeks olev sõiduk osales 22.02.2009 liikluskindlustuse kahjujuhtumis, kuid leheküljelt ei nähtu see, kas liisinguese sai vigastusi ning kui sai, siis milliseid. Seetõttu ei saa ainuüksi Eesti Liikluskindlustuse Fondi koduleheküljelt nähtuva teabe alusel väita, et liisingueseme väärtus oli tulenevalt liiklusõnnetuses osalemisest väiksem keskmisest turuhinnast.
11.Alusetu on hageja väide, et kostja oleks pidanud müügikuulutuste esitamisel turuhinna tõendamiseks lisaks tõendama, et sõiduk kuulutuses märgitud pakkumishinnaga ka reaalselt müüdi. Ringkonnakohtu arvates saab kasutatud auto väärtust tõendada sarnaste autode müügipakkumistega, arvestades seejuures konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et liisinguesemel oleks olnud väärtust vähendavaid defekte, seega on võimalik sõiduki väärtuse määramisel lähtuda sarnaste sõidukite müügipakkumistest.
12.Maakohus on õigesti, hinnates asjas esitatud tõendeid, asunud seisukohale, et liisinguesemeks olnud sõidukiga sarnase sõiduki turuväärtus pidi 2009. aastal ületama 20 000 eurot ning kuna antud juhul erineb müügihind (14 380,12 eurot) oluliselt eseme turuhinnast (üle 10%), ei ole võimalik lähtuda tegelikust müügihinnast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et arvestades liisingueseme turuväärtust, oleks liisingueseme võõrandamisel turuhinnaga hageja
nõue kostja vastu summas 18 340 eurot eeldatavasti olnud kaetud liisingueseme müügist saadava tuluga ning seetõttu on kohus jätnud õigesti hagi rahuldamata.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.