Swedbank Liising AS hagi OÜ ITK vastu 6 357,11 euro nõudes 6 236 eurot
Menetlusosalised ja nende
•
esindajad • • • •
Kohtuistungi toimumise aeg
Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood: 10434248; asukoht: Liivalaia 8, 15039 Tallinn) Hageja esindaja: Elis Vija (e-post: [email protected]) Kostja: OÜ ITK (registrikood: 10987193; asukoht: Riia 128, 50411 Tartu, Tartumaa) Kostja seaduslik esindaja: Marek Kerna Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Västrik (OÜ Advokaadibüroo Valdma & Partnerid, tel 5621 9787, e-post: [email protected] )
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata Swedbank Liising AS hagi OÜ ITK vastu 6 357,11 euro nõudes. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kohtukulude jaotus Jätta poolte menetluskulud Swedbank Liising AS kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.Hageja nõue ja põhjendused 12.03.2012 esitas Swedbank Liising AS Tartu Maakohtule hagi OÜ ITK (endise nimega Grand Arendus OÜ) vastu. Swedbank Liising AS ja OÜ ITK vahel sõlmiti 16.11.2006 liisinguleping nr 0162107L, mille esemeks oli maastur Jeep Grand Cherokee, 3.0, ehitusaasta 2005. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma Vara Lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning Lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest Lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt Lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud Lepingu punktis 2.1. 14.07.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr 0145262L lisa, mille kohaselt lõpetasid hageja ja liisinguvõtja lepingu ennetähtaegselt ning liisinguvõtja kohustus tagastama vara 5 päeva jooksul alates lisa sõlmimisest. Samuti leppisid hageja ja liisinguvõtja kokku, et pärast liisingueseme valduse üleandmist hagejale kuulub see hageja poolt võõrandamisele ning juhul kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui hagejale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama hagejale nimetatud summade vahe vastavalt hageja poolt esitatavale teatisele (kokkuleppe p 2). Lepingu lõpetamise seisuga oli liisinguvõtjal tasumata järgmised arved: 1) perioodi 16.03.2009 – 15.04.2009 eest arve 8539557466 summas 6 484,15 Eesti krooni; 2) perioodi 16.04.2009 – 15.05.2009 eest arve 8542927384 summas 6 485,67 Eesti krooni; 3) perioodi 16.05.2009 – 15.06.2009 eest arve 8546128927 summas 6 487,19 Eesti krooni; 4) perioodi 16.06.2009 – 15.07.2009 eest arve 8549322571 summas 6 185,56 Eesti krooni; 5) perioodi 16.07.2009 – 15.08.2009 eest arve 8551200649 summas 40 Eesti krooni. 24.01.2011 saatis hageja liisinguvõtjale kirjaliku teatise, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest. Liisinguvõtja jättis summa tasumata. Erinevalt kostjast on hageja seisukohal, et vara võõrandati selle tagastamisaegse turuhinnaga, mille arvestamine hüvitamisele kuuluvate kulude kindlaksmääramisel on igati põhjendatud. Hageja suunas liisingueseme müüki 29.07.2009 hinnaga 14 380,12 eurot (225 000,00 EEK) koos käibemaksuga ning teavitas sellest kostjat 10.08.2009. Müükisuunamise hinna määramisel võttis hageja arvesse sõiduki tehnilist seisukorda (sh asjaolu, kas sõidukile oli tehtud korrapärane hooldus), sarnaste sõidukite varasemat müügipraktikat ning konkreetse sõiduki ajalugu. Vara müügikuulutus ilmus automüügiportaalis auto24.ee. Hageja rõhutab, et tegi kõik endast sõltuva, et võõrandada liisinguese parimal ja kiiremal viisil ja kaasata kostja müügiprotsessi – teda teavitati, kuidas toimub liisingueseme müük ning teda teavitati vara alghinnast. Kostja ei avaldanud soovi ise vara välja osta ega pakkunud omalt poolt ostjat, kes oleks sõiduki talle sobiva hinna eest ära ostnud. Viivisemäära osas hageja selgitas, et lepingu üldtingimuste punkti 7.4 järgi kustutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud. Seega ei sisalda hageja poolt nõutav summa liisingueseme võõrandamisega seotud kulusid, kuna need on liisingueseme müügihinnast ehk turuväärtusest juba maha arvestatud. Hageja korrigeeris oma nõuet: Vara jääkmaksumus 15 978,84 eurot Debitoorne võlg: 1 641,42 eurot Viivisemaksete võlg: 121,11 eurot Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 599,17 eurot Liisinguandja nõue kokku 18 340,54 eurot Vara realiseerimisest saadud summa: 11 983,43 eurot Hüvitamisele kuuluv summa: 6 357,11 eurot Lk 2/ 5
Tsiviilasi nr 2-12-10479
Hageja vaidles vastu kostja väidetele sõiduki tegeliku turuhinna osas. Hageja rõhutas, et müügikuulutustel kajastuv pakkumishind ei võrdu vara tagastamisaegse turuväärtusega ning vara väärtus peab selguma läbipaistva müügiprotsessi tulemusena.
2.Kostja vastuväited hagile Kostja oma 30.05.2012 vastuses (tl 54-56) hagi ei tunnistanud. Kostja leiab, et liisingulepingu tüüptingimuste p-d 3.7., 7.4. ja 7.4.1. kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on tühised, kuivõrd ei seo kostja hüvitamiskohustust mitte tagastava vara turuhinnaga, vaid võõrandamishinnaga, ilma et võõrandamishind oleks seotud turuhinnaga (arvestades võimalikku 10% erinevust). Hageja ei ole tõendanud, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel ning hageja nõude suurus on tõendamata. Liisingueseme müügihind tõenda iseenesest selle turuväärtust eseme tagastamise hetkel. Kui hageja esitab täiendavad põhistused ja tõendid nõude suuruse kohta palub kostja võimalust esitada omakorda tõendeid ja põhistusi. Kostja leiab, et lepingu p-s 5.1. sätestatud viivisemäär on kohaldatav ainult lepingus sätestatud igakuiste maksete tasumisega viivitamise korral, hageja ei ole põhjendanud, miks nimetatud määras viivise tasumist saab nõuda hagejale tekkinud kulutuste tasumisega viivitamise korral. Nõude põhjendatuse korral peaks viivise määraks olema VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäär. Hageja ei ole tõendanud, et Tehase Auto poolt tehtud liisinguesemele tehtud kulutusi (remont, hooldus jm) summas 12 750 krooni (690,57 eurot) saab käsitleda põhjendatud ja vajalike kulutustena. 27.11.2012 vastuses jäi kostja seisukohale, et sõiduki turuhind oli kõrgem, kui see hind, millega hagejal õnnestus sõiduk müüa. Väljavõte auto24 internetilehelt näitab, et käesoleval hetkel on müügis sõiduauto Grand Cerokee Laredo 3,0 CRD 160kw (esmane registreerimine 09/2005) hinnaga 22 900 eurot (sisaldab käibemaksu). Isegi 3 aastat peale sõiduki võõrandamist hageja poolt 2009 on sarnase auto müügihind kõrgem. Väljavõte kuni jaanuarini 2009 (st suhteliselt lähedasel ajal) ilmunud ajakirjast auto24.ee, kus sarnane sõiduk on müügis 390 000 krooniga (24 925 eurot). Kui arvestada liisingeseme väärtust selle tagastamisel, ületas see hageja kulusid; hageja müügihind ja turuhind erinesid rohkem kui 10%. 05.12.2012 toimunud kohtuistungil kostja selgitas, et müügiperioodist pärit andmeid internetist ei leidnud. Raamatukogus kättesaadav lähim periood oli jaanuar 2009. Sama vanal autol on praegu kõrgem müügihind. On teada, et autode hinnad langevad suhtelist kiiresti. Ka praegu müüakse sama autot kallimalt. Kui hageja hind oleks olnud õige, siis peaks selle auto hind olema ka praegu madalam. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et on enda hüvise määramisel arvestanud sõiduki turuhinda. Kostja ei nõustu väitega, et auto turuhind on tõendatud auto avalikus müügis olemise hinnaga ca 2 kuu jooksul ning kostja teavitamisega müügitingimstest. Samuti ei tõenda turuhinda iseenesest see, et auto suhtes ei tehta 2 kuu jooksul ostutehingut (kui eelduslikult möönda, et auto on müügis odava hinnaga). Sõiduki harilikuks väärtuseks on selle keskmine müügihind (tagastamise hetkel), konkreetse ühe sõiduki müügihind ei ole iseenesest samastatav kohaliku keskmise turuhinnaga (TsÜS § 65). Antud asjaoludel on kostja hinnangul hageja tõendamiskoormiseks asjaolud, et nõude esitamisel on arvestatud müügihinda. Kuivõrd hageja seda teinud ei ole, on nõue põhjendamata ja kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja poolne väidetav teavitus auto müügihinnast ja tingimustest ei vabasta kostja hinnangul hagejat kohustusest müüa sõiduk turuhinnaga (juhul kui liisinguvõtjalt kavatsetakse nõuda kulude hüvitamist) ning arvestada sõiduki turuhinda tagastamise hetkel kui müügihind ja turuhind erinevad rohkem kui 10%. Lahendis 3-2-1-118-08 leidis Riigikohus, et kasutatud auto väärtust saab tõendada sarnaste müügipakkumistega. Kostja on esitanud andmed, mille kohaselt 2009 a alguses oli sarnase auto müügihind oluliselt kõrgem (24 925 eurot) .
Lk 3/ 5
Tsiviilasi nr 2-12-10479
3.Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue tuleneb Swedbank Liising AS ja OÜ ITK (endise nimega Grand Arendus OÜ) vahel 16.11.2006 sõlmitud liisingulepingust nr 0145262L (tl 7-11), mille esemeks oli sõiduauto Jeep Grand Cherokee, 3.0. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingust sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti oli sõlmitud 14.07.2009 lepingu lisa nr 1, milles pooled leppisid kokku liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooltevahelisele vaidlusele rakenduvad liisingulepingu osaks olevad tüüptingimused. Kostja vastuväide hagile seisneb selles, et lepingu tüüptingimuste p-d 3.7, 7.4 ja 7.4.1 ning lepingu lisa p 2 on kostjat ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Liisingu väärtus selle tagastamisel ületas hageja kulusid. Liisingulepingu tüüptingimuste p 3.7 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Tüüptingimuste p 7.4.1 järgi kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Kohtuasjas nr 3-2-1-52-11 on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud oma varasemat seisukohta, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt 3-2-1-33-08, p 17). Kuna üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-11-12 lahendis rõhutanud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Sellisel juhul tuleb lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on seisukohal, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning on tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende tüüptingimuste punktidega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud, et kui analoogsel juhul on tüüptingimused tühised, tuleb kohaldamisele VÕS § 367. Hageja on seisukohal, et on antud juhul teinud kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ning on võõrandanud liisingueseme turuhinnaga.
Lk 4/ 5
Tsiviilasi nr 2-12-10479
Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Antud juhul ei ole hageja tõendanud asjaolu, et sõiduki müügihind ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Kostja on esitanud kohtule tõendid, millelt nähtuvalt on 2009. a jaanuaris sarnane sõiduk olnud müügis tunduvalt kõrgema hinnaga (24 525,54 eurot) ning sarnane sõiduk on käesoleval ajal müügis hinnaga, mis on kõrgem kui 3 aastat varem hageja poolt sarnase sõiduki võõrandamisel (22 900 eurot). Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-118-08 lahendi p-s 20 selgitanud, et kasutatud auto väärtust on võimalik tõendada sarnaste autode müügipakkumiste ja müügiarvetega. Kolleegiumi arvates on sellised tõendid põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Kohus möönab, et müügikuulutuses nimetatud hind ei pruugi vastata üks-ühele liisinguesemeks olnud sõiduki turuhinnale, kuid hageja ei ole ka tõendanud, et sõiduki seisund ei võimaldanud müüa sõidukit kõrgema hinnaga. Samuti ei ole kostjal muid võimalusi sõiduki võimaliku turuväärtuse tõendamiseks. Arvestades kostja esitatud tõendeid, asub kohus seisukohale, et liisinguesemeks olnud sõidukiga sarnase sõiduki turuväärtus pidi 2009. aastal ületama 20 000 eurot. Kuna antud juhul erineb müügihind (14 380,12 eurot) oluliselt eseme turuhinnast, ei ole võimalik lähtuda tegelikust müügihinnast. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguandja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. TsMS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus on seisukohal, et arvestades sõiduki turuväärtust, oleks sõiduki võõrandamisel turuhinnaga liisinguandja nõue liisinguvõtja vastu summas 18 340,54 eurot kaetud liisingueseme müügist saadava tuluga. Kuna hageja ei ole tõendanud, et on sõiduki turuhind ei erine müügihinnast enam kui 10 %, tuleb hagi jätta rahuldamata.
4.Menetluskulud
4.1.Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud AS Swedbank Liising. Kohus märgib, et arvestades hageja nõude vähendamist 25.06.2012 vastuses ning seetõttu hagihinna vähenemist (6 926,57 eurot 6 236 eurole), on hagejal õigus nõuda enammakstud riigilõivu summas 159,78 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Lk 5/ 5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.