Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud Hageja ja kostja XXX sõlmisid 03.11.2006 tarbijakrediidilepingu nr XXX (edaspidi leping, koopia lisatud), mille raames on hageja ja krediidisaaja sõlminud kaks kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 2 suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 1 429,88 euro võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 6495,91 eurot. Kokkuleppega nr 2 muudeti lepingus kokkulepitud intressimäära. Uueks intressimääraks loeti alates 15.07.2011 24,24% tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). 03.11.2006 sõlmisid hageja ja XXX (edaspidi käendaja) käenduslepingu. Lepingu alusel oli krediidisaaja kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 22.08.2011, millist kohustust krediidisaaja korduvalt rikkus. Käenduslepingu alusel oli käendaja kohustatud kohustuse rikkumise korral vastutama krediidisaajaga solidaarselt, st krediidisaaja poolt maksete viivitusse sattumise korral oli käendaja kohustatud lepingujärgsed maksed hagejale ise tasuma. Hoolimata sellekohastest meeldetuletustest makseid nõuetekohaselt ei tasutud ning hageja oli sunnitud kohtueelse menetluse lõpetama ning oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Hageja hoiatas 01.03.2012 saadetud teatega kostjaid lepingu ülesütlemise ohust juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks koostöö jätkumist ning lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokkulepitud tingimustel. Hageja ütles 28.03.2012 krediidisaajale saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles ning nõudis kostjatelt 8014,19 euro tasumist, millest 6343,52 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 1418,05 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 127,80 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 48,72 eurot tasumata lepingu sõlmimise tasu ja 76,10 eurot viivis. Hageja nõuab kostjatelt lepingu, käenduslepingu ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1, § 142 ja § 145 lg 1, 2 ning TsMS § 367 alusel solidaarselt lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostjate lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostjate kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, võla sissenõudmisega seotud kulu, lepingu sõlmimise tasu ja viivis. Arvestades, et pärast lepingu ülesütlemist ei ole krediidisumma katteks tasutud ühtegi makset, siis on kostjate poolt kokkuleppe nr 2 järgi tagastamata krediidisummaks 6 343,52 eurot, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 6.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kokkuleppe nr 2 alusel on krediidisaaja kohustatud maksma hagejale intressi 24,24% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna pärast lepingu ülesütlemist ei ole intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasutud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 6.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 1 418,05 eurot. Üldtingimuste p 7.5 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Võla sissenõudmisega seotud kulud on ka hageja poolt kostjatele saadetud kirjade ja võla

menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Hageja majandustegevuse lahutamatuks osaks ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel tekkivate kulutuste tegemine, need on hageja jaoks ettenägematud. Hageja tavapärases majandustegevuses on laenu ülalpidamise kulu seotud laenu väljaandmiseks vajaliku ressursi ja laenu halduse kuluga, mille katteallikaks on intress. Lepingu rikkumise juhuks kokku lepitud viivise eesmärgiks on soodustada lepingu kohast täitmist ning kindlasti on viivisel ka preventiivne eesmärk – nimelt hoida ära lepingu rikkumine. Seega ei ole võla sissenõudmisega seotud kulud kaetavad intressi ja viivisega, kuna need ei sisalda hüvitist hageja poolt võla sissenõudmiseks tehtavatele täiendavatele pingutustele. Hageja rõhutab, et võla sissenõudmisega seotud kulu tekkimine ei ole seotud laenulepingu eesmärgiga, vaid vajadusega laenumaksete mittetasumisega seotud lepingu rikkumisest tingitud täiendavate kulutuste hüvitamine, selleks et taastada olukord, milles oleks hageja juhul, kui kohustusi ei oleks kostjate poolt rikutud. Hageja oli sunnitud nimetatud kulusid tegema oma nõudeõiguse maksmapanekuks ning kulud on olnud vajalikud, mõistlikud ja põhjendatud. Kulutuste tegemise õiguse näeb seadusandja ette lepingu rikkumise tagajärgede kehtestamiseks ning need on seotud ainult antud konkreetsete kostjate lepingu rikkumisega. Seega saavad kostjad selliste kulude tekkimist ette näha ning peavad lepingu rikkumisel nende tekkimise ning hüvitamise kohustusega arvestama. Kostjad on jätnud kokkuleppe nr 2 ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 127,80 eurot kostjatele 27.09.2011, 28.10.2011 ja 11.01.2012 saadetud võla sissenõudmisega seotud kirjade, 01.02.2012 ja 01.03.2012 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste ja 28.03.2012 põhivõlgnikule saadetud lepingu ülesütlemisavalduse ning käendajale saadetud nõudekirja eest. Seega palub hageja üldtingimuste p-de 7.5 ja 6.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 127,80 eurot. Lepingu ülesütlemisel 28.03.2012 oli kokkuleppe nr 2 alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 76,10 eurot. Kostjad on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 6343,52 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tagastamisega viivitamiselt, määraga 24,24% võlgnetavalt summalt aastas. 04.01.2013 seisuga tuleb kokkuleppe nr 2, käenduslepingu ja seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 1264,11 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 05.01.2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 24,24% tagastamata krediidisummalt aastas. Kokkuleppe nr 2 alusel kohustus krediidisaaja tasuma hagejale 64,96 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuna hagejale ei ole lepingu sõlmimise tasu täies ulatuses tasutud, tuleb lepingu üldtingimuste p 6.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 48,72 eurot (64,96 – 16,24). Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja käendaja sõlminud käenduslepingu. Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja krediidisaaja vahelisest lepingust nr XXX ning võimalikest hageja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 23 979,48 eurot ning käenduse tähtajaks 01.12.2015. Hageja seisukoht XXXvastuväidetele Hageja jääb oma hagiavalduses toodud seisukohtade juurde. Hageja ei nõustu kostja 1 vastuväidetega ning põhjendab seda järgnevaga:

Põhivõlgnik väidab oma vastuses, et vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule ning kokkulepetele sai ta krediiti summas 7 586,35 eurot. Samuti leiab kostja 1, et hageja on „väidetavalt“ laenanud põhivõlgnikule 1 429,88 eurot, mida reaalselt põhivõlgniku arvelduskontole üle kantud pole. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 03.11.2006 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel sai põhivõlgnik 100 000 krooni (6 391,16 eurot) krediiti. Tarbijakrediidilepingu nr XXX kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma lepingu sõlmimise tasu 1 000 krooni (63,91 eurot). Kuna põhivõlgnik on avaldanud soovi pidada lepingu sõlmimise tasu kinni krediidisummast, siis oli hageja nõus nimetatud summa tasaarvestama krediidisumma väljamaksmisel krediidisaajale, seega on alusetu põhivõlgniku väide, nagu oleks ta tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel saanud krediiti 6 327,25 eurot. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 13.08.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX raames kokkuleppe nr 1, mille alusel sai põhivõlgnik täiendavalt krediiti 20 000 krooni (1 278,23 eurot). Kokkuleppe nr 1 kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma lepingu sõlmimise tasu 300 krooni (19,17 eurot). Poolte kokkuleppel tasaarvestati nimetatud kohustus krediidisumma väljamaksmisel. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli põhivõlgniku kasutuses olevaks krediidisummaks 117 223,34 krooni (7 491,94 eurot). Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 13.08.2007 tarbijakrediidilepingu nr XXX raames kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 2 suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 1 429,88 euro võrra, mis tasaarvestati lepingust nr XXX tulenevate põhivõlgniku rahaliste kohustustega krediidiandja ees, millest 1 298,63 eurot moodustas intress, 48,20 eurot viivis ning 83,05 eurot võla sissenõudmise kulud. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist oli põhivõlgniku kasutuses olevaks krediidisummaks 6 495,91 eurot. Kokkuleppe nr 2 kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma lepingu sõlmimise tasu 64,96 eurot. Kokkuleppega nr 2 lepiti kokku, et lepingu sõlmimise tasu tasutakse krediidisaaja poolt vastavalt kokkuleppe maksegraafikule. 13.08.2007 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkulepe nr 2 on võlgnevuse ümberkujundamise leping, mistõttu selle alusel reaalset laenusaajale raha ülekandmist ei pidanudki toimuma. Hageja märgib, et alates võlaõigusseaduse jõustumisest on tarbijakrediidileping konsensuaalne leping, st leping jõustub alates kokkuleppele jõudmisest, mitte vara üleandmisest. Lisaks märgib hageja, et põhivõlgnik on eelpool nimetatud nõudeid kokkuleppe nr 2 allkirjastamisega tunnistanud. Uues krediidilepingu kokkuleppes nr 2 lepiti kokku, et kõik erinevat liiki põhivõlgniku rahalised kohustused kujundatakse ümber nn uueks krediidisummaks. Antud juhul olid pooled kokkuleppe nr 2 eritingimustes sõnaselgelt kokku leppinud, et nö uueks laenuks ümbervormistamise tulemusena loetakse põhivõlgniku varasemad kohustused tasaarvelduse tulemusena täidetuks. Seega on alusetu põhivõlgniku väide, nagu oleks ta poolte vahel sõlmitud lepingu ning kokkulepete alusel saanud krediiti 7 586,35 eurot. Põhivõlgnik on vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule nr XXX ning kokkulepetele 1 ja 2 saanud krediiti summas 9 099,27 eurot (6 391,16 + 1 278,23 + 1 429,88). Tulenevalt eeltoodust asub hageja seisukohale, et põhivõlgnik on saanud krediiti summas 9 099,27 eurot ning kokkuleppest nr 1 tulenevate kohustuste tasaarvestus vastab kostja tahtele ning on kooskõlas seadusega. Hageja rõhutab, et põhivõlgniku poolt välja toodud põhisumma tagasimaksete kogusummaga 2 603 eurot on ekslik. Laekumiste väljavõttest nähtuvalt on selleks 2 755,76 eurot. Põhivõlgnikul oli lepingu ning selle maksegraafiku järgi kohustus tagastada põhisumma aga lisaks tasuda laenu kasutamise eest ka intressi. Tasumisele kuulunud tagasimaksed tulenevad poolte vahel sõlmitud lepingust, kokkulepetest ja vastavatest maksegraafikutest. Hageja on kostjatele selgitanud nende poolt allkirjastavatest lepingutest tulenevaid kohustusi. Tarbijakrediidilepingut nr XXX ning selle kokkuleppeid allkirjastades on põhivõlgnik nõustunud nimetatud lepingu ja kokkulepete tingimustega ning ühtlasi väljendanud enda arusaamist lepingutingimustest. Hageja jääb hagis esitatud nõuete juurde. Samuti märgib

hageja, et intressinõue tuleneb poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppest nr 2, mille kohaselt on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 24,24% krediidisummast ühe aasta kohta. Pooled on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt kokku leppinud, et krediidisaaja maksab krediidiandjale intressi 24,24% krediidisummast aastas. Seega on intressi maksmise kokkulepe kehtiv, seaduslik ja põhjendatud. Seega asub hageja seisukohale, et lisaks krediidisummale tuli põhivõlgnikul tasuda krediidi kasutamise eest intressi vastavalt kokkulepitule ning intressi maksmise kokkulepe on kehtiv, seaduslik ja põhjendatud. Seega asub hageja seisukohale, et lisaks krediidisummale tuli põhivõlgnikul tasuda krediidi kasutamise eest lisaks intressi vastavalt kokkulepitule ning intressi maksmise kokkulepe on kehtiv, seaduslik ja põhjendatud. Põhivõlgnik väidab oma vastuses, et hageja poolt esitatud väljavõtte kohaselt on põhisumma katteks tasutud 2 603 eurot ning arvestades väljastatud krediidisummasid ning tagasimakseid, on põhivõlgniku meelest tagastamata krediidisummaks 4 983,35 eurot (7 586,35 – 2 603). Hageja ei nõustu põhivõlgniku poolt välja toodud põhisumma tagasimaksete kogusummaga. Laekumiste väljavõttest nähtuvalt on selleks 2 755,76 eurot. Teiseks, nagu hageja ka punktis 1 rõhutas, on põhivõlgniku väide selle kohta, nagu oleks ta hagejalt saanud krediiti summas 7 586,35 eurot, väär ning põhjendamata. Hageja ja põhivõlgniku vahel 13.08.2007 sõlmitud kokkuleppe nr 2 alusel oli põhivõlgniku kasutuses olevaks krediidisummaks 6 495,91 eurot. Laekumiste väljavõttest on näha, et kokkuleppe nr 2 tagastamata krediidisumma katteks on tasutud kokku 152,39 eurot, seega on kokkuleppe nr 2 järgne tagastamata krediidisumma 6 343,52 eurot (6 495,91 – 152,39).Tulenevalt eeltoodust asub hageja seisukohale, et kokkuleppe nr 2 järgne tagastamata krediidisumma on kokku 6 343,52 eurot. Põhivõlgnik ei ole kuidagi põhjendanud ega tõendanud, et tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppes nr 2 märgitud krediidisumma 6 495,91 eurot ei vasta tõele. Samuti ei ole põhivõlgnik tõendanud, et tal ei ole 15.07.2011.a. seisuga olnud täitamata rahalisi kohustusi hageja ees summas 6 495,91 eurot. Tulenevalt ülaltoodust ning muu hulgas võlatunnistuse olemusest lähtuvalt ei vaja nimetatud faktiline asjaolu hageja poolt eraldi tõendamist, kuna sellise kohustuse olemasolu tõendiks on ülalnimetatud kokkulepetes sisalduv võlatunnistuse andmise fakt. Tulenevalt ülalöeldust ja lähtuvalt kokkuleppes nr 2 sisalduvast võlatunnistusest ja selle olemusest ning kokkuleppe sisust, asub hageja seisukohale, et kokkuleppe nr 2 alusel on põhivõlgnik saanud krediiti summas 6 495,91 eurot. Kuna peale kokkuleppe nr 2 sõlmimist on krediidisumma katteks tasutud vaid 152,39 eurot, siis käesolevaks hetkeks on kostjate poolt hagejale tagastamata krediidisummaks 6 343,52 eurot, mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks igal juhul välja mõista. Hageja on pakkunud põhivõlgnikule neid lahendusvariante, mida hagejal oli võimalik pakkuda. Kuna põhivõlgnikul tekkisid maksete tasumisega raskused, siis pakkus hageja põhivõlgnikule võimalust tasuda senisest maksegraafikus kokkulepitud maksetest madalamaid kuumakseid. Kui lepingu maksegraafiku alusel kohustus kostja tasuma igakuiselt 253,46 eurot (3965,69 krooni), siis poolte vahel 14.01.2011 sõlmitud võla tasumise kokkuleppe alusel sai põhivõlgnik tasuda väiksemaid maksed summas 127,82 eurot kuus. Lepingu katteks laekus alates jaanuarikuust 2011 kuni veebruarikuuni 2011 igakuiselt 127,82 eurot, järgmine makse laekus 11.04.2011 summas 128 eurot. 22.06.2011 toimunud telefonivestluse käigus soovis põhivõlgnik, et hageja jaotaks lepingust tekkinud võlgnevuse uude maksegraafikusse väites, et maksegraafiku pikkus võiks olla kuni 30 kuud, kuna siis saab võlgnevuse kiiremini tasutud. Põhivõlgnikule sai selgitatud ka sellise graafikupikkusega kaasnevat suuremat kuumakset, millega põhivõlgnik nõustus. Põhivõlgnik on hageja suhtes käitunud pahatahtlikult ning venitanud läbirääkimiste protsessi, andes pidevalt tühje lubadusi. Hageja on korduvalt põhivõlgnikule vastu tulnud ning andnud täiendavaid tähtaegu maksete tasumiseks, samuti vähendanud tasumisele kuuluva kuumakse suurust põhivõlgnikule jõukohasemaks. Põhivõlgnik pole kordagi ise üles näidanud initsiatiivi olukorra lahendamiseks. Seega asub hageja seisukohale, et hageja on teinud kõik endast oleneva, et

jõuda põhivõlgnikuga võla tasumise osas kokkuleppele. Põhivõlgnik ei ole ise üles näidanud initsiatiivi olukorra lahendamiseks kohtuväliselt. Hagejale jääb arusaamatuks, mida mõtleb põhivõlgnik „täpse tasumiste kirjeldamise viisi“ all. Hageja on põhivõlgnikule esitanud 11.03.2013 lepingute laekumiste üksikasjaliku väljavõtte (mille põhivõlgnik ka oma vastusele lisanud on), millest on täpselt näha, mis summad on hageja arvestanud põhisumma, intressi ning muude nõuete katteks. Koopiad krediidi ülekandmist tõendavatest maksekorraldustest on vastusele lisatud. Põhivõlgniku väited käenduslepingu kehtivuse ja tingimuste osas tuleb jätta tähelepanuta, kuna põhivõlgnik ei ole käenduslepingu pooleks. Isik ei saa vaidlustada sellise lepingu kehtivust ega tingimusi, mille pooleks ta ei ole. Ühtlasi märgib hageja järgnevat. Krediidilepingust nr XXX tulenevate rahaliste nõuete täitmise tagamiseks sõlmis krediidiandja 03.11.2006 käenduslepingu käendaja XXX. Käenduslepinguga võttis käendaja XXX endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja põhivõlgniku vahelisest krediidilepingutest ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt oli XXXvastutuse rahaliseks maksimummääraks 23 979,48 eurot (375 197 kr) ning käenduslepingu kohaselt oli käenduse tähtajaks 01.12.2015. Seega tuleneb 03.11.2006 sõlmitud käenduslepingust, et lisaks tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise eest vastutuse võtmisega võttis käendaja vastutuse ka põhivõlgniku ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidlepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Käendaja ei käendanud 03.11.2006 sõlmitud käenduslepinguga üksnes tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevaid põhivõlgniku kohustusi, vaid tagatud olid muu hulgas ka põhivõlgniku ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevad nõuded, s.h ka 13.08.2007 sõlmitud kokkuleppest nr 1 ning 15.07.2011 sõlmitud kokkuleppest nr 2 tulenevad nõuded. Krediidiandja ja käendaja võivad käenduslepingus kokku leppida, et käendus laieneb ka tulevastele nõuetele, mis tekivad krediidiandja ja krediidisaaja vaheliste kokkulepete tagajärjel, millega muudetakse algselt käendatud nõuet. Otsustamaks, kas käendaja vastutab käenduslepingu alusel tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 1 ning kokkuleppest nr 2 tulenevate kohustuste täitmise eest, tuleb eelkõige kindlaks teha, kas käenduslepingus kokkulepitud kohustus, mille järgi käendaja vastutab muu hulgas ka põhivõlgniku ja hageja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest, on piisavalt määratletav. Piisav on määratlus juhul, kui käendatav kohustus on individualiseeritav selle võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas. Piisav määratletus tulevaste nõuete puhul tähendab eelkõige seda, et tulevase kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Hageja on seisukohal, et antud juhul on tarbijakrediidileping nr XXX hõlmatud käendaja käendustahtega käenduslepingu sõlmimise hetkel. XXXkui tarbijast käendaja huvid on antud juhul piisavalt tagatud käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppimisega. Hageja on seisukohal, et ka käendaja vastutuse maksimaalne määr ning käenduse tähtaeg annavad käendajale lisaandmeid võimalike tulevikus sõlmitavate kohustuste iseloomustamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et poolte vahel sõlmitud käendusleping on tulevikus tekkivaid kohustusi määratlenud piisavalt ning on seega sõlmitud tagamaks lisaks lepingus nimetatud kohustustele ka tulevikus krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitavaid kokkuleppeid. Hageja palub kohtul hagiavalduse esitamise seisuga 04.01.2013 mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 9 202,20 eurot, millest 6 343,52 eurot on tagastamata krediidisumma, 1418,05 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 127,80 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 48,72 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 1 264,11 eurot sissenõutavaks muutunud viivis; mõista kostjatelt solidaarselt alates 05.01.2013 kuni tagastamata krediidisumma

täieliku tasumiseni välja viivis 24,24% tagastamata krediidisummalt aastas; jätta hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda; jätta kostjate menetluskulud nende endi kanda. Hageja vastus XXX täiendavale vastusele Hageja jääb oma hagiavalduses ning 11.04.2013 esitatud kirjalikus vastuses toodud seisukohtade juurde. Põhivõlgniku väite osas, et kokkulepe nr 2 on heade kommetega vastuolus ja tuleb seetõttu tühistada, ei ole hageja hinnangul tõendatud. Tõendamata on milles seisnes põhivõlgniku erakoraline vajadus, sõltuvussuhe või muu asjaolu, millest tulenevalt võiks jõuda järeldusele, et tehingud sõlmiti põhivõlgnikule äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Lepingu heade kommetega vastuolus olevaks saab lugeda juhul, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuleppe nr 2 sõlmimise ajal oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 29,71%. Ja kolmekordne määr seega 89,13%. XXXsõlmitud tarbijakrediidilepingu raames sõlmitud kokkuleppe nr 2 kulukuse määr on 51,02% ehk üle poolteise korra väiksem kolmekordsest keskmisest määrast. Kostja XXXvastuväited ja nende põhjendused XXX(nimetatud ka kostja 1) esitatud haginõuet täies ulatuses ei tunnista. Kostja1 selgituse kohaselt võttis ta novembris 2006 laenu summas 6391,16 eurot, millest 63,91 eurot oli lepingutasu. Kostja 1 arvelduskontole kanti 6327, 25 eurot. Augustis 2007 võttis kostja 1 lisalaenu summas 1278,23 eurot, millest 19,18 eurot oli lepingutasu. Kostja 1 kontole laekus 1259,10 eurot. Kokku on kostja 1 arvelduskontole laekunud krediidi summa 7586,35 eurot. Hageja väljavõtte alusel on kostjale 1 tasutud kokku 11 922,41 eurot, millest väidetavalt on väljastatud laenusumma katteks tasutud vaid 2603 eurot. Lisaks väidab hageja, et on kostjale 1 laenanud veel 1429,88 eurot, mida kostja 1 ei saanud oma arvelduskontole. Eelmainitud laenusummade ning makseväljavõtete alusel on kostja 1 tagastamata krediidisumma 4983,35 eurot, mis on ebamõistlikult suur summa, kui arvestada palju on kostja 1 kokku tasunud hageja arvelduskontole. Hagiavalduse alusel on põhisumma vähenenud vaid 1243,83 euro võrra. Kostja 1 peab vajalikuks märkida, et tasumise osas tekkisid tal probleemid, kui ta kaotas töö ning hageja ei võtnud seda asjaolu arvesse ega pakkunud mõistlikku lahendust tasumiseks. Kostja 1 palub hagejalt välja nõuda laenu üleandmist tõendavad dokumendid ning täpne tasumiste kirjendamise viis. Käendaja kui tarbija kohustus tagada tulevikus võetavaid laene on tühine. Kostjalt 1 väljamõistetava osa suhtes taotleb ta kostja 1 maksegraafikut, mille osamakse suurus sõltub väljamõistetava summa suurusest. Graafiku algus alates kohtuotsuse jõustumisest 1 kuu jooksul. Kostja XXXtäiendav seisukoht Kostja ei vaidle vastu, et 03.11.2006 XXXja hageja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping nr XXX summas 100 000 EEK ehk 6391,16 eurot ning selle lepingu käendajaks on XXX. Ajavahemikul 03.11.2006-13.08.2007 on kostja 1 hagejale tasunud põhisumma tagastamisel 241,37 eurot ning intressitasuks 1718,31 eurot. Kostja ei vaidle vastu, et ca 8 kuud hiljem on kostja 1 võtnud lisalaenu summas 20 000 EEK ehk 1278,23 eurot ning hageja ja kostja 1 on sõlminud tarbijakrediidilepingu nr XXX lisakokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkulepe sõlmiti kuueks aastaks, s.o 13.08.2007-07.10.2013. Ajavahemikul 13.08.200715.07.2011 on kostja 1 lisakokkuleppe nr 1 kohaselt tasunud hagejale põhisumma tagastamisel 2445,97 eurot ning intressitasuks 7728,76 eurot.

Kostja 1 hinnangul on tema võlgnevus 15.07.2011 seisuga hageja ees kokku 6495,91 eurot, millest krediidisumma võlgnevus 5066,03 eurot, sissenõutavaks muutunud intress 1298,63 eurot, viivis 48,20 eurot, võla sissenõudmise kulud 85,05 eurot. Tarbijakrediidilepingu nr XXX lisakokkulepe nr 2 tuleb tühistada kostjale 1 täiendava summa 1429,88 euro üleandmise osas, kuna on sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasobivatel tingimustel. On ilmne hageja soov alusetult rikastuda kostja 1 arvelt, seega hageja käitumine kostja 1 suhtes ei vasta TsÜS § 86 lg 2 p 1 sätetele, mille kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Lisakokkulepe nr 2 tuleb tühistada 1429,88 euro üleandmise osas. Kostja 1 esitab vastuses ka võlgnevuse arvestamise käigu ja graafiku võlgnevuse tasumise kohta. Kostja XXXvastuväited Kostja XXXvastuväiteid ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hageja on esitanud kohtule hagiavalduse lähtuvalt tarbijakrediidilepingust nr XXX ja selle raames sõlmitud kokkuleppest nr 1 ja nr 2 tulenevate kohustuste mittetäitmisest. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolude üle, et pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu nr XXX ning nimetatud lepingu raames kokkuleppe nr 1 ja nr 2. Kohus jätab kostja 1 vastuväited tähelepanuta selle kohta, et tarbijakrediidileping nr XXX lisakokkulepe nr 2 tuleb tühistada, kuna on sõlmitud kostja 1 jaoks äärmiselt ebasobivatel tingimustel. Tehingute tühistamise materiaalseks eelduseks on seadusest tulenevate tehingu tühisuse eelduste täitmine, st tühistamise aluse esinemine ning tühistamise formaalseks eelduseks on Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 sätestatud õigeaegse tühistamisavalduse tegemine. Nimetatud eeldused täidetud ei ole ja kohus jätab kostja vastuväite lisakokkuleppe nr 2 tühistamise nõude kohta tähelepanuta. Kostja 1 on eelpool nimetatud tarbijakrediidilepingule ja lisakokkulepetele nr 1 ja 2 alla kirjutanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale laenu. Poolte vahel 03.11.2006 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel sai XXXhagejalt 100 000 krooni (6391,16 eurot) krediiti. Lisakokkuleppega nr 1 suurendati krediidisummat 1278,23 euro võrra. Lisakokkuleppega nr 2 suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat veel 1429,88 euro võrra, kokku oli krediidisummaks 9099,27 eurot. VÕS § 396 lg1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Laenu tagastamise tähtaeg oli fikseeritud poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus ja lisakokkulepetes 1 ning 2. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuste rikkumise korral muu hulgas kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja XXXsõlminud käenduslepingu, millega käendaja võttis endale hageja ees vastutuse hageja ja XXXvahelisest tarbijakrediidilepingust

ja võimalikest tulevikus sõlmitud lepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendaja ja krediidisaaja võlausaldaja ees solidaarselt ning sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, kahju hüvitamise, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Hageja nõue ei ületa käenduslepinguga määratud maksimumsummat, mistõttu hageja on õigustatud nõudma kohustuse täitmist käendatava summa ulatuses ka käendajalt. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et XXXrikkus lepingut, jättes täitmata lepingus sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt maksegraafikule. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Üldtingimuste p 6.1.1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja hoiatas 01.03.2012 kostjaid lepingu ülesütlemise ohust juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kuivõrd kostja lepingust tulenevat kohustust ei täitnud, ütles hageja 28.03.2012 lepingu üles ning nõudis kostjatelt tagastamata krediidisumma 6343,52 euro tagastamist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on kokkuleppes nr 2 muutnud lepingus kokkulepitud intressimäära. Alates 15.07.2011 on tagastamata krediidisummalt intressimäär 24,24% ühe aasta kohta. Intresse on arvestatud kuni lepingu ülesütlemiseni ja kuna selle ajani ei ole kostjad intresse tasunud, tuleb üldtingimuste (punktid 2.1 ja 6.3) ning VÕS-i alusel kostjalt intress mõista summas 1418,05 eurot. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 lause 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 24,24% võlgnetavalt summalt aastas. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-120-08 asunud seisukohale, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium märgib täiendavalt, et välistatud ei ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda

selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et pooled on kokkuleppega nr 2 kokku leppinud intressimääras 24,24% aastas ning eeltoodust tulenevalt kohaldub nimetatud viivise määr. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Pooled on tarbijakrediidilepingu üldtingimuste punktis 7.5 leppinud kokku, et kostja hüvitab hagejale võla sisse nõudmisega seotud kulud summas 127,80 eurot. Kohus ei nõustu kostja 1 seisukohaga, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe nr 2 tuleb tühistada kostjale 1 täiendava krediidisumma 1429,88 euro üleandmise osas, kuna kokkulepe sõlmiti kostjale 1 ebasobivatel tingimustel, s.o ajal, mil kostja 1 oli sattunud raskesse majanduslikku olukorda. Kostja 1 ei ole oma sellekohast väidet piisavalt põhjendanud ega tõendanud, millele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuleppe nr 2 sõlmimise ajal oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 29,71% ning kolmekordne määr seega 89,13%. Kostjaga 1 sõlmitud tarbijakrediidilepingu raames sõlmitud kokkuleppe nr 2 kulukuse määr on 51,02% ehk üle poolteise korra väiksem kolmekordsest keskmisest määrast. Seega on kokkulepe 2 kooskõlas heade kommetega ning puudub alus tehingu tühistamiseks. Kõike ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on kohtule esitanud põhjendatud hagi ning kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista 6343,52 eurot tagastamata krediidisumma, 1418,05 eurot tasumata intressi, 127,80 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude osas, 48,72 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 1702,24 eurot sissenõutavaks muutunud viivise osas. Kokku tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 9640,33 eurot. TsMS § 67 kohaselt kuulub kostjatelt väljamõistmisele viivis 24,24% aastas põhinõudelt 6343,52 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb hagimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lukiina Vismann kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.