Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba edasikaebamiseks (TsMS § 444 lg 1). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid kostja ja IJ 13.septembril 2011 laenulepingu. Laenulepingu sõlmimist ja laenuraha 350 euro üleandmist kinnitasid pooled võlatunnistusega. Võlatunnistuse punkti 2 kohaselt pidi kostja tagastama laenusumma 18.10.2011 ning kohustuse rikkumisel tasuma 0,5% viivist tasumata summast. Võlatunnistuse punkti 2 kohaselt juhul, kui võlgnik jätab tähtaegselt tasumata laenulepingust tulenevad maksed, kohustub ta tasuma lisaks viivisele laenuandjale leppetrahvi 100 eurot. Kostja tasus lepingujärgsest summast 50 eurot ja kompensatsiooni 35 eurot. Võlausaldaja sõlmis hagejaga nõude loovutamise lepingu Tallinnas, 05.01.2011. Hageja palub kostjalt välja mõista 692,50 eurot s.h põhivõlgnevus 300 eurot, viivised 292,50 eurot ja leppetrahvi 100 eurot ning TsMS § 367 alusel lisanduva viivise hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni eest 0,5% päevas tasumata võlasummalt. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt tunnistab kostja hagi osaliselt. Kostja nõustub, et võttis IJ'lt laenu. Laenatud summaks oli 300 eurot ning kostja nõustus tagasi maksma 350 eurot. Eraldi laenulepingut ei sõlmitud, võlasuhe fikseeriti hagiavaldusele lisatud 20.09.2011 võlatunnistusega. Võetud kohustusest on kostja tasunud 22.10.2011 sularahas 35 eurot ning 2011 novembris 50 eurot pangaülekandega. Hageja on seda hagiavalduses kinnitanud ning vaidlust selles osas ei ole. Hageja on eksinud vaid selles, et on nimetanud 35 euro tasumist kompensatsiooniks. Kostja teadis, et ta vähendas põhisummat, muud ei ole fikseeritud. Lisaks on kostja tasunud veel 65 eurot sularahas, mis on kirjalikult fikseerimata. Kostja väidab, et võlgneb hagejale põhisummast veel (350-35-50-65=) 200 eurot. Hagiavalduses on hageja märkinud viivise määraks 0,5% päevas. Kostjale jääb arusaamatuks, millisest dokumendist selline viivis tuleneb. Kostja peab võimalikuks kohaldada seadusjärgset viivismäära. Leppetrahvi nõuet hageja kostjale varasemalt esitatud ei ole. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus on antud tsiviilasja lahendamisel juhindunud TsMS § 405 lg 1 p-des 2-3, 5, 6 sätestatust. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) hageja sõlmis kostjaga laenulepingu summas 350 eurot maksetähtajaga 18.10.2011; 2) kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse. Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja oma 09.01.2013 esitatud vastuses hagiavaldusele tunnistanud laenulepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu põhinõude s.o 200 euro ulatuses, samuti on nõustunud viivisnõudega seadusjärgses määras. TsMS § 440 lg 1 kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Eelnevat arvestades on põhjendatud osaliselt õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse tegemine. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on antud tsiviilasjas toimunud nõude loovutamine IJ poolt EPUÜ-le 05.01.2011 (tl 46). Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping summas 350 eurot, tagastamise lõpptähtajaga 18.10.2011. Seega tuleneb kohustus lepingust. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kohus selgitab, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Laenulepingule ei ole seadusandja sätestanud kohustuslikku vormi, seega võib lepingu sõlmida ka suulises vormis. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus lepingu sõlmimise fakti osas. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha

maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Poolte vahel on vaidlus kostja poolt tagastatud laenusumma suuruse osas. Hageja on seisukohal, et kostja tasus lepingujärgsest summast 50 eurot ja kompensatsiooni 35 eurot. Kostja vaidleb hagejale vastu ning on selgitanud, et tasus põhivõlgnevuse katteks 22.10.2011 sularahas 35 eurot ning 2011 novembris 50 eurot pangaülekandega. Lisaks selgitas kostja, et tasus 65 eurot sularahas, mis on kirjalikult fikseerimata. Kostja väidab, et võlgneb hagejale põhisummast (350-35-50-65=) 200 eurot. Kohus asub seisukohale, et hageja on kostja poolt tagastatud summadena märkinud 35 eurot ja 50 eurot, TsMS § 230 lg 1 kohaselt on tõendamata asjaolu, mille kohaselt 35 eurot tasuti kompensatsiooniks. Samuti on tõendamata kostja poolt sularahas 65 euro maksmine. Kohus asub esitatud selgituste ja tõendite alusel seisukohale, et kostja põhivõlgnevus moodustab hagejale 265 eurot. Poolte vahel on vaidlus asjaolus, kas hageja ja kostja sõlmisid kokkuleppe viivisintresside tasumiseks määras 0,5% päevas võlgnetavalt summalt, samuti leppetrahvi 100 euro tasumises. Kohtule nähtub kostja poolt 19.09.2011 allkirjastatud võlakirjast (tl 45) järgnev: võlgnik tunnistab võlausaldaja ees lisaks võlale järgmiseid lepingust tulenevaid sissenõutavaks muutunud viiviseid ja muud kõrvalnõudeid: 1.1 0,5] viivise summakrooni; 1.2 leppetrahv] 100 eurot. Tagastamise kuupäev 18.10.11. Vastavalt VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 kohaselt juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Antud juhul on hageja seisukohal, et eelnimetatu all tuleb mõista kostja viivisintresside tasumise kohustust määras 0,5% päevas võlgnetavalt summalt. Kostja vaidleb hagejale vastu. Kohtule nähtuvalt on pooled vaidlusaluse lepingulise õiguse ja kohustuse osas esitanud vastukäivaid väiteid. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohtu hinnangul võib esitatud tõendi põhjal (tl 45) järeldada poolte tahet tasuda võlgnetavalt summalt viivisintressi, samas jääb kohtule täiesti arusaamatuks väljendusviis „0,5] viivise summakrooni“. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus asub seisukohale, et kostjalt tuleb välja mõista viivisintress seadusjärgses määras (2011 a 8,25% ja 2012 a 8% põhinõudelt 82 päeva eest s.o 5,08 eurot). Seadusjärgne viivise määr on seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldajate huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust. TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud kostja vastu m.h nõude leppetrahvi summas 100 euro tasumiseks. Tulenevalt VÕS § 29 lg-st 2 ei tohi lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupool on kasutanud eksimuse tõttu. VÕS § 29 lg 3 kohaselt juhul,

kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus on seisukohal, et kostja seisukoht leppetrahvi osas ei ole antud juhul põhjendatud. Kohus järeldab, et antud juhul on tegemist võlakirjas ebaõige tähistuse või väljendusviisiga, mida on kasutatud eksimuse tõttu. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohtu hinnangul tuleb antud juhul lähtuda VÕS § 29 lg-s 3 sätestatust, seega loeb kohus, et kostja kohustus tasuma lepingu rikkumise korral leppetrahvi 100 eurot. Antud juhul on pooled sõlminud laenulepingu, puudub vaidlus, et kostja rikkus lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Kostjapoolne kohustuse rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav. Kohus asub seisukohale, et hageja on antud juhul õigustatud nõudma kostjalt leppetrahvi tasumist summas 100 eurot. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 370,08 eurot s.h laenu põhisumma 265 eurot, leppetrahvi 100 eurot, viivise 5,08 eurot ning lisanduva viivise TsMS § 367 alusel põhinõudelt alates hagi esitamisest (09.01.2012) kuni põhinõude (265 euro) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagi õigeksvõtul põhinev otsus on tagatiseta viivitamata täidetav kooskõlas TsMS § 468 lg 1 p

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.