Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

AS Swedbank ja Andrei Jefremov sõlmisid 7.12.2006 laenulepingu nr 06-231535-EV, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 134 940 eurot. 19.11.2007 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 06-231535-EV LISA. Lepingu punkti 4.3 kohaselt oli laenusaaja kohustatud laenusumma tagasi maksma lepingus toodud tingimustel ning tasuma hagejale intressi laenulepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel. Vastavalt lepingu tingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäevaks iga kuu 10. kuupäev ning intressi määraks 6 kuu Euribor + 6.000% aastas. Kostja pidi põhisumma tagastama ühekordse maksena l 10.01.2008. Tulenevalt lepingu tingimuste tüüppunktist 7.1. oli hagejal õigus nõuda kostjalt varaliste kohustuste (v.a intressi) täitmisega viivitamisel viivist (tl 2).

Lepingutest tulenevate kostja kohustuste hagejale täitmise tagamiseks seati tagatisena hüpoteek kinnistutele XXX külas Ülenurme vallas Tartumaal; Tooma kinnistule Kolkja alevikus Peipsiääre vallas Tartumaal ja Pikamäe tee 2 kinnistule Ignase külas Haaslava vallas Tartumaal. Lepingu tähtaeg saabus 10.01.2008 (tl 3). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Seetõttu tekkis kostjal hageja ees võlgnevus.

Kohtutäitur Reet Rosenthali vahendusel toimus enampakkumine kinnistule asukohaga XXX küla, Ülenurme vald, Tartumaa. Vara müüdi hinnaga 47 933,74 eurot. Nimetatud vara müügist läksid maha kohtutäituri tasud. Vara müügist saadud summast laekus laenulepingust nr 06-231535-EV tuleneva võlgnevuse katteks 43 023,06 eurot. Lepingust nr 06-231535-EV tulenevad kohustused on täitmata kokku summas 143 848,98 eurot, millest põhiosa 91 916,94 eurot, intressid 3175,47 eurot, lepingutasu 319,56 eurot, menetlustasu 31,96 eurot, viivis põhiosa võlgnevuselt 48 275,28 eurot, lepingutasu võlgnevuselt arvestatud viivis 129,77 eurot. Hageja palub kosjalt välja mõista põhivõlana 25 000 eurot ning viivis seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni (tl 3-4).

Kostja leiab, et nõue on aegunud. Kõigi hageja esitatud nõuete tasumise tähtaeg oli 10.01.2008. Kuna hageja on esitanud hagiavalduse kohtule rohkem kui kolme aasta möödumisel nõude tekkimisest, siis on hageja nõuded aegunud ning kostja palub kohtul kohaldada aegumist hageja nõuete suhtes. Kostja taotles vaheotsuse tegemist (tl 56-57).

Hageja selgitas 31.10.2012 vastuses, et laenulepingu punktis 14.2 on pooled kokku leppinud, et lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat. Kui leping lõppes tähtaja saabumisega 10.01.2008, siis oli hagejal õigus esitada hagi kuni 10.01.2013. Hageja esitas hagi 22.08.2012. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud (tl 62-63).

Kostja esitas 12.11.2012 sisulised vastuväited hagile (tl 68-72). Laenulepingu ja selle lisa puhul on näha, et need on hageja poolt koostatud ning trükitud hageja blankettidel, mis viitab üheselt sellele, et need tingimused on panga poolt määratud ning nendes eraldi läbi räägitud ei ole. Seega on tegemist tüüptingimustega. Aegumistähtaja pikendamine halvendab võlgniku olukorda, kes peab kolme aasta asemel ootama viis aastat võlausaldaja poolt nõude esitamist. Kui võlausaldaja ei anna võlgnikule aegumistähtaja pikendamise eest muid soodustusi, siis ainuüksi aegumistähtaja pikendamine rikub poolt õiguste ja kohustuste tasakaalu. Pikema aegumistähtaja puhul võib võlausaldaja pikemalt oodata enne kohtu poole pöördumist, mistõttu suurenevad viivised oluliselt. Lisaks jääb kostjale arusaamatuks, miks on hagejal, kes on üks Eesti suuremaid panku, vaja aegumistähtaja pikendamist. See viitab kostja hinnangul hageja suutmatusele oma tööd korraldada (tl 69-70).

Lisaks on kostja seisukohal, et hageja on kostjale laenu andes ilmselgelt võtnud ülemääraseid riske. Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 134 940 eurot, mille kostja kohustus tagastama ühe maksena 10.11.2007. 134 940 euro tagastamine vähem kui aasta jooksul oleks võimalik juhul, kui laenusaaja sissetulek oleks vähemalt 15 000 eurot kuus või kui laenusaaja varaline olukord võimaldaks sellist summat ühe korraga tagasi maksta. Kostja ei ole sellist sissetulekut olnud ning tal ei ole olnud ka sellist vara, mille võõrandamine võimaldaks kogu laenusumma ühe maksena tagastada hagejale. Hageja võetud riski suurust näitab ka see, et hageja andis kostjale laenu 134 940 eurot kinnistu asukohaga XXX küla, Ülenurme vald, Tartumaa, ostuks ja ehituse lõpetamiseks. Hagiavalduse kohaselt müüdi nimetatud kinnistu hinnaga 47 933,74 eurot ehk peaaegu kolm korda väiksema summa eest, kui hageja oli kostjale laenu andud. Seega on hageja kostjale laenu andes jätnud kontrollimata kinnistu väärtuse, mille ostmiseks ja ehituse lõpetamiseks laenu anti, mis on jällegi hageja enda äririsk, mis tuleb jätta hageja enda kanda. Kostja leiab, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata (tl 70). Kostja palus kohtu abi kohtutäiturilt täitetoimiku väljanõudmiseks, sest kostja hinnangul on nimetatud kinnistu müüdud oluliselt alla selle väärtuse ning kostjale ei ole kinnistu müügi kohta ühtegi dokumenti esitatud (tl 71).

Hageja esitas omapoolse vastuse kostja seisukoha kohta aegumistähtaega puudutavas osas 27.11.2012. Lepingu punktis 14.10 kinnitas kostja, et on lepingu läbi lugenud ja saanud üksikasjalikku teavet lepingu ja lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ning on lepingust täielikult aru saanud ja selle tingimustega nõus. Järelikult oli kostja teadlik ja nõus ka laenulepingu punktis 14.2 kokku lepituga, s.t aegumistähtaja pikendamisega viie aastani (tl 76).

Kostja ei ole millegagi põhjendanud, kuidas aegumistähtaega puudutav kokkulepe teda ebamõistlikult kahjustab. Kuna aegumistähtaja pikendamise kokkuleppe õigus tuleneb seadusest, siis ei ole sellise kokkuleppe sõlmimise näol tegemist seaduse olulisest põhimõttest kõrvalekaldumisega ja seetõttu ei saa ka ebamõistlikku kahjustamist eeldada. Viieaastane kokkulepe laieneb ka kostjale, kellel on õigus selle aja jooksul esitada hageja nõuete osas vastuväiteid kui need peaksid tekkima. Seega on ebaõige kostja väide, et kostja ei ole mingeid soodustusi saanud. Lisaks on kostjale kogu aeg olnud teada, et tal on hageja ees täitamata kohustused, kuid ei ole sellest hoolimata oma kohustusi vabatahtlikult täitnud ega ole olnud ka koostööaldis. Kui kostja oleks omapoolsed kohustused täitnud vabatahtlikult, ei oleks hageja pidanud üldse hagi esitama. Asjakohatu on ka kostja väide viiviste suurenemise kohta. Käesoleval juhul nõuab hageja kostjalt vaid osa põhivõlast ning viivist alates hagi esitamisest. Juba sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist ei ole hageja taotlenud (tl 77). Kostja

väide selle kohta, et aegumistähtaja pikendamist ei ole poolte vahel läbi räägitud, on paljasõnaline ja tõendamata (tl 77).

Kostja esitas vastuse hageja seisukoha osas 3.01.2013. Kostja märkis, et hageja kohustus on tõendada, kas aegumistähtaja pikendamine on poolte vahel läbi räägitud või mitte. Kostja jäi varasema seisukoha juurde, mille kohaselt aegumistähtaja pikendamine iseenesest halvendab võlgniku olukorda, sest võlgnik peab pikemalt arvestama võlausaldaja poolt nõude esitamist. Hageja väide, et ta ei nõua praegu üldse viiviseid, on eksitav. Hageja ei ole ka loobunud viiviste nõudest, seega on hagejal igal ajal õigus esitada viiviste nõue kohtusse ning esitades selle viis aastat pärast nõude tekkimist. Kostja ei ole tasunud võlga lihtsalt selle pärast, et tal ei ole selleks vahendeid. Laenu võtmisel hindas kostja ilmselt oma võimeid üle. Hageja on andnud kostjale suure laenu äärmiselt lühikese tagasimakse tähtajaga. Hageja ei ole ilmselgelt hinnanud kostja võimet laenu tagasi maksta, samuti ei ole hageja õigesti hinnanud tagatisvara väärtust, kuna see müüdi umbes kolm korda väiksema summa eest, kui kostja võlgnes hagejale. Seega on hageja võtnud endale äärmiselt suure äririski ning peab seda ise kandma. Muus osas jäi kostja varasemate seisukohtade ja taotluste juurde (tl 82-83).

7.02.2013 toimunud kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et kostja jääb kõigi esitatud vastuväidete ja taotluste juurde. Vaidlust raha saamise üle ei ole. Teise lepingu allkirjastamist kostja ei mäleta. Seetõttu palub kostja lepingu originaal välja nõuda hagejalt. Hagejal oli majale ostja olemas, sellega oleks võlgnevuse jäägiks jäänud 200 000 krooni, kuid hageja keeldus kostja ettepanekust. Aegumise vastuväite osas märkis kostja esindaja, et eraldi vaheotsuse tegemist ei pea kostja vajalikuks. Kostjal puuduvad vahendid võlgnevuse tasumiseks. Hageja krediidiasutusena ei ole kontrollinud kostja maksevõimet. Kohus jättis kostja taotluse kohtutäiturilt täiteasja toimiku ning pangast originaallepingu väljanõudmiseks rahuldamata ning selgitas, et kostjal on võimalik ise dokumendiga tutvuma minna. Kohus lükkas asja arutamise edasi (tl 90).

11.03.2013 toimunud kohtuistungil märkis hageja, et jääb esitatud hagiavalduse juurde. Kostja selgitas, et on 28.02.2013 esitanud kirjaliku dokumendi, milles tugineb kahju tekitamisele hageja poolt. Pooled palusid anda täiendavate seisukohtade esitamiseks aega. Pooled nõustusid asja arutamise jätkamisega kirjalikus menetluses (tl 93).

Kohus kohaldas asja kirjalikku menetlust 11.03.2013 määrusega (tl 94) ning andis hagejale aega seisukohtade esitamiseks kuni 15.04.2013, kostjale kuni 29.04.2013 ja määras asjas tehtava kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks 29.05.2013 kell 14:00.

Kostja 28.02.2013 (kohtule esitatud 11.03.2013) kirjalikus dokumendis märgib kostja, et tutvus hageja juures laenulepingute originaalidega ning ilmselt on tegu kostja allkirjadega. Kuigi kostja ei mäleta, et ta oleks hilisemale lepingule alla kirjutanud või seda isegi näinud, ei soovi kostja neile dokumendile teha käekirja ekspertiisi (tl 97).

Riigikohus on otsuse 3-2-1-136-12 punktis 24 öelnud, et professionaalsel krediidiandjal on sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust kohustus viia läbi krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüs. Krediidiandja on kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Riigikohtu arvates tuleneb selline kohustus alates 1.01.2007 kehtivast krediidiasutuste seaduse (KraS) § 83 lõikest 3 ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Ka peab krediidiandja kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest krediidivõtjat teavitama. Hageja andis kostjale laenu summas 134 940 eurot tähtajaga 11 kuud. Järelikult oleks kostja

pidanud igas kuus tagastama 12 267,27 eurot. Kostjal ei ole kunagi olnud sissetulekuid, mis võimaldaks sellist laenu tagastada, mis viitab üheselt sellele, et hageja ei ole täitnud oma kohustust hinnata erapooletult kostja võimet talle antud laenu tagastada. Hageja peab esitama tõendid selle kohta, et kostja laenu tagastamise võimet on kontrollitud ning kostja oli võimeline saadud laenu 11 kuu jooksul tagastama.

Lisaks eelnevale on Riigikohus otsuse nr 3-2-1-136-12 punktis 25 öelnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja muu hulgas nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohtu otsuse kohaselt on tegemist lepingueelse kohustuse rikkumisega ning seega on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud. See tähendab kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. ahju suuruse määramiseks tuleb võrrelda kostja olukorda enne laenu võtmist ning käesoleval hetkel. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus ei olnud kostja ei kinnistut ega mingeid kohustusi hageja ees. Hagi esitamise seisuga võlgnes kostja hagejale 143 848,98 eurot, millest laenu põhiosa 91 916,94 eurot, intresside võlgnevus 3175,47 eurot, lepingutasu 319,56 eurot, menetlustasu 31,96 eurot, viivis põhiosa võlgnevuselt 48 275,28 eurot ja lepingutasu võlgnevuselt arvestatud viivis 129,77 eurot. Kostjale kuulunud kinnistu oli juba hagi esitamise hetkeks täitemenetluse käigus müüdud. Lisaks eelnevale on kostja tasunud hagejale lepingutasu 1342,45 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja vara vähenenud võrreldes lepingueelsete läbirääkimistega 145 191,43 eurot (143 848,98 eurot + 1342,45 eurot). Seda ei oleks juhtunud, kui hageja oleks laenu andes kontrollinud kostja võimet laenu tagasi maksta. Kostja tasaarvestab temale tekkinud kahju summas 145 191,43 eurot hageja nõudega. Kuna hageja nõue on oluliselt väiksem kui kostjale hageja tegevusetuse tagajärjel tekkinud kahju, siis tasaarvestuse tagajärjel ei ole hagejal enam nõuet kostja vastu ning hagi tuleb täies ulatuses rahuldamata (tl 98-99).

Hageja esitas 15.04.2013 vastuse kostja seisukohale. Hageja on seisukohal, et kostja vastuväited on pahatahtlikud ning otsitud. Hageja hinnangul on tegemist kostja püüdlusega vältida endale võetud kohustuste täitmist ning menetlust venitada. Seejuures ei ole kostja kuidagi põhjendanud ega tõendanud, milles tema väidetav kahju seisneb ning miks ei esitanud kostja väidetava kahju tekkimise vastuväiteid hagile koheselt, vaid alles pärast viidatud Riigikohtu lahendi tegemist (tl 104). Kostja ei ole kahju hüvitamise nõude eelduseks olevate asjaolude esinemist tõendanud (tl 105).

Kostja väidab, et hageja on tekitanud talle kahju, kuid ei ole avaldanud, milles kahju seisneb ning kuidas väidetav kahju tekkis. Kostja ei ole esitanud tõendeid ega ka asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hageja on vastutustundliku laenamise kohustust rikkunud ning et kostjal on kahju tekkinud. Hageja juhib tähelepanu eelviidatud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-136-12 p 25, kus kolleegium märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju saab nõuda üksnes siis kui see reaalselt ka tekkinud on ning kahju nõuet tuleb põhjendada ja tõendada. Ainuüksi Riigikohtu lahendile viitamine ei näita ega tõenda kostja väidet, et talle on kahju tekkinud. Siinkohal rõhutab hageja, et ilmselgelt ei saa krediidisaaja kahjuks kuidagi olla laenulepingu alusel väljastatud laen, st põhiosa võlgnevus. Laenulepingu sõlmimisel väljastatud laenusumma on raha, mida kostjal enne laenulepingu sõlmimist ei olnud, kuid mille ta pärast lepingu sõlmimist endale sai. Kostja sai selle raha hagejalt ning see tuleb hagejale ka tagastada. Kuigi hageja tegelik nõue kostja vastu on oluliselt suurem,

nõuab hageja kostjalt üksnes põhiosa võlgnevuse tasumist summas 25 000 eurot (tegelik põhiosa võlgnevuse summa on 91 916,94 eurot) (tl 105).

Hageja selgitab, et käesoleval juhul on tegemist hüpoteeklaenuga, mis sõlmiti äri tegemise otstarbel, mitte ei olnud mõeldud eluaseme ostmiseks kodulaen. Tegemist oli nn bulletlaenuga, st et igakuiselt tuli tasuda intressimakseid ning laenusumma tuli tagastada ühekordse maksena laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval. Nimetatud asjaolud olid kostjale väga hästi teada, kuna laenu taotlemise eesmärk ning lepingu sõlmimise mõte seisnes selles, et kostja võtab laenu, ehitab valmis elamu, müüb selle maha ja seejärel tagastab hagejale laenusumma. Seda kinnitab ilmekalt ka eksperthinnang (tl 109-126). Asjaolu eest, et kostjal ei õnnestunud pika aja jooksul sobiva hinnaga ostjat leida ning vara ei õnnestunud müüa eksperthinnangus märgitud hinnaga, ei vastuta hageja. See ei vabasta kostjat lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostja esitas hagejale palgatõendi (tl 127), mille kohaselt oli kostja igati võimeline intressimakseid tasuma ning seda kinnitab ka asjaolu, et intressi tasumise kohustust täitis kostja kuni 2007. aasta novembrini, s.o terve aasta jooksul (tl 36). Kostja maksevõimet kinnitab muuhulgas ka asjaolu, et kostja tasus hagejale lepingutasu 21 000 krooni (tl 36). Järelikult on hageja täitnud enda kohustuse hinnata laenulepingu sõlmimisel kostja maksevõimet ega ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (tl 105-106). Eeltoodu alusel on hageja seisukohal, et kostjal puudub igasugune kahju, mida ta saaks hageja nõudega tasaarvestada. Kogu hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud.

Kostja esitas 29.04.2013 lõplikud seisukohad hagiavalduse osas. Kostja selgitas, et jääb kõigi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide, et kostja vastuväited on otsitud, kuna need on esitatud peale kostja viidatud Riigikohtu lahendi avalikustamist. Kostja on esitanud oma vastuväited hagile tähtaegselt, muu ei oma tähtsust (tl 131).

Kostjale on tekkinud kahju, kui kostja vara väärtus käesoleval hetkel võrreldes lepingueelsete läbirääkimiste aja seisuga on vähenenud ning selle on põhjustanud hageja seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmine. Kostjal ei ole võimalik tõendada ajaolu, et hageja ei ole piisavalt hinnanud kostja krediidivõimekust või ei ole kostjat lepingueelsete läbirääkimiste käigus informeerinud laenuvõtmisega seotud riskidest, tegemist on sisuliselt negatiivse asjaolu tõendamisega, mida on praktiliselt võimatu teha. Kostja viitas oma täiendavas vastuses hagile hageja seadusest tulenevale kohustusele hinnata lepingueelsete läbirääkimiste käigus laenuvõtja krediidivõimekust ning teavitada laenuvõtjat laenuvõtmisega seotud riskidest. Seega oleks pidanud hageja kohtule esitama tõendid, et ta on neid seadusest tulenevaid kohustusi täitnud. Hageja esitas kohtule kostja palgatõendi, millest selgub, et kostja brutosissetulek enne laenuvõtmist 2006. aasta viimastel kuudel oli 23 387 krooni ehk 1494,70 eurot. Seega kostja netosissetulek oli umbes 1200 eurot. Hageja väidab, see oli piisav laenu 134 940 eurot tagastamiseks vähem kui aasta jooksul, mis on absurdne väide. 1200 euro suuruse netopalgaga ei ole võimalik vähema kui aasta jooksul tagasi maksta 134 940 euro suurust laenu, mis tõendab, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (tl 131-132).

Hageja väitel ei ole kostjale antud laenu puhul tegemist kodulaenuga ning hageja arvates tõendab seda laenutaotlus, kuhu kostja on laenu kasutamise eesmärgiks kirjutanud kinnistu ost. Kostja on seisukohal, et sõna „kinnistu“ kasutamine laenutaotlusel ei tõenda hageja väidet, et tegemist ei olnud kodulaenuga. Seega on hageja väide, et laen anti kostjale kinnistu ostuks ning seal oleva elamu remontimiseks ning kostja pidi selle siis maha müüma ning saadud rahaga laenu tagastama, paljasõnaline ning tõendamata.

Paljasõnaline ja tõendamata on ka hageja väide, et kodulaenuga on tegemist ainult siis, kui laenu taotletakse korteriomandi või maja ostuks, kuid mitte juhul, kui laenu taotletakse kinnistu ostuks ning elamu ehitamise lõpetamiseks. Seega on tõendamata hageja väide, et tegemist ei ole kodulaenuga (tl 132). Isegi kui nõustuda hageja väitega, et kostja taotles laenu äri tegemiseks ning hageja oli laenu taotlemise hetkel sellest teadlik ning nõustus sellega, siis võttis hageja kostjale ärilaenu andes endale äririski, et laenu tagatiseks antud kinnistu väärtus langeb ning kogu väljastatud krediiti ei pruugi tagasi saada. Seega ei ole hageja kostjale laenu andes piisavalt kontrollinud kostja krediidivõimet ega informeerinud kostjat krediidiga seotud riskidest, mis on ilmselge vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine (tl 133).

Kostja vara väärtus on muutunud negatiivseks. Kui hageja oleks kostja krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnanud ja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei oleks kostja vara väärtus vähenenud. Seega on tõendatud ka põhjuslik seoses hageja tegevuse (tegevusetuse) ja kostjale tekkinud kahju vahel (tl 133).

Kuna kostja esitab käesolevaga tasaarvestuse avalduse ning tasaarvestab temale tekkinud kahju summas 145 191,43 eurot hageja nõudega, siis tuleb hageja nõue täies ulatuses jätta rahuldamata (tl 134).

KOHTU SEISUKOHT

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid 7.12.2006 laenulepingu nr 06-231535EV ning 19.11.2007 laenulepingu nr 06-231535-EV LISA. Ka puudub asjas vaidlus selle üle, et laenulepingu ebakorrektse teenindamise tõttu tekkis kostjal hageja ees võlgnevus. Kostja ise on tunnistanud, et laen on tagastamata seetõttu, et kostjal puuduvad selleks vahendid (tl 82).

Vaidlusi on tekitanud see, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud või mitte. Laenulepingu punktis 14.2 on pooled kokku leppinud, et lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat. Kui leping lõppes tähtaja saabumisega 10.01.2008, siis oli hagejal õigus esitada hagi kuni 10.01.2013. Hageja esitas hagi 22.08.2012. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Laenulepingu punktis 14.2 on pooled kokku leppinud, et lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat. Kostja väite osas, mille kohaselt näitab viieaastase aegumistähtaja kohaldamine hageja suutmatust oma tööd korraldada, märgib kohus, et see ei ole asjakohane. TsÜS § 145 lg 2 sätestab, et poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. TsÜS § 146 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt olid pooled ise vabad valima, kellega ning millistel tingimustel leping sõlmida. Seega on kohus seisukohal, et käesoleval juhul kohaldatud aegumistähtaeg viis aastat on õiguspärane. Kuivõrd hageja on esitanud hagi enne aegumistähtaja möödumist, ei ole hageja nõue aegunud.

Kostja viide sellele, et aegumistähtaja pikendamine on kostjat kahjustav, on alusetu. Kostja on üksnes viidanud sellele, et kolme aasta asemel peab kostja viis aastat ootama, kas hageja esitab nõude või mitte. Lepingute sõlmimisel tuleb lähtuda eeldusest, et mõlemad lepingupooled on orienteeritud lepingu täitmisele. Asjaolu, et laenuandja peab laenusumma tagsisaamiseks esitama hagi kohtule, on otseselt tingitud kostja käitumisest (lepingu mittekohasest täitmisest). Seega oli kostjal ise võimalus vältida hagiavalduse esitamist. Eeltoodu tõttu ei pea kohus asjakohasteks kostja väiteid kahjustava lepingutingimuse osas.

Lisaks on vaidlusi tekitanud see, mis tüüpi lepingu pooled sõlmisid ja kas hageja on täitnud seadusest tulenevat kohustust kostja maksevõime hindamisel piisavalt ning kas kostjale on kahju tekkinud või mitte.

Kohus peab vajalikuks märkida, et iseenesest ei ole oluline, mis eesmärgil laenuleping sõlmitud on. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Seega ei ole asjas tähtsust sellel, mis otstarbel laenuleping sõlmiti. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus igal juhul täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

Kostja väitega, mille kohaselt ei ole hageja piisavalt hinnanud kostja maksevõimet ning on seetõttu rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kohus ei nõustu. KraS § 83 lg 3 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kostja on hagejale laenutaotluse esitamisel esitanud ka palgatõendi (tl 127), millelt nähtub, et perioodil august 2006 – detsember 2006 oli kostja sissetuleku suuruseks 23 387 krooni kuus (bruto). Arvestades asjaolu, et kostja pidi lepingu järgi tasuma esialgu vaid intressimakseid ning laenusumma tagastama ühekordse maksena laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval 10.01.2008, oli kostjal palgatõendi kohaselt piisavalt vahendeid intressimaksete tegemiseks ja seega laenu teenindamiseks. Kostja väide selles osas, et palgatõendil näidatud sissetulekute juures ei oleks kostja ilmselgelt saanud laenu põhiosa tagastada, on iseenesest õige, kuid ei ole käesoleval juhul eeltoodus põhjendusel asjakohane. Lisaks kuulus kostjale kinnistu, millele seati laenulepingu tagamiseks hüpoteek. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt peab krediidiasutus hindama, kas klient on võimeline tagastama laenu oma sissetulekute arvelt (võttes arvesse kliendi sissetulekute suurust), kas krediidiasutusele laenuandmise otsuse kaalumise perioodil teada olevate asjaolude põhjal võib oletada, et kliendi maksevõime on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik ja kas kliendi võime laenu tagasi maksta on olemas vaatamata tema olemasolevate finantskohustustele. Kohus on seisukohal, et hageja on kostja maksevõimelisust kontrollinud ega ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda, et laenusumma tagastamise tähtpäeval on kostja võimeline laenusumma tagastama, sai hageja eeldada arvestades talle teadaolevaid asjaolusid, seal hulgas kostja töötasu suurust ning seda, et kostjal ei olnud seni olnud võlgnevusi krediidiasutuse ees. Arvestades laenusumma suurust ja lepingutingimusi, ei pea kohus tõenäoliseks, et hagejale väljastatud laen oli kodulaen selle klassikalises mõttes. Küll aga märgib kohus, et mõistlikult võttes ei oleks isikule, kelle krediidivõimelisus on kaheldav, sedavõrd suur laenusummat väljastatud. Seetõttu võib olla õige hageja seisukoht lepingu eesmärgi osas. Menetluse käigus avaldatud asjaoludest lähtuvalt võib asuda seisukohale, et kostjale antava laenu näol oli tegemist nn bulletlaenuga. Seoses majanduslangusega ei õnnestunud aga kostjal soetatud kinnistu võõrandamine ning seetõttu tekkis võlgnevus. Kuivõrd aga pooled ei ole tõendanud oma seisukohti laenu olemuse osas, jätab kohus poolte seisukohad selles osas tähelepanuta.

Kostjale kahju tekkimise osas märgib kohus järgmist. Väide, et kostjale on tekkinud kahju, kuna laenu tagatiseks olnud kinnistu müüdi eksperthinnangus kinnistu väärtuseks märgitud hinnast madalama hinnaga, ei ole asjakohane. Kostja viidatud eksperthinnang on koostatud 5.12.2006 erialateadmistega isiku poolt krediidiasutusele esitamiseks. Kohtul ei ole alust kahelda eksperthinnangus märgitud kinnistu väärtuse tõepärasuses. Seetõttu peab kohus kostja etteheiteid kinnistu väärtuse mittekontrollimisele asjakohatuteks. Kinnistu müüdi 2011. aastal, seega eksperthinnangu andmisest oluliselt hiljem ning ajal, mil kinnisvaraturul valitses madalseis. Lisaks müüdi kinnistu enampakkumisel, kus kinnistute hinnad ongi tavapärasest madalamad. Kohus nõustub hagejaga, et asjaolu eest, et kostjal ei õnnestunud pika aja jooksul sobiva hinnaga ostjat leida ning vara ei õnnestunud müüa eksperthinnangus märgitud hinnaga, ei vastuta hageja ning see ei vabasta kostjat lepinguliste kohustuste täitmisest.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid kahju tekkimise kohta. Kohus möönab, et kostjal kahju tekkimine ei ole välistatud, kuid antud juhul on kostja väited kahju tekkimise kohta paljasõnalised. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse.

Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukoha, et AS-i Swedbank hagi tuleb rahuldada ning Andrei Jefremovilt tuleb AS-i Swedbank kasuks välja mõista põhivõlgnevus 25 000 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 22.08.2012 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

TsMS §-i 162, § 173 lg-id 1, 4 ning hagi rahuldamist arvestades tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.