Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjalt välja VÕS (võlaõigusseadus) § 108 lg 1 ja 29.07.2008 laenulepingu nr XXXp 1.2 alusel põhivõlgnevuse 1 300 000 eurot ja intressi 101 972,61 eurot, kokku 1 401 972,61 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Muuhulgas on kostja esitanud aegumise vastuväite. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Pooled ei vaidle, et OÜ TI(pankrotis) ja kostja sõlmisid 29.07.2008 laenulepingu nr XXX(kd I, lk 8-9), millega OÜ TI(pankrotis) laenas kostjale 1 800 000 eurot ja OÜ TI(pankrotis) kandis kostjale laenusumma üle (kd I, lk 10-13). Tulenevalt lepingu punktist 1.2 pidi kostja laenusumma tagastama 01.02.2009. Laenulepingu p 1.2 kohaselt kohustus kostja maksma laenusumma kasutamise eest intressi 24% aastas. Vastavalt laenulepingu p 1.3 tuli intress tasuda iga kuu kolme pangapäeva jooksul pärast 10-ndat kuupäeva. Kostja kohustus intressid täielikult tasuma hiljemalt 01.02.2009. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kostja on seisukohal, et nõue on aegunud. Võla tasumise tähtpäev oli 01.02.2009, kuid hagi esitati 02.08.2012. Hageja leiab, et aegumine peatus hageja poolt avalduse esitamisega kostja pankroti väljakuulutamiseks 30.01.2012. Menetlust lõpetav määrus selles asjas tehti 01.06.2012, mille hageja sai kätte 05.06.2012. Hagi esitati enne 2 kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest. Kostja arvates ei jõustunud menetlust lõpetav määrus mitte 06.06.2012, vaid 01.06.2012, sest sellise määruse jõustumiseks, mille peale määruskaebust esitada ei saa, ei ole vajalik määruse kättetoimetamine. Hageja arvates on ka sellise määruse jõustumiseks vajalik kättetoimetamine või teatavaks tegemine. Hageja ei oleks mingil juhul saanud 01.06.2012 määrusega tutvuda varem kui 05.06.2012, sest määrus lisati e-toimikusse ja hageja sai teate uue menetlusdokumendi lisamisest 05.06.2012. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Kuivõrd nõuded muutusid sissenõutavateks 01.02.2009, algas sellest kuupäevast aegumistähtaja kulgemine. Pankrotiavalduse esitamine on tõendatud pankrotiavaldusega (kd II, lk 29-33) ning Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2012 määrusega (kd II, lk 35-42). Vastavalt ringkonnakohtu määrusele esitas hageja 31.01.2012 Harju Maakohtule avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks. Seega peatus nõuete aegumine 31.01.2012 TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel. TsÜS § 160 lg 3 kohaselt lõpeb nõude aegumise peatumine peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega. Ringkonnakohus jättis 01.06.2012 määrusega rahuldamata määruskaebuse maakohtu määrusele,

millega maakohus jättis hageja avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu määrusele ei olnud võimalik kassatsiooni korras kaebust esitada, mistõttu lõppes hageja avalduse menetlemine ja TsÜS § 160 lg 3 alusel seeläbi ka nõude aegumise peatumine ringkonnakohtu määruse jõustumisest. TsMS § 466 lg 3 kohaselt määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Muu määrus jõustub kättetoimetamisest või teatavakstegemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 667 lg 4 järgi määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. Kui määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtusse, piisab määruse edastamisest menetlusosalistele. Ringkonnakohtu 01.06.2012 määruse peale ei olnud võimalik edasi kaevata. Kuivõrd TsMS § 667 lg 4 kohaselt ei olnud seega vaja määrust menetlusosalistele kätte toimetada, tuleb TsMS § 466 lg 3 alusel lugeda määruse teatavaks tegemise ja seega jõustumise ajaks aeg, millal tegi kohus määruse kättesaadavaks e-toimikus. Hageja on esitanud e-toimiku väljatrüki (II kd lk 42a ja b), mille kohaselt sai hageja määruse kätte 05.06.2012 ja kostja 06.06.2012, samuti temale saabunud teate dokumendi kättesaadavaks tegemisest e-toimikus (II kd, lk 58), mille kuupäev on 05.06.2012. Ühtlasi nähtub hageja esitatud e-toimiku väljavõttest (II kd, lk 59), et ringkonnakohtu 01.06.2012 määrusele on juurdepääs alates 05.06.2012. Nimetatud tõendite alusel loeb kohus tõendatuks, et pankrotiavalduse menetlemist lõpetav määrus jõustus määruse teatavakstegemisest s.o. edastamisest menetlusosalistele 05.06.2012. Tulenevalt TsÜS § 168 lg 2 ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Kuna aegumise peatumine lõppes 05.06.2012, ei saanud nõuded aeguda enne 05.08.2012. Kuivõrd hagi esitati 02.08.2012, asub kohus seisukohale, et laenulepingust tulenevad nõuded ei ole aegunud. Nõuete aluseks olev laenuleping oli sõlmitud kostja ja OÜ TI(pankrotis) vahel. Hagiavalduse kohaselt loovutas OÜ TI(pankrotis) kõik laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu 27.05.2009 ZAO-le PI. 06.07.2009 edastas OÜ TI kostjale teatise nõude loovutamise kohta. Hageja on kohtule esitanud nimetatud teatise (I kd, lk 14) ning 07.07.2009 väljastusteate (I kd, lk 15-16). 28.06.2009 loovutas ZAO PI kõik laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, mille kohta edastas ZAO PI kostjale teatise (I kd, lk 18). 20.09.2011 loovutas hageja põhinõude summas 500 000 eurot koos sellele lisanduvate intresside ja viivistega SIA-le L -AT. Hagejale jäi kostja vastu põhinõue 1 300 000 eurot koos sellelt arvestatavate intresside ja viivistega. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 kohaselt asub uus võlausaldaja senise asemele. Kostja leiab, et OÜ TI(pankrotis) poolt nõude loovutamine ei ole tõendatud ning seda ei ole toimunud. Kostja ei ole saanud OÜ-lt TIteadet nõude loovutamise kohta. VÕS § 170 alusel ei ole nõude loovutamist kostja suhtes toimunud. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

Kohus leiab, et VÕS § 170 põhieesmärgiks on võlgniku kaitse olukorras, kus võlgnikule on nõude loovutamisest teatatud ja võlgnik täidab kohustuse uuele võlausaldajale, kuid tegelikult nõuet loovutatud ei ole või loovutamine ei olnud kehtiv. Nõude loovutamise eelduseks ei ole sellest võlgnikule teatamine. Kostja leiab, et nõude loovutamise tõendamiseks ei ole piisav nõude loovutamise teatise esitamine. Hageja poolt esitatud teatisel on viide tasaarvestusele. Samuti on tõendamata ZAO PI õigusvõime ja TI (pankrotis) nimelt tegutsenud isiku volitus. ZAO PI õigusvõime tõendamiseks esitas hageja B-kaardi väljatrüki (kd I, lk 114-134). Samuti esitas hageja OÜ TIB-kaardi väljavõtte koos ajalooga (kd I, lk 135-136), tõendamaks TI(pankrotis) nimelt tegutsenud isiku volitust. Hageja esitatud B-kaardi väljatrükist nähtuvalt on ZAO PI registreeritud Vene Föderatsioonis 16.03.2004. Tasaarvestusakti on OÜ TI esindajana allkirjastanud PE. Vastavalt OÜ TIB-kaardi väljavõttele koos ajalooga oli P. E 27.05.2009 OÜ TI juhatuse liige ja seega tema seaduslik esindaja. Nimetatu alusel leiab kohus, et nii ZAO PI õigusvõime kui P. E esindusõigus 27.05.2009 seisuga on tõendatud. Hageja leiab, et nõude loovutamine on tõendatud OÜ TI(pankrotis) ja ZAO PI vahel 27.05.2009 sõlmitud tasaarvestusaktiga (I kd, lk 106-107), millega OÜ TI(pankrotis) loovutas ZAO PI mh 29.07.2008 laenulepingust nr XXX tulenevad nõuded kostja vastu. Nõuded loovutati, et tasaarvestada sellega nõuded, mis ZAO-l PI olid OÜ TI (pankrotis) vastu. Nõuete loovutamine nähtub selgelt ka OÜ TI (pankrotis) raamatupidamisandmetest. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud raamatupidamiskoondid ei saa olla autentsed ja õiged, sest äriühing on pankrotis ja raamatupidamisandmed on seega pankrotihalduri valduses. Vastavalt hageja poolt esitatud 27.05.2009 tasaarvestusaktile tasaarvestavad OÜ TI ja ZAO PI OÜ TI nõuded kostja vastu (sh 29.07.2008 laenulepingust nr XXX tulenevad nõuded summas 1 800 000 eurot) kogusummas 3 364 252,05 eurot OÜ TI kohustustega ZAO PI ees vastavalt sõlmitud nõuete loovutamise lepingutele, mille järgi on loovutatud nõudeõigused, mis tulenevad OÜ TI laenulepingutest OÜ-ga R , IP ja OÜ-ga E . Tasaarvelduse tulemusel on OÜ TI võlgnevuse saldo ZAO PI OÜ ees 62 695,95 eurot, kuid pooled lepivad kokku, et võlgnevuse summa on 0 eurot. Nähtuvalt 27.05.2009 tasaarveldusaktist oli seega ZAO-le PI loovutatud kolmest laenulepingust tulenevad nõuded OÜ TI (pankrotis) vastu. Pooled leppisid kokku, et nõuete täitmiseks loovutab OÜ TI (pankrotis) ZAO-le PI OÜ mh 29.07.2008 laenulepingust nr XXXtulenevad nõuded summas 1 800 000 eurot. Hageja on esitanud OÜ TIOÜ (pankrotis) 01.01.2009-30.04.2009 käibe-saldo andmiku koos kande 76.3.1 selgitusega (kd I, lk 108-110), millest nähtuvalt on deebetlahtris muu lühiajalise nõudena nõue kostja vastu 48 504 460 krooni ehk 3 100 000 eurot sh laenulepingu 21/29.07.2008 alusel summas 1 800 000 eurot. Hageja esitas ka OÜ TI (pankrotis) 2009.a. 1. poolaasta käibe-saldo andmiku (kd I, lk 111-112), millest nähtuvalt on nõue kostja vastu liikunud kreeditlahtrisse ning saldo perioodi lõpuks puudub. Operatsiooni 00000000285 kohta tehtud raamatupidamisprogrammi väljavõttest (kd I, lk 113) ilmneb, et bilansikirjele laenulepingust XXX tulenevate nõuete osas vastab kirje, milles on märgitud PI ZAO nõude loovutamise leping. Seega on hageja poolt esitatud OÜ TI (pankrotis) raamatupidamisandmed kooskõlas 27.05.2009 tasaarveldusaktiga. Vastusena kostja väitele raamatupidamiskoondite ebausaldusväärsuse kohta märgib kohus, et asjaolu, et pankrotis oleva äriühingu raamatupidamisandmed on eelduslikult pankrotihalduri valduses, ei välista, et kolmandad isikud on saanud andmetega tutvuda ning neile on väljastatud ka väljatrükke.

Kostja on seisukohal, et 27.05.2009 tasaarveldusakti on ZAO PI nimel allkirjastanud isik, kellel pole selleks õigust: V. N. A . Hageja esitas ZAO PI 19.02.2013 kinnituse selle kohta, et V N A oli volitatud ZAO PI nimel allkirjastama mh 27.05.2009 tasaarvestusakti (kd II, lk 7). Nimetatud kinnituse on allkirjastanud AVR, kes on Venemaa juriidiliste isikute infoteabe väljatrüki (kd II, lk 8-33) kohaselt ZAO PI peadirektor, kellel on ilma volituseta õigus tegutseda. Kinnituse kohaselt on mh 27.05.2009 tasaarvestusakt ZAO PI nimel õigesti vormistatud ja kehtiv. Seega on hageja esitanud tõendi esindusõiguse olemasolu kohta ZAO PI nimel tasaarvestusakti allkirjastanud isikul. Kostja on seisukohal, et V. N. A puudus esindusõigus, kuid tema väited on paljasõnalised. Asjaolu, et tasaarveldusaktis oli V. N. A ametinimetus märgitud ekslikult ja et ta ZAO PI peadirektor ei olnud, ei tähenda, et ZAO PI ei võinud teda volitada tehingut tegema. Kostja on seisukohal, et ZAO PI 19.02.2013 kinnitus on lubamatu tõend TsMS § 238 lg 2 alusel. Tulenevalt Vene Föderatsiooni tsiviilkoodeksist peavad tehingud juriidiliste isikute ja kodanike (füüsiliste isikute) vahel olema tehtud kirjalikus vormis. Seega saaks ZAO PI volitust VNA tõendada ainult pooltevahelise kirjaliku dokumendiga, mis pidi olema väljastatud enne tehingute tegemist. TsMS § 238 lg 2 sätestab, et kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Kohus leiab, et 19.02.2013 kinnitus ei ole lubamatu tõend, kuivõrd pooled ei ole kokku leppinud, et esindusõigust saab tõendada ainult kirjaliku dokumendiga, mis on väljastatud enne tehingu tegemist, selline nõue ei tulene ka seadusest. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja kirjalik kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta kahtlemata aitab põhistada hagejal oma väiteid, mida kostja vaidlustab. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et OÜ TI (pankrotis) poolt kõikide laenulepingust tulenevate nõuete loovutamine kostja vastu 27.05.2009 ZAO-le PI, on veenvalt tõendatud. ZAO PI loovutas nõuded 28.06.2009 hagejale, mis on tõendatud 06.07.2009 nõude loovutamise teatisega (kd I, lk 17-18) ja nõude loovutamise lepinguga 28.06.2009 nõude loovutamise lepinguga (kd I, lk 137-142). Kostja on esitanud väite, et kostja on hageja võimaliku nõude tasaarvestanud. Kostja vastuse kohaselt leppisid kostja, OÜ T (pankrotis) ja VT kokku, et kostja müüb V. T 1320 SIA L -AT kapitaliosa, vastusooritusena võtab OÜ TI(pankrotis) tagasi kõik lepingutest tulenevad nõuded kostja vastu, sh lepingust, mille alusel on hageja nõude esitanud. V. T oli sel ajal OÜ TI(pankrotis) ainuosanik ja juhatuse liige. Alates 21.04.2009 on V. T SIA L -AT osanik 980 kapitaliosaga ja temaga majanduslikult tihedalt seotud E OÜ on osanik 340 kapitaliosaga, mis teeb kokku 1320 kapitaliosa, mida tõendab väljavõte Läti Vabariigi äriühingute osanike registrist (kd I, lk 83-84). Faktiliselt on V. T seega saanud 1320 kapitaliosa omanikuks, mis näitab seda, et pooled asusid kokkulepet kaudsete tahteavaldustega täitma ning kostja kohustused OÜ TI(pankrotis) ees on kustutatud. Kostja, OÜ TI(pankrotis) ja V. T i vahelise kokkuleppe on kostja kohtule esitanud (kd I, lk 82). Punktis 2 on märgitud, et OÜ TIvõtab tagasi mh kõik lepingust nr XXXtulenevad nõuded kostja vastu, lepingud muutuvad kehtetuks alates käesoleva lepingu allkirjastamisest. Kohus leiab, et kuivõrd nimetatud dokument on allkirjastamata, siis ei ole tõendatud, et kostja poolt väidetav

kokkulepe on sõlmitud. Lepingu p 2 sõnastus viitab sellele, et OÜ TI(pankrotis) ega kostja pole soovinud teha tahteavaldusi kaudselt. Hageja on esitanud müügilepingu (kd I, lk 143-148), millest nähtuvalt ostis V. T kostjalt 1 100 kapitaliosa 01.10.2008. See on varem kui laenulepingust nr XXXtulenevad nõuded muutusid sissenõutavateks. Kostja esitatud väljavõte Läti Vabariigi äriühingute osanike registrist ei sisalda andmeid, millal omandas V. T osaluse SIA-s L -AT, nimetatud dokumendis märgitud kuupäev 21.04.2009 näitab vaid millise aja seisuga on osanike täpsustatud nimekiri esitatud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja väited kolmepoolse kokkuleppe sõlmimise kohta on tõendamata. Kostja väitel on tasaarvestuse avaldusega (kd I, lk 76-81) SIA L -AT tasaarvestanud mh laenulepingust nr XXXtulenevad nõuded kostja vastu kostja investeerimislepingust tuleneva nõudega SIA L -AT vastu. Nimetatud avaldusest aga nähtub, et tasaarvestatud on laenusumma 500 000 eurot koos intresside ja viivisega. See on kooskõlas hageja poolt avaldatuga, et ta on SIA-le L -AT loovutanud laenulepingust nr XXXtuleneva põhinõude 500 000 eurot koos intresside ja viivistega. Hagiga nõuab hageja aga loovutamata nõude põhisummas 1 300 000 eurot koos intressiga väljamõistmist. SIA L -AT tasaarvestatuse avaldus ei puuduta hageja ja kostja õigussuhet. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostja väited on vastuolulised, kui kostja on seisukohal, et OÜ TI(pankrotis) pole laenulepingust nr XXXtulenevaid nõudeid loovutanud, samas väites, et SIA L -AT on samast alusest tuleneva nõude kostjale kuuluva nõudega tasaarvestanud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenulepingust tulenev nõue ei ole lõppenud tasaarvestusega. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Laenulepingu nr XXXp 1.2 pidi kostja tasuma laenu ja intressid täielikult 1. veebruariks 2009. Seega on leidnud tõendamist, et kostja on laenulepingust nr XXXtulenevalt jätnud tasumata ja nõuete loovutamise tulemusena hagejale üle läinud laenu tagasimaksmise nõude summas 1 300 000 eurot ja intressi, millise tasumise kohustuse on kostja täitnud osaliselt, jättes tasumata intressi vastavalt kokkuleppele 24 % aastas arvestatuna summas 101 972.61 eurot. Kostja ei ole hageja nõudearvestusele vastu vaielnud. Lähtudes eeltoodust kohus rahuldab hageja nõude ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 1 300 000 euro põhinõude ja 101 972.61 intressi katteks. Pooled on tsiviilasjas esitanud kohtule tõenditena veel 23.09.2011 OÜ M loovutusteate (kd I, lk 14, 72), 26.09.2011 väljastusteate (kd I, lk 20), müügilepingu 02-07 (kd I, lk 62-65), osanike nimekirja 02.07.08 seisuga (kd I, lk 66-67), investeerimislepingu (kd I, lk 68-71), OÜ M pankrotihoiatuse (kd I, lk 73), E OÜ pankrotihoiatuse (kd I, lk 74), E OÜ teatise nõude loovutamisest (kd I, lk 20), V. T tasumist tõendav kviitung (kd I, lk 149). Kohus leiab, et eelnimetatud tõendid ei ole asjakohased ning seetõttu on jätnud need hindamata. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.