2-12-19357/30 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval - lahend.ee

Tsiviilasi nr 2-12-19357 tagamiseks sõlmisid pooled 21.02.2008 hüpoteegi seadmise lepingu Vändra vallas Kullimaa külas asuvale Kuldoja kinnistule. Kostja on esitanud 05.03.2012 avalduse laenulepingu ülesütlemiseks, milles teatatakse 31.05.2005 laenulepingu ülesütlemisest tulenevalt sellest, et hageja ei olevat selle lepingu alusel intresse tasunud. Seejärel on kostja teinud täitmisavalduse Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaale, kes on alustanud täitemenetlust, edastades hagejale täitmisteate. Hageja leiab, et alustatud täitemenetlus tuleb tunnistada lubamatuks, sest hagejal puuduvad kostja ees laenukohustused, kostja laenulepingust tulenev nõue on juba pikemat aega aegunud. Antud juhul on laenulepingust tulenev nõue muutunud sissenõutavaks 31.08.2005, mil saabus laenusumma tagastamise tähtaeg. Kuivõrd laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat, aegus antud nõue alates 01.09.2008. Hageja on seisukohal, et kostja avaldus laenulepingu ülesütlemiseks ei ole seadusega kooskõlas ning on tühine. Laenuleping ei saa muutuda tähtajatuks pärast seda, kui on saabunud lepingus nimetatud laenu tagastamise tähtaeg. Kui hageja on pärast lepingus nimetatud tähtaega mingeid summasid tasunud, siis tähendab see seda, et hageja on tasunud juba sissenõutavaks muutunud võlga. Võlaõigusseadus ei sätesta samuti võimalust, et tähtajalise laenulepingu puhul võiks see muutuda tähtajatuks peale seda, kui laenuvõtja tasub tähtaja saabudes laenu vaid osaliselt. Kuivõrd hageja nõue on ilmselgelt aegunud, ei pea hageja otstarbekaks muude vastuväidete esitamist, sh vastuväiteid, mille kohaselt on mitmete omavaheliste kokkulepe kaudu laenulepingust tulenevad summad ka reaalselt tasutud. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid Kostja OÜ Finance MGMT vaidleb oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl 43-46) ja hilisemas seisukohas (tl 103-105) ning kohtueelistungil selgitatus esitatud hagiavaldusele vastu ja leiab, et laenulepingust nr 60 tulenev nõue ei ole aegunud. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 2005 aastal neli laenulepingut: 1) 31.05.2005 laenuleping nr 60 summas 490 000 krooni, esialgse tagastamise lõpptähtajaga 31.08.2005; 2) 13.07.2005 laenuleping nr 62 summas 500 000 krooni, esialgse tagastamise lõpptähtajaga 13.07.2006; 3) 12.09.2005 laenuleping nr 68 summas 480 000 krooni, esialgse tagastamise lõpptähtajaga 12.09.2006; 4) 13.10.2005 laenuleping nr 71 summas 880 000 krooni, esialgse tagastamise lõpptähtajaga 13.10.2006. Kuna hageja väitel ei võimaldanud tema majandustegevus kostjale viimaselt saadud laene esialgselt kokku lepitud tähtaegadeks tagastada, leppisid pooled kokku, et hageja jätkab kõigi nelja laenu teenindamist (s.o tasub saadud laenudelt intresse) ning tagastab laenude põhisummad siis, kui tal tekib selleks võimalus või kuni kostja nõuab laenude tagastamist. Teisisõnu leppisid pooled kokku laenulepingute muutmises tähtajatuteks. Hageja ei ole kuni hagiavalduse esitamiseni 2012.aastal kordagi väitnud vastupidist. Hageja on ka oma tegevusega kinnitanud seda, et mainitud neli laenulepingut olid poolte kokkuleppel muudetud tähtajatuiks. Kostja esitas mainitud asjaolu tõendamiseks kostja pangakonto väljavõtted perioodide 30.05.2005 – 31.12.2005, 01.01.2006 – 31.05.2006 ja 01.06.2007 – 31.12.2007 kohta, millelt nähtub, et hageja on mainitud ajavahemikul korduvalt tasunud kostjale kõnealuse lepingu alusel laenu intresse. Seega on hageja teinud regulaarseid, küll mitte korrapäraseid, kuid sisuliselt igakuiseid intressimakseid oma laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks ehk toiminud selliselt, nagu hageja ja kostja kõigi nelja laenulepingu punktis 1.3 olid kokku leppinud. 08.01.2007 allkirjastasid pooled saldokinnituse seisuga 31.12.2006, millest nähtus hageja poolt kostjale võlgnetavad summad kõigi ülalmärgitud laenulepingute alusel + 2006.a detsembrikuu intressid. Intressimaksed tegi hageja kahes osas jaanuaris 2007.a. Ka see kinnitab 2 (5)

Tsiviilasi nr 2-12-19357 kostja väiteid. Vastavalt pooltevahelisele suulisele kokkuleppele, toimus lepingutest tulenevate intresside tasumine alates 01.01.2008 vastavalt hageja finantsvõimalustele. Hageja on kohtule esitanud kostjaga 21.02.2008 notariaalselt sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Selle lepingu sõlmimisel ei ole hageja avaldanud, et selle punktis 4.1 loetletud laenulepingud (kõik eelmärgitud lepingud) oleksid muutunud sissenõutavaiks. Hageja esindaja kinnitas notari juures, et tagastab lähiajal laenulepingute nr 62, 68 ja 70 järgsed võlgnevused pangalaenu abil. Sel põhjusel saigi hüpoteegisummana määratud 500 000 krooni ehk sisuliselt lepingu nr 60 järgne laenusumma. Hüpoteegilepingus avaldatu ja kokku lepitu kinnitab veelkord, et pooled käsitlesid kõnesolevaid nelja laenulepingut kehtivatena. Seda kinnitab muuhulgas hüpoteegilepingu punktis 5.3 hageja ja kostja vahel kokku lepitu, mille kohaselt hüpoteegiga koormatud kinnistu väärtuse taastamata jätmise või täiendava tagatise andmata jätmise korral: „... kuulub hüpoteegiga tagatud nõue rahuldamisele enne tähtaja saabumist ...“. Kostjal ei ole hageja vastu olnud muid nõudeid, kui juba mainitud neljast laenulepingust tulenevad nõuded. Asjaolu, et hageja ja kostja leppisid hüpoteegilepingu punktis 5.3 kokku kostja õiguses rahuldada hüpoteegiga tagatud (neljast laenulepingust tulenevaid) nõudeid enne tähtaja saabumist, tõendab veelkord, et kõnealused neli laenulepingut olid kehtivad ja nende tähtajad ei olnud saabunud. Kostja seisukohta kinnitab ka hüpoteegilepingu punktis 6.2 kokku lepitu, mille kohaselt pooled käsitlesid hüpoteegilepingut täitedokumendina, mis sisaldab vaidlustamata lepingulistest suhetest tulenevaid varalisi nõudeid. Nimetatud kokkulepe kinnitab veelkord, et hüpoteegilepingu sõlmimisel puudus hageja ja kostja vahel igasugune vaidlus kõnealuse nelja laenulepingu osas. Seega käsitlesid pooled laenulepinguid kehtivatena. 03.03.2008 tagastaski hageja kostjale vastavalt lubatule laenulepingute nr 62, 68 ja 71 alusel saadud laenud. Nimetatud kolme laenulepingu põhisummade jääk moodustas kokku 1 460 000 krooni. Kostja 03.03.2008 pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja tasus 1 605 020 krooni, mis tõendab seda, et nimetatud kolme laenu tagastamisel on hageja lisaks nimetatud kolme laenulepingu põhisummade jääkide tagastamisele maksnud kostjale lisaks ka intresse. See omakorda tõestab veelkordselt, et hageja ja kostja olid kokku leppinud nendevaheliste laenulepingute muutmises tähtajatuteks. Alternatiivselt - juhuks, kui kohus peaks tuvastama, et hageja ja kostja vahel ikkagi puudus kokkulepe laenulepingute tähtajatuteks muutmiseks – on kostja seisukohal, et aegumise tähtajana ei saa antud juhtumil kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgset 3-aastast aegumise tähtaega, vaid tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg 4 tulenevat 10-aastast aegumise tähtaega, kuna hageja on rikkunud oma laenulepingust nr 60 tulenevaid kohustusi tahtlikult. Samuti viitab kostja aegumise puhul TsÜS § 1451 sätetele, mille kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust rahuldada põhivõla nõue panditud eseme arvel. Mis puutub hageja väitesse laenulepingu ülesütlemise tühisuse osas, siis märgib kostja, et laenuleping on üles öeldud vastavuses VÕS § 399 lg 1 p 2 sätetega. Otsuse kirjeldavat osa on lihtsustatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 sätetele. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 3 (5)

Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Võlgnik võib täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on - rahuldatud, - ajatatud või - tasaarvestatud. Sellist hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Nimetatud loetelu on lahtine ning kohtupraktikas on tunnustatud ka võimalust, et sellele sättele saab tugineda olukorras, kus täitedokumendist tulenev nõue on aegunud. See on ka mõistlik, et TsÜS § 142 lg 1 kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest ja seega ei saa nõuet täita. See ei kehti olukorras, kus nõudeõiguse mitteaegumine on seaduses sätestatud (TsÜS § 142 lg 2). Käesoleval juhul on kostja esitanud sundtäitmisele poolte vahel 21.02.2008 sõlmitud notariaalse hüpoteegi seadmise lepingu/asjaõiguslepingu (tl 12-17). Tegemist on TMS § 2 lg 1 p 19 kohase täitedokumendiga, mida kinnitab ka lepingu p 8, milles pooled avaldavad kinnistu igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kinnistu omanikuks oli lepingu sõlmimisel ja on ka praegu hageja. Nimetatud lepingu p 4. ja 4.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja (kostja) nõuded hageja vastu, mis tulenevad poolte vahel enne hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist sõlmitud laenulepingutest nr 60, 62, 68 ja 71. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et lepingutest nr 62, 68 ja 71 tulenevad kohustused on hageja kostja ees täitnud (makse tehtud 03.03.2008, tl 60). Vastavalt poolte vahel 31.05.2005 sõlmitud laenulepingu nr 60 (tl 8-11) punktile 1.2. oli laenusumma tagastamise lõpptähtajaks 31.08.2005. Lepingu punktist 1.3., 1.4. ja lisaks olevast maksegraafikust nähtuvalt lepiti kokku ka igakuistes intressimaksetes 3% laenusummalt kuus (s.t 14 700 krooni). Riigikohus on korduvalt (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-137-06, 3-2-25-06) rõhutanud, et laenulepingu tähtaja möödumisel ehk laenusumma tagastamise kohustuse tekkimisel kaotab intressi maksmise kohustus oma sisu ning nõuda saaks vaid viivist või kahju hüvitamist. Antud juhul on kostja kohtule esitatud kontoväljavõtete (tl 51, 106-107), teiste esitatud laenulepingutega (nr 62, 68 ja 71), pooltevahelise saldokinnituse ja selle aluseks olev arvutusega (tl 114) ning viimase alusel hageja poolt tehtud intressimaksetega (tl 116) veenvalt ja aritmeetiliselt kontrollitavalt tõendanud, et hageja on tasunud lepingujärgseid intresse ka pärast lepingutes märgitud laenude tagastamise tähtaja möödumist. Kõigi nimetatud lepingute järgsed laenusumma tagastamise tähtajad jäid hiljemalt 2006.aastasse. Konkreetselt lepingu nr 60 osas on hageja teinud intressimakseid 04.10.2005, 01.11.2005, 02.12.2005 ja 11.01.2006, 19.04.2006, mis nähtub maksekorralduse selgitustest ja summades arvutatuna lepingust nr 49 (tl 108-113 – hageja on osad intressimaksed teinud koos selle lepingu intressiga). Lisaks on hageja teinud intressimakseid 2007.aasta teisel poolaastal (tl 51), kuid nende maksete puhul ei ole võimalik enam mõista, milliste lepingute eest on maksed tehtud, sest tasutud on erinevad summad ja maksed on ebakorrapärased. Samas ei too hageja ka esile, et tegemist oleks olnud mingite muude kui eelmärgitud lepingute alusel tasutud intressidega. VÕS § 13 lg 2 sätestab, et kui leping on sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Kohus on seisukohal, et kostja on eelnevalt tuvastatut arvestades suutnud tõendada, et poolte vahel lepiti suuliselt kokku nii lepingu nr 60, 4 (5)

Tsiviilasi nr 2-12-19357 aga ka lepingute nr 62, 68 ja 71 alusel, laenusumma tagastamises hiljem kui kirjalikes lepingutes. Kostja on kohut suutnud piisavalt veenda selles, et sisuliselt lepiti kokku laenusumma tagastamises tähtaega määramata, kuid samas intressi tasumise kohustusega. Sellise kokkuleppe puudumise korral ei mõista kohus, miks pidanuks hageja jätkama intressimaksete tasumisega. Kohtu veendumust kinnitavad ka kostja poolt esitatud väited ja tõendid selle kohta, miks lepiti 21.02.2008 notari juures hüpoteegisummana kokku just 500 000 krooni. Koguvõlgnevus oli nelja lepingu alusel 1 950 000 krooni (jääk lepingute nr 62, 68 ja 71 alusel 1 460 000 krooni + lepingu nr 60 alusel 470 000 krooni), kostja uskus hageja lubadust tasuda lepingute nr 62, 68 ja 71 alusel võlguolevad summad lähiajal (mida hageja 03.03.2008 ka tegi) ning seega lepiti hüpoteegisummana kokku 500 000 krooni, mis katab hageja võlgnevuse vaid lepingu nr 60 alusel. Kostja on õigesti esile toonud asjaolu, et hüpoteegi seadmise lepingust ei tulene, et poolte vahel olnuks vaidlusi laenulepingute kehtivuse või nende alusel tasutavata summade sissenõutavaks muutumise üle. Lepingu p 5.3 sisust võib mõista, et laenusummade tagastamise tähtaeg ei olnud saabunud. Kostja on oma kirjalikus vastuses kohtule märkinud, et lepingutest tulenevate intresside tasumine toimus vastavalt poolte suulisele kokkuleppele pärast 01.01.2008 vastavalt hageja finantsvõimalustele. Menetluses esitatust ei nähtu, et hageja oleks pärast nimetatud kuupäeva kostjale üldse laenulepingu nr 60 alusel intresse tasunud. VÕS § 399 lg 1 p 2 lubab laenulepingu erakorraliselt üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenusaaja ei täida kohustust intressi maksta. Kuna hageja ei olnud tasunud intressi enam kui nelja aasta jooksul, oli kohtu hinnangul tähtajatuks muutunud laenulepingu ülesütlemine kostja poolt 05.03.2012 avaldusega (tl 18) õigustatud ega ole seega tühine. Kostja andis nimetatud teatega hagejale võimaluse laen ja tasumata intressid tasuda hiljemalt 20.03.2012 ning selle nõude täitmata jätmisel pöördus kohtutäituri poole 29.03.2012 avaldusega. Seega leiab kohus, et täitemenetlus ei ole antud juhul lubamatu, kostja nõue muutus lepingu ülesütlemisavaldusega sissenõutavaks ega ole/olnud aegunud. Järelikult tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus peab vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui lugeda hageja nõue aegunuks, on tal põhivõla osas õigus nõue hüpoteegi seadmise lepingu alusel täitmisele pöörata. TsÜS § 1451 kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude (milleks on 490 000 krooni ehk pea kogu hüpoteegisumma) rahuldamisele panditud eseme arvel. Siinkohal on tegemist eelpool viidatud mitteaegumise juhusega TsÜS § 142 lg 2 mõttes. Kostja viited TsÜS § 146 lg 4 sätetele, mille kohaselt pikeneb nõude aegumine tahtliku lepingurikkumise korral 10 aastale, ei ole antud juhul põhjendatud. Laenu mittetagastamine või intresside tagastamata jätmine ei ole iseenesest aluseks, et lepingut on rikutud tahtlikult. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 386 lg 4 sätetele tuleb tühistada 17.05.2012 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega peatati täitemenetlus.