AS Nordea Finance Estonia hagi H. R-e vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Harju Maakohtu 05.10.2012 otsus
Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
7483,72 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140, asukoht Liivalaia 45, Tallinn), esindaja Dagne Niit;
H. R-e apellatsioonkaebus
Kostja H. R (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XXX, XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava. Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 05.10.2012 otsus osas, millega kohus mõistis H. R-elt AS-i Nordea Finance Estonia kasuks välja põhivõlgnevusena rohkem kui 6 822,30 eurot ja viivisena rohkem kui 6 822,30 eurot ning osas, millega maakohus mõistis H. R-elt AS-i Nordea Finance Estonia kasuks välja viivise menetluskuludelt. Teha tühistatud osas uus otsus ning mõista H. R-elt AS-i Nordea Finance Estonia kasuks välja põhivõlgnevusena 6 822,30 eurot ja viivis 6 822,30 eurot.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskuludest 55% H. R-e ja 45% AS-i Nordea Finance Estonia kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 31.01.2012 Harju Maakohtule hagi H. R-e (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Nõue põhineb kahel liisingulepingul, millest tulenevaid kohustusi kostja isiklikult käendas.
3.06.06.2008 sõlmis hageja liisinguandjana OÜ-ga F (kustutatud) liisingulepingu nr XXXXXXXXX, mille alusel hageja liisis OÜ-le F (kustutatud) sõiduki Mercedes- Benz C230 (edaspidi Liisinguleping 1). Samaaegselt Liisingulepinguga 1 sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping, millega kostja kohustus Liisingulepingust 1 tulenevaid kohustusi isiklikult käendama.
4.OÜ F (kustutatud) jättis tasumata liisinguarveid kokku 3774,29 eurot. Tasumata arved esitati perioodil 11.06.2008–15.06.2009. Hageja lõpetas ühepoolselt Liisingulepingu 1 ja võttis OÜ R abil 08.07.2009 sõiduki valduse üle. 17.07.2009 võõrandati sõiduk 8787,85 euro eest. Kuivõrd Liisingulepingu 1 lõpetamisel oli sõiduki jääkmaksumuseks 11 892,85 eurot, sai hageja vara müügiga kahju 3105 eurot.
5.Liisingulepingu 1 alusel on hageja põhinõue kokku 7635,79 eurot, millest tasumata lepingumaksed moodustavad 3774,29 eurot, müügikahju 3105 eurot ja müügiga kaasnenud kulud 756,60 eurot. Kuigi nimetatud nõudele tulenevalt olevat hagejal õigus nõuda viiviseid 16 388,43 eurot, vähendas hageja oma viivisenõuet ja nõudis viivist kokku 7635,79 eurot.
6.06.06.2008 sõlmis hageja liisinguandjana OÜ-ga F (kustutatud) liisingulepingu nr XXXXXXXXX, mille alusel hageja liisis OÜ-le F (kustutatud) sõiduki Mercedes-Benz Vito 111 (edaspidi Liisinguleping 2). Samaaegselt Liisingulepinguga 2 sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping, millega kostja kohustus Liisingulepingust 2 tulenevaid kohustusi isiklikult käendama.
7.OÜ F (kustutatud) jättis tasumata liisinguarveid kokku 1887,41 eurot. Tasumata arved esitati perioodil 18.09.2008–15.06.2009. Hageja lõpetas ühepoolselt Liisingulepingu 2 ja võttis OÜ R abil 08.07.2009 sõiduki valduse üle. 11.11.2009 võõrandati sõiduk 7190,06 euro eest. Kuivõrd Liisingulepingu 2 lõpetamisel oli sõiduki jääkmaksumuseks 8803,85 eurot, sai hageja vara müügiga kahju 1613,79 eurot.
8.Liisingulepingu 2 alusel on hageja põhinõue kokku 4765,95 eurot, millest tasumata lepingumaksed moodustavad 1887,41 eurot, müügikahju 1613,79 eurot, kaskokindlustus 167,13 eurot ja müügiga kaasnenud kulud 1097,62 eurot. Kuigi nimetatud nõudele tulenevalt on hagejal õigus nõuda viiviseid 9954,69 eurot, vähendas hageja oma viivisenõuet ja nõudis viivist kokku 4765,95 eurot.
9.Seega kokku nõudis hageja Liisingulepingutest 1 ja 2 tulenevalt kostjalt kahe käenduslepingu alusel põhivõlgnevusena 12 401,74 eurot ja viivistena samuti 12 401,74 eurot.
10.Hageja ei nõustunud kostja väitega, mille kohaselt on alusetu hageja väide, et kostja on talle müügikahju põhjustanud, kuivõrd kostja hinnangul võõrandas hageja sõidukid alla turuhinna, mille eest ei ole kostja vastutav. Antud juhul ei erine müügihind eseme turuhinnast, kuivõrd liisingueseme müügihind ja selle väärtus on omavahel seotud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 65 tuginedes juhul, kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müügi käigus, täpsemini selle müümisel. Müügihind eeldab, et sellise või vähemasti sellele ligilähedase hinnaga leidub esemele ka ostja. Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul lubatud lähtuda liisinguesemete tegelikest müügihindadest.
11.Lisaks mõjutasid antud juhul hinna kujunemist ka märkimisväärsed puudused, mis tingisid hinna turuhinnast teistsuguse kujunemise, nimelt mõjutas Mercedez-Benz Vito müügihinda see, et sõidukil oli tuuleklaasis mõra, juhiistmes auk, parempoolne külg avariiline, tagaluugil täkkemõlgid ja rooste. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 rõhutanud, et kasutatud auto väärtuse puhul tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Eeltoodut arvesse võttes ei ole asjakohane kostja esitatud hindamisakt, kuivõrd aktis on hinnavahemiku määramisel võtnud hinnanguandja aluseks eelduse, et sõiduk on nii tehniliselt kui ka optiliselt korras. Lisaks juhitakse hinnangus tähelepanu sellele, et hinnang on antud ainult kostja edastatud andmete põhjal ning on käsitletav orienteeruva, antud tüüpi sõidukite turuväärtuse üldise hinnanguna. Seega ei ole antud hinnangus võetud aluseks sõidukil esinevaid puuduseid, mistõttu pole alust lähtuda nimetatud sõiduki puhul hindamisaktis märgitud hinnast ja hageja leidis, et on põhjendatud see hind, millega sõiduk võõrandati.
12.Kuivõrd 2009.a valitses autoturul madalseis, oli hageja jaoks oluline sõiduk võimalikult kiirelt ja kõrgeima võimaliku hinnaga maha müüa selleks, et mitte olla olukorras, kus turuhinnad langevad veelgi, kuid sõiduki müügiga seonduvad kulud kasvavad. Järelikult ei olnud hagejal võimalik sõidukeid kallimalt müüa. Arvestada tuleb turuolukorraga, mille tulemusena nõudlus sõidukite järele vähenes. Seega hind, millega õnnestub sõidukid müüa, on ühtlasi ka sõidukite tagastamise aegne turuhind.
13.Käibemaksu lahutamise kohta selgitas hageja, et liisingulepingu lisaks olevas maksegraafikus on näidatud vara hind ilma käibemaksuta ning ka vara müügihind on ilma käibemaksuta. Ekslik on kostja väide, et hagejal on kostja vastu 20% võrra suurem nõue, sest mahaarvamised on tehtud käibemaksuta summadest. Kuna käibemaks tehingult kuulub tasumisele riigile, siis ei saa käibemaksu arvel katta tekkinud kahjumit ning käibemaksu ei saa arvestada ka müügikahjumi arvutustes.
14.Müügiga kaasnenud kulude suhtes märkis hageja järgmist. Liisingulepingute eritingimuste p 4.4 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud tähtaegselt ja täielikult tasuma liisinguandjale liisingumaksed ja muud lepingust tulenevad maksed ning kandma lepingus ning liisinguandja hinnakirjas sätestatud kulud. Vahendustasu on sõiduki realiseerimise eest makstav tasu. Ka Riigikohus on rõhutanud, et igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral. Hageja ei pidanud põhjendatuks, et ta oleks pidanud küsima erinevatelt autode müügiga tegelevatelt ettevõtetelt hinnapakkumisi selleks, et leida soodsam variant, kuivõrd vahendustasu ei ole ebamõistlikult suur.
15.Kuivõrd kostjale jäi arusaamatuks, et kui sõiduk on võõrandatud 17.07.2009, siis kuidas kuluarve on esitatud 20.07.2009, selgitas hageja, et need kulud ei ole sõidukile tehtud pärast ostmist, vaid arve on väljastatud pärast sõiduki võõrandamist. Asjaolu, et United Motors AS ise sõiduki ära ostis, ei anna alust kostjale nimetatud summade mittetasumiseks. United Motors AS tegeles sõiduki müügiga ja kui leiti ostja, siis United Motors AS vahendajana müüs sõiduki edasi, kuid müük vormistati United Motors AS-le. Samuti ei nõustunud hageja kostja väitega, et sõidukit oleks olnud võimalik müüa ka ilma neid kulutusi tegemata, kuivõrd antud kulud on vajalikud sõiduki müügikõlbulikku seisundisse viimiseks, mistõttu on nende hüvitamine hagejale põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista.
16.Kostja väide, et tema ei saa vastutada sõidukiga toimuva eest (halb kasutamine, avarii, jne) pärast selle üleandmist, on ekslik. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et sõidukil on märkimisväärsed puudused, seega ei saa kostja tugineda asjaolule, et nimetatud puudused on tekkinud peale sõiduki üleandmist.
17.Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga nõuete aegumise kohta. Käesoleva vaidluse puhul on tasumata lepingumaksetest tuleneva nõuete puhul tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat. VÕS § 367 lg-st 1 tulenev õigus nõude esitamiseks tekkis liisinguandjale TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi liisingulepingu ülesütlemisega. Seega leidis hageja, et liisingulepingute ülesütlemisel (s.o 15.06.2009) muutusid sissenõutavaks kõik nimetatud lepingust tulenevad nõuded. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algas nõude aegumistähtaeg 16.06.2009 ja nõue oleks aegunud 15.06.2012. Ekslik on kostja väide, et hagi menetlusse võtmisest loetakse nõude aegumine peatunuks, TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagiavaldus on aga kohtule esitatud 30.01.2012 ehk õigeaegselt. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
18.Kuivõrd hageja põhinõuded kostja vastu on põhjendatud, on põhjendatud ka hageja viivisenõue.
19.06.07.2012 menetlusdokumendis esitas hageja tõendid, millistest nähtub sõidukite keskmine turuhind. Portaalist www.auto24.ee tehtud väljavõttest nähtub, et keskmine hind sõidukil Mercedes-Benz Vito on 8771 eurot ja sõidukil Mercedes-Benz C230 on 11 921 eurot. Sõiduk Mercedes-Benz Vito müüdi hinnaga 8628,07 eurot (koos käibemaksuga) ja Mercedes-Benz C230 hinnaga 10 545,42 eurot, seega on hinnaerinevused turuväärtusest vähem kui 10 %. Müügihinna ja vara väärtuse võrdlus näitab selgelt, et liisinguandja poolt liisingueseme müügist saadu ei erine liisingueseme turuväärtusest. Ka Riigikohus on öelnud lahendis nr 3-2-1-33-08, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.
20.Ei ole põhjendatud kostja väide, et Mercedes-Benz Vito puudused on normaalne kulum ega mõjuta sõiduki turuväärtust. Eesti Liisingühingute Liidu liikmesfirmade ja Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu liikmete poolt kinnitatud juhendis on kindlaks tehtud, et ebaloomulikuks kulumiseks on mõrad, mõlgid, sügavad kriimustused. Lisaks kriimustustele, mõradele ja mõlkidele oli sõidukil veel juhiistmes auk ja parempoolne külg avariiline. Samuti pidas hageja vajalikuks märkida, et üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud puudused olid üksnes visuaalsel vaatlemisel ja välised kahjustused, kuid pärast sõiduki tehnilisse kontrolli viimisel ilmnesid sõidukil veel täiendavad märkimisväärsed puudused. Liisingueseme normaalse kulumi kindlaks tegemiseks teostatakse sõidukile
tehniline kontroll, mille käigus fikseeritakse ka kahjustused, mida polnud võimalik esmasel ülevaatusel märgata. Seega mõjutasid ka nimetatud kahjustused sõiduki hinda.
21.Hageja möönis, et aktis on ekslikult märgitud sõiduki värvuseks hall ja vedavaks sillaks esivedu, kuigi tegelikkuses oli sõiduk sinist värvi ja tagaveoline, kuid nimetatud eksimus on üksnes formaalne ja arvatavasti tingitud sellest, et akti koostaja on aluseks võtnud vana põhja, millel olid märgitud omadused. Ja on ilmne, et nimetatu ei mõjuta sõiduki väärtust. Kostja esitatud pildid ei ole asjakohased, kuivõrd tõenditest ei nähtu, millal on sõidukit pildistatud. Antud pildid võisid olla tehtud vahetult peale kostja poolt sõiduki soetamist ehk juunis 2008. Kui kostja allkirjastas vara üleandmise-vastuvõtmise akti ja ei lisanud omapoolseid märkuseid, siis järelikult ta nõustus aktis märgitud puudustega ja seega ei ole asjakohane hiljem tugineda väitele, et sõidukil nimetatud puudusi ei esinenud. Kostja poolt välja toodud haakekonks, valuveljed ja 8+1 istumisskeem mõjutavad hinda üksnes vähesel määral ning kuivõrd tegemist on tarbesõidukiga, siis sõltub sõiduki hind siiski tehnoseisundist ja amortisatsioonist. Kostja vastuväited
22.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hagi on täies ulatuses põhjendamatu. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
23.Hageja väide, et kostja on talle müügikahju põhjustanud, on alusetu. Hageja ei ole oma nõudes liisinguesemete väärtusi VÕS § 367 lg 3 mõistes liisinguesemete tagastamise hetkel märkinud ega hagis arvestanud. Hageja esitatud nõude suuruse leidmisel on arvestatud vaid sõidukite müügihindasid.
24.Kostja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-08 ja märkis, et õiguspraktikas on leitud, et liisinguandja müügikahjumi leidmisel ei tule aluseks võtta mitte summat, mis liisinguandja liisingueseme müügist tegelikult sai, vaid oluline on arvestada liisingueseme väärtust ehk liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel selle kohaliku keskmist turuhinda. Nimelt kuivõrd pärast liisingulepingu lõppemist on liisinguandjal soovi korral võimalus sõiduk võõrandada ka 1 euro eest, siis on loogiline, et sellega kaasneva müügikahju eest ei saa liisinguvõtja vastutada. Seega kui liisinguandja võõrandas sõidukid alla turuhinna, vastutab ta müügi- ja turuhinna vahelise kahju eest ise.
25.Kostja esitas kohtule kaks hindamisakti. Ühe akti kohaselt oli Liisingulepingu 1 esemeks olnud Mercedez-Benz C 230 väärtuseks seisuga juuli 2009 220 000–240 000 krooni ehk 14 060–15 338 eurot. Teise akti kohaselt Liisingulepingu 2 esemeks olnud MercedezBenz Vito väärtuseks oli seisuga juuli 2009 160 000–180 000 krooni ehk 10 225–11 504 eurot. Kostja leidis, et võttes aluseks eelnimetatud hindamisaktidest mõlema sõiduki keskmise väärtuse, on hageja Mercedez-Benz C 230 müünud ära vähemalt (14 6998788+20% km) 4153 eurot alla turuväärtuse ja Mercedez-Benz Vito vähemalt (10 864-7 190+20% km) 2236 eurot alla turuväärtuse. Seega võõrandas hageja mõlemad sõidukid kokku 6398 eurot alla turuhinna. See on summa, mille väärtuses kostja hageja nõude eest ei vastuta.
26.Kostja pidas veel oluliseks märkida, et hageja on sõidukite võõrandamisel saadud summadest enne kostja nõude mahaarvutamist lahutanud käibemaksu. Hageja ei ole selgitanud, millisel õiguslikul alusel ta sellise arvutuse teinud on. Tulemuseks on aga see, et hagejal on kostja vastu 20% võrra suurem nõue, sest mahaarvamised on tehtud käibemaksuta summadest. Kokkuvõtvalt on selge, et hageja on saadud müügikahju endale ise põhjustanud ja kostja selle eest ei vastuta. Juhul, kui hageja oleks mõlemad sõidukid võõrandanud turutingimustel, ei oleks käesoleval hetkel hüvitamisküsimust üldse päevakorraski.
27.Hageja poolt Liisingulepingute 1 ja 2 esemete müügiga kaasnenud kulude nõue on põhjendamatu. Liisingulepingu 1 esemeks olnud sõiduki müügiga kantud kulude 756,50
euro tõendamiseks esitatud arve kohaselt on hagejale osutatud automüügi-vahenduse teenust, tehnilist kontrolli, remonti ja keemilist pesu. Kostjale jäi arusaamatuks, miks tema peab selle kulu täies ulatuses hüvitama. Nimelt on sõiduk AS-le United Motors võõrandatud 17.07.2009. Eelnimetatud kuluarve on esitatud aga 20.07.2009. Seega käesoleval juhul soovib hageja, et liisinguvõtja hüvitaks kulud, mille sõiduki ostja on pärast ostmist sõidukile teinud. Need on aga kulutused, mida AS United Motors juba omanikuna tegi. Isegi kui see nii ei oleks olnud, on nimetatud nõue siiski põhjendamatu, kuivõrd sõidukit oleks olnud võimalik müüa ka ilma neid kulutusi tegemata. Mis puudutab aga müügi-vahendustasu, siis see on veel absurdsem, sest AS United Motors ei ole müüki vahendanud, kuivõrd ta ostis ise sõiduki ära. Asjaolu, et hageja on ise selle arve ebaõigesti tasunud, ei anna hagejale õigust selle hüvitamist kostjalt nõuda.
28.Liisingulepingu 2 esemeks olnud sõiduki müügiga kantud kulude 1097,62 euro ja kaskokindlustuskulude 167,13 euro tõendamiseks on hageja esitanud mitmeid arveid, mis sisaldavad endas kaks korda puksiiriteenust, sõiduki realiseerimise eest makstavat tasu ja remondiarveid. Kuigi hageja kaskokindlustusnõue on põhjendamatu juba seetõttu, et hageja ei ole esitanud kulu kandmist tõendavaid dokumente, on see nõue ka sisuliselt põhjendamatu. Nimelt ei pea liisinguvõtja pärast liisingulepingu lõpetamist ja sõiduki valduse ehk hävimise või kahjustumise riisiko üleminekut liisinguandjale hüvitama liisinguandja kulusid, mis viimane seoses liisingueseme võimaliku hävimise või kahjustumise riski maandamiseks teeb. Nimetatud kulu ei olnud sõiduki müügiks hädavajalik eeltingimus.
29.Kostjale jäi arusaamatuks, miks liisinguandja kasutas täiesti töökorras auto transportimiseks kahel korral puksiiriteenust, kui see on ilmselgelt kallim, kui sõidukiga ise hooldusesse kohale sõita. Käesoleva kulu vajalikkust ei ole hageja hagis ka ise põhjendanud. Seega on tegemist selgelt põhjendamatu nõudega.
30.Hageja ei ole ka põhjendanud, miks peab liisinguvõtja hüvitama pärast sõiduki valduse üleandmist sõidukiga seotud kulu erinevate remontide ja hoolduste eest. Kuigi Liisingulepingu 2 esemeks olnud sõiduk anti hagejale üle 08.07.2009, on kõnealused hooldused ja remondid tehtud 29.07.2009 ja 04.11.2009. Kostja hinnangul ei saa liisinguvõtja vastutada sõidukiga toimuva eest pärast selle üleandmist.
31.Liisingulepingu 1 alusel põhineb hageja nõue osaliselt liisinguarvetel, mis on esitatud 11.06.2008–15.06.2009. Liisingulepingu 2 alusel põhineb hageja nõue osaliselt liisinguarvetel, mis on esitatud 18.09.2008–15.06.2009. Kuivõrd hagi on menetlusse võetud 15.02.2012, leidis kostja, et kõik hageja nõuded, mis põhinevad perioodil enne 15.02.2009, on aegunud ja seega on kostjal õigus nende täitmisest keelduda. Ja kuna hageja põhinõuded, millel hageja viivisenõuded põhinevad, on alusetud, on alusetu täies ulatuses ka hageja viivisenõue.
32.Vastuseks hagejale märkis kostja, et ebaõige on hageja väide, et sõiduk võõrandati turuhinnaga. Hageja on jätnud tähelepanuta, et tema võõrandas kõnealused sõidukid nn „käest kätte“, missugune müük aga ei määra eseme keskmist turuhinda. Keskmise turuhinna määrab paljude üksikute müükide keskmine hind või asja müük avalikul enampakkumisel. Hageja mitte kumbagi sõidukit avalikul enampakkumisel ei võõrandanud. Seega ilmselgelt on ebaõige hageja väide, et sõidukite müügihinnad olidki nende turuhinnad. Alusetu on hageja väide, mille kohaselt kuivõrd ta on äärmiselt huvitatud suure müügihinna saamisest, siis justkui ei peaks tema parimas võimalikus müügitulemuslikus käitumises kahtlema. Kostja vaidles sellisele seisukohale vastu.
33.Mis puudutab hageja väidet, et liisinguesemel Mercedes-Benz Vito olid mitmesugused puudused, mis vähendasid selle müügihinda, siis märkis kostja, et tegemist ei olnud uue sõidukiga, millel pidi kõik täiesti korras olema. Nimelt on sõiduki ehitusaastaks 2004 ja hagejale tagastati sõiduk 08.07.2009. kostja poolt. Mõlema sõiduki kohta esitatud
hindamisaktide kohaselt on samuti näha, et tegemist on kasutatud sõidukitele, mitte uutele sõidukitele antud hinnangutega. Veelgi olulisem on see, et hageja poolt Mercedes-Benz Vitol olevate puuduste tõenduseks esitanud akt ei kajasta kõnealust sõidukit: nimelt kõnealune sõiduk oli sinist, mitte halli värvi ja taga- mitte esiveoline. Lisaks on hageja toonud esile ainult Mercedes-Benz Vito väärtust vähendavaid fakte, kuid jätnud märkimata väärtust suurendavad faktid (sõiduki komplekteeritus 8+1 istumisskeemi järgi, haakekonksu olemasolu, valuvelgede olemasolu).
34.Müügiga kaasnenud kulude osas jäi kostja varem esitatud seisukohtade juurde, leides, et nimetatud kulud on põhjendamatud. Ka nõuete tähtaegsuse osas jäi kostja varem esitatu juurde, leides, et hageja nõuded on osaliselt aegunud. Maakohtu otsus
35.05.10.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 7483,72 eurot ja viivised 7483,72 eurot ning viivise alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda.
36.Antud asjas ei ole vaidlust, et liisingulepingud olid hageja ja OÜ F (kustutatud) vahel sõlmitud ja et liisingulepingute aluseks olnud liisinguesemed anti hageja poolt OÜ F (kustutatud) valdusesse ja kasutusse. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja käendas Liisingulepinguid 1 ja 2 käenduslepingutega. Vaidlust ei ole ka selle üle, et OÜ F (kustutatud) rikkus Liisingulepingutest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata nimetatute alusel tasumisele kuuluvad maksed. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hagejal on õigus kostja kui OÜ-ga F (kustutatud) sõlmitud liisingulepingute käendaja vastu nimetatud liisingulepingutest tulenev nõue esitada.
37.Asjas on leidnud tuvastamist, et hageja ja kostja vahel on 06.06.2008 sõlmitud käendusleping, millega kostja kohustus tagama solidaarselt OÜ-ga F (kustutatud) Liisingulepingust 1 tulenevate kohustuste täitmise, kuid mitte rohkem kui 319 000 krooni. Samuti leidis tuvastamist, et hageja ja kostja vahel on 06.06.2008 sõlmitud käendusleping, millega kostja kohustus tagama solidaarselt OÜ-ga F (kustutatud) Liisingulepingust 2 tulenevate kohustuste täitmise, kuid mitte rohkem kui 319 000 krooni. Nimetatud asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud.
38.Müügikahju osas märkis maakohus järgmist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-33-08 leidnud, et eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus leidis, et hageja poolt kohtule esitatud tõendid, millest nähtub sõidukite keskmine turuhind, on asjakohased ja kajastavad õigesti sõidukite müügi ajal kehtinud keskmist turuhinda. Portaalist www.auto24.ee tehtud väljavõttest nähtub, et keskmine hind sõidukite müümise ajal oli sõidukil Mercedes-Benz Vito 8771 eurot ja sõidukil Mercedes-Benz C230 11 921 eurot. Sõiduk Mercedes-Benz Vito müüdi hinnaga 8628,07 eurot (koos käibemaksuga) ja Mercedes-Benz C230 hinnaga 10 545,42 eurot, seega on hinnaerinevused turuväärtusest vähem kui 10 %. Kohus nõustus hagejaga, et müügihinna ja vara väärtuse võrdlus näitab selgelt, et liisinguandja poolt liisingueseme müügist saadu ei erine liisingueseme turuväärtusest. Ka Riigikohus on öelnud lahendis nr 3-2-1-33-08, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Riigikohus on samas lahendis märkinud, et hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.
39.Müügiga kaasnenud kulude osas märkis kohus järgmist. Liisingulepingu 1 liisingueseme sõiduauto Mercedez-Benz C230 müümiseks on kohtule esitatud kuluarvete kohaselt osutatud automüügi-vahenduse teenust, tehnilist kontrolli, remonti ja keemilist pesu. Kohus leidis, et kostja ei pea hageja poolt AS-le United Motors Mercedez-Benz C230 võõrandmise eest tasutud vahendustasu hüvitama. Seda seetõttu, et AS United Motors ei vahendanud müüki, vaid ostis sõiduki ise ära. Kohtu hinnangul oleks äärmiselt ebaõiglane olukord, kus kostja peaks sõiduki ostjale veel peale maksma selle eest, et ostja auto iseendale müüs.
40.Hageja väide, et AS United Motors tegutses kõigest vahendajana ja vaid tehingu raames müüdi sõiduk esmalt temale ja seejärel kohe lõppostjale edasi, on paljasõnaline ning kostja on õigesti välja toonud, et sellisel juhul ei saa tegemist olla vahendus- ehk maaklertehinguga. Tehingu sellisel viisil teostamine oleks vastuolus maakleri tegevuse ja maaklertehingute põhimõtteliste iseloomu omadustega. VÕS § 658 lg 1 kohaselt sõlmitakse maaklerlepingu puhul tehing alati müüja ja ostja vahel otse, mitte kahe müügilepinguga, millega esmalt toimub võõrandamine müüjalt maaklerile ja seejärel maaklerilt ostjale. Seega ei saanud käesoleval juhul AS United Motors osutada hagejale maakleriteenust. Pärast sõiduki võõrandamist oli AS-il United Motors õigus otsustada, kas üldse ja millise hinnaga ta selle sõiduki edasi võõrandab. Käesoleval juhul ei ole AS United Motors osutanud hagejale vahendusteenust, vaid on olnud ise Mercedez-Benz C230 ostjaks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud ka Mercedez-Benz C230 peale tehtud muud kulutused, milleks on tehniline kontroll, remont ja keemiline pesu, kuivõrd antud juhul on tegemist olukorraga, kus sõiduki ostja lasi nimetatud protseduurid ise teostada iseendale soetatud sõiduautoga. Täiesti mõistetamatu on olukord, kus kostjalt nõutakse nimetatud kulutuste eest tasumist.
41.Hageja on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-112-06, milles Riigikohus on märkinud, et igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud jms). Seega on sõiduki müügikulu põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja seetõttu on see kulu lisakulu VÕS § 367 lg 4 tähenduses, mis tuleb kostjalt välja mõista. Kohtu hinnangul on hageja nimetatud viited asjakohatud, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et talle oleksid tekkinud võõrandamistegevusega kulud. Kohus on eelpool leidnud, et Mercedez-Benz C230 peale tehtud kulutused olid sõiduki ostja poolt iseendale ostetud sõiduki peale tehtud kulutused, mida ei saa lugeda võõrandamistegevusega tekkinud kuludeks. Kui lähtuda hageja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-112-06, mille kohaselt tekivad igasuguse võõrandamistegevusega üldjuhul kulud, siis on hageja jätnud nimetatud kulud tõendamata.
42.Liisingulepingu 2 liisingueseme sõiduauto Mercedes-Benz Vito 111 müügiga on hageja kandnud kulusid kokku 1097,62 eurot ja kaskokindlustuskulusid 167,13 eurot. Hageja kaskokindlustusnõue on sisuliselt põhjendamatu. Nimelt ei pea liisinguvõtja pärast liisingulepingu lõpetamist ja sõiduki valduse ehk hävimise või kahjustumise riisiko üleminekut liisinguandjale hüvitama liisinguandja kulusid, mis viimane seoses liisingueseme võimaliku hävimise või kahjustumise riski maandamiseks teeb. Kui sõiduk oleks pärast hagejale üleandmist saanud kahjustada või hävinenud, oleks see olnud hageja risk ehk hagejal ei oleks olnud õigust kostjalt seoses sellega hüvitist nõuda. Kui hageja soovis ennast riski vastu kindlustada, siis on hageja kohustatud need kulud hüvitama.
43.Hageja ei ole suutnud tõendada, miks kasutati Mercedes-Benz Vito 111 transportimiseks kahel korral puksiiriteenust ja seega on nimetatud nõude puhul tegemist ilmselgelt põhjendamatu nõudega. Hageja väitis, et sõiduk oli avariiline ning seetõttu oli
transportimiseks vajalik puksiirabi kasutada. Kostja väitis, et kui kostja andis sõiduki valduse üle, siis puksiirabi ei kasutatud ja sõidukiga sõideti minema omal jõul. Hageja esitatud Mercedes-Benz Vito 111 08.07.2009 vara üleandmise aktis loetletud visuaalsed puudused/tehniline seisukord: „esistangel värvikriimud, esiklaasis mõra, tagumine parem nurk kriibitud ja defektiga, kerel värvikriimud, paremal küljel mõlk“ ei anna kohtu hinnangul alust kasutada auto transportimiseks puksiiriteenust. Kui nimetatud sõidukil oleks olnud mingi sõitmist takistav või sõidu ohtlikuks muutnud puudus, oleks see leidnud ka vara üleandmise-vastuvõtmise aktis kajastamist. Seejuures ei nähtu ka vara üleandmise-vastuvõtmise aktis olevatelt piltidelt kirjeldatud vigadest, et ükski viga oleks selline, mis tingiks puksiiriteenuse kasutamise. Eeltoodust tulenevalt on puksiiriteenuse kulude hüvitamise nõudmine kostjalt ilmselgelt põhjendamatu.
44.Kostja peab sõiduki Mercedes-Benz Vito 111 puhul hüvitama pärast sõiduki valduse üleandmist sõidukiga seotud kulu erinevate remontide ja hoolduste eest. Kostja väide, et tema ei saa vastutada sõidukiga toimuva eest (halb kasutamine, avarii jne) pärast selle üleandmist, on ekslik. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et sõidukil on puudused, mis on eeldatavalt tekkinud ajal, mil kostja sõidukit kasutas ja kostja ei ole vastupidist tõendanud. Remontide ja hoolduste kulud on vajalikud sõiduki müügikõlbulikku seisundisse viimiseks, mistõttu on nende hüvitamine hagejale põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista.
45.Nõude tähtaegsuse osas märkis kohus järgmist. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on käesoleval juhul esitanud aegumise vastuväite. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-41-07 on leitud, et on piisav, kui kostja vastuses hagile on märgitud, et kostja leiab, et nõue on aegunud.
46.Hageja seisukoht, et käesolevas vaidluses muutusid kõik nõuded sissenõutavaks alates liisingulepingu ülesütlemisest (s.o 15.06.2009) ja seega aegumise arvestamine algas alates 16.06.2009, on väär. Samuti on väär kostja väide, et kuivõrd hageja hagi on menetlusse võetud 15.02.2012, siis on aegunud kõik hageja nõuded, mis põhinevad perioodil enne 15.02.2009. Kohus juhtis hageja tähelepanu TsÜS § 160 lg-le 1. Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Nõude üldine aegumistähtaeg kehtib juhul, kui seadusega ei ole määratud muud tähtaega. Üldreegel on, et aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisega (TsÜS § 147 lg 1 lause 1). VÕS § 82 lg 6 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, siis hakkab aegumistähtaeg kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. (TsÜS § 147 lg 3 lause 2).
47.Riigikohus leidis oma lahendis nr 3-2-1-95-08 (p 11), kus arutlusel oli telefoniteenuste liitumislepingust tulenevate võlgnevuste ja vastavate nõudeõiguste aegumisega seotud vaidlus, et liitumislepingust tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Samas asjas (Riigikohtu lahend nr 3-21-95-08, p 11) märkis tsiviilkolleegium järelmaksuga müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise nõude aegumistähtaja kohta, et tegu on korduvate kohustustega (kostjal oli kohustus iga kuu tasuda teatud summa) ning seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada ka TsÜS § 154. Nimetatud paragrahvi kohaselt on
korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuna leping öeldi üles, siis tuleb müügihinna tasumise nõude korral eristada neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist ja neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Esimesena nimetatud nõuete korral tuleb lähtuda eelnevalt viidatud TsÜS §-st 154 ja sellest, et nende nõude aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Viidatud lahendis märkis Riigikohus veel lepingu ülesütlemise õigusliku toime ja aegumistähtaja kulgemisega seonduvalt, et lepingu ülesütlemisega muutuvad sissenõutavaks kõik seni maksmata osamaksed. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul ei ole tegemist enam korduvate kohustusega ja sel juhul algab aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Kokkuvõtvalt võib eelnimetatud kaasuse kohta märkida, et juhul, kui poolte vahel on võlasuhe, mille kohaselt võlgnik on kohustatud tegema perioodilisi makseid ja ta jätab need tasumata ning seejärel võlausaldaja ütleb lepingu üles, peab aegumise arvestamisel tegema vahet nende nõuete aegumisel, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist ja nende nõuete aegumisel, mis muutusid sissenõutavaks pärast ülesütlemist. Esimesena nimetatud nõude aegumistähtaja arvestamisel tuleb kohaldada TsÜS § 154 (korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumise regulatsiooni), teisel juhul aga mitte.
48.Nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt kalendriaasta olema lõppenud, seega algas hageja liisingulepingute alusel 2008.a esitatud arvete eest tasumisele kuuluvate maksete nõuete aegumine 01.01.2009 kell 00:00. Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades seega 31.12.2011 kell 24:00. Lähtudes eeltoodust on aegunud hageja poolt kostjale 2008.a esitatud tasumata arvetest tulenevad nõuded. Seega tuleb tasumata lepingumaksetest nimetatud arved summas 2773,92 maha arvestada.
49.Hagejal on seadusest (VÕS § 113 lg 1) ja liisingulepingutest tulenev õigus viivist nõuda nõuetelt, mille kohus leiab olevat põhjendatud. Kohus ei arvestanud viivise arvesse võtmisel hageja nõudeid, mida kohus ei rahulda.
50.Eeltoodu põhjal on Liisingulepingu 1 alusel hageja põhinõue 4105,27 eurot, millest tasumata lepingumaksed moodustavad 1000,37 eurot ja müügikahju 3105 eurot. Hageja viivisenõuet tuleb alandada kuni põhinõude summani, seega on hageja viivisenõue Liisingulepingu 1 alusel 4105,27 eurot. Liisingulepingu 2 alusel on hageja põhinõue 3378,45 eurot, millest tasumata lepingumaksed moodustavad 782,08 eurot, müügikahju 1613,79 eurot ja müügiga kaasnenud kulud 982,58 eurot. Hageja viivisenõuet tuleb alandada kuni põhinõude summani, seega on hageja viivisenõue Liisingulepingu 2 alusel 3378,45 eurot. Apellatsioonkaebus
51.06.11.2012 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja jäeti menetluskulud 60% osas kostja kanda ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlus- ja materiaalõiguse norme, mis on tinginud ebaõige otsuse tegemise.
52.Kohus on mõlema sõiduki keskmise turuhinna tuvastamisel www.auto24.ee väljavõtetest lähtuvalt leidnud, et väljavõtetel märgitud turuhinnad on koos käibemaksuga, mida pole tegelikult kummaski väljavõttes märgitud ja mis ei ole ka loogiliselt eeldatav. Lisaks on kohus sõidukite turuväärtuse arvestamisel jätnud tähelepanuta ja hindamata kostja 10.05.2012 esitatud Eesti Mercedes-Benz’i ametliku esindaja AS Silberauto esitatud
hindamisaktid. Seega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Sõidukite turuväärtuse arvestamisel oleks maakohus pidanudki aluseks võtma vaid viimatinimetatud hindamisaktid.
53.Turuhinna mõistlikkuse hindamisel tugines kohus Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-08 p-s 18 väljendatule, mis ei ole asjakohane, sest poolte vahel ei ole seoses liisinguesemete müügiga sõlmitud mitte ühtegi kokkulepet. Aluseks oleks tulnud võtta hoopis sama lahendi p-s 17 väljendatud seisukoht. Kostja jääb varem esitatud seisukoha juurde, et hageja võõrandas mõlemad sõidukid kokku vähemalt 6398 eurot alla turuväärtuse, mis on müügikahju ja mille eest kostja ei vastuta. Maakohus jättis nimetatud asjaolu vääralt arvestamata.
54.Kohus rahuldas sõiduki realiseerimiskulud ilma ühegi põhjenduseta. Kohus jättis seisukoha võtmata ka kostja 10.05.2012 seisukohas märgitu osas, mille kohaselt kuigi Mercedez-Benz Vito anti hagejale üle 08.07.2009, on kõnealused hooldused ja remondid tehtud 29.07.2009 ja 04.11.2009. Samuti on oluline, et VÕS § 367 lg 1 alusel ei ole liisinguandjal õigus nõuda mistahes kulude sissenõudmist, vaid ainult põhjendatud kulusid. Käesoleval juhul on tõendamata, et ilma kõnealuseid kulutusi tegemata oleks sõiduki müügiväärtus väiksem olnud. Samuti ei ole õige kohtu põhjendus, et remontide ja hoolduste kulud on vajalikud sõiduki müügikõlbulikku seisundisse viimiseks. Analoogsele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-52-11 p-s 17, mille kohaselt remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks.
55.Kuivõrd hagejal kostja vastu nõuded puuduvad, on alusetu ka viivisenõue. Vastustaja seisukoht
56.Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
57.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks saatmata.
58.Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus, et erinevalt kostjast on kolleegium seisukohal, et maakohtu hinnang sõidukite turuväärtuse kindlaksmääramist puudutavas osas esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt hageja nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kaebuse väide, et maakohus on sõiduki turuväärtuse kindlaksmääramisel rikkunud menetlusõigusenorme, ei ole paikapidav. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust, et sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel oli märkimisväärselt kõrgem kui hind, millega sõiduk tegelikkuses võõrandati. Maakohus on põhjendatult juhindunud Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 väljendatud seisukohast ning leidnud õigesti, et hageja poolt kohtule tõenditena esitatud internetiportaali www.auto24.ee väljavõtted on asjakohased tõendid, millest nähtub sõidukite müügi ajal kehtinud keskmine turuhind. Seda, et müügikuulutused on sõiduki väärtuse hindamisel tõenditena asjakohased, on Riigikohus korranud ka tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12 tehtud otsuses. Samuti on maakohus põhjendatult arvestanud mõistliku ja lubatava hinnakõikumisega 10% ulatuses ning lugenud õigesti hageja poolt asja võõrandamisel võimalikult kõrge tasu saamise kohustuse täidetuks.
59.Kaebuse etteheide, et maakohus ei ole TsMS § 438 lg-t 1 rikkudes arvestanud kostja poolt tõenditena esitatud AS-i Silberauto hindamisaktidega (tl 97 ja 99), on õige, kuid nimetatud menetluslik puudus ei ole viinud maakohut ebaõigete järeldusteni. Ringkonnakohus saab ise kõnealuse minetuse kõrvaldada ja kostja tõenditele hinnangu anda. Erinevalt kostjast,
on kolleegium seisukohal, et AS-i Silberauto hindamisaktidel ei ole sõidukite turuvääruse kindlaksmääramisel suuremat tõenduslikku jõudu, kui internetiportaali www.auto24.ee väljavõtetel. AS-i Silberauto hinnangutes märgitu kohaselt on need antud üksnes kostja poolt hindajale avaldatud informatsiooni pinnalt ja eeldusel, et sõidukid on tehniliselt ja visuaalselt korras. Hinnangu andja on rõhutanud, et hinnang on käsitletav üksnes üldise seda tüüpi sõidukite orienteeruva hinnana ning hindaja on sealsamas välistanud enda vastutuse selle õiguse eest. Kuna hinnangud põhinevad kostja infol, ilma, et hinnangute andja oleks sõidukite seisukorraga vahetult tutvunud ning hinnangutes on rõhutatud nende oletuslikkust, peab kolleegium usaldusväärsemaks turu tegelikku olukorda kajastanud autode müügiportaali www.auto24.ee andmeid. Kuna ka maakohus on otsuse tegemisel lähtunud müügiportaali andmetest, saab otsuse järeldusi pidada vaatamata kostja tõendite tähelepanuta jätmisele õigeks.
60.Kaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti pidanud müügiportaalis www.auto24.ee näidatud hindasid käibemaksuga hindadeks, on ekslik. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti lähtunud eeldusest, et müügikuulutustes kajastub pakkumiste lõplik hind, millest neil juhtudel, kui pakkuja on käibemaksukohuslane, on käibemaks lahutatav, mitte hinnale liidetav.
61.Kuna kostja väited, et sõidukitele oleks leidunud ostjad kõrgema hinnaga, on jäänud eeltoodu põhjal paljasõnalisteks, ei ole põhjust arvata, et sõidukit oleks saanud realiseerida hageja poolt saavutatud hinnast kallimalt või väiksemate kuludega. Vaidlust ei ole selles, et kostjale on hageja poolt antud võimalus lepingust tulenenud võlgnevus tasuda ja vältida sellega lepingu lõppemisega kaasnenud kulude kandmise kohustust. Eeltoodut arvestades on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et sõidukite realiseerimise eest saadud summa ja lepingust tuleneva kostja võlgnevuse vahe ning Mercedes-Benz Vito 111 müügiks ettevalmistamise kulu kuulub VÕS § 367 lg 1 kohaselt kostja poolt hagejale hüvitamisele. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101). Samuti on õige maakohtu seisukoht, et vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt mõista kuni põhikohustuse täitmiseni hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
62.Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et kohus on ekslikult rahuldanud nõude sõiduki Mercedez-Benz Vito 111 hoolduse ja remondikulude hüvitamiseks. Hageja nõude rahuldamise üle otsustamisel on oluline sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel. Hageja enda väite ja maakohtu poolt õigesti tuvastatud asjaolude kohaselt vastas sõiduki müügihind selle tagastamise hetke väärtusele. Sellisest tuvastusest lähtudes jagab kolleegium kostja seisukohta, et kõnelausel juhul puudub alus hageja poolt pärast sõiduki tagastamist sellele tehtud hoolduse ja remondikulude hüvitamiseks, kuna remont ja hooldus ei ole sõiduki turuväärtust selle tagastamise ja müügihetke aegu võrreldes mõjutanud. Asjakohane on kaebuse viide Riigikohus lahendis nr 3-2-1-52-11 p-s 17 väljendatud seisukohale, mille kohaselt ei ole remondikulud VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks ning seisukoht, et VÕS § 367 lg 1 alusel ei ole liisinguandjal õigus nõuda mistahes kulude sissenõudmist, vaid ainult põhjendatud kulusid. Hagile lisatud Silberauto Eesti AS-i arve nr XXXXXXXXXX ja Saksa Auto AS-i arve nr XXXXXXXXXX kohaselt on hageja maksnud sõiduki Mercedez-Benz Vito 111 remondi ja hooldus eest kokku 661,42 eurot (tl 61-62). Nimetatud ulatuses tuleb jätta hageja nõue rahuldamata ja vähendada põhinõude vähendamise tõttu vastavas osas ka viivist. Lõpliku summana kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevusena 6 822,30 eurot ja viivis 6 822,30 eurot.
63.Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, mis puudutab viivise väljamõistmist menetluskuludelt. Kuna menetluskulud kuuluvad TsMS § 174 lg 1 järgi
kindlaksmääramisele 30 päeva jooksul alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest, siis puudub kuni menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohta tehtava kohtumääruse jõustumiseni menetluskulude maksmise kohustus, millelt viivist arvestada.
64.Maakohtu otsuse osalise muutmise tõttu tuleb muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Pidades lisaks põhinõude ja viivise vähendamisele silmas ka apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, peab kolleegium põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 ja 171 lg 1 alusel menetluskuludest 55% kostja ja 45 % hageja kanda. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.