Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

I Menetluse käik Aktsiaselts (edaspidi AS) Swedbank Liising esitas 11.09.2012 Harju Maakohtule hagi osaühingu (edaspidi OÜ) MT vastu võlgnevuse nõudes. Harju Maakohus määras 20.02.2013 kohtumäärusega asjas kirjaliku menetluse.

II Hageja nõue Hageja nõuded tulenevad kostjaga OÜ MT 17.11.2004 sõlmitud liisingulepingust nr XXX (edaspidi Liisinguleping), mille esemeks oli maastur Kia Sorento EX AT CRDI, 2.5, ehitusaasta 2004, ning 19.10.2006 sõlmitud kindlustuslepingust nr XXX. Hageja palub mõista kostjalt OÜ MTAS-i Swedbank Liising kasuks välja liisingulepingutest nr XXX tulenev võlgnevus kokku summas 1 810.88 eurot ning viivise protsendina põhinõudest (1 581.47 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas).

III Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu.

IV Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ning tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

2-12-36219

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 444 lg 1 kohaselt kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lõikes 1 on sätestatud, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb eelnimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse. VÕS § 367 lõikes 4 on sätestatud, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõuded tulenevad kostjaga OÜ MT 17.11.2004 sõlmitud liisingulepingust nr XXX (tl 7-13), mille esemeks oli maastur Kia Sorento EX AT CRDI, 2.5, ehitusaasta 2004, ning 19.10.2006 sõlmitud kindlustuslepingust nr XXX (tl 22-23). Hageja palub mõista kostjalt OÜ MTAS-i Swedbank Liising kasuks välja liisingulepingust nr XXX tulenev võlgnevus kokku summas 1 810.88 eurot ning viivise protsendina põhinõudest (1 581.47 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Liisinguleping nr XXX lõpetati ühepoolselt 15.10.2009 (tl 87, 91) ning liisinguese tagastati 16.10.2009 (tl 85).

2-12-36219

Sõiduk pandi liisinguandja poolt müüki 29.10.2009 ning müüdi 31.12.2009 hinnaga 4 253.13 eurot (tl 37). Hageja on teinud müügihinna korrektuuri ning vähendanud kostja vastu esitatavat nõuet 1 711.96 euro võrra (tl 91). Hageja on täiendavalt osaliselt tasaarveldanud liisingulepingust nr XXX kostja vastu tulenevat nõuet liisingulepingust nr XXX hagejal kostja vastu oleva kohustusega summas 275.26 eurot. Vastavalt liisingulepingu maksegraafikule (tl 12) oli seisuga 30.10.2009 tasumata osamaksete summa 6 298.43 eurot. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 76 lõikele 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Asjas ei esine asjaolusid, mis välistaksid kostjatel VÕS § 8 lõikest 2 tuleneva lepingu täitmise kohustuse, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole kostja vastavaid asjaolusid esitanud ega tõendanud. Hageja edastas kostjale teatise kohustuse täitmise kohta 31.08.2009. Vaatamata eeltoodule kostja omapoolseid lepingujärgseid kohustusi ei täitnud. Vastavalt VÕS § 82 esimesele lõikele, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7 (tl 15) kohaselt kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama

2-12-36219

liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osade vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4 (tl 19) kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu punktist 7.1, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4.1 kohaselt kui liisingulepingu võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisingueseme tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Hageja nõuab kostjalt lepinguliste kohustuste täitmist, mis tuleneb arvete nr 8546954667, 8550119281, 8553314193, 8556296357 ja 8561749598 alusel põhivõlgnevusest 1 080.58 eurot, intressist 99.92 eurot ja kindlustusmakse võlgnevust 226.25 eurot (tl 24-28). Samuti nõuab hageja viiviste tasumist summas 229.41 eurot (tl 30-34). Hageja on 01.11.2012 täpsustanud viivise nõuet (tl 60-61), tuues välja, et viivisearvestuse lõppkokkuvõttev summa 229.38 eurot erineb hagis olevast viivisesummast 229.41 eurot. Eeltoodud vahe tuleneb summade ümardamisest. Hageja nõuab kostjalt vara realiseerimisega kaasnenud vahendustasu aktsiaseltsile V (tl 38) vara realiseerimise eest 116.64 euro ulatuses. Hageja nõue summas 1 810.88 eurot kujunes järgnevalt: kostja liisingulepingust tulenevat nõuet summas 8 051.23 eurot (vara jääkmaksumus 6 298.43 eurot, põhiosa võlgnevus 1 080.58 eurot, intress 99.92 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 226.25 eurot, viivis 229.41 eurot, vara realiseerimise kulud 116.64 eurot) on vähendatud vara realiseerimisest saadud käibemaksuta müügihinna 4 253.13 euro ning nõude vähendamise 1 711.96 euro võrra. Hageja poolt esitatav nõue summas (8 051.23 - 4 253.13 - 1 711.96) 2 086.14 eurot on täiendavalt hageja poolt osaliselt tasaarveldatud pooltevahelisest liisingulepingust nr XXX tuleneva kohustuse summaga 275.26 eurot, millest tulenevalt on hageja lõplik nõue kostja vastu (2 086.14 - 275.26) 1 810.88 eurot. Antud asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja on rikkunud liisingulepingu nr XXX kohustuste täitmist maksegraafiku alusel, millest tulenevalt on liisinguandja ühepoolselt lõpetanud lepingu ning leping lõppes 15.10.2009. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid arvete nr 8546954667, 8550119281, 8553314193 ja 8556296357 alusel esitatud põhivõlgnevuse, kindlustusmaksete ning intressi osas. Kohus leiab, et poolte vahel puudub vaidlus arvetest nr 8546954667, 8550119281, 8553314193 ja 8556296357 tuleneva põhinõude osas summas 1 080.58 eurot, kindlustusmaksete osas summas 169.69 eurot ning intressinõude osas summas 99.92 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue on vastavatel alustel põhjendatud.

2-12-36219

Kostja on ka seisukohal, et kindlustusmakse nõue summas 56.56 eurot arve nr 8561749598 alusel on põhjendamatu ja alusetu, kuna see hõlmab kindlustusmakse perioodi 01.10.200930.10.2009, sõiduki andis kostja hageja valdusesse juba 16.10.2009. Vastavalt 19.10.2006 sõlmitud kindlustuslepingule nr XXX liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel lõpetatakse kindlustusleping liisingulepingu lõpetamise lisas nimetatud päeval (tl 23). Hageja ei ole tõendanud, et liisingulepingu lõpetamise lisaga määrati kindlustuslepingu ennetähtaegsele lõpetamisele liisingulepingu lõpetamisest erinev päev. Poolte vahel puudub vaidlus, et liisinguleping nr XXX lõpetati 15.10.2009. Kohus leiab, et hageja nõue arve nr 8561749598 alusel kindlustusmakse nõude esitamisel on põhjendatud osaliselt ning ulatuses, mille osas kindlustusperioodi eest makstav tasu kattub liisingulepingu jõusolemisega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et arve nr 8561749598 alusel hageja poolt kostja vastu esitatud nõue on põhjendatud ajavahemiku 01.10.2009-15.10.2009 eest ehk (56.56 x 15 : 31) 27.37 euro ulatuses. Hageja nõuab viiviste tasumist summas 229.41 eurot (tl 30-34). Hageja on 01.11.2012 täpsustanud viivise nõuet (tl 60-61), tuues välja, et viivisearvestuse lõppkokkuvõttev summa 229.38 eurot erineb hagis olevast viivisesummast 229.41 eurot. Eeltoodud vahe tuleneb hageja väidete kohaselt summade ümardamisest. Kostja on välja toonud, et selgusetuks jääb, kui suures ulatuses on hageja püstitanud viivise nõude. Kohus leiab, et kuna hageja on 10.11.2012 puuduste kõrvaldamisega tõendanud viiviseid summas 229.38 eurot, on põhjendatud lähtuda vastavalt tõendatud summast, mitte hagiavalduses toodud ning osaliselt tõendamata summast. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Pooled on liisingulepingu punktis 5.1 leppinud kokku viivisemääras 0.25 % päevas. Kostja on seisukohal, et liisingulepingu punkt 5.1, millega pooled leppisid kokku viivisemääras 0.25 % päevas, on tühine tulenevalt VÕS § 42 lg 1 tüüptingimuse tühisuse regulatsioonist. Kostja on seisukohal, et lepinguline viivisemäär 0.25 % päevas on tingimus, mida kostja ei saanud mõjutada ning mis on ebamõistlikult suur ning hageja alusetu rikastumise eesmärki täitev, pidades silmas, et liisingueseme pealt tasutav intressimäär on liisingulepingu punkti 2.1 kohaselt 5.90 % aastas. Kostja leiab, et viivisemäär 0.25 % aastas ei ole võrdsetel alustel ja mõistlikus ulatuses lepingu täitmise tagamine. Kohus leiab, et liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud viivisemäär kohaldub vaid olukordades, kus liisinguvõtja rikub oma lepingulisi kohustusi ning satub lepingu täitmisega viivitusse. Tegemist ei ole poolte lepingulisi põhikohustusi muutva või mõjutava tingimusega. Kohus leiab, et kuna liisinguandja on omandanud liisingueseme enne liisingulepingu sõlmimist

2-12-36219

liisinguvõtja huvides ning valikul, on liisinguvõtja põhikohustus liisingulepingust tulenevate maksete teostamine. Kohus leiab, et vastavalt VÕS § 42 lõikele 1 ei ole tegemist õiguste ja kohustuste tasakaalu olulise rikkumisega kostja kahjuks, võttes arvesse liisingulepingu olemust ning liisinguandja poolt liisingueseme omandamisega võetud riske. Kohus on täiendavalt seisukohal, et liisinguvõtja poolt liisingulepinguga ette nähtud maksete tegemise tagamiseks seadusest tulenevast intressimäärast kõrgema viivisintressi kehtestamine ei ole ebamõistlikult kahjustav vaid seetõttu, et see ületab liisingueseme pealt tasutavat intressimäära ning seadusjärgset intressimäära. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud viivisemäär ei ole poolt ebamõistlikult kahjustav ning tegemist ei ole tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 alusel. Kohus leiab, et hageja nõue viiviste tasumiseks on põhjendatud summas 229.38 eurot. Hageja on esitanud nõude liisingueseme võõrandamisega seonduvate kulutuste hüvitamiseks tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 3.7 ja VÕS § 367 lg 4 aktsiaseltsi V arve nr 928726 (tl 38) alusel summas 116.64 eurot. Kohus märgib seoses liisingueseme võõrandamisega tekkinud kuludega, et igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid ka sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võivad sarnastel juhtudel olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui nö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud jms). Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-112-06. Seega on sõiduki müügikulu põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja seetõttu on see kulu lisakulu VÕS § 367 lg 4 tähenduses, mis tuleb kostjalt välja mõista. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et liisingueseme võõrandamisega seonduvad põhjendatud kulutused kuuluvad hüvitamisele liisinguvõtja poolt. Kohus leiab, et kostja vastutab VÕS § 145 lg 2 alusel liisingueseme võõrandamisest tekkinud kulude eest summas 116.64 eurot. Hageja nõude suurus on sõltuvuses vara jääkmaksumusest 6 298.43 euro ulatuses, vara realiseerimise müügihinnast 4 253.13 euro ulatuses ning nõude vähendamisest 1 711.96 euro ulatuses. Kohus leiab, et sõiduki jääkväärtuse määratlemine läbi liisingulepingu lisaks olnud maksegraafiku kohase põhiosa jääksumma on põhjendatud ning võimaldab objektiivselt määratleda liisingueseme jääkväärtust. Kohus on seisukohal, et hageja on oma nõude kujundamisel õigesti lähtunud sõiduki 30.10.2009 jääkväärtusest summas 6 298.43 eurot. Vastavalt VÕS § 367 lõikele 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetaud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on vara realiseerinud erinevatele ostjatele ja arvestanud saadu maha vara lepingulisest jääkväärtusest. Riigikohus on 17.06.2008 lahendis 3-2-1-56-08 leidnud, et liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel peab lähtuma liisingueseme väärtusest ja lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning

2-12-36219

liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Kostja on välja toonud, et kostja valduses oleva sõidukiga ligilähedaste sõidukite müügihind on müügiportaali auto24.22 kohaselt 28.11.2011 umbes 8 500 eurot (tl 95), mistõttu kostja on seisukohal, et hageja on võõrandanud sõiduki turuhinnast märkimisväärselt madalama hinnaga. Kostja on seisukohal, e VÕS § 367 kohaselt oleks hageja pidanud tagastamise hetkel hinna määramisel lähtuma eeltoodud turuhindadest ja sõiduki sellisest väärtusest. Samuti toob kostja välja, et hageja ei ole lisanud turuväärtuse kindlaksmääramise kohta mingit analüüsi ning ei selgu, mille alusel on hageja sõiduki väärtuse määranud. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole sõiduki väärtust tagastamise hetke seisuga usaldusväärselt tõestanud. Kostja väidab, et sõiduki turuväärtust vähendavad asjaolud, mis tuvastati 27.10.2009 aktiga (tl 35-36), on tekkinud ajal, mil see oli hageja valduses. Kostja andis sõiduki valduse üle 16.10.2009. Kostja toob välja, et 16.10.2009 akt, mille eesmärk oli sõiduki vastavuse tuvastamine, ei toonud välja neid asjaolusid, mis 11 päeva hiljem koostatud 27.10.2009 aktis. Samuti on kostja seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei pole põhjendatud remondi eelarve käsitlemine kui asja väärtust iseloomustav tõend. Kostja on täiendavalt seisukohal, et kuna vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 8.2 ei tohi tagastataval varal olla kahjustusi ning hageja ei ole kostjale sõiduki osas esinenud puudustele viidanud eelnevalt, siis on hageja seisukohal, et vara üleandmise hetkel puudusid sõidukil vigastused, mida hageja omistab sõidukile 27.10.2009 aktiga. Samuti on kostja hagimenetluse käigus täiendavalt esitanud seisukoha, et tagastatava vara väärtuseks oli 112 000 krooni asemel 135 000 krooni (esialgne hind, millega sõiduk müüki pandi). Kostja on seisukohal, et lubatav ei ole liisinguvõtjale kogu tagastatud liisingueseme hinnariski panemine ning kostja õigusi müügiprotsessis on oluliselt rikutud, kuna hageja on korduvalt alandanud hinda, mille üle kostjal puudus kontroll. Hageja on esitanud täiendava seisukoha, milles on põhistanud, et liisingueseme võõrandamisest saadud 4 253.13 eurot ning müügihinna korrektuur 1 711.96 eurot vastab summaarsena 5 965.09 euro ulatuses liisingueseme turuväärtusele ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Hageja toob välja, et eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine turuhind, mis kujuneb vabaturul, mille määravad loomulikud turujõud. Samuti toob hageja välja, et sõiduk oli puuduste ja vigastustega ning oli osalenud mitmes avariis, mistõttu need individuaaltunnused vähendavad sõiduki turuväärtust. Hageja toob välja, et on lähtuvalt asjaolust, et kostja pidas hinda 112 000 krooni (7 158.10 eurot) koos käibemaksuga sobilikuks hinnaks vara müümisel (tl 71), on hageja liisingueseme võõrandamisel ning turuväärtuse määramisel lähtunud vastavast summast. Nõude arvutamisel luges hageja liisingueseme turuväärtuseks (4 253.13 + 1 711.96) 5 965.09 eurot ilma käibemaksuta, st 7 158.10 eurot koos käibemaksuga. Kohus leiab, et kostja viited 27.10.2009 aktis tuvastatud puudustele, sõiduki suhtes tehtud parandustöödele ning müügipakkumiste hindade võrdlusele ei ole antud asjas asjakohased, kuna poolte vahel oli määratletud sõiduki aktsepteeritav väärtus sõiduki tagastamise olukorras.

2-12-36219

Kohtu hinnangul on kasutatud sõiduki kujul tegemist individuaaltunnustega esemega, mille puhul ei ole võimalik otse kohaldada kostja poolt viidatud (tl 95) sama tootja sama mudeli keskmist turuhinda. Arvesse tuleb kindlasti võtta eseme tegelikku seisundit ning kohtu hinnangul oli hageja teinud vajalikud sammud sõiduki turuhinnaga müügiks. Kohus on seisukohal, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on tõendanud ning kostja on kinnitanud (tl 71), et pooled lugesid sõiduki väärtuseks koos käibemaksuga 7 158.10 eurot. Asjaolu, et esialgselt pandi sõiduk müüki hinnaga 135 000 krooni ning seejärel hinnaga 112 000 krooni näitab liisinguandja poolt esialgselt soovitud müügihinda. Samas on hagimenetluse raames kinnitust leidnud, et mõlemad pooled pidasid 112 000 krooni sobivaks sõiduki väärtuseks, millest tulenevalt vara jääkmaksumusest arvestati maha ka kokkuleppeline sõiduki väärtus 5 965.09 eurot, mitte tegelik müügihind. Kohtu hinnangul on asjas leidnud piisavat tõendamist, et sõiduki võõrandamise hinnarisk ei olnud ainult liisinguvõtjal. Nimetatud seisukohta kinnitab hageja poolt tehtud müügihinna korrektsioon, millest tulenevalt hageja vähendas kostja vastu esitatavat nõuet sõiduki kokkuleppelise väärtuse ja müügihinna vahe võrra ehk 1 711.96 euro võrra. Kostja leiab, et hageja on põhjendamatult vara võõrandamise hinnast maha arvanud käibemaksu summa. Kohus leiab, et hageja on õigesti arvestanud sõiduki võõrandamishinnast maha käibemaksu summa, kuna sõiduk on edasi majanduskäibes. VÕS § 367 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et liisingueseme müügihind sisaldas käibemaksu (tl 37). Riigikohtu seisukoht on, et liisinguvõtja käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes (Riigikohtu 28.02.2007 lahend asjas nr 3-2-1-1-07). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on hagiavalduses esitatud nõude kujundamisel õigesti vähendanud lepingu lõpetamisel sõiduki jääkväärtust liisingueseme tagastamise hetkel poolte vahel määratletud väärtuse 5 965.09 euro võrra. Kohus leiab, et hageja on hagiavalduses piisava põhjalikkusega selgitanud, millest koosnevad tema nõuded kostja MT vastu. Samuti on hageja selgitanud, kuidas tekkis liisinguesemete jääkmaksumus. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada 1 781.66 euro ulatuses, mis kujuneb järgnevalt: kostja liisingulepingust tulenevat nõuet summas 8 022.01 eurot (vara jääkmaksumus 6 298.43 eurot, põhiosa võlgnevus 1 080.58 eurot, intress 99.92 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus (169.69+27.37) 197.06 eurot, viivis 229.38 eurot, vara realiseerimise kulud 116.64 eurot) on vähendatud vara realiseerimisest saadud käibemaksuta müügihinna 4 253.13 euro ning nõude vähendamise 1 711.96 euro võrra. Hageja poolt esitatav nõue summas (8 022.01 - 4 253.13 1 711.96) 2 056.92 eurot on täiendavalt hageja poolt osaliselt tasaarveldatud pooltevahelisest liisingulepingust nr XXX tuleneva kohustuse summaga 275.26 eurot, millest tulenevalt on hageja lõplik nõue kostja vastu (2 056.92 - 275.26) 1 781.66 eurot. Nõue summas 1 781.66 eurot koosneb põhinõudest summas 1 552.28 eurot ja viivisest summas 229.38 eurot.

2-12-36219

TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on taotlenud lepingujärgse viivise väljamõistmist, mis ei ole veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, hageja on esitanud vastavasisulise taotluse ja hageja ei ole nimetatud nõudele vastu vaielnud, tuleb kostjalt MT välja mõista lepingujärgne viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kokkuvõtvalt tuleb kostjalt MTmõista hageja aktsiaseltsi Swedbank Liising kasuks välja põhivõlgnevus 1 552.28 eurot ja viivised 229.38 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt (1 552.28 eurot) alates hagi esitamisest 11.09.2012 kuni põhinõude kohase täitmiseni 0,25 % päevas tasumata võlasummalt.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus võtab menetluskulude jaotamisel arvesse, et hageja nõue kuulus põhiosas rahuldamisele ning hageja nõue vähenes kostja vastuväidetest tulenevalt väheolulises ulatuses. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.