Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

- 01.09.2009 sõlmiti TKL juurde kokkulepe nr 4 krediidisumma suurendamise kohta, millega krediidisummat suurendati 408,6517 euro võrra, millega kustutati kostja selleks ajaks taas tekkinud võlgnevus hageja ees. Krediidi brutosumma oli selleks ajaks kasvanud 17 419,2125 eurole ehk 272 551 kroonile. Igakuiselt tuli kostjal hagejale tasuda 2368,46 krooni, v.a viimane makse 15.03.2019, mis tuli tasuda summas 2370,23 krooni. Vastavalt kokkuleppe nr 4 juurde kuuluvale maksegraafikule tuli makseid alustada 15.03.2010, seejuures oli selleks kuupäevaks intress kasvanud taas 15 872,68 kroonini. Esmakordselt saatis hageja kostjale võlateatise 26.07.2010, kus nõuti võlgnevuse tasumist summas 25 929,83 krooni, millest intressivõlgnevus oli 24 147,98 krooni. 27.08.2010 võlateatises nõuti 28 198,29 krooni tasumist, millest intressivõlgnevus oli 26 111,77 krooni. 22.09.2010 võlateatises nõuti 30 466,75 krooni tasumist, millest intressivõlgnevus oli 28 072,38 krooni. 25.10.2010 võlateatises nõuti 33 235,21 krooni tasumist, millest intressivõlgnevus oli 30 329,70 krooni. 24.11.2010 võlateatises nõuti 35 803,67 krooni tasumist, millest intressivõlgnevus oli 32 583,64 krooni. 29.12.2010 võlateatises nõuti 38 372,13 krooni tasumist, millest intressivõlgnevus oli 34 834,09 krooni. Lepingu ülesütlemise hoiatuse tegi hageja alles 30.09.2010 ja 02.06.2011. Hageja ütles lepingu üles 28.06.2011 teates, kus võlgnevus oli kasvanud 8350,69 euroni (130 659,91 kroonini). Hageja ei vaidlustanud kostja väidet, et kui kostjal tekkisid laenu tagasi maksmisega raskused, tegi hageja ettepaneku võlgnevuse maksmiseks taas laenu võtta (suurendada krediidisummat) ja nii käituti kahel korral (TKL kokkulepped nr 3 ja 4). Laenu suurendamisel nende kokkulepete järgi kostja raha ei saanud, vaid täiendava laenuga tasaarvestati kostjal tekkinud võlgnevus ja laenu suurendamisega seotud kulud (lepingu muutmise tasu). Hageja põhjendas sellise ettepaneku tegemist kostjale vastutulekuga, et kostja ei peaks tekkinud suurt võlgnevust korraga tasuma. TKL kokkulepetest nähtub selgelt, et kostjal olid alates 2009. a makseraskused, kus ta ei suutnud enam laenu igakuised makseid tasuda. Vaatamata sellele on hageja alates 20.03.2009 andnud kostjale täiendavat laenu 701,8342 eurot ehk 10 981,32 krooni. Kohus oli seisukohal, et hageja pidi laenu andmisel lähtuma alates 01.01.2007 kehtivast vastutustundliku laenamise põhimõttest, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3. KAS § 83 lg 3 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuste sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega peab krediidiasutus vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Eeskätt peab krediidiandja hindama krediidisaaja varasemat maksekäitumist ja teavet kliendi rahaliste võimaluste kohta enne laenuotsust. Lisaks on krediidiasutustel kohustus kooskõlas KAS § 89 lg-ga 31 enne lepingu sõlmimist sõnaselgelt teavitada, millised ohud võivad tekkida seoses pikaajalise laenu tagasimaksmisega, kusjuures lähtuda tuleb konkreetse kliendi laenu teenindamise võimekust ohustavatest asjaoludest. Hageja pidi mõistma 2009. a, kui kostja oli jätnud tasumata mitu laenumakset, et kostjal on makseraskused. Hageja on rikkunud vähemalt TKL kokkulepete nr 3 ja 4 sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna hageja, olles teadlik kostja makseraskustest, kuid kasutades ära oma jõupositsiooni, suunas kostja uute kostja olukorda raskendavate kokkulepete sõlmimisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi teise lõike järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et

teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 järgi, kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Eelpool nimetatud põhimõte kehtis ka TKL sõlmimise ajal. Kohtul on tulenevalt TsMS §-st 2 õigus ise omal algatusel selgitada, kas tehing on kooskõlas heade kommetega (TsÜS § 86). TsMS § 2 kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Tsiviilasja õige lahendamise all tuleb mõista, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja õiglane. Kohus oli seisukohal, et TKL kokkulepped nr 3 ja 4 on eelpool toodud põhjustel heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86 lg-d 1–3) ja sellest tulenevalt tühised. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kostja kohta, maksehäireregistri andmetel oli kostjal üks lõpetamata kohustus (sidevõlg), kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale kinnistu; kostja antud info kohaselt kuulub kostjale ka sõiduauto. Kostja pidi enne kokkulepe sõlmimist tasuma hagejale eeldusmakse, tõestamaks, et ta on võimeline kohustusi täitma. Enne kokkuleppe nr 4 sõlmimist oli kostja täitnud kohustusi nõuetekohaselt enam kui 20 kuu jooksul. Kostja esitatud andmete järgi oleks kostja ka töökaotuse puhul suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Ametlikes Teadaannetes puudusid andmed kostja kohta, maksehäireregistri andmetel oli kostjal kaks lõpetamata kohustust, kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale kinnistu; kostja antud info kohaselt kuulub kostjale ka sõiduauto. Kostja sooritas nii enne kokkuleppe nr 3 sõlmimist kui ka kokkuleppe kehtivuse perioodil mitu makset laenukohustuste katteks, mis juba iseenesest tõendab, et laenukoormus oli kokkuleppe sõlmimisel kostja jaoks jõukohane ja mõistlik. Juhul kui hageja oleks keeldunud kokkuleppe nr 4 sõlmimisest, oleksid tagajärjed kostja jaoks olnud tunduvalt keerulisemad (kogu nõue oleks tulnud täita viivitamatult ühekordse maksena vähemalt 5000 eurot, lisandunud oleks viivis 27,27% aastas ning kohtu- ja täitemenetluse kulud). Asjaolusid hinnates sai pigem eeldada, et kostja suudab pärast 6-kuulist maksepuhkust, mil kuumakse oli 151 eurot, kohustust täita. Kostja oli varasemaid lepinguid täitnud korrektselt ja sellega tõendanud, et tal on tahe kohustusi täita. Samuti lähtusid pooled asjaolust, et kostja töötus on ajutise iseloomuga, kostjal on ka muid rahavoogusid ja talle kuulub vara, mille realiseerimisel oleks kostjal olnud võimalik kohustusi täita. Viimases tulude-kulude ülevaates tõi kostja ühe kuluartiklina välja transpordikulud (autokütus) igakuiselt ca 130 eurot. Vastavate kulude kokkuhoidmisel oleks kostja olnud võimeline täitma kokkulepet nr 4. Paar kuud pärast maksepuhkuse lõppemist sai hagejale teatavaks, et kostjal on tekkinud sissetulek töötasu näol ja 2010. a lõpuks oli kostja sissetulek üle 600 euro kuus, mis üheselt viitab asjaolule, et kostjal oli võimalik kohustusi täita. Juhindudes VÕS § 6 lg-st 1 ja § 7 lg-st 1 tuleb kostja käitumine hinnata hea usu põhimõtte vastaseks. Pahauskselt käituva isiku kohustuste vähendamine annab signaali, et kohustusi ei ole vaja täita ning isik võib lepingute sõlmimisel ja täitmisel käituda vastutustundetult. Hageja ei mõjutanud kostjat uusi kokkuleppeid sõlmima. Hageja esitas mitu ettepanekut ja selgitas iga lahenduse tagajärgi. Kostjal oli võimalik valida, kas ta: 1) täidab kokkulepet nr 3 edasi või 2) sõlmib kokkuleppe nr 4 või 3) eelistab nõude kohest sissenõutavaks muutumist. Kostja otsustas lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt sõlmida kokkuleppe nr 4, olles teadlik ka oma majanduslikust olukorrast. Kokkulepete nr 3 ja 4 puhul ei ole tegemist kostja olukorda raskendavate kokkulepetega, kuna (makse)tingimusi oluliselt ei muudetud; 3) ei kuulu TsÜS § 86 asjas kohaldamisele. Kokkulepped nr 3 ja 4 on kooskõlas heade kommetega ning kehtivad. TsÜS § 86 kohtu poolt aluseks võetud redaktsioon kehtib alates 01.05.2009. Kokkulepe nr 3 sõlmiti 20.03.2009. Seega ei olnud hagejal võimalik vastavate nõuetega arvestada ja tal ei lasu ka sellist kohustust, kuna TsÜS § 86 kohta ei ole rakendussätetes sätestatud, et see omaks tagasiulatuvat jõudu (III-4/1-5/94; 3-2-1-51-02; 3-2-1-96-03; 3-2-1-79-05). Seega ei kuulu TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 kokkulepe nr 3 osas kohaldamisele. Tehingu tühisuse alused, mis alates 01.05.2009 sisalduvad TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3, olid varem tehingu tühistamise alusteks. Kohus ei saa omal algatusel hinnata enne 01.05.2009 sõlmitud lepingute tühisust TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 alustel, kuna selleks on vajalik kostja lepingu tühistamise avaldus. Kostja ei ole avaldust esitanud. Kohus ületas kokkulepe nr 3 tühisuse tuvastamisel oma pädevuse piire. Kokkuleppe nr 4 puhul ei ole täidetud TsÜS §-s 86 toodud eeldused. Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Kokkuleppest nr 4 tulenevate vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna kostja

poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuleppe nr 4 krediidi kulukuse määraks on 44,01%, Eesti Panga poolt septembris 2009 avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 28,27%. Samuti ei ole tehingud tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Tehingu tühisuse hindamisel tuleb hinnata iga üksiku tehingu kehtivust eraldi; 4) ei too vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine kaasa tehingu tühisust TsÜS § 86 alusel. Heade kommete vastasuse tuvastamine taandub sisuliselt väärtushinnangulise otsuse tegemisele (3-2-1-80-02; 3-2-1-72-01). Kuna enne 01.07.2011 ei olnud krediidiandjal eraõiguslikes suhetes kohustust vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (seda põhimõtet ei tuntud ka Euroopa Ühenduse eraõiguse tasandil), siis ei saa käesoleval ajal vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes sõlmitud lepinguid pidada vastuolus olevaks ühiskonna väärtushinnangutega ehk selline leping ei saa olla vastuolus heade kommetega. Apellant viitab Riigikohtu seisukohale otsuses nr 3-2-1-123-11 (p 15) ning leiab, et Euroopas (näit Suurbritannias ja Saksamaal) ei ole tunnustatud pankade üldist kohustust kliente nõustada ja teavitada võimalikest prognoositavatest makseraskustest krediidilepingu täitmisel. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda ka VÕS § 29 lg-st 8, mille kohaselt lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud põhimõtte kehtib ka lepingu kehtivusele tervikuna. Eesti seadusandlus üldiselt ei näe ette mingit kindlat tagajärge vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise puhuks. Saksamaa õiguskirjanduses on leitud, et olukorras, kus krediidiandja rikub krediidivõimelisuse hindamise ja tarbija nõustamise kohustust (vastutustundliku laenamise põhimõte), ei ole direktiivil 2008/48//EÜ tarbija individuaalsete huvide ja õiguste kaitse-eesmärki (P. Wösthoff, Die Verbraucherkreditrichtlinie und deren Umsetzung ins deutsche Recht, Dissertation Universität Wien, 2010, S. 91 ja C. Herresthal, Die Verpflichtung zur Bewertung die Kreditwürdigkeit und zur angemessenen Erläuterung nach der neuen Verbraucherkreditrichtlinie 2008/48/EG, Wertpapiermitteilungen – Zeitschrift für Wirtschafts- und Bankrecht, 2009, Heft 25, S 1178). Direktiivi 2008/48/EÜ artikkel 23 räägib karistustest ehk avalik-õiguslike iseloomuga sanktsioonidest, mitte eraõiguslikest kaitsevahenditest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmine ei too kaasa tarbijakrediidilepingu tühisust vastuolu tõttu seaduses sätestatud keelu või heade kommetega. Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa terve tehingu tühisust (Varul, P., Kull, I., Kõve; V., Käerdi, M. (2007) Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura, lk 441). KAS § 83 lg-t 3 ega ühtki teist seadust tõlgendades ei saa jõuda järeldusele, et seadusandja tahtis, et tarbijakrediidileping kaotaks kehtivuse, kui vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole järgitud. Vastasel juhul oleks seaduses sätestatud vastav sõnaselge keeld. Tühisuse välistab regulatsiooni kaitse eesmärk. Kuna tehingu tühisuse korral kaotaks tarbija lepingust tulenevad õigused, siis pööraks see regulatsiooni tarbijakaitselise-eesmärgi tarbija kahjuks. Kuivõrd tarbija põhikohustus maksta tasu (intressi) krediidi kasutamise eest ei ole vastastikune krediidiandja kõrvalkohustusega rakendada vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei ole tarbijal õigust keelduda lepingus kokku lepitud tasude maksmisest; 5) juhul, kui kokkulepped nr 3 ja 4 oleksid tühised, siis taastuks olukord, milles isik oleks olnud, kui tühist tehingut ei oleks sõlmitud, ning lähtuma peaks viimasest poolte vahel kehtivast kokkuleppest, s.o 09.07.2008 kokkuleppest nr 2. Seega tuleks kõik pärast 09.07.2008 tehtud maksed arvestada vastavalt kokkuleppe nr 2 tingimustele. Samuti tuleb arvestada, et TKL nr 0800072/49st ütles hageja 28.06.2011 ülesütlemisavaldusega üles. Sel juhul peaks kohus rahuldama hagi osaliselt ja mõistma kostjalt välja 8772,05 eurot, millest

4074,35 eurot on tagastamata krediidisumma, 3006,22 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 460,13 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud (sh 204,48 eurot kostjale saadetud võla sissenõudmisega seotud kirjade, ülesütlemishoiatuste ja ülesütlemisavalduse eest ning 255,65 eurot inkassomenetluse kulud) ja 1231,35 eurot 07.08.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis, ning alates 08.08.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 27,17% tagastamata krediidisummalt aastas; 6) ei kohaldu KAS § 83 lg 3 lepingulistele eraõigussuhetele, kuna krediidiasutuste seadus on haldusõiguse valdkonda kuuluv seadus ja eraõiguslikke suhteid ei saa reguleerida haldusõiguse valdkonda kuuluva seadusandlusega. KAS § 83 lg 3 regulatsioon on vajalik Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta ning Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiivi 2006/49/EÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta Eesti riigisiseseks rakendamiseks. Kuivõrd vastutustundliku laenamise regulatsioon KAS §-s 83 tuleneb nimetatud kapitalinõuete direktiividest ning nende direktiivide eesmärk ei ole mitte iga üksiku laenuvõtja huvide ja õiguste kaitse eraõiguslikult, siis krediidiasutuste seaduse eesmärk ei ole tarbija õiguste kaitse eraõiguslike lepingute pinnalt. Juhindudes Riigikohtu seisukohast otsuses nr 3-2-1-123-11 (p 15) tuleks vaadata ka teiste riikide praktikat, eriti Saksamaa õigust, millel Eesti seadusandlus põhineb. Saksamaa avalikõigusliku krediidiasutuste seaduse regulatsiooni kohaselt hindab krediidiasutus tarbija majanduslikku olukorda ja tulevasi sissetulekuid vaid enda huvides ega täida seejuures kohustust tarbija ees (K.P. Berger in Münchener Kommentar Bürgerliches Gezetsbuch, Band 3, Schuldrecht Besonderer Teil I, 5. Auflage München: Verlag C.H.Beck, 2007, Vor § 488, rn 70). KAS (saksakeelne lühend KWG) kaitseb vaid krediidiasutuse huve. Saksamaa kohtupraktika on kinnitanud, et KWG § 18 ei toimi kaitsenormina pangakliendi suhtes (H. Bock in K.-H. Boos, R. Fischer, H. Sculte-Mattler, Kreditwesengesetz, 3.Auflage, München: Verlag C.H.Beck, 2008, KWG § 18, rn.3). BGB § 509 ja KWG § 18 sisaldavad mõlemad direktiivi 2008/48/EÜ artikli 8 regulatsiooni. Samas regulatsiooni tagajärjed on sõltuvalt seadusest erinevad. KWG puhul tuleneb avalik-õiguslik regulatsioon, millel üksikisiku huve kaitsev funktsioon puudub. KWG regulatsioon ei ole individuaalseid huvisid kaitsva iseloomuga ning seega ei saa sellest tekkida pooltele tsiviilõiguslikke nõudeid (C. Hoffmann, Die Pflicht zur Bewertung die Kreditwürdigkeit, Neue Juristische Wochenschrift, 2010, rn. 1783). Krediidiasutuste seaduse sätete mitte kohaldumist eraõigussuhetele toetavad ka 01.07.2011 jõustunud võlaõigusseaduse muudatused. Kui KAS regulatsioon kohalduks eraõigussuhetele, siis VÕS muudatused oleksid ebavajalikud, kuna vastav regulatsioon on juba olemas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata ning põhjendas hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja on laenu andmisel kostjale rikkunud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning lepingu muutmise kokkulepped nr 3 ja nr 4 on tühised vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg-te 1-3 järgi.

seda taotlenud, kuid eelnevalt tuleb kindlaks teha tühisuse aluse faktilised asjaolud. Samuti märgib ringkonnakohus, et KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundetu laenamise põhimõtte rikkumine ei too iseenesest kaasa lepingu tühisust (vt Riigikohtu 27.11.2012 otsuse p 24-25). Ühtlasi peab maakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha hageja apellatsioonkaebuses nimetatud tõendite asja materjalide juurde võtmise kohta.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.