Kohtulahend

Riigikohtu 21.01.2013 määrusega jäeti kassatsiooniastme kulud hageja kanda.

hageja

kassatsioon

menetlusse

võtmata

ja

Kostja esitas 24.01.2013 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palub hagejalt välja mõista menetluskulud 1174,55 eurot ning kanda need PN arveldusarvele xxxxxxxx SEB pangas. Kostja ei nõustu hageja vastuväidetega ja leiab, et kliendilepingust nähtub, et kostjale on menetlusabi osutatud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Kostjat esindas jurist Mart Kuusk ning see asjaolu on nähtav ka 03.06.2010 protokollist. Kostja on nõus, et hageja tasub menetluskulusid kolme kuu jooksul. Kohus edastas 20.02.2013 määrusega kostja avalduse hagejale. Hageja sai avalduse kätte 26.02.2013. Hageja vastuväited Hageja ei pea võimalikuks vaidlustada kostja menetluskulusid, mis olid seotud kostja poolt riigilõivu tasumisega apellatsioonikaebuse esitamisel (kokku summas 2125 x 4) 8500 krooni ehk 543,25 eurot. Antud osas hageja oleks nõus kandma kostja menetluskulusid. Hageja juhib kohtu tähelepanu TsMS § 445 lg-le 1, mille kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Arvestades ülaltoodut, hageja palub kohtul menetluskulude taotluse osalisel rahuldamisel kohaldada TsMS § 445 lg-s 1 sätestatut ja lubada tasuda riigilõivu tasumisega seotud kulud graafiku järgi (3 kuu jooksul). Hageja esindaja asetab kahtluse alla menetluskulude taotluse juurde lisatud arved. Kostja poolt oli esitatud V OÜ-le kaks arvet, mis on koostatud 29.03.2010 ja 31.05.2010. Viimase arve selgituses on märgitud „teenustasu vastavalt kliendilepingule xxx”. Kusjuures kostja pole seletanud kohtule, mis lepinguga on tegemist. Antud leping polnud lisatud materjalide juurde. Arve on tasutud sularahas, mis ei anna kohtule võimalust kontrollida raha laekumist tegelikkuses. Hageja rõhutab, et kostjapoolsed vastused ja menetlusdokumendid olid vormistatud kostja poolt isiklikult. Kohtule esitatud kostja vastustest ja avaldustest järeldus, et need kirjutas juriidilisi teadmisi mitteomav inimene. Kostja osales kohtuistungitel ilma esindajata. Samuti kostja esitas kohtule menetlusabi taotluse, mille alusel temale oli riigi poolt määratud advokaat. See asjaolu tõendab kaudselt, et enne seda kõiki menetlustoiminguid teostas kostja iseseisvalt. Hageja asetab kahtluse alla need teenused, millised väidetavalt olid kostjale osutatud firma V OÜ poolt. Peale selle esitatud arvete kuupäevad (29.03.2010 ja 31.05.2010) ei samastu ühegi menetlustoiminguga. Mõlemad arved on dateeritud kuupäevaga, millal antud menetluses ei toimunud aktiivset tegevust. Mitte ükski kostja poolt menetluses esitatud dokumentidest ei vasta isegi ligikaudselt firma V OÜ poolt arvete väljastamise kuupäevadele. Hageja on seisukohal, et nimetatud kahe arve esitamisega pole kostja tõendanud faktiliste kulutuste olemasolu. Sellest saab teha järelduse, et kostja esitatud arved ei vasta tegelikkusele ning on vormistatud tagantjärgi õigusabikulude suurendamise eesmärgil, või need arved olid koostatud ja esitatud V OÜ-lt kostjale hoopis teises menetluses ega ole seotud käesolevas menetluses õigusabiteenuste osutamisega. Kostja ei ole tõendanud, et kostja tegelikult kandis neid kulusid seoses antud menetlusega. Avalduse juurde lisatud arved on koostatud PN nimele, kuid arved ei sisalda tsiviilasja numbrit ega viidet antud menetlusele. Seega võivad nimetatud arved hõlmata teises menetlustes osutatud õigusabiteenuseid. Kostja esindaja ei ole tõendanud oma avaldusega, et kostja on antud menetluses üldse kandnud õigusabikulusid. Menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st dokumentide vormistamise ja edasise menetlemise kulud. Teises menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda antud asjas TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Arvestades ülaltoodut on hageja esindaja seisukohal, et kostja poolt avalduse juurde lisatud materjalid ei vasta tegelikkusele. Antud juhul ei ole võimalik hinnata, kui palju aega oli kulutatud kostja poolt teenuste osutamisele antud asjas. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. Kuid juhul, kui esitatakse teadvalt valetõendid, ei saa kohus neile tugineda ning antud juhul hageja esindaja on sunnitud teatama kohtule sellest, et arved ja selles õigusabiteenuste osutamiseks märgitud aeg ei saa olla seotud teenustega tsiviilasjas nr 2-09-3491. Arvestades ülaltoodut palub hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramise kohta rahuldada osaliselt, s.o. mitte rohkem, kui riigilõivu tasumisega seotud kulud summas 543,25 eurot. Kohtu põhjendused TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Riigikohtu 21.01.2013 määrusega jäeti hageja kassatsioon menetlusse võtmata. Kostja esitas 24.01.2013 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on esitatud tähtaegselt. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja menetluskulud moodustavad seoses esindaja tasuga 630,81 eurot ja riigilõivuga 543,25 eurot, kokku 1174,06 eurot. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on kostja käesolevas kohtumenetluses tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu neljas osas kokku 8500 krooni, mis on 543,25 eurot (kd I lk 141, 143, 145, 147). Kohus leiab, et kostja on tõendanud riigilõivu tasumist 543,25 euro ulatuses, tegemist on põhjendatud kulutusega ja see tuleb hagejal kostjale hüvitada. Järgnevalt analüüsib kohus, millises ulatuses on kostja esindaja tasule kulunud menetluskulud põhjendatud. Antud juhul on kostja lepinguline esindaja esitatud arvete kohaselt osutanud kostjale õigusabi kokku 7,25 tunni ulatuses. Hageja on seisukohal, et kostja tegelikkuses esindaja abi ei kasutanud, mistõttu puudub alus vastavate menetluskulude hüvitamiseks. Kohus märgib, et nähtuvalt kostja

esitatud tõenditest on tegemist 29.03.2010 ja 31.05.2010 esitatud arvetega (kd II lk 92, 93). 29.03.2010 arve hõlmab materjalidega tutvumist ja õigusliku analüüsi koostamist. Kostja on kulutuste tõendamiseks esitanud 15.04.2010 sõlmitud kliendilepingu (kd II lk 145-148) ja 30.03.2010 koostatud õigusliku hinnangu (kd II lk 149-153). Kohus leiab, et olukorras, kus kliendileping on sõlmitud alles 15.04.2010 ja õiguslik hinnang koostatud 30.03.2010, ei saanud kostja esindaja selle kohta juba 29.03.2010 detailset arvet koostada. Ka tsiviilasja toimikust ei ilmne, et kostja oleks enne 29.03.2010 koostanud dokumente või teinud toiminguid lepingulise esindaja kaudu. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud tõendeid, millest tulenevalt esineks alust asuda seisukohale, et kostja kasutas enne 29.03.2010 lepingulise esindaja teenuseid, mistõttu jätab kohus 29.03.2010 arvel näidatud toimingutega seotud tasu hagejalt kostja kasuks välja mõistmata. Ühtlasi märgib kohus, et õiguslikku hinnangut, mis suuresti refereerib juba toimunud menetlust (kd II lk 149-153) ei saa lugeda konkreetse tsiviilmenetlusega seotud vajalikuks kuluks. Seoses 31.05.2010 arvega taotleb kostja 3,25 tunni ulatuses menetluskulude hüvitamist vastavalt kliendilepingule osutatud teenusele. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja ja kostja esindaja sõlminud 15.04.2010 kliendilepingu, mille punkti 3.1 kohaselt kohustub kostja oma lepingulisele esindajale tasuma 1300 krooni tunnis + km, s.o 83,09 eurot + km. Tööaja arvestuse aruande kohaselt koosnevad 31.05.2010 arvel näidatud toimingud 1,5 tunni ulatuses materjalide kogumisest ja läbi töötamisest, 1,25 tunni ulatuses seisukoha kujundamisest ning 0,5 tunni ulatuses telefonikõnedest (kd II lk 154). Kohus leiab, et alates 15.04.2010 on tõendamist leidnud, et kostja on tõepoolest esindaja teenust kasutanud, nimelt pärineb kõnealusest kuupäevast kostja poolt esindajale antud volikiri (kd I lk 94), samuti on kostja esindaja osalenud Harju Maakohtu 03.06.2010 istungil (kd I lk 95-98). Kohus loeb põhjendatuks kostja esindaja töötunnid osas, mis puudutavad kostja esindaja poolt materjalidega tutvumist ja seisukoha kujundamist kokku 2,75 tunni osas, kuna kostja esindajal oli enne istungil osalemist kohustus ennast tsiviilasja materjalidega kurssi viia. Kohus ei loe põhjendatud menetluskuludeks kostja esindaja poolt telefonivestlustele kulunud aega, kuna kostja esindaja ei ole selgitanud, millisest aspektist olid antud kõned tsiviilasja seisukohalt vajalikud. Kokku on kostja esindaja töötunnid põhjendatud 2,75 tunni osas. Kohus leiab, et kostja esindaja töötunnihind 83,09 eurot + km on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Võttes arvesse, et kostja esindaja töötundide maht oli 2,75 tundi ning töötunni hind 83,09 eurot + km, s.o 99,71 eurot, on kostja esindaja õigusabiteenuse kulud kokku 274,20 eurot. Käesoleva tsiviilasja menetluses oli hagihind 75 000 krooni, mis on 4793,37 eurot. TsMS § 175 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Hagi esitamise ajal, s.o 28.01.2009 kehtinud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 kohaselt oli tsiviilasjas, mille hagihind oli kuni 100 000 krooni, maksimaalselt nõutav lepingulise esindaja kulu 50 000 krooni, mis on 3195,58 eurot. Seega on kostja esindaja tasu Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 §-st 1 tuleneva piirmääraga kooskõlas. Seoses hageja vastuväitega, et kostja tõenditest ei nähtu, et kostja esindaja on teinud õigusabi toiminguid just käesoleva menetluse raames, märgib kohus, et tulenevalt kostja ja kostja esindaja vahel 15.04.2010 sõlmitud kliendilepingu punktist 1.1 on vastav leping sõlmitud just tsiviilasja nr 2-09-3491, s.o antud menetluse raames. Kohtul puudub alus kahelda selles, et vahetult pärast vastava lepingu sõlmimist esitatud arve ning selle täpsustus kajastavad käesoleva tsiviilasja raames osutatud õigusabiteenuseid. Samuti on arvele märgitud, et õigusabiteenused on osutatud kliendilepingu nr xxx, s.t kostja ja kostja esindaja vahel sõlmitud lepingu raames. Hageja on esitanud ka vastuväite, et kostja tõenditest ei ilme, et kostja oleks esindaja kulusid tasunud. Kohus märgib, et tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-142-09 p-st 16 ei pea menetlusosaline olukorras, kus seadus seda ei nõua, esitama tõendeid selle kohta, et

menetluskulud on kantud, piisab dokumentidest, millest nähtub vastavate kulude tekkimine. Antud juhul on kostja esitanud dokumendi, millest ilmneb menetluskulude suurus, vastavad toimingud ja nende teostamiseks kulunud aeg, seega on kostja Riigikohtu lahendist tuleneva nõude täitnud ja esitanud dokumendi, mis tõendab menetluskulude tekkimist. Tulenevalt eeltoodust kohus rahuldab kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja kohustab hagejat hüvitama kostjatele menetluskulusid 817,45 euro ulatuses, millest 274,20 eurot on lepingulise esindaja kulud ja 543,25 eurot apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv. Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata 357,10 euro ulatuses. Hageja taotleb TsMS § 445 lg 1 alusel võimalust tasuda menetluskulud ositi. Käesoleval juhul taotleb hageja võimalust menetluskulude tasumiseks kolme kuu jooksul ning kostja on kõnealuse tasumisviisiga nõustunud. Kohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude ositi tasumiseks tuleb rahuldada ning määrata, et hageja tasub menetluskulusid kostjale kolmes võrdses osas, s.o kolme kuu jooksul iga kuu 272,48 eurot alates käesoleva määruse jõustumise kuule järgneva kuu 15ndast kuupäevast. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. TsMS § 463 lg 2 kohaselt määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 177 lg 1 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Nimetatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.