Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt andis hageja 18.09.2007 kostjale laenu 644 000

krooni/ 41159,10 eurot, mille kohta koostas ja allkirjastas kostja võlakirja. Võlakirja kohaselt kohustus kostja kustutama laenu igakuiste maksetena 5600 krooni/ 357,91 eurot kuus, kandes igakuiselt makstava summa hageja pangaarvele AS-is Swedbank. Seisuga 01.12.2008 on kostja laenusumma kustutamiseks kandnud hageja pangakontole 15.10.2007 – 5000 krooni, 15.11.2007 – 6200 krooni selgitusega “võlg”, mis vastavad võlakirja kahele kuumaksele. Alates detsembrist 2007 lõpetas kostja tasumise. Hageja ja kostja olid laenu andmise momendil pikaajaliselt tuttavad ja sõbralikes, usalduslikes suhetes, mistõttu sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping lihtkirjalikus vormis võlakirjana. Kostja palus hagejat laenata 644 000 krooni/41159,10 eurot korteriomandi ostmiseks ning hageja nõustus sellega ning andis sõbrale üle vajaliku summa. Hageja põhjendab raha päritolu alljärgnevaga : 04.02.2005 võttis hageja AS-ist Swedbank laenu laenulepingu nr.xxx alusel 9593,00 eurot Xxx, Tallinnas korteriomandi renoveerimiseks. Nimetatud summast oli hagejal jäänud järgi ligikaudu 100 000 krooni/ 6391,16 eurot. Juunis 2007 võttis hageja AS-ist Swedbankt laenuleping nr.xxx alusel laenu 27723,50 eurot, mis anti täies ulatuses üle kostjale. Lisaks sellele andis hagejale osa summast isa ja hagejal olid isiklikud säästud. Seisuga 08.06.2011 on kostja poolt hagejale tasumisele kuuluva võlgnevuse summa 42 kuu eest 235 200 krooni/ 15032,02 eurot, kuid hageja esitab nõude 4793,37 euro osas. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja ja hageja vahel olnud mingeid võlasuhteid ning kostja ei ole saanud hagejalt raha võlgu. Võlakirja allkirjastas kostja seetõttu, et kostja ja hageja abikaasa V Š olid OÜ DK kaasomanikud. Osaühingu tegevuse ajal võtsid kostja ja V Š abikaasad pankadest laene, mida tegelikult kasutati ühise äri arendamiseks. 2007 aasta septembris otsustas V Š müüa oma osa ära ja ärisse paigutatud raha tagastamise garantiiks palus ta kostjal allkirjastada võlakirja, milles kajastusid tema poolt ärisse paigutatud rahasumma koos laenu intressidega kuni 2017 aastani. Sellest tulenevalt sai summaks 644 000 krooni. V Š põhjendas võlakirjas hageja nime sellega, et pangalaenud vormistati hageja nimele. Võlakiri pidi olema formaalne ning juhul, kui kostja lahkub äriühingust, siis võlakiri ja kostja kohustused annulleeritakse. Kohustusi antud võlakirja kohaselt kostja ei täitnud, kuna müüs peagi ka oma osa ära ning lahkus juhatuse liikmest koos V Š iga. Äriühing müüdi sümboolse tasu eest, sest tema faktiline väärtus oli võrdne kohustustega ning selle tulemusena jäid mõlemale perele kanda laenud, mis võeti ühise äri arendamiseks. Kostja poolt hagejale ülekantud raha 5000 ja 6200 krooni ei ole võlakirjaga seotud, kuna see oli kostja 11 200 kroonine võlg V Š . Raha kanti üle hageja arvele, kuna V Š väitis, et ei kasuta oma pangaarvet ja kohtuda isiklikult ei olnud võimalust. Korteriomandi XXXostmiseks sai kostja pangast laenu lepingu nr XXX alusel 119 526.00 eurot. Kohtuotsuse põhjendused Pooltel puudub vaidlus selles, et 18.09.2007 andis kostja hagejale dokumendi pealkirjaga „allkiri“, mille kohaselt ta kohustus ajavahemikul 14.10.2007 kuni 14.05.2017 kandma üle hageja pangakontole igakuiselt 5600 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, millise kohustuse tunnistamiseks on dokument antud ning kas see on antud hageja ja kostja vahelise laenusuhte tunnistamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja, kes on hagiavalduses tuginenud laenulepingule. 18.09.2007 dokumendist, mille hageja on esitanud kohtule laenusuhte tõendamiseks ei ilmne, et kostja oleks kinnitanud hagejalt raha laenuks saamist ja kohustust saadud raha hagejale tagastada, seega nimetatud tõend pooltevahelist laenusuhet ei tõenda. Tunnistajana üle kuulatud hageja abikaasa V Š i ütlustest nähtuvalt anti kostjale 644 000 krooni üle sularahas autos, kus viibisid hageja, kostja ja tunnistaja ning kostja vajas laenu eluaseme soetamiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt pärines kostjale laenuks antud sularaha hageja võetud

pangalaenudest, perekonna säästudest ja hageja isa antud rahast. Tunnistaja väitel oli ta kostjale varem raha laenanud umbes 4000-5000 krooni, tunnistaja ei mäletanud, kas kostja võlgnes talle 2007 aastal 11 200 krooni. Tunnistaja V.Š ütlused ja kostja vastuväited ei kattu selles, kes võlakirja allkirjastamise juures viibisid. Teisi tõendeid, mis tõendaksid, et 18.09.2007 andis hageja kostjale laenuks 644000,00 krooni, kohtule esitatud ei ole. AS-i Hansapanga pangakonto väljavõte 10.10.2007 – 26.12.2007, mille kohaselt on kostja 15.10.2007 teinud hagejale ülekande 5000 krooni ja 15.11.2007 6200 krooni, ei tõenda 18.09.2007 dokumendist tuleneva kohustuse täitmist, kuna ülekantud summad ei vasta dokumendis märgitud igakuise makse summale 5600 krooni. Ka on nii kostja kui ka tunnistaja väitnud, et kostja oli tunnistajalt raha laenuks saanud. Seega võis eelnimetatud maksete puhul olla tegemist tunnistajale võlgade tasumisega, mis kanti hageja pangakontole, nagu väitis kostja. Võttes arvesse, et tunnistaja ja hageja on abikaasad, mille tõttu on tunnistaja huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks, et muud tõendid kostjale raha üleandmise kohta puuduvad ja kostja eitab hagejalt raha saamist, siis ei ole hageja kohtule veenvalt tõendanud laenusuhte olemasolu tema ja kostja vahel. Hageja ei ole kohtule ka tõendanud, et tal oli 18.septembril 2007 aastal olemas 644 000 krooni, mida kostjale laenuks anda. Hageja selgituste kohaselt võttis ta 04.02.2005 Swedbankist laenu 9593,00 eurot/ 150 097,83 krooni korteriomandi Xxx, Tallinnas renoveerimiseks. Nimetatud summast oli hagejal järele jäänud ligikaudu 100 000 krooni/ 6391,16 eurot, mille laenas kostjale. Teistkordselt võttis ta laenu juunis 2007 summas 27723,50 eurot/ 433 778,52 krooni, mille andis täies ulatuses üle kostjale. Laenulepingutega nr.xxx ja nr.xxx on hageja väited laenu võtmise kohta tõendatud. Tõendamata ja ebaveenvad on aga hageja väited selle kohta, et 2005. aastal võetud laenust kulutas ta korteri remontimiseks sh. akende vahetamiseks üksnes 50 000 krooni ning ülejäänud summat hoidis kaks aastat kodus baarikapis, et see hiljem laenata kostjale ning et ta teise pangast võetud laenu andis täies ulatuses sularahas üle kostjale. Laenulepingust nr.xxx nähtuvalt on hageja ise võtnud laenu intressiga 6 kuu EURIBOR + 3,5%, mis lepingu sõlmimise ajal oli 5,69% ning laenulepingust nr.xxx intressiga 6 kuu EURIBOR + 5%, mis lepingu sõlmimise ajal oli 9,18%, kuid edasi on ta laenanud raha ilma intressita kostjale jättes intressid enda kanda, mis on samuti ebaveenev ja ebatõenäoline, sest intressi kulud on märkimisväärselt suured. Paljasõnalised ja tõendamata on hageja väited selle kohta, et ülejäänud summa kostjale laenamiseks andis talle isa ning neil olid abikaasaga säästud kokku 110 221,48 krooni/7044.44 eurot. Hageja esitatud enda ja tütre passi koopiad Vene Föderatsiooni viisamärgetega tõendavad üksnes Vene Föderatsiooni sissesõidu lubamist, kuid mitte mingil moel raha saamist Vene Föderatsioonis elanud isalt. Vähetõenaoline on ka väide, et hageja ja tema abikaasa säästsid sadu tuhandeid kroone, mida kostjale ilma intressita laenata, kuna hageja väidete kohaselt töötas ta laenu andmise ajal kaupluses müüjana kuupalgaga 7000 krooni ning tunnistaja V Š tulu oli kostjaga ühisest äriühingust DK 15 000 krooni. Hageja pangakonto väljavõtted tõendavad üksnes raha pangast väljavõtmist, laekumisi peale laenude 03.03.2005 summas 150 001,90 krooni ja 06.06.2007 summas 300 000,81 krooni, 300 krooniste peretoetuste ja 2005 aasta aprilli kuu palga 1530 krooni, nendelt ei nähtu. Järelikult ei ole hageja kohtule tõendanud, et tal oli 2007. aastal sularahas võimalik kostjale laenata 644 000,00 krooni/ 41 159,10 eurot. Kostja vastuväiteid selle kohta, et ta ei ole hagejalt raha laenanud ning tegemist ei ole laenulepinguga vaid, et tal olid hageja abikaasa V S iga ühisest äritegevusest tulenevad õigussuhted, tõendavad 04.11.2005 OÜ DK asutamisleping ja avaldus osaühingu registreerimiseks äriregistris, millest nähtuvalt asutasid kostja ja V S osaühingu osakapitaliga 40 000 krooni ja olid selle osanikeks kumbki ühe osaga, mille nimiväärtuseks oli 20 000 krooni; äriregistri teabesüsteemi väljavõte, millest nähtub, et kostja ja V S olid äriühingu juhatuse liikmeteks; OÜ DK osa müügileping 14.12.2007, millest nähtub, et kostja müüs 14.12.2007 osaühingu 40 000 kroonise nimiväärtusega osa OÜ-le A 5000 krooniga. Eeltoodud tõenditest saab järeldada, et V S müüs 2007. aasta septembris oma osaluse OÜ-s DK kostjale, millega seoses kostja 18.09.2007

dokumendile alla kirjutas. Kostja vastuväiteid, et tal ei olnud korteri ostmiseks vaja hagejalt sularahas laenu võtta vaid, et ta sai eluasemelaenu korteriomandite ostmiseks ja vahetamiseks pangast, tõendavad elueseme laenuleping 09.02.2007 nr XXX, mille esemeks oli korteriomand XXX Tallinnas, laenu summa 119 526.00 eurot ja laenuleping 02.11.2007 nr XXX, mille esemeks oli eluase asukohaga XXX, Tallinnas laenusumma 75 640.00 eurot/ 1 180 000,00 krooni ja AS-ga NE sõlmitud lepingu lõpetamise kokkulepe, korteriomandi müügileping, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud. Et kostja ja tema abikaasa on saanud pankadest tarbimislaene ka 2004 ja 2006 aastal tõendavad laenulepingud nr. XXX ja nr. XXX. Järelikult puudus kostjal vajadus võtta hagejalt 2007.aastal eluaseme soetamiseks sularahas laenu 644 000,00 krooni. Lähtudes eeltoodud tõenditest kogumis asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud VÕS § 396 lõikes 1 sätestatud laenulepingu olemasolu poolte vahel ja hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kuna kostjale osutati vastavalt Harju Maakohtu 16.09.2011 kohtumäärusele riigi õigusabi ja määrati esindajaks advokaat, kes esitas tasu nõude 421,99 eurot, mis kohtu hinnangul on vajalik ja põhjendatud, siis tuleb TsMS § 179 lg 1 ja 190 lg 5 alusel hagejalt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks 421,99 eurot. TsMS § 179 lg 5, 6, 7 ja 9 kohaselt tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud summa tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, vastasel korral võib saata lahendi sundtäitmisele, seejuures tuleb menetluskulude tasumisega viivitamisel tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt. Seega tuleb hagejalt välja mõista viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas) alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni Eesti Vabariigi kasuks. Hagejal tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbankis, viitenumber 2900078444. Maksekorralduse selgitusse märkida: kohtu nimetus, tsiviilasja number ja menetlusosalise nimi. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega; lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.