Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. Š. apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
4793,37 eurot Hageja V. Š. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Oksana Smirnova Kostja P. N. (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja v.adv Andres Lusmägi Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 28.mai 2012 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad hageja, V. Š. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.V. Š. esitas Harju Maakohtule 28.01.2009 hagi P. N. vastu 20 000 krooni saamiseks. Hageja suurendas 14.09.2009 nõuet ja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 4793,37 eurot.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt andis hageja 18.09.2007 kostjale laenu 644 000 krooni (41 159,10 eurot), mille kohta koostas ja allkirjastas kostja võlakirja. Võlakirja kohaselt kohustus kostja kustutama laenu igakuiste maksetena 5600 krooni (357,91 eurot) kuus, kandes igakuiselt makstava summa hageja pangaarvele Swedbank AS-s. Seisuga 01.12.2008 kandis kostja laenusumma kustutamiseks hageja pangakontole 15.10.2007 – 5000 krooni ja 15.11.2007 – 6200 krooni selgitusega “võlg”, mis vastavad võlakirja kahele kuumaksele. Alates detsembrist 2007 lõpetas kostja tasumise. Hageja ja kostja olid laenu andmise hetkel pikaajaliselt tuttavad ja usalduslikes suhetes, mistõttu sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping lihtkirjalikus vormis võlakirjana. Kostja palus hagejat laenata 644 000 krooni korteriomandi ostmiseks, hageja nõustus sellega ja andis sõbrale vajaliku summa üle.
3.Hageja võttis 04.02.2005 Swedbank AS-st laenu laenulepingu nr 05-027976-EL alusel 9593 eurot X X-XX, X korteriomandi renoveerimiseks. Nimetatud summast jäi hagejal järele ligikaudu 6391,16 eurot. Juunis 2007 võttis hageja Swedbank AS-st laenulepingu nr 05-212786-EV alusel laenu 27 723,50 eurot, mis anti täies ulatuses üle kostjale. Lisaks sellele andis hagejale osa summast isa ja hagejal olid isiklikud säästud.
4.Seisuga 08.06.2011 oli kostja poolt hagejale tasumisele kuuluva võlgnevuse summa 42 kuu eest 15 032,02 eurot, kuid hageja nõuab 4793,37 euro tasumist. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte vahel puudusid võlasuhted ja kostja ei saanud hagejalt raha võlgu. Võlakirja allkirjastas kostja seetõttu, et kostja ja hageja abikaasa V. Š. olid OÜ Dominator Köögid kaasomanikud. Osaühingu tegevuse ajal võtsid kostja ja V. Š. abikaasad pankadest laene, mida tegelikult kasutati ühise äri arendamiseks. 2007. aasta septembris otsustas V. Š. müüa oma osa ära ja ärisse paigutatud raha tagastamise garantiiks palus ta kostjal allkirjastada võlakirja, milles kajastusid tema poolt ärisse paigutatud rahasummad koos laenu intressidega kuni 2017. aastani ehk 644 000 krooni. V. Š. põhjendas võlakirjas hageja nime sellega, et pangalaenud vormistati hageja nimele. Võlakiri pidi olema formaalne ja juhul, kui kostja lahkub äriühingust, siis võlakiri ja kostja kohustused annulleeritakse. Kohustusi antud võlakirja kohaselt kostja ei täitnud, kuna müüs peagi ka oma osa ära ja lahkus juhatusest koos V. Š-ga. Äriühing müüdi sümboolse tasu eest, sest tema faktiline väärtus oli võrdne kohustustega ja selle tulemusena jäid mõlemale perele kanda laenud, mis võeti ühise äri arendamiseks. Kostja poolt hagejale ülekantud raha 5000 ja
6200 krooni ei ole võlakirjaga seotud, kuna see oli kostja 11 200 kroonine võlg V. Š-le. Raha kanti üle hageja arvele, kuna V. Š. väitis, et ei kasuta oma pangaarvet ja isiklikult ei olnud võimalik kohtuda. Korteriomandi X X XXX-XX ostmiseks sai kostja pangast laenu lepingu nr L070004926 alusel 119 526,00 eurot. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt välja menetluskulu 421,99 eurot Eesti Vabariigi kasuks, viivise menetluskuludelt 421,99 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause järgi alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni Eesti Vabariigi kasuks.
7.Puudub vaidlus, et kostja andis hagejale 18.09.2007 dokumendi pealkirjaga „allkiri“, mille kohaselt ta kohustus ajavahemikul 14.10.2007 kuni 14.05.2017 kandma hageja pangakontole üle igakuiselt 5600 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, millise kohustuse tunnistamiseks dokument anti ja kas see anti pooltevahelise laenusuhte tunnistamiseks. Siinkohal arvestas kohus VÕS § 396 lg-s 1 sätestatut ja märkis, et laenusuhte olemasolu peab tõendama hageja, kes tugines hagiavalduses laenulepingule. 18.09.2007 dokumendist ei ilmne, et kostja oleks kinnitanud hagejalt raha laenuks saamist ja kohustust saadud raha hagejale tagastada. Seega nimetatud tõend pooltevahelist laenusuhet ei tõenda.
8.Tunnistajana üle kuulatud V. Š. ütlustest nähtuvalt anti kostjale 644 000 krooni üle sularahas autos, kus viibisid hageja, kostja ja tunnistaja ning kostja vajas laenu eluaseme soetamiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt pärines kostjale laenuks antud sularaha hageja võetud pangalaenudest, perekonna säästudest ja hageja isa antud rahast. Tunnistaja väitel laenas ta kostjale varem umbes 4000-5000 krooni. Tunnistaja ei mäletanud, kas kostja võlgnes talle 2007. aastal 11 200 krooni. Tunnistaja V. Š. ütlused ja kostja vastuväited ei kattu selles, kes võlakirja allkirjastamise juures viibisid. Teisi tõendeid, mis tõendaksid, et 18.09.2007 andis hageja kostjale laenuks 644 000 krooni, kohtule ei esitatud.
9.AS Hansapank pangakonto väljavõte 10.10.2007 – 26.12.2007, mille kohaselt tegi kostja hagejale 15.10.2007 ülekande 5000 krooni ja 15.11.2007 6200 krooni, ei tõenda 18.09.2007 dokumendist tuleneva kohustuse täitmist, kuna ülekantud summad ei vasta dokumendis märgitud igakuise makse summale 5600 krooni. Nii kostja kui ka tunnistaja väitsid, et kostja sai tunnistajalt laenuks raha. Seega võis eelnimetatud maksete puhul olla tegemist tunnistajale võlgade tasumisega, mis kanti hageja pangakontole, nagu väitis kostja. Võttes arvesse, et tunnistaja ja hageja on abikaasad, mille tõttu on tunnistaja huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks, et muud tõendid kostjale raha üleandmise kohta puuduvad ja kostja eitab hagejalt raha saamist, siis ei tõendanud hageja kohtule veenvalt pooltevahelise laenusuhte olemasolu. Hageja ei tõendanud, et tal oli 18.09.2007 olemas 644 000 krooni, mida kostjale laenuks anda.
10.Hageja selgituste kohaselt võttis ta 04.02.2005 Swedbank AS-st laenu 9593,00 eurot korteriomandi X X-XX, X renoveerimiseks. Nimetatud summast jäi hagejal järele ligikaudu 6391,16 eurot, mille laenas kostjale. Teistkordselt võttis ta laenu juunis 2007 summas 27 723,50 eurot, mille andis täies ulatuses üle kostjale. Laenulepingutega nr 05-027976-EL ja nr 05-212786-EV on hageja väited laenu võtmise kohta tõendatud. Tõendamata ja ebaveenvad on aga hageja väited selle kohta, et 2005.aastal võetud laenust kulutas ta korteri remontimiseks, sh akende vahetamiseks üksnes 50 000 krooni ning ülejäänud summat hoidis kaks aastat kodus baarikapis, et see hiljem laenata kostjale ning et ta andis teise pangast võetud laenu
täies ulatuses sularahas üle kostjale. Laenulepingust nr 05-027976-EL nähtuvalt võttis hageja ise laenu intressiga 6 kuu EURIBOR + 3,5%, mis lepingu sõlmimise ajal oli 5,69% ning laenulepingust nr 05-212786-EV intressiga 6 kuu EURIBOR + 5%, mis lepingu sõlmimise ajal oli 9,18%, kuid ta laenas raha kostjale edasi ilma intressita, jättes intressid enda kanda, mis on samuti ebaveenev ja ebatõenäoline, sest intressi kulud on märkimisväärselt suured.
11.Paljasõnalised ja tõendamata on hageja väited selle kohta, et ülejäänud raha kostjale laenamiseks andis talle isa ning neil olid abikaasaga säästud kokku 7044,44 eurot. Hageja esitatud enda ja tütre passi koopiad Vene Föderatsiooni viisamärgetega tõendavad üksnes Vene Föderatsiooni sissesõidu lubamist, kuid mitte raha saamist Vene Föderatsioonis elanud isalt. Vähetõenäoline on ka väide, et hageja ja tema abikaasa säästsid sadu tuhandeid kroone, mida kostjale ilma intressita laenata, kuna hageja väidete kohaselt töötas ta laenu andmise ajal Maxima kaupluses müüjana kuupalgaga 7000 krooni ning tunnistaja V. Š. tulu oli kostjaga ühisest äriühingust Dominator Köögid 15 000 krooni. Hageja pangakonto väljavõtted tõendavad üksnes raha pangast väljavõtmist, laekumisi peale laenude 03.03.2005 summas 150 001,90 krooni ja 06.06.2007 summas 300 000,81 krooni, 300 krooniste peretoetuste ja 2005. aasta aprilli kuu palga 1530 krooni, nendelt ei nähtu. Järelikult ei tõendanud hageja, et tal oli 2007. aastal sularahas võimalik kostjale 644 000 krooni laenata.
12.Kostja vastuväiteid selle kohta, et ta ei laenanud hagejalt raha ja tegemist ei ole laenulepinguga, vaid et tal olid V. Š-ga ühisest äritegevusest tulenevad õigussuhted, tõendavad 04.11.2005 OÜ Dominator Köögid asutamisleping ning avaldus osaühingu registreerimiseks äriregistris, millest nähtuvalt asutasid kostja ja V. Š. osaühingu osakapitaliga 40 000 krooni ning olid selle osanikeks kumbki ühe osaga, mille nimiväärtuseks oli 20 000 krooni; äriregistri teabesüsteemi väljavõte, millest nähtub, et kostja ja V. S. olid äriühingu juhatuse liikmeteks; OÜ Dominator Köögid osa müügileping 14.12.2007, millest nähtub, et kostja müüs 14.12.2007 osaühingu 40 000 kroonise nimiväärtusega osa OÜ-le Avexline 5000 krooniga. Eeltoodud tõenditest saab järeldada, et V. Š. müüs 2007. aasta septembris oma osaluse OÜ-s Dominator Köögid kostjale, millega seoses kostja 18.09.2007 dokumendile alla kirjutas.
13.Kostja vastuväiteid, et tal ei olnud korteri ostmiseks vaja hagejalt sularahas laenu võtta, vaid et ta sai eluasemelaenu korteriomandite ostmiseks ja vahetamiseks pangast, tõendavad eluaseme laenuleping 09.02.2007 nr L070004926, mille esemeks oli korteriomand X X XXX-XX X, laenu summa 119 526 eurot ja laenuleping 02.11.2007 nr L070056566, mille esemeks oli eluase asukohaga X-X X-XX, X laenusumma 75 640 eurot ja AS-ga NCC Ehitus sõlmitud lepingu lõpetamise kokkulepe, korteriomandi müügileping, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud. Et kostja ja tema abikaasa said pankadest tarbimislaene ka 2004. ja 2006. aastal, tõendavad laenulepingud nr 2004 013406 ja nr L060001065. Järelikult puudus kostjal vajadus võtta hagejalt 2007. aastal eluaseme soetamiseks sularahas laenu 644 000 krooni.
14.Lähtudes eeltoodud tõenditest, ei tõendanud hageja VÕS § 396 lg-s 1 sätestatud laenulepingu olemasolu poolte vahel ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
15.Kuna kostjale osutati vastavalt Harju Maakohtu 16.09.2011 kohtumäärusele riigi õigusabi ja määrati esindajaks advokaat, kes esitas tasu nõude 421,99 euro suuruses, mis on vajalik ja põhjendatud, siis tuleb TsMS § 179 lg 1 ja 190 lg 5 alusel hagejalt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks 421,99 eurot. Arvestades TsMS § 179 lg-tes 5-7 ja 9 sätestatut, tuleb hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista viivis
menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus
16.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada.
17.Kohus ei tõlgendanud otsuse tegemisel õigesti menetluses esitatud tõendeid ja leidis ekslikult, et hagi ei ole põhjendatud. Kohus leidis ekslikult, et dokumendist, millise hageja esitas kohtule laenusuhte tõendamiseks, ei ilmne, et kostja oleks kinnitanud hagejalt raha laenuks saamist ja kohustust saadud raha hagejale tagastada ning seega nimetatud tõend pooltevahelist laenusuhet ei tõenda. Kostja koostas ja allkirjastas võlakirja, mis on laenusuhteid tõendav dokument. See on antud asjas üks ainus kindel ja ümberlükkamatu tõend. Kostja ei vaidlustanud võlakirja olemasolu ja/või selle usaldatavust. Seega puudub poolte vahe vaidlus, et kostjal on hageja ees kohustused.
18.Kohus ei tunnistanud ekslikult kostja poolt hageja arvelduskontole tehtud ülekannet võlakirjast tuleneva kohustuse täitmisena, kuna ülekantud summad ei vastanud dokumendis märgitud igakuise makse summale 5600 krooni. See, et kostja poolt 15.10.2007 ja 15.11.2007 ülekantud summad ei vasta igakuisele maksele, ei tõenda, et ülekantud summad tulenevad muudest kohustustest, aga mitte võlakirjast. Sellest saab järeldada, et kostja ei täitnud võlakirja järgseid kohustusi, mis saigi võla tekkimise ja kohtusse pöördumise põhjuseks. Kohus järeldas ekslikult, et eelnimetatud maksete puhul võis olla tegemist V. Š. võlgade tasumisega, mis kanti hageja panga kontole. Kohus tõlgendas nimetatud tõendeid valesti, kuna ülekanded tehti hageja, mitte V. Š. arveldusarvele. Seega pidanuks kohus eeldama, et kostja kandis summad võlakirjast tulenevate kohustuste täitmiseks.
19.Kohus leidis ekslikult, et hageja ei tõendanud, et tal oli 2007. aastal olemas laenusumma 644 000 krooni. Hageja võttis AS-st Hansapank 04.02.2005 laenu 9593 eurot, millest jäi järgi ligikaudu 6391,16 eurot ja 2007. aasta juunis 27 723,50 eurot, mille hageja andis täies ulatuses kostjale. Samuti andis hagejale raha tema isa. Hageja esitas kohtule ka enda ja tütre passi koopiad Vene Föderatsiooni viisamärgetega, mis tõendavad kaudselt reise Venemaale ja raha päritolu. Hagejal olid ka isiklikud säästud. Hageja põhjendas raha päritolu ja ta aitas sõpra. Kohus ei arvestanud, et võlakirja koostamise hetkel olid poolte vahel sõbralikud suhted. Hageja abikaasa ja kostja tegutsesid ühises äriühingus.
20.Kohus leidis ekslikult, et V. Š. müüs 2007. aasta septembris oma osaluse OÜ-s Dominaator Köögid kostjale ja justkui seoses sellega allkirjastas kostja võlakirja. Maakohus leidis ka ekslikult, et poolte vahel puuduvad laenusuhted ja et võlakiri oli seotud äritegevusega OÜ-s Dominaator Köögid. Antud äritegevuse poolteks olid kostja ja V. Š. , kuid võlakirja koostas kostja hageja kasuks. Seega ei saa võlakirjas toodud kohustusi lugeda OÜ Dominaator Köögid äritegevusega seotud kohustusteks. Jääb arusaamatuks, millised kohustused kostja endale võlakirjaga võttis, kui kohus leidis, et poolte vahel puuduvad laenusuhted. Pooled ei vaidlustanud võlakirjast tulenevaid kohustusi. Kohus ei andnud nimetatud suhtele õiguslikku hinnangut. Seega ei lahendanud kohus vaidlust sisuliselt ja otsuses puuduvad objektiivsed järeldused. Kostja ei tõendanud, millisel põhjusel ta võlakirja välja andis ja millised võlaõiguslikud suhted poolte vahel võlakirjaga tekkisid.
21.Samuti leidis maakohus ekslikult, et kostjal puudus 2007. aastal vajadus võtta hagejalt laenu 644 000,00 krooni. Kohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 436 lg-s 1 ja §-s 438 sätestatud nõudeid. Kohus ei hinnanud kõiki poolte poolt esitatud tõendeid. Samuti jättis maakohus menetluskulud ekslikult hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
24.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
25.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nende alusel õigeid järeldusi. Apellatsioonkaebuses kordab kostja üksnes maakohtus esitatud väiteid ja seisukohti, millistele kohus on otsuses juba hinnangu andnud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
26.TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja tugines nõuet esitades asjaolule, et ta andis 18.09.2007 kostjale 644 000 krooni laenu korteriomandi ostmiseks, mille kohta koostati võlakiri. Seega pidi kohus asja lahendamiseks kindlaks tegema, kas hageja väidetud laenusuhe oli olemas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et pooltevaheline laenusuhe ei leidnud tõendamist. 18.09.2007 allkirjastatud dokument seda iseenesest ei tõenda. Tõendamata on nii kostja vajadus saada laenu korteriomandi ostmiseks, hagejal sedavõrd suure summa sularaha olemasolu kui ka selle üleandmine kostjale. Lisaks eeltoodule on hageja põhjendused eelnimetatud asjaolude kohta ka eluliselt ebausutavad. Maakohus möönis, et 18.09.2007 dokumendis võib kajastuda muu kostja poolt võetud kohustus tulenevalt hageja abikaasa ja kostja ühisest äritegevusest, mis tuli täita hagejale (kohustus kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 1 tähenduses), kuid sellel alusel hageja nõuet ei esitanud.
27.Maakohus hindas kõiki asjas esitatud tõendeid. Asjaolu, et hageja maakohtu järeldustega ei nõustu, ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.
28.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda, kuna otsus tehti tema kahjuks. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud hageja.
29.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Iko Nõmm
Imbi Sidok-Toomsalu
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.