Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 28.01.2009 esitas Viktoria Štšelkunova hagi Pavel Nožejevi vastu, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 75 000 krooni ning menetluskulud. Hageja tugines oma nõudes VÕS §-dele 76 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1, 102, 108 lg 1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18.09.2007 kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 644 000 krooni tähtajaga 14.05.2017 tingimusel, et kostja tagastab laenu igakuiselt summas 5 600 krooni hageja arveldusarvele. Kostja ei ole oma kohustust täitnud ega tagastanud laenu igakuiselt vastavalt lepingule. Seisuga 01.12.2008 on kostja kandnud hageja kontole 15.10.2007 5 000 krooni ja 15.11.2007 6 200 krooni. Alates 2007. detsembrist ei ole kostja kordagi tasunud. Hageja edastas kostjale 26.09.2008 tähitud kirjaga teate võlgnevuse kustutamiseks hiljemalt 01.12.2008, millise kirja kostja on kätte saanud 29.09.2008, kuid kostja oma kohustusi ei ole täitnud ega täitmist takistavatest asjaoludest hagejat teavitanud. Kosja ei ole tõendanud, et 18.09.2007 sõlmitud laenuleping oli ette nähtud äriühingu arendamiseks. Kostjal oli vaja laenu, et osta korteriomand XXXX-XXXXX X, Tallinnas. Hageja võttis 31.05.2007 Hansapangast (praegune Swedbank) laenu summas 27 723,50 eurot, et renoveerida korteriomandit XXXXXXX X-XX, Tallinnas, kuid laenas selle raha heas usus kostjale, et viimane tasub igakuiselt laenu. Kostja oma kohustust ei täida ning hageja peab tagastama igakuiselt laenu pangale 5 900 krooni, mistõttu on hageja sattunud raskesse majanduslikku olukorda. Hageja selgitas kohtuistungil, et ta arvestab võlga saabunud maksetähtaja osas. Kostja on ise tõendanud, et on võtnud AS-ist SEB Eesti Ühispank (praegune SEB Pank) laenu korteriomandi ostmiseks, mitte äriühingu arendamiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, vastuväidete kohaselt ei ole ta võtnud hageja käest laenu ega sõlminud hagejaga laenulepingut. 04.11.2005 kostja ja V. Š., hageja abikaasa, registreerisid äriühingu Dominator Köögid OÜ. Äriühingu arendamiseks võtsid kostja ja V. Š. pangalaene, mis vormistati abikaasade nimele. 2007. septembris müüs V. Š. enda osa äriühingus ära ning lepiti kokku, et kuna kostja enda osa ei müü, on kostja nõus tagasi maksma laenu, mis on võetud ühise äriühingu arendamiseks. Kostja täitis kokkulepet detsembrini, kuna selle ajani oli kostja äriühingu juhatuse liige. Kostja allkiri ei tähenda, et kostja on hagejalt laenu saanud. Hageja esitatud laenuleping nr 05-212786-EV ei tõenda, et hageja on kostjale raha andnud. Kuna kostja sai laenu pangast ei olnud tal vajadust laenata raha hagejalt. Hageja väited, et kostja võttis hagejalt laenu korteriomandi ostmiseks on väärad. Kostja võttis korteriomandi ostmiseks laenu AS-ist SEB Eesti Ühispank (praegune SEB Pank). Kuivõrd korter asub uues ehitises, siis kostja ei vajanud raha korteri renoveerimiseks ega korteri sisustuse ostmiseks.

Kohtuistungil kostja pakkus hagejale kompromissi, et ta tasub hagejale 75 000 krooni ja rohkem poolte vahel vaidlusi ei ole. Maakohtu otsuse põhjendused 22.06.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis välja Pavel Nožejevilt võlgnevuse 75 000 krooni Viktoria Štšelkunova kasuks ning jättis menetluskulud kostja kanda. Puudub vaidlus, et kostja on 18.09.2007 võlakirjale kirjutanud omakäeliselt isikukoodi, kuupäeva oma nime ja selle järel allkirja. Eeltoodu on kostja poolt kinnitatud allkirjaga kohtuistungi protokollis. Kohus on seisukohal, et esitatud dokumentaalse tõendi, võlakirjaga (Pacписка), on tõendatud, et kostja on 18.09.2007 saanud hagejalt 644 000 krooni. Kuna võlakiri on kostja emakeeles, siis pidi kostja üheselt aru saama võlakirja sisust, millele ta alla kirjutas. Kostja võttis endale igakuise kohustuse hageja ees, seega kostja kinnitas võlasuhte olemasolu. Vastavalt võlakirjale peab kostja tagastama 644 000 krooni igakuise maksena summas 5 600 krooni 14.05.2017. Kostja on kandnud 15.10.2007 hageja kontole 5 000 krooni ja 15.11.2007 6 200 krooni, selgitusega „võlg“. Kostja ei ole veenvalt põhjendanud, milleks ta pidi allkirjastama võlakirja saamata raha ja miks tasus hageja võlakirjas märgitud kontoarvele raha selgitusega „võlg“, mille kahe kuu summa vastab võlakirja kahele kuumaksele. Kohtule ei ole kostja poolt esile toodud asjaolu, et kostja suhtes oleks mingit sundust või vägivalda allkirjastamisel kasutatud. Poolte selgitused ja tunnistaja ütlused on põhiosas kattuvad, milles nad kirjeldasid võlakirja allkirjastamist sõidukis hageja elukoha maja juures. Raha andmist kinnitab tunnistaja oma ütlustega, et raha üleandmine toimus firma bussis, kus ka allkirjastati võlakiri. Kohtuistungil kostja pakkus hagejale kompromissiks 75 000 krooni tasumist tingimusel, et rohkem nõudeid ei ole. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole hagejalt raha saanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta on võlakirjas (Pacписка) märgitud kohustuse täitnud. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et kostja vastu esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 75 000 krooni, Apellatsioonkaebus Kostja Pavel Nožejev palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellant ei nõustu kohtuotsusega ja on seisukohal, et vastustaja ja tunnistaja valetasid. Apellant ei ole vastustaja käest kunagi raha saanud. Kohtuistungil selgus, et vastustaja ja tunnistaja ei ole kindlad, kust nad võtsid nõutud summa, väites et andsid raha korteri ostmiseks. Apellant esitas maakohtule tõendid selle kohta, et korteri ostmiseks sai ta kodulaenu täies ulatuses AS-ist SEB Pank. Vastustaja väitel võttis ta osa nõutavast summast pangast laenu ja osa olid tema isiklikud säästud. Seega pangalaenu protsenti hakkas vastustaja maksma ise, mis ei ole loogiline, kuna laenu protsentide summa 10 aasta jooksul on sama suur kui kogu laen. Kohus ei pööranud apellandi sellekohasele küsimusele kohtuistungil tähelepanu, kuigi see on oluline. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et vastustaja ja tunnistaja ütlused ei ole ühesed. Tegemist on väga suure summaga ning vastustaja ja tunnistaja ei ole oma väidetes kindlad. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, ning uurinud toimikus olevaid materjale, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud, mis tähendab ka otsuse põhjendamiskohustuse täitmist TsMS § 442 lg 8 kohaselt. TsMS § 442 lg 8 järgi peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud kostja vastuväited tähelepanuta ning ei ole neid otsuses seaduse nõuete kohaselt analüüsinud. TsMS § 435 lg 1 kohaselt kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Kolleegium leiab, et käesolevas tsiviilasjas on jäänud olulised faktilised asjaolud välja selgitamata ning asi ei olnud lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja tugines hagiavalduses asjaolule, mille kohaselt oli poolte vahel laenulepingust tulenev õigussuhe ning mille kohaselt ta andis kostjale laenu. Maakohus asus seisukohale, et dokumentaalse tõendiga, milleks on võlakiri (расписка) on tõendatud, et kostja on hagejalt saanud 18.09.2007 644 000 krooni (t.lk. 4-5). Kolleegium leiab, et maakohus on eelnimetatud dokumentaalset tõendit hinnanud ekslikult. Vaidlus puudub selles, et 18.09.2007 on kostja andnud allkirja selles, et ta kohustub ajavahemikul 14.10.2007 kuni 14.05.2017 kandma üle hageja pangakontole igakuiselt 5600 krooni, kuid nn расписка-st ei ilmne, et kostja oleks kinnitanud hagejalt raha saamist ja kohustunud saadud raha tagastama. Millise võlasuhte täitmiseks kohustus kostja 18.09.2007 hagejale raha üle kandma eelnimetatud dokumentaalsest tõendist ei ilmne ning seda ei ole ka kohus tuvastanud. Ka ei sisalda toimik ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, et 18.09.2007 toimus hageja poolt kostjale raha andmine, nagu väidab hageja. Laenusuhte olemasolu pidi tõendama hageja, kes tugines nimelt laenulepingule. Tunnistajana on üle kuulatud üksnes hageja abikaasa V. Š. (t.lk.100), kusjuures tunnistaja ütlused kostjale raha üleandmise kohta on jäänud teiste usaldusväärsete tõenditega kinnitamata. Kostja eitab hagejalt raha saamist 18.09.2007 ning tunnistaja V. Š. ütlused ja kostja vastuväited ei kattu ka selles, kes võlakirja allkirjastamise juures viibis. Kostja on esitanud menetluses vastuväite, et ta ei ole hagejalt raha laenanud ning tegemist ei ole laenulepinguga. Kostja on väitnud, et tal olid hageja abikaasaga ühisest äritegevusest tulenevad õigussuhted, millest tulenevalt ta ka nimetatud 18.09.2007 dokumendile alla kirjutas. Kostja vastuväide on jäänud kohtu poolt tähelepanuta ning kohus ei ole andnud õiguslikku hinnangut, arvestades kostja vastuväiteid, kas 18.09.2007 koostatud dokumentaalset tõendit saaks käsitleda võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Otsuses on küll viidatud reale võlaõigusseaduses olevale sättele, seejuures ka VÕS §-le 30, kuid otsusest ei ilme, milline õiguslik tähendus on eelnimetatud sättel käesolevas tsiviilasjas. Kui tegemist oli võlatunnistusega, siis tuli välja selgitada, millise lubadusega oli tegemist. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. VÕS § 30 sätestab võlatunnistusena kahe liiki ühepoolseid lubadusi:1) võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus või 2) tunnistatakse kohustuse olemasolu. Esimesel juhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega ja teisel juhul deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks tuleb arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust ning võlatunnistuse iseloomust sõltub tõendamiskoormis. Deklaratiivne võlatunnistus on aktsessoorne st kehtivussõltuvuses aluseks olevast põhikohustusest. Seejuures on võlgniku kohustuseks vastuväidete korral tõendada, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Konstitutiivse võlatunnistuse korral peab võlausaldaja põhistama ja tõendama, et

poolte tahe oli luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-21-06). Kolleegium leiab, et maakohtu poolt on jäänud asjas olulised asjaolud eelmenetluses välja selgitamata, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. TsMS § 230 lg 1 järgi on poolte kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid, kuid TsMS § 230 lg 2 järgi võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Uuel tsiviilasja arutamisel tuleb otsustada ka menetluskulude jaotus.

Mare Merimaa

Ulvi Loonurm

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.