Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Vastavalt lepingu p-le 3 on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% laenusummalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostjad täitsid oma lepingujärgseid kohustusi osaliselt, makstes hagejale ära kokkulepitud intressisumma. Põhivõlgnevus on tagastamata ja viivis seisuga 31.07.2009 võlgnevuse tasumisega viivitamise eest 303 600 krooni. Hageja on vähendanud viivist põhivõlgnevuse summani. Hageja ja kostjad sõlmisid 14.04.2008 laenulepingu, millega hageja laenas kostjatele 99 000 krooni tagastamise tähtajaga 14.03.2009 ja kostjad kohustusid maksma hagejale viivist 0,5% laenusummalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostjad on hagejale tagasi maksnud 18 000 krooni ja tagastamata on 81 000 krooni. Summale on lisandunud lepinguga kokkulepitud viivis 0,5% päevas, s.o seisuga 31.08.2009 81 675 krooni, millist summat on hageja vähendanud 81 000 kroonini. Kostjad on solidaarvõlgnikud. Eeltoodu alusel palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 219 000 krooni ja viivise 219 000 krooni. Hageja palub menetluskulud jätta kostjate kanda. Käesoleva laenulepinguga ei ole seotud asjaolu, et kostja I on käendanud I M poolt võetud laenu. Hageja andis laenusumma kostjatele sularahas, mille oli eelnevalt erinevatel aegadel oma pangakontolt välja võtnud. Omamata tõendeid tahavad kostjad siduda 14.04.2008 laenulepingut tsiviilasjaga nr 2-07-26401, milles hageja loobus kostja I vastu hagist, kuna kostja I lubas hagejale tasuda osa I M võlast. Allkirjastades 22.12.2007 laenulepingut, leppisid pooled kokku, et juhul, kui majanduslanguse oludes kostjate firmale antud summast ei piisa, laenavad kostjad hageja käest täiendavalt 99 000 krooni. Kostjad kasutasid kõnesolevat võimalust 14.04.2008, s.o üks kuu enne 22.12.2007 võetud tähtajalise laenu tagastamist. Hagejal ja kostjal I on omavahelised pikaajalised suhted. Laenulepingut sõlmides ei pannud hageja tähele fakti, et laenusumma 99 000 krooni langeb kokku võlgnevuse summaga tsiviilasjas nr 2-07-26401. Kostja I võis tahtlikult laenata sellise summa, et hiljem püüda vaidlustada see kohtus ja sellega vähendada oma suuri võlgu. Mingeid konkreetseid ettepanekuid võlgade kustutamise kohta kostjad ei ole esitanud. Hageja ettepanekut vormistada võlad notari juures kostjad ignoreerisid. Kostjatega kompromissi saavutamine on võimatu kostjate vastuseisu tõttu. Kostja vastuväited

tähtajaga 15.05.2008. Mainitud lepingus lepiti kokku 0,5%-line viivis laenusummalt päevas juhuks, kui laenusumma jääb tähtajaks tagastamata. Pooltel on vaidlus 14.04.2008 laenulepingu suhtes, mille alusel hageja laenas kostjatele intressita 99 000 krooni tagasimakse tähtajaga 14.03.2009. Lepingu p 3 järgi, kui tähtajaks 14.03.2009 laenusumma jääb tagastamata, siis arvestatakse iga venitatud päeva eest hageja kasuks viivist 0,5% laenu summalt. Kostjad väidavad, et ei ole viimati nimetatud laenulepingu alusel hagejalt tegelikult raha saanud. Hageja kinnituse kohaselt on kostjad täitnud oma lepingujärgseid kohustusi osaliselt 23.05.2008 7 000 krooni ja 25.10.2008 8 000 krooni, seega on kostjad tasunud hagejale 22.12.2007 laenulepingus kokku lepitud intressi. Teise laenulepingu järgi on kostjad hagejale tagastanud 18 000 krooni, tagastamata laenu jääk on 81 000 krooni. Lisaks on kostjad hagejale 26.01.2012 kandnud üle summa 8 819 eurot 81 senti. Hageja on tõendanud 14.04.2008 laenulepingu järgi raha kostjatele üleandmist kohtule esitatud laenulepinguga. Veenvad pole kostjate vastuväiteid, et 14.04.2008 laenulepingusse on p-d 5 ja 6 lisatud hageja poolt pärast laenulepingu sõlmimist. Kostjate taotlusel viidi läbi dokumendi (14.04.2008 laenuleping) ekspertiis. Ekspertiisiaktis nr 12E-DM0035 jõudsid kohtueksperdid järeldusele, et dokumendis ei ole võimalik tuvastada, kas kostja I kirjutas oma nime ja allkirja enne või pärast laenuplangi või selle osade täitmist. Väite osas, et kostjalt I pressiti välja allkiri lepingule, oleks kostjal I tulnud pöörduda politseisse ja esitada kohtule hagi laenulepingu tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt on kostjad laenulepingu järgi raha saanud ja selle allkirjastanud vabatahtlikult. 14.04.2008 laenulepingu p 4 kohaselt on leping koostatud ja allkirjastatud kahes eksemplaris. Kui lepingut kahes eksemplaris ei koostatud, puudus kostjatel põhjus oma allkirjadega kinnitada, et seda siiski tehtud on. Hageja ja kostja I on avaldanud, et neil on pikaajalised omavahelised suhted ning kostja I on hagejalt raha laenamise võimalust kasutanud ka varasemalt ja alati raha õigeaegselt tagastanud, mistõttu on kostjate väide, et ükski laenuandja ei anna laenu võlgu olevale isikule, asjakohatu. Kostjate viide tsiviilasjale nr 2-07-26401 ei oma antud asjas tähtsust. Tsiviilasja nr 2-07-26401 toimikust ei nähtu neid asjaolusid, mis tõendaksid kostjate väidet, et nad ei ole raha saanud. 22.12.2007 laenulepingu p 2 kohaselt kohustusid kostjad laenuandjale tasuma intressi 15 000 krooni, millise summa on kostjad hagejale ka maksnud. Laenulepingute p-de 3 kohaselt kohustuvad laenusaajad maksma viivist arvestusega 0,5% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Kohustuse täitmisega summas 138 000 krooni on 31.07.2009 seisuga viivitatud 440 päeva, kokku seega 303 600 krooni. Hageja vähendab viivise summat 138 000 kroonini. Kohustuse täitmisega 14.04.2008 laenulepingust tulenevalt on seisuga 31.08.2009 viivitatud 165 päeva, kokku seega 81 675 krooni. Hageja vähendab viivise summat põhivõlgnevuse summani 81 000 krooni. 16.01.2012 palusid kostjad kohtul viivise suurust vähendada. Kuna viivise vähendamise taotlust ei ole põhjendatud, siis puudub alus viivise summa vähendamiseks. 26.01.2012 kostja II poolt tasutud summa 8 819 eurot 81 senti (138 000 krooni) täitmine on toimunud viivise katteks. Vastavalt VÕS § 88 lg-dele 8 ja 9 arvestatakse tasutud raha üldjuhul esmalt viivise ja alles seejärel põhikohustuse katteks.

Apellatsioonkaebus

Kohus on ekslikult mõistnud kostjatelt põhivõlgnevuse uuesti välja. Hageja on 16.01.2012 tunnistanud, et on põhivõlgnevuse 8 819 eurot 81 senti, millelt hageja arvestas viivist, kätte saanud. Kostjad soovivad täiendavat ekspertiisi 14.04.2008 laenulepingule, kuna kõrvaldamata on kahtlused, et lepingu 5. ja 6. punkt on kirjutatud erineva kirjutusvahendiga ning erineval ajal. Kostjad pole allkirjastanud 14.04.2008 laenulepingut kohtusse hageja poolt esitatud kujul ja ei tunnista, et võlgnevad hagejale eelnimetatud laenulepingu alusel mingi summa. Hageja pole alates 14.04.2008 kuni kohtuotsuse tegemiseni kostjate poole pöördunud seoses 14.04.2008 laenu tagastamise graafiku rikkumisega. Kui laenulepingu p 6 oleks õige, siis oleksid kostjad pidanud tagastama hagejale laenu igakuiselt 9 000 krooni. Viivist tuleks vähendada, kuna nõuet ei esitatud aasta jooksul. Hageja on professionaalne laenuandja ja kostjatel oli täielikult tagastamata laen 22.12.2007 laenulepingu järgi, mistõttu ei ole hageja poolt usaldusväärne uue laenu andmine enne eelmise tagastamist. Hageja ei ole andnud kostjale allkirjastamiseks teist eksemplari 14.04.2008 laenulepingust. Kostjad allkirjastasid 14.04.2008 laenulepingu, sest kostja I tuttav I M ei tagastanud hagejale laenu ja hageja esitas nii kostja I kui I M vastu hagi tsiviilasjas nr 2-0726401. Hageja loobus kostja I vastu tsiviilasjas nr 2-07-26401 esitatud hagist vaid seetõttu, et kostja I kirjutas alla 14.04.2008 lepingule. Hageja sai kostjate allkirjad lepingule kelmuse teel ja tegeles edaspidi selle dokumendi võltsimisega. Hageja nõudis käesolevas asjas mitte antud 99 000 krooni, vaid sellest 81 000 krooni, kuna osaliselt tagastas talle raha I M. Seega on kaks tsiviilasja omavahel seotud. Seejuures nõudis hageja I M põhivõlgnevust ainult 49 000 krooni ja ülejäänud 50 000 krooni olid juba viivised. Käesolevas asjas hageja nõuab veel viiviste juurde tasumist. Kuna hagi kuulus rahuldamisele ainult osaliselt, siis ei olnud õigust jätta menetluskulusid kostjate kanda täielikult. Vastustaja seisukoht

hagi esitamist hagejale intressid ja tasumata oli põhivõlg ja hageja poolt põhivõla suuruseni vähendatud viivis. Menetluse kestel 26.01.2012 tasus kostja II võlgnevusest 138 000 krooni ja hagejal oli õigus lugeda summa tasutuks viivise katteks, kuivõrd kostja II ei olnud määranud täitmise korda teisiti. Seega on maakohus kajastanud otsuses 22.12.2007 võlgnevuse õigesti kooskõlas VÕS § 88 lg-tes 8 ja 9 sätestatuga. Samuti on kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik 14.04.2008 lepingu järgi võlgnevuse väljamõistmise osas ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Vaidlust ei olnud maakohtus selle üle, et pooled sõlmisid 14.04.2008 laenulepingu. Kostjad on selle lepingu järgi hageja väitel saadud laenust 15 000 krooni (23.05.2008 7000 krooni ja 25.10.2008 8 000 krooni) tagastanud. Hagiavalduses palub hageja kostjatelt välja mõista põhivõla 81 000 krooni ja ta on vähendanud viivise nõuet tasumata põhivõlani. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Hageja on kohtus poolte laenusuhteid selgitanud ja seda, et 22.12.2007 laenulepingut sõlmides oli tal kostjaga I kokkulepe, et ta on nõus majanduslanguse tingimustes, kui kostjatele antud laenust ei piisa, andma täiendavalt laenu. Hageja selgitusel töötas kostja I firma direktorina ja tema poeg kostja II oli direktori asetäitja. Nagu kostjad, kinnitab ka hageja pooltevaheliste pikaajaliste suhete olemasolu ja et 14.04.2008 sõlmiti uus leping laenu saamiseks kuu aega enne 22.12.2007 võetud tähtajalise laenu tagastamist. Kostjate väited, et hageja ei saanud neile laenu anda olukorras, kus eelmine laen on tagastamata, ei ole põhjendatud ega sea teise laenulepingu järgi raha saamist kahtluse alla. Kostjad ei ole laenulepingut tühistanud ja väited pettusest ja kelmusest on paljasõnalised väited. Kostja I on 16.01.2012 kohtuistungil selgitanud, et ta on hagejalt korduvalt raha laenanud, s.t et ta on seda teenust kasutanud neljal korral ja iga kord võla tasunud (t. lk 93). Kostja I väidete õigsuse seab kahtluse alla juba tema enda selgitus laenu igakordse tagastamise kohta, sest vastupidiselt oli kostjatel pärast selgitusi veel võlgnevus 28.12.2007 laenupingu järgi täielikult tasumata. Selle lepingu järgi kohustus kostja tagastama laenu 15.05.2008. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kohtumenetluse jooksul tasutud laenusummalt viivis 26.01.2012. Selle summa tasumisega on maakohus arvestanud.TsMS § 232 lõikest 1 tulenevalt hindab kohus kõiki tõendeid seadusest tulenevalt kogumis, täielikult, igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja I väidetud tsiviilasjal ei ole käesoleva vaidlusega seost. Samuti ei olnud kohtul alust viivist vähendada, sest hageja on ise viivise nõuet vähendanud ja kostjad ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid selleks veelkordselt alust. VÕS § 108 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmist selle kohustuse rikkumise korral ja täitmisega viivitamisel viivist. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulude jaotus

proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.