Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest 20.12.2012.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 1(6)

2-09-37567 Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule 31.07.2009.a AA poolt esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 22.12.2007.a laenulepingu, millega hageja laenas kostjatele 138 000 krooni intressiga 15 000 krooni tagastamise tähtajaga 15.05.2008.a. Vastavalt lepingu p 3 on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% laenusummalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostjad täitsid oma lepingujärgseid kohustusi osaliselt, makstes hagejale ära kokkulepitud intressisumma. Põhivõlgnevus on tagastamata ja viivis seisuga 31.07.2009.a võlgnevuse tasumisega viivitamise eest moodustab seega 303 600 krooni. Hageja on vähendanud viiviste summat põhivõlgnevuse summani. Hageja ja kostjate vahel sõlmiti 14.04.2008.a intressideta laenuleping 99 000 krooni laenamiseks kostjatele. Ka selle laenulepingu järgi olid kostjad kohustatud maksma hagejale viivist 0,5% laenusummalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Toodud laenusumma tagastamise tähtaeg oli 14.03.2009.a. Kostjad on hagejale tagasi maksnud 18 000 krooni. Tagastamata on seega 81 000 krooni. Kuna kostjad nimetatud laenu täies ulatuses õigeaegselt tagasi ei maksnud, siis on summale lisandunud ka lepinguga kokkulepitud viivis 0,5% päevas, s.o seisuga 31.08.2009.a summas 81 675 krooni, millist summat on hageja vähendanud summani 81 000 krooni. Hageja leiab, et kostjate näol on tegemist solidaarvõlgnikega. Eeltoodu alusel palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse summas 219 000 krooni ja viivise summas 219 000 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kostja I käendus seoses IM laenulepinguga ei ole hageja sõnul kuidagi seotud kostjatele antud laenuga summas 99 000 krooni. Hageja andis laenusumma kostjatele sularahas, mille oli eelnevalt erinevatel aegadel välja võtnud oma pangakontolt. Omamata tõendeid tahavad kostjad siduda 14.04.2008.a laenulepingut kohtuasjaga nr 2-07-26401. Hageja loobus tsiviilasjas nr 2-0726401 hagist kostja I kui IM laenulepingu käendaja vastu, kuna kostja I lubas hagejale tasuda osa IM võlast. Allkirjastades 22.12.2007.a laenulepingut leppisid pooled kokku, et juhul, kui majanduslanguse oludes kostjate firmale antud summast ei piisa, laenavad kostjad hageja käest täiendavalt 99 000 krooni. Kostjad kasutasid kõnesolevat võimalust 3,5 kuud hiljem, s.o 14.04.2008.a, s.o üks kuu enne 22.12.2007.a võetud tähtajalise laenu tagastamist. Hagejal ja kostjal I on omavahelised pikaajalised suhted. Laenulepingut sõlmides ei pannud hageja tähele fakti, et laenusumma 99 000 krooni langeb kokku võla summaga tsiviilasjas nr 2-07-26401. Hageja arvab käesolevalt, et selline arvude kokkulangevus ei olnud juhuslik. Kostja I võis tahtlikult laenata just sellise summa, et hiljem püüda vaidlustada see kohtus ja sellega vähendada oma suuri võlgu. Mingeid konkreetseid ettepanekuid võlgade kustutamise kohta kostjad ei ole esitanud. Hageja ettepanekut vormistada võlad notari juures kostjad ignoreerisid. Kostjatega kompromissi saavutamine on võimatu kostjate vastuseisu tõttu. Kostjate vastus Kostjad esitasid 06.05.2011.a hagile vastuse, mille kohaselt kostjad on nõus põhivõlgnevusega summas 138 000 krooni. Laenuleping summas 99 000 krooni oli sõlmitud selleks, et hageja 2(6)

2-09-37567 loobuks oma hagist kostja I suhtes tsiviilasjas nr 2-07-26401 (AA hagi IM ja LB’i vastu võla nõudes). Raha selle laenulepingu järgi kostjad ei ole saanud. 14.04.2008.a laenuleping oli ühes eksemplaris. Kostjad väidavad, et lepingu p 5 on käsitsi juurde kirjutatud pärast allkirjastamist. Kostjad viitavad oma vastuses ka asjaolule, et tavaliselt ei anta inimesele, kes on juba võlgu (kostjad olid seisuga 14.04.2008.a hagejale võlgu eelmise laenulepingu alusel saadud summa), laenu juurde. 08.07.2009.a on kostjad teavitanud hagejat kirjaga raskest majanduslikust olukorrast ja palunud hagejat koostada graafik võlasumma tagasimaksmiseks ning asja lahendamiseks kohtuväliselt. Hageja kirjale ei vastanud. Seoses toodud asjaoluga paluvad kostjad kohtukulud jätta hageja kanda. Peale 26.01.2012.a toimunud istungit pakkusid kostjad hagejale omapoolse kompromissi asja lahendamiseks. Hageja sellega ei nõustunud. Menetluse käik 15.11.2011.a istungil avaldas hageja, et kompromiss on võimatu. Kostja I taotles käesoleva asja juurde tsiviilasja nr 2-07-26401 toimiku võtmist, mille kohus rahuldas. 16.01.2012.a toimunud istungil teavitas hageja kohut, et on kostjatelt saanud 138 000 krooni, s. o 8 819,81 eurot. Hageja jääb oma teiste nõuete juurde. Kostjad paluvad vähendada 22.12.2007.a laenulepingu järgset viivise suurust. Kostjad vaidlevad vastu 14.04.2008.a sõlmitud laenulepingu alusel esitatud nõuetele. Kostjate sõnul ei ole nad raha hagejalt saanud. Kostja I sõnade kohaselt teab ta hagejat alates aastast 2001.a. Hageja tegeleb raha laenamisega protsendiga, kas kinnisvara tagatisel või käendaja olemasolul. Kostja I on hagejalt laenu võtnud neljal korral ja alati ka raha tagastanud. Kostja I avaldab, et oli IM’le antud laenu käendajaks. Kuna IM laenu ei tagastanud, pöördus hageja nii laenusaaja kui ka laenukäendaja vastu kohtusse - tsiviilasi nr 2-07-26401. Asjas toimunud istungil loobus hageja hagist käendaja (käesolevas asjas kostja I) vastu tingimusel, et kui ta 99 000 krooni IM’lt kätte ei saa, siis saab käendajalt. Toodud asjaoludel allkirjastati kostja I sõnade kohaselt 14.04.2008.a laenuleping. 5. punkti kirjutas hageja väidetavalt lepingule juurde peale kostja I poolt allkirjastamist. Kostja I avaldab, et võlakirja teist eksemplari ta ei saanud. Politseisse kostja I avaldust ei teinud, et talt välja pressitakse. See raha laenati IM’le, kes seda tagasi ei maksnud. Kostja I ei ole seda raha saanud. Kostja II allkirjastas vaidlusaluse laenulepingu järgmisel päeval peale kostja I poolt lepingu allkirjastamist oma ema kostja I palvel. Kui kostja II allkirjastas lepingu, olid juurdekirjutised juba tehtud. Hageja jääb oma nõude juurde tuginedes kohtule esitatud 14.04.2008.a laenulepingule. Peale allkirjastamist midagi juurde ei lisatud. Kõik kirjutati ühel ajal ja siis kirjutati alla. Kohus avaldab pooltele istungil ka tsiviilasja nr 2-07-26401 kohtuotsuse, mille kohaselt mõistis kohus IM’lt AA kasuks välja 99 000 krooni ja menetluskulud summas 5 250 krooni. 05.12.2012.a kohtuistungil palus hageja kostjatelt välja mõista 22.12.2007.a laenulepingu alusel viivised summas 138 000 krooni, kuna põhivõla 138 000 krooni kostjad tasusid menetluse ajal. 14.04.2008.a sõlmitud laenulepingu alusel palub hageja välja mõista 81 00 krooni põhivõlga ja viivised summas 81 000 krooni. Kostjad paluvad jätta hagi 14.04.2008.a sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete osa rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, ära kuulanud pooled, uurinud kohtule esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 3(6)

2-09-37567 Poolte vahel ei ole vaidlust faktis, et hageja ja kostjate vahel sõlmiti 22.12.2007.a laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostjatele laenu summas 138 000 krooni, intressiga 15 000 krooni ja tagasimakse tähtajaga 15.05.2008.a. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et mainitud lepingus lepiti kokku 0,5%-line viivis laenusummalt päevas (s.o 690 krooni päevas) juhuks, kui laenusumma jääb tähtajaks tagastamata. Pooltel on vaidlus 14.04.2008.a laenulepingu suhtes, mille alusel hageja laenas kostjatele intressita 99 000 krooni tagasimakse tähtajaga 14.03.2009.a. Lepingu p 3 lepiti kokku, et juhul, kui tähtajaks 14.03.2009.a laenusumma jääb tagastamata, siis arvestatakse iga venitatud päeva eest laenuandja kasuks viivist 0,5% laenu summalt (s.o 495 krooni päevas). Kostjad väidavad, et ei ole viimati nimetatud laenulepingu alusel hagejalt tegelikult raha saanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja kinnituse kohaselt on kostjad täitnud oma lepingujärgseid kohustusi osaliselt 23.05.2008.a 7 000 krooni ja 25.10.2008.a 8 000 krooni, seega on kostjad tasunud hagejale 22.12.2007.a laenulepingus kokku lepitud intressi. Teise laenulepingu järgi on kostjad hagejale tagastanud 18 000 krooni, tagastamata laenu jääk seega 81 000 krooni. Lisaks on kostjad hagejale 26.01.2012.a kandnud üle summa 8 819,81 eurot (s.o 138 000 krooni). Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele (TsMS § 436 lg 2).Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus asub seisukohale, et hageja on tõendanud 14.04.2008.a laenulepingu järgi raha kostjatele üleandmist kohtule esitatud laenulepinguga, mille on allkirjastanud mõlemad kostjad. Kostjad ei ole kohtu hinnangul tõendanud asjaolu, et nad ei ole hagejalt raha mainitud laenulepingu alusel saanud. Kohus ei pea veenvaks kostjate vastuväiteid selle kohta, et 14.04.2008.a laenulepingusse on punktid 5 ja 6 lisatud hageja poolt pärast laenulepingu sõlmimist. Kostjate taotlusel viidi käesolevas tsiviilasjas läbi dokumendi (14.04.2008.a laenuleping) ekspertiis. Kohtule 02.10.2012.a esitatud ekspertiisiaktis nr 12E-DM0035 jõudsid kohtueksperdid järeldusele, et 14.04.2008.a laenulepingus ei ole võimalik tuvastada, kas kostja I kirjutas oma nime ja allkirja enne või pärast laenuplangi või selle osade s.h ka 5. punkti, mille kohaselt on 99 000 krooni sularahas laenuvõtjatele üle antud 14.04.2008.a, täitmist. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kostjad on laenulepingu järgi raha saanud. Kohus eeldab siinjuures, et laenulepingut sõlmides, seda allkirjastades mõlemad pooled loevad läbi ja annavad endale aru, millele nad oma allkirja annavad ning millistel tingimustel nad lepingu allkirjastavad. Kostja I viide sellele, et temalt pressiti välja allkiri lepingule, siis selles osas märgib kohus, et kostja I oleks pidanud pöörduma politseisse ja esitama kohtule hagi 14.04.2008.a laenulepingu tühistamiseks vastavalt tsiviilseadustiku üldosas sätestatule. Käesoleval juhul on lisaks kostjale I allkirjastanud laenulepingu ka kostja II täiesti vabatahtlikult. Kohtule esitatud 14.04.2008.a laenulepingu p 4 kohaselt on leping koostatud 2 eksemplaris. Kostjad on lepingu omakäeliselt allkirjastanud. Juhul, kui kostjatel on olemas lepingu eksemplar, mis erineb hageja omast, oleks kostjatel olnud võimalus see kohtumenetluses esitada. Kostjad 4(6)

2-09-37567 seda teinud ei ole. Kui lepingut tegelikkuses (nagu väidavad kostjad) kahes eksemplaris ei koostatud, puudus kostjatel põhjus oma allkirjadega kinnitada, et seda siiski tehtud on. Mis puudutab kostjate väidet osas, et ükski laenuandja ei anna laenu isikule, kes on võlgu eelmise laenusumma (22.12.2007.a laenulepinguga saadud summa tagastamise tähtpäev ei olnud veel saabunud), siis selles osas märgib kohus järgmist. Hageja ja kostja I on kohtule avaldanud, et neil on pikaajalised omavahelised suhted ning kostja I on hagejalt raha laenamise võimalust kasutanud ka varasemalt ja alati raha õigeaegselt tagastanud. Seetõttu ei näe kohus selles midagi ebatavalist ning kohtu hinnangul ei saa kostjate väidet selles osas lugeda ka tsiviilkohtumenetluse mõttes tõendiks. Kostjate viide tsiviilasjale nr 2-07-26401 ei oma kohtu arvates antud asjas tähtsust. Kohus võttis nimetatud tsiviilasja toimiku käesoleva asja juurde, kuid asja nr 2-07-26401 toimikust ei nähtu neid asjaolusid, mis tõendaksid kuidagigi kostjate väidet, et nad ei ole raha saanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjad ei ole tõendanud oma vastuväidet hagile 14.04.2008.a laenulepingu alusel raha mittesaamise kohta ja seega eksisteerib hageja nõue kostjate vastu nimetatud kuupäeval sõlmitud laenulepingu alusel. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, s.h täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. 22.12.2007.a laenulepingu p 2 kohaselt kohustusid kostjad laenuandjale tasuma intressi 15 000 krooni, millise summa on kostjad hagejale ka maksnud. Laenulepingute p-de 3 kohaselt kohustuvad laenusaajad maksma viivist arvestusega 0,5% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Kohustuse täitmisega summas 138 000 krooni on 31.07.2009.a seisuga viivitatud 440 päeva, kokku seega 303 600 krooni. Hageja vähendab viivise summat 138 000 kroonini. Kohustuse täitmisega 14.04.2008.a laenulepingust tulenevalt on seisuga 31.08.2009.a viivitatud 165 päeva, kokku seega 81 675 krooni. Hageja vähendab viivise summat põhivõlgnevuse summani 81 000 krooni. Kostjad on palunud 16.01.2012.a toimunud istungil viivise suuruse vähendamist. Kohtule ei ole esitatud aga põhjendusi, miks peab kohus vähendama viivise suurust. Kostjad avaldasid vaid soovi viivis välja mõista seadusega ette nähtud suuruses ja nentisid samas, et lepingus on tõesti kokku lepitud suuremas viivisemääras. Kohus leiab, et kostjad ei ole viivise vähendamise osas esitanud kohtule põhjendatud taotlust ja seega kohus leiab, et käesolevalt puudub alus viivise summa vähendamiseks. Hagi menetluse ajal, s.o 26.01.2012.a kostja II poolt tasutud summa 8 819,81 euro (s.o 138 000 krooni) osas loeb kohus, et täitmine on toimunud viivise katteks, nagu seda väitis ka hageja 05.12.2012.a toimunud kohtuistungil. VÕS § 88 lg-d 8 ja 9 sätestavad, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt 5(6)

2-09-37567 kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks eelpool sätestatust erinevat järjekorda. Mainitud seadusesätted on just võlausaldaja kaitseks, kuna oluline on see, et võlgnik ei saa määrata, et makstud raha arvestatakse kõigepealt võla katteks ning intressid ehk viivised võiksid siis jääda üldse maksmata. Seega vastavalt toodud VÕS paragrahvidele arvestatakse tasutud raha üldjuhul esmalt viivise ja alles seejärel põhikohustuse katteks. Tulenevalt eelnevast asub kohus seisukohale, et hageja nõue on põhjendatud ning seega kuulub hagi rahuldamisele. Tuginedes asjaolule, et Eesti läks 1. jaanuaril 2011.a üle Eesti kroonilt eurole, leiab kohus, et väljamõistetavad summad tuleb ümber arvestada eurodeks. Kroonid vahetatakse eurodeks ümber arvestuskursiga 1 euro = 15,6466 krooni. Eeltoodu alusel kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 13 996,65 eurot (s.o 219 000 krooni) ja lisaks põhivõlgnevusele ka sissenõutavaks muutunud viivis 14.04.2008.a laenulepingu järgi summas 5 176,84 eurot (s.o 81 000 krooni). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kuulub kostjatelt väljamõistmisele hageja menetluskulu täies ulatuses. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Katrin Saar Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.