Hageja: K T (isikukood xxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Riho Friedrichs Kostja: K V (isikukood xxxxxxxxxxxx)
V
vastu
sundtäitmise
lubamatuks
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30. oktoobri 2012 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja, Külli Velbri kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.K T esitas 29.04.2010 Harju Maakohtule hagi K V vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2010/1046.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid R R ja V P 21.06.2002 xxxxxxxxxxx asuva kinnistu ostumüügi ja hüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu. Lepingus leppisid pooled muuhulgas kokku ostu-müügi hinnas 700 000 krooni ja selle tasumise korras müüja R. R arveldusarvele järgmistel tingimustel: 480 000 krooni lepingu sõlmimise päeval 21.06.2002 ja 220 000 krooni hiljemalt 30.09.2002. Vastavalt lepingule seadsid müüja ja ostja 21.06.2002 kinnistule hüpoteegi summas 220 000 krooni. Hüpoteegiga tagatud kohustusest ja lepingust tulenevate kõrvalnõuete täitmise tagamiseks kanti kinnistusraamatusse kõrvalnõuded suurusega 50 000 krooni. Pooled leppisid kokku, et hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded ostja vastu, mis tulenevad notariaalaktis sisalduvast ostu-müügi lepingust.
3.Lepingu sõlmimise päeval tasus ostja isa Jaan P müüjale 480 000 krooni, ülejäänud 220 000 krooni tasusid ostja ja tema isa müüja soovil osade kaupa sularahas kuni 08.12.2003. Nimetatud kuupäevaks oli ostja müügihinna tasumise kohustuse täielikult täitnud. Müügihinna üleandmise kohta tehti kokkuvõtteid 30.09.2002 ja 08.12.2003. Nimetatud kuupäevadel väljastas ja allkirjastas müüja kaks kirjalikku õiendit müügihinna tasumise kohta.
4.Müüja R R suri 30.08.2006 ja kostja on tema õigusjärglane. 23.10.2006 kinkis V P kinnistu hagejale.
5.05.04.2010 andis Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei hagejale üle täitmisteate täiteasjas nr 084/2010/1046. Kohtutäitur alustas täitemenetlust kostja 25.03.2010 avalduse alusel, kus paluti pöörata sundtäitmisele Tartu notar Tiina Tombergi poolt 21.06.2002 tõestatud ostu-müügi ja hüpoteegi seadmise leping nr 4932. Nõude sisuks oli hüpoteegiga tagatud nõue seisuga 25.03.2010 summas 270 000 krooni.
6.Kuna täitedokumendi alusel sissenõudmiseks esitatud nõue rahuldati täies ulatuses 08.12.2003, so enne täitmisavalduse esitamist, on sundtäitmine lubamatu. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu. Ostja ei täitnud oma lepingust tulenevat kohustust tasuda müüja pangakontole 220 000 krooni hiljemalt 30.09.2002. Hageja esitatud dokumendid ei tõenda võla tasumist R. R. Nendest ei ole võimalik välja lugeda, millal ja millises summas kohustus täideti. Kuna R. R oli pime, ei saa pidada isiku allkirja andmist ilma erapooletute kolmandate isikute poolt teksti ettelugemiseta kohaseks tõendusvahendiks. Pimedal isikul puudus teave allkirjastatud teksti sisu kohta ja tõendid ei kinnita võlgniku kohustuse täitmist. Asjaolu, et R. R oli Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige, ei ole seostatav nägemisvõime ja allkirjastamise oskusega.
8.Kuigi väidetavalt tasuti võlg hiljemalt 08.12.2003, ei huvitunud kinnistu omanik hüpoteegikande kustutamisest mõistliku aja vältel enne R. R surma.
Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
9.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
10.Poolte vahel puudub vaidlus, et V P tasus R. Rle ostu-müügilepingu sõlmimise päeval 480 000 krooni. Vaidlus on selles, kas ostja täitis ostu-müügilepingu p-s 4.2.2 endale võetud kohustuse tasuda müüjale 220 000 krooni hiljemalt 30.09.2002.
11.30.09.2002 õiendi kohaselt kinnitas R. R, et ta on kätte saanud xxxxxxxxxx asuva kinnistu müügiga V Pilt ükssada kaheksakümmend tuhat (käsikirjaliselt parandatud 150 000) krooni. 08.12.2003 õiendist 2 nähtub, et see on täiendus 30.09.2002 Tartus koostatud õiendile ja sellega kinnitas R. R, et on kätte saanud xxxxxxxxxx linn asuva kinnistu müümisega V Pilt sularahas kogu kokkulepitud summa, so 220 000 krooni. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdid tegid kindlaks, et 30.09.2002 ja 08.12.2003 õienditel olevad allkirjad kirjutas R. R.
12.Vaidlust ei ole selles, et R. R oli pime ja vajas abi igapäevatoimingute tegemisel. Seda kinnitasid nii hageja kui kostja. Tartu linna poolt oli R. Rle määratud hooldaja, kes teda abistas toimingutes, millega ta ise toime ei tulnud. Hageja tõi esile, et R. Rle sularaha üleandmine ja temaga müügitehingu tegemine ei olnud ebatavaline. R. R oli aktiivne inimene ja tegutses mitmes valdkonnas. Muuhulgas oli ta äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige ning pidas toiduainete kauplust. Hageja väitel oli R. R Eesti Pimedate Liidu juhatuse liige. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et juhatuse liikmeks olek ei ole seostatav nägemisvõime ja allkirjastamisoskusega. Kostja ei lükanud samas ümber, et R. R oli äriühingu osanik ja ainuke juhatuse liige, kes pidas kauplust ja korraldas kaubandustegevust.
13.Kostja esitas R. R käekirjaekspertiisiks võrdlusmaterjalina OÜ Säks kassa sissetulekuorderid, mille kohaselt võttis R. R korduvalt müüjatelt vastu sularaha. Kassa sissetuleku orderitest ei nähtu, et lisaks R. Rle oleks orderid allkirjastanud kolmas isik ja sellega kinnitanud orderil märgitud summa väärtuses sularaha üleandmist. Tunnistaja Jaan P andis ütlusi selle kohta, et R. Rl oli tavaks jaotada sularaha erinevatesse taskutesse olenevalt kupüüride väärtusest. OÜ Säks kassa sissetuleku orderitest nähtub, et orderite tagumistele külgedele oli märgitud üleantavate kupüüride arv ja väärtus. Selline märkimine kinnitab tunnistaja ütlusi, et R. R orienteerus sularahas, lähtudes kupüüride väärtusest. Sularaha vastuvõtmine oli R. Rle tavapärane tegevus ja tema enda hinnangul puudus vajadus sularaha vastuvõtmise täiendavaks kinnitamiseks. 30.09.2002 ja 08.12.2003 õiendeid ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et kostja hinnangul ei ole õienditest võimalik välja lugeda, millal ja millises summas kohustus täideti. Vaidlust ei ole selles, et R. Rle tasuti ostu- müügilepingu kohaselt 480 000 krooni lepingu sõlmimise päeval. Seega puudus pooltel vajadus allkirjastada täiendavaid õiendeid selle summa või summa osa üleandmise kohta. Raha üleandmist ei muuda ebausutavaks ka kostja esiletoodud asjaolu, et õiendid sisaldavad kinnistu numbrit ja isikukoode. Tunnistajad Jaan P ja V P andsid muuhulgas ütlusi selle kohta, kuidas toimus sularaha üleandmine R. Rle. Tunnistajate ütlused raha üleandmise ja selle viisi kohta on omavahel kooskõlas. Tunnistajad kinnitasid, et R. Rle loeti õiendite tekst ette, R. R sai sularaha kätte ja seejärel allkirjastas õiendi. Mõlemad tunnistajad andsid ütlusi selle kohta, et raha üleandmise läheduses viibis ka R. R hooldaja. Kui R. Rl oleks tekkinud raha üleandmise kohta mingeid kahtlusi, oli tal võimalus pöörduda rahasumma või õiendi teksti kontrollimiseks oma hooldaja või mõne kolmanda isiku poole.
14.Kostja vande alla antud seletus selle kohta, et tema teada ei ole tema isa R. R xxxxxxxxxxxx asuva kinnistu müügi eest 220 000 krooni saanud, ei lükka ümber teisi asjas kogutud tõendeid. Kostja kinnitas 25.09.2012 kohtuistungil, et isa ei ole talle kordagi öelnud, et ta oleks raha saanud. Kostja küsis raha saamise kohta enda väitel 2002., 2003. ja 2004. aastal. Kostja seletuse kohaselt nägi ta isa viimati 2006.a aprillis. Isa suri
30.08.2006. Kostja ei ela Tartus juba 1982. aastast. Kohus leidis, et seega ei saanud kostja olla oma isa tegemistega piisavalt kursis. Seda toetab asjaolu, et pärast isa surma nõudis kostja pärandvara inventuuri. Seega ei teadnud kostja kõiki isa tegemisi ja võlasuhteid ning kostja kahtlused raha mittesaamise kohta ei lükka ümber R. R allkirjastatud õiendeid ja tunnistajate ütlusi.
15.Kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et R. R või kostja oleks kinnistu ostjalt nõudnud väidetavalt võlgnetava 220 000 krooni tasumist. Kohtule esitatud 01.12.2006 kirjast V Pile ei tulene, et kostja oleks pöördunud vastavasisulise nõudega kinnistu ostja poole. Kirjas avaldas kostja, et leidis isa dokumentide hulgast 21.06.2002 müügilepingu ja palus kirjalikult teatada, kas ja millisel moel on täidetud ostuhinna tasumise kohustus. Kui kostja oli 21.06.2002 müügilepingu sõlmimisest alates teadlik, et osa ostuhinnast on tasumata, oleks ta viidatud kirjas seda saanud avaldada ja nõuda tasumata ostusummat. Kostja seda ei teinud. Kostja pöördumine kinnitab, et tegelikkuses ei teadnud kostja xxxxxxxxx kinnistu müügi ja ostuhinna tasumisega seonduvat.
16.Kohus leidis, et Raul R ja V Pi vahel 21.06.2002 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu nr xxxx alusel sissenõudmiseks esitatud nõue on rahuldatud täies ulatuses 08.12.2003, so enne täitmisavalduse esitamist ning sundtäitmine täiteasjas nr 084/2010/1046 tuleb tunnistada lubamatuks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
17.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, millega jätta hagi rahuldamata.
18.Lepingu p 4.2 kohaselt kohustus ostja V. P tasuma müüja R. Rle 480 000 krooni lepingu sõlmimise päeval ja 220 000 krooni hiljemalt 30.09.2002 müüja pangakontole Hansapangas. Lepingu p-s 4.3 kinnitas müüja, et müügihind loetakse lepingu kohaselt tasutuks, kui lepingu p-s 4.2 osutatud summad on laekunud müüja arvele pangas. V. Pile ja tema isale J. Pile oli teada, et R. R oli 100% pime. Hageja viitab küll VÕS § 76 lg-le 4, mille kohaselt, kui võlausaldaja on kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, kuid jätab tähelepanuta sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatu. Nii tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, võttes arvesse tavasid ja praktikat.
19.Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse täitmisel on keskne tähendus hea usu põhimõttel. Hea usu põhimõte võimaldaks kõrvale kalduda kohustuse nõuetekohasest täitmisest, kui see tooks võimalikult kaasa ebamõistliku või ebaõiglase tagajärje. Hageja ei toonud esile asjaolusid selle kohta, mis takistas tal täita kohustust panga kaudu. Mõistlikkuse põhimõte eeldab ratsionaalset käitumist. Mõistlik on see, mida heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Ühekordse lepingu puhul ei saaks rääkida tavast, sest ostja-müüja suhe ei kujunenud pikema aja jooksul, varem ei esinenud nende vahel samalaadseid olukordi. Ei ole põhjust oletuseks, et pimedale isikule sularaha üleandmine võlgniku ja tema isa poolt, koostades eelnevalt selleks mitmeid dokumente, milledest viimane oli esimese täienduseks, oleks ratsionaalne tegevus. Eeltoodud motiividel ei ole õige tugineda VÕS § 76 lg-le 4.
20.Õige ei ole kohtu järeldus, et R. R pidi olema teadlik kahe õiendi sisust, kuna ta omas kauplust ja müügitehingud pidid olema tema jaoks tavapärased. Kohus ei hinnanud äriühingu dokumente (nende koostamist, allkirjastamist, seotust rahaga, raha võimalikku hoidmist kassas ega selgitanud välja, kes ja mil viisil R. Rt abistas). Samas märgib kohus, et kostja ei lükanud ümber andmeid R. R äriühingu juhatuse liikmeks ja omanikuks olemise kohta. Need on faktiväited, mida ei saa ja ei pea vaidlustama, kuid need ei loo iseenesest õigustust jätta kinnistu müügihind notariaalselt kokkulepitud korras tasumata. J.
Pi ütluste kohaselt oli R. Rl sularaha paigutatud erinevatesse taskutesse, kuid see ei seondu lepingu järgi tasumata jäänud 220 000 krooni vastuvõtmisega.
21.Kohus viitab otsuses, et V. P ja J. P andsid ütlusi selle kohta, kuidas toimus sularaha üleandmine. Samas ei ole kohus konkreetselt ühelegi ütlusele viidanud. Kohtu seisukoht ei ole jälgitav. Kui kohus märgib, et raha üleandmise "läheduses" viibis hooldaja, siis on konkretiseerimata, millal ja kus ning mida oleks hooldaja pidanud raha üleandmisest teadma. Kohtuotsusest ei ole väljaloetav, millal ja kui palju V. P ja J. P R. Rle tasusid. Tegemist oli õiendi ja hilisema õiendi täiendusega, milline võiks olla käsitletav ka võlatunnistusena. V. Pi ja J. Pi ütluste kohaselt tasuti raha erinevatel aegadel ning ka siis, kui õiendit ei vormistatud.
22.Kohus jättis hindamata kostja vande all antud detailse seletuse. Viide, et enne isa surma oli kostja külastanud isa viimati 4 kuud tagasi, ei anna alust jätta kõnesolev tõend kõrvale. Kohus ei ole kostja ütlusi analüüsinud ega hinnanud. Ei ole alust kahtlustuseks, et kostja seletuses esitatud faktiväited ei oleks tõesed. Kohus märkis, et K. V ei olnud kursis oma isa tegemistega, kuna soovis pärandvara inventuuri. Teadaolevalt võivad pärandajal olla võlad ja õiguskindluse huvides on pärandvara inventuuri määramine vajalik. Nimetatu ei tõenda mitte kursisolemist muudes elulistes küsimustes.
23.Kohus märgib, et kostja ei nõudnud 220 000 krooni tasumist 01.12.2006 V. Pile saadetud kirjas. Kirjas teatab kostja, et ta oli 06.10.2006 määratud isa pärandvara inventuuri läbi viima ning palub teatada, kas kinnistu müügihind 700 000 krooni on tasutud. Seega ei olnudki varem põhjust 220 000 krooni tasumist nõuda.
24.Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja sai kinnistu omanikuks 23.10.2006. Kui võlg oleks R. Rle tasutud 2003. a, siis miks pidi kinnistu jääma koormatuks hüpoteegiga. Ei ole usaldusväärne, et ei taotletud hüpoteegikande kustutamist mõistliku aja vältel ja seda juba enne R. R surma 30.08.2006 või vähemalt enne kinnistu võõrandamist hagejale. Vastus apellatsioonkaebusele
25.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
27.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
28.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nende alusel õigeid järeldusi. Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtu menetluses esitatud väiteid, millistele on maakohtu otsuses juba vastatud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
29.Maakohus tuvastas tõendite alusel õigesti, et R. R ja V. Pi vahel 21.06.2002 sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu järgi tasumisele kuulunud müügihind oli R. Rle tasutud lõplikult 08.12.2003, so enne kostja poolt täitmisavalduse esitamist. Tähtsust ei oma asjaolu, et 220 000 krooni ei tasutud R. R pangakontole, vaid sularahas. Kui võlausaldaja
on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Hageja väitel oli lepingu p-s 4.2.2 nimetatud summa saamine sularahas R. R soov. See on tõendatud tunnistaja J. Pi ütlustega (I kd lk 118). Lepinguosaliste kokkuleppel võlgnetava summa tasumine sularahas ei riku hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet. Maakohus leidis põhjendatult, et 30.09.2002 ja 08.12.2003 R. R poolt allkirjastatud õiendid on usaldusväärsed tõendid, mis kinnitavad raha saamist. Millisel kuupäeval konkreetselt ja milline summa tasuti, ei oma asja lahendamisel tähtsust. R. R poolt allkirjastatud õiendid on täitmise kviitungid VÕS § 95 lg 1 tähenduses.
30.Maakohus hindas koos muude tõenditega õigesti ka OÜ Säks kassa sissetulekuordereid. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks kohus seda teinud, ei ole õige. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis seaks kahtluse alla R. R poolt müüjatelt raha vastuvõtmise nende orderite alusel ning võime orienteeruda kupüüride väärtuses ja arvus, mis on märgitud orderite tagumistele külgedele. Raha vastuvõtmist orderite tagumistel külgedel märgitud andmete alusel kinnitas R. R oma allkirjaga. Kostja ei toonud esile ka asjaolusid, mis annaks alust väita, et mõni kolmas isik abistas R. Rt müüjatelt raha vastuvõtmisel. Kõiki asjaolusid, mis pooled seonduvalt OÜ Säks dokumentidega asjas esile tõid, kohus otsuse tegemisel hindas.
31.Tunnistajate V. Pi ja J. Pi ütlusi hindas kohus õigesti. Kohtuotsuses on märgitud, milliseid järeldusi kohus nende ütluste alusel tegi. Selleks ei pidanud kohus tunnistajate ütlusi otsuses tsiteerima. J. Pi ütlusi selle kohta, et R. Rl oli tavaks jaotada sularaha erinevatesse taskutesse olenevalt kupüüride väärtusest, hindas kohus selleks, et teha kindlaks, kas R. R oli võimeline kupüüre eristama nende väärtuse järgi. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei omaks eeltoodud asjaolu asja lahendamisel tähtsust, ei ole õige.
32.Kohus ei saanud kindlaks teha, mida oleks R. R hooldaja V R pidanud teadma raha üleandmisest. Asja materjali kohaselt ei olnud V. R alates 05.07.2004 enam R. R hooldaja ja ta suri 16.10.2004 (I kd lk 78, 80). Ebaõige on ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus jätnud kostja vande all antud seletuse hindamata ja tõendina kõrvale. Kohus hindas kostja seletust kogumis teiste tõenditega. Kohus tuvastas õigesti, et kostja ei olnud oma isa tegemistega kursis ega teadnud müügihinna tasumisega seonduvaid tegelikke asjaolusid. Selles osas hindas kohus õigesti muu hulgas ka kostja 01.12.2006 kirja V. Pile. Asjaolu, et hüpoteegi kustutamist ei taotletud enne 2006.aastat, ei oma ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamisel tähtsust.
33.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda, kuna otsus tehti tema kahjuks. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
34.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.