AS SEB Pank hagi X X (pankrotis), X X ja X Xi vastu igaühelt neist 151 470,61 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.oktoobri 2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS SEB Pank apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
302 941,20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja advokaat Marit Toom Kostja I X X (pankrotis, isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja pankrotihaldur Peeter Allikvere Kostja II X X (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja advokaat Liina Linsi Kostja III X X (isikukood xxxxxxxxxxxxx), esindaja advokaat Teele Viilup
Kohtuistungi toimumise aeg
23.04.2013, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.oktoobri 2011 otsus osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, so igalt kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 100 980,40 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas X X ja X Xi osas uus otsus, millega mõista kummaltki kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 100 980,40 eurot ja jaotada teisiti menetluskulud. X X (pankrotis) osas kinnitada tema ja hageja vahel sõlmitud kompromiss ja lõpetada selles osas asja menetlemine.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega mõisteti igalt kostjalt hageja kasuks välja 50 490,20 eurot.
Harju Maakohtu 28.oktoobri 2011 otsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:
4.1.Hagi rahuldada X X ja X Xi osas.
4.2.Välja mõista X Xlt 151 470,60 eurot AS SEB Pank kasuks.
4.3.Välja mõista X Xilt 151 470,60 eurot AS SEB Pank kasuks.
KOMPROMISSI KINNITAMINE
Kinnitada alljärgnev kompromiss:
1.AS SEB Pank ja X X (pankrotis) avaldavad, et X X pankrotimenetluses on hageja käenduslepingust tulenevat nõuet tunnustatud summas 169 365,86 eurot.
2.Pooled lepivad kokku, et AS SEB Pank ja X X (pankrotis) vahel sõlmitud käenduslepingu alusel X X (pankrotis) poolt hagejale võlgnetav summa 169 365,86 eurot, mis on osaliselt (summas 151 470,60 eurot) käesoleva tsiviilasja esemeks, tasutakse hagejale X X pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud alustel ja korras.
3.Hageja kinnitab, et kompromissi täitmisega on kõik hagi aluseks olevatest asjaoludest tulenevad hageja nõuded X X (pankrotis) vastu ammendavalt ja lõplikult lahendatud ning täidetud.
4.Pooled lepivad kokku, et menetluskulud jäävad X X (pankrotis) vastu esitatud nõude osas poolte endi kanda.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.Jätta kõik AS SEB Pank menetluskulud võrdsetes osades X X ja X Xi kanda osas, mis on kantud seoses nende vastu esitatud nõuete menetlemisega.
2.Kostjate X X ja X Xi menetluskulud jätta nende endi kanda.
2.Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada kompromissi sõlmimise tõttu AS-le SEB Pank pool apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust, mis tasuti AS SEB Pank nõudelt X X vastu ja mis ei kuulu enam tasutud riigilõivuna tagastamisele käesoleva resolutsiooni osa p 1 alusel, so 1541,87 eurot.
3.Riigilõiv tagastada AS SEB Pank kontole nr xxxxxxxxxxxxxx.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS SEB Pank esitas 21.01.2010 Harju Maakohtule hagi X X, X X ja X Xi vastu, paludes mõista igaühelt neist välja 2 370 000 krooni (151 470,61 eurot).
2.Hageja väitel sõlmis ta 04.08.2006 OÜ-ga Nevilar (põhivõlgnik) laenulepingu 30 830 000 krooni kohta. 14.09.2007 kokkuleppega suurendati laenusummat 2 532 000 krooni võrra ja lepiti kokku laenu tagastamine 04.08.2008. Hageja sõlmis 14.09.2007 kostjatega ka käenduslepingud, millega iga kostja tagas hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu 2 370 000 krooni ulatuses. 21.07.2008 ütles hageja laenulepingu võlgnevuse tõttu üles ja nõudis raha maksmist hiljemalt 28.07.2008. 22.12.2008 kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. Pankroti väljakuulutamise seisuga on laenulepingust tulenev võlgnevus 24 452 142,88 krooni, millest laenu põhiosa võlgnevus on 22 583 316,79 krooni, intressivõlgnevus 254 283,40 krooni ja viivisevõlgnevus 1 614 542,69 krooni. 21.07.2007 esitas hageja kostjatele teated laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta ja 05.10.2009 nõuded võla tasumiseks. Kostjad ei ole võlga tasunud.
3.Hagejal on õigus nõuda kostjatelt kui käendajatelt võla tasumist. Igalt kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2 370 000 krooni, mis on iga käendaja vastutuse piirmäär. Pooled ei soovinud, et kostjad vastutaksid hageja ees solidaarselt kokku 2 370 000 krooni ulatuses. Selliselt ei oleks hageja nõustunud põhivõlgnikule täiendavat laenu andma ja maksetähtaega pikendama. Lähtudes kostjate I ja III poolt põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõuetest, mõistsid nad oma kohustusi selliselt, et nad on eraldi kohustatud tasuma hagejale 2 370 000 krooni. Isegi kui kostjad vastutaksid hageja ees solidaarselt kokku vaid 2 370 000 krooni ulatuses, on hageja otsustada, millise käendaja vastu ja kui suure nõude ta esitab.
4.Nõude maksmapanek käendajate vastu ei sõltu nõude tunnustamisest põhivõlgniku pankrotimenetluses. Nõue kostjate vastu muutus sissenõutavaks sõltumata põhivõlgniku panditud vara väärtusest. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lgst 5 võib käendaja üksnes kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Pealegi oli hageja kasuks panditud põhivõlgniku vara väärtus nõudest oluliselt väiksem. Hageja tegi endast oleneva võla sissenõudmiseks panditud vara arvel, kuid seda saab müüa üksnes pankrotihaldur. Käendaja vastutuse seisukohalt ei ole tähtsust, milliseid samme võlausaldaja astus võlgnevuse sissenõudmiseks teistelt käendajatelt. VÕS § 139 lg 1 ei ole kohustuse täitmise nõudele kohaldatav, kahju hüvitamise nõuet hageja vastu ei esitatud. Lepingulise suhte puhul ei saa taotleda kahjuhüvitise vähendamist asjaolude alusel, mis olid olemas juba xe lepingu sõlmimist. Oluline ei ole, kas hageja tegi xe laenulepingu sõlmimist nõuetekohase laenuanalüüsi.
Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostja II palus täiendavalt, et kui kohus leiab, et hagi on tema vastu sissenõutavaks muutunud, jätta hagi rahuldamata osas, milles see ületab kostjate solidaarse vastutuse ülempiiri 2 370 000 krooni.
6.Kostjate väitel on hageja nõue tagatud 38 000 000 krooni suuruse hüpoteegiga, mistõttu ei ole see muutunud sissenõutavaks tulenevalt käenduslepingu p-st 4.7, kuna hageja ei tõendanud, et tagatisvara väärtus on väiksem nõudest põhivõlgniku vastu. Kostjate vastutust tuleb vähendada VÕS § 139 lg 1 ja § 145 lg 5 alusel. Kostjad eeldasid käenduse andmisel, et hageja tegi nõuetekohase laenuanalüüsi ja on veendunud põhivõlgniku suutlikkuses laenulepingut täita. Tuleb tuvastada, milliseid samme hageja astus väidetava võlgnevuse sissenõudmiseks teistelt käendajatelt või panditud vara arvel või kas tagatisvara ei müüdud liiga odavalt. Hageja nõude rahuldamise välistab põhivõlgniku pankrotimenetluses esitatud nõude vaidlustamine. Kostjad on VÕS § 150 tähenduses kaaskäendajad ega vastuta kokku 2 370 000 krooni ületavas osas.
7.Kostja II ei tunnistanud ka põhivõlgniku vastu esitatud nõude suurust, eelkõige viivisenõuet. Kostjad I ja III aga leidsid, et ei saanud teadet laenulepingu erakorralise ülesütlemise ega võlgnevuse tasumise kohta, millega neilt võeti võimalus vältida kohtumenetlust, mida tuleks arvestada menetluskulude jaotamisel. Esimese astme kohtu otsus
8.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis igalt kostjalt hageja kasuks välja 50 490,20 eurot. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud 1/3 ulatuses kostjate ja 2/3 ulatuses hageja kanda.
9.Pooled vaidlevad käenduslepingutega võetud kohustuste ulatuse ja sissenõutavuse üle. Käenduslepingute tõlgendamisel arvestas kohus VÕS § 29 lg-tes 1 ja 4 sätestatut, lepingulise suhte olemust ja eesmärki – seda, et leping sõlmiti laenulepingu tagamiseks ning laenulepingute sõlmimisega seonduvat tava ja praktikat. Kõigi kostjatega sõlmitud käenduslepingute p-d 4 on identsed. Lepingute p-s 4 „käendusega tagatav nõue“ on kirjas võlaõigusliku lepingu number „2006018004“ (p 4.1). Nimetatud lepingu järgi oli laenusummaks 30 830 000 krooni. Võlaõiguslikuks lepingu liigiks märgiti laenuleping (p 4.2) ja laenusummaks 33 362 000 krooni (p 4.3). Käenduslepingute p 4.4 kohaselt vastutab käendaja panga ees solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki panga nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel. Nimetatut saab tõlgendada vaid selliselt, et käendajad võtsid käenduslepingutega kohustuse tagada kõiki 04.08.2006 sõlmitud laenulepingust nr 2006018004 tekkivaid ja tekkida võivaid panga nõudeid OÜ Nevilar vastu. Käenduslepingute sõnastus on selge ja üheselt arusaadav, märgitud on nii laenulepingu number kui ka laenu summa ja see, et tagatakse ka tekkida võivaid panga nõudeid. Asjaolu, et käenduslepingud kirjutati alla samal päeval laenulepingu nr 2006018004 lisakokkuleppega nr 03, ei tähenda iseenesest seda, et kostjad tagasid ilmtingimata vaid nimetatud lisakokkuleppest tulenevaid nõudeid. Käenduslepingute sõnastus sellist tõlgendust ei võimalda. Seega võtsid kostjad sõlmitud käenduslepingute alusel kohustuse tagada nii laenulepingu nr 2006018004 kui ka selle lisakokkuleppe nr 03 täitmist.
10.Kuna käenduslepingutes määratleti vastutuse piirmäära ulatus, tuleb VÕS § 150 tõlgendada selliselt, et käendajad käendavad suhtes hageja kui võlausaldajaga sama kohustust solidaarselt. Sellest sättest juhindudes vastutavad kostjad hageja ees kokku 2 370 000 krooni ulatuses.
11.Kostjad vaidlesid hagile vastu ka selle tõttu, et hageja nõue vaidlustati põhivõlgniku pankrotimenetluses. Käenduslepingute p-st 4.4 tuleneb, et kostjad käendajatena
vastutavad hageja ees põhivõlgniku kui laenusaajaga solidaarselt. Käenduslepingute p-s 4.7 leppisid lepingupooled kokku, et pangal on õigus esitada lepingu alusel nõue käendaja vastu, sh hagi, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi. Vaidlus selle üle, et põhivõlgnik laenulepingu, selle lisade ja lisakokkuleppega võetud kohustusi ei täitnud, puudub. Käenduslepingute alusel tekkis võlasuhe, mille sisuks on käendajate kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Arvestades VÕS § 142 lg-s 4 sätestatut, tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Sellest tulenevalt on ebaõige kostjate seisukoht, mille kohaselt pidanuks hageja xe kostjate vastu nõude esitamist kindlaks tegema võlgnevuse tagasisaamise võimaluse põhivõlgnikult.
12.Kostjate käendus sõlmiti käenduslepingute järgi piiratud rahasummaga (VÕS § 142 lg 3). Käenduslepingute p 4.4. alusel vastutavad kostjad käendajatena hageja eest põhivõlgnikuga solidaarselt (VÕS § 145 lg 1). Käenduslepingute p-s 4.7 leppisid pooled kokku selles, et hagejal on õigus esitada nõue käendaja vastu, sh hagi kohtusse ka enne nõude rahuldamist pandi eseme arvel. Arvestades VÕS § 145 lg-s 2 ja käenduslepingu p-s 4.7 sätestatut, oli hagejal õigus esitada hagi kostjate kui laenulepingust tulenevate nõuete käendajate vastu sõltumata sellest, kas põhivõlgnikul on vara hageja nõude rahuldamiseks ja kas seda oleks võimalik rahuldada pandieseme arvel.
13.Hageja ütles lepingud üles kooskõlas lepinguga. Hageja teatas põhivõlgnikule ja kostjatele laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest. Isegi juhul, kui lugeda, et kostjad I ja III ei saanud lepingu ülesütlemise teateid ja nõudeid kätte, on võimalikuks ülesütlemise hilisemaks toimumise ajaks nii täitemenetlus, mida kohtutäitur läbi viis, kui ka pankrotimenetlus. Hageja saatis kostjatele nii lepingu ülesütlemise teated kui nõuded võlgnevuse tasumiseks. Poolte vahel sõlmitud laenulepingute alusel on hagejal õigus nõuda kostjatelt käenduslepingutega võetud kohustuste täitmist.
14.Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, mille järgi kohus võib ise nõude kostjate vastu rahuldada solidaarselt ka juhul, kui hageja solidaarset nõuet ei esitanud. VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt oli hagejal õigus valida, kas esitada nõue kostjate vastu solidaarselt, iga kostja vastu eralda või mõne kostja vastu. Hageja valis võimaluse esitada nõue iga kostja vastu eraldi. Juhindudes VÕS §-s 150 sätestatust, vastutavad kaaskäendajad võlausaldaja ees solidaarselt ka siis, kui nad ei andnud käendust ühiselt. Kuna käenduslepingutes määratleti vastutuse piirmäära ulatus, tuleb viidatud sätet tõlgendada selliselt, et käendajad käendavad suhtes hageja kui võlausaldajaga sama kohustust solidaarselt. Hagejal võlausaldajana on valikuvõimalus, millistelt solidaarvõlgnikelt ja millises ulatuses kohustuse täitmist nõuda (VÕS § 65 lg 1). Kuna kohtu selgitustele vaatamata ei esitanud hageja kostjate vastu solidaarset nõuet, siis mõistis kohus igalt kostjalt välja VÕS § 150 alusel 50 490,20 eurot (790 000 krooni). Apellatsioonkaebus
15.AS SEB Pank palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus uue otsusega hagi täielikult rahuldada ja mõista igalt kostjalt välja hageja kasuks 151 470,60 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta võrdsetes osades kostjate kanda.
16.Kostjad võtsid 14.09.2007 sõlmitud käenduslepingutega kohustuse tagada kõiki laenulepingust nr 2006018004 tulenevaid hageja nõudeid OÜ Nevilar vastu. Puudub vaidlus, et kostjate poolt käendatav kohustus ületab oluliselt summat, mille väljamõistmist hageja kostjatelt taotleb. Maakohus jättis tähelepanuta hageja väite, et
käenduslepingute eesmärgiks oli võimaldada hagejal esitada nõue iga kostja (kaaskäendaja) vastu iga kostja suhtes kehtiva vastutuse piirmäära ulatuses, st summas 2 370 000 krooni (151 470,60 eurot), samuti jättis kohus analüüsimata kõik tõendid, millel hageja ülaltoodud väide rajanes.
17.Xe põhivõlgnikuga 14.09.2007 lisakokkuleppe ja kostjatega käenduslepingute sõlmimist võlgnes põhivõlgnik hagejale laenulepingu alusel 23 204 761,30 krooni, mille oli kohustatud tagastama 14.09.2007. Kostjad ei vaielnud nimetatud faktiväitele vastu. On ilmne, et sellises olukorras ei oleks hageja nõustunud põhivõlgnikule täiendavalt 2 532 000 krooni laenamisega ja laenu tagastamise tähtaja pikendamisega kuni 04.08.2008, kui kostjad oleksid andnud täiendava tagatisena hagejale üksnes 2 370 000 krooni suuruse käenduse.
18.Maakohus kohaldas VÕS § 65 lg 1 ja § 67 lg 1 ebaõigesti. Maakohtu seisukoha järgi peaks võlausaldaja VÕS §-st 65 lg 1 järgi otsustama, kas ja millises ulatuses ta igalt solidaarvõlgnikult kohustuse täitmist nõuab, hiljemalt solidaarvõlgnike vastu hagi esitamise ajaks. Selline käsitlus ei ole kooskõlas VÕS § 65 lg 1 mõttega, mille kohaselt peaks võlausaldajal olema õigus nõuda solidaarkohustuse täitmist mistahes osas ükskõik milliselt solidaarvõlgnikult seni, kuni kohustus on ka tegelikult täies ulatuses täidetud. Maakohtu käsitlus jätab ühe kostja maksejõuetusest tulenevad riskid põhjendamatult hageja kanda, kui kostja maksejõuetus ilmneb pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohus ei saa jätta hagi mõne kostja vastu osaliselt või täielikult rahuldamata põhjendusega, et vastavas ulatuses rahuldatakse hagi mõne teise kostja suhtes. VÕS § 67 lg 1 järgi vabaneb solidaarvõlgnik vastutusest võlausaldaja ees alles siis, kui teine solidaarvõlgnik on kohustuse võlausaldajale täitnud. Kohtulahendi tegemine, millega mõistetakse solidaarvõlgnikult välja võlgnevus võlausaldaja kasuks, ei tähenda veel kohustuse täitmist võlausaldaja ees. Vastused apellatsioonkaebusele
19.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Vahepealne menetluse käik
20.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25.04.2012 otsusega Harju Maakohtu 28.10.2011 otsuse osas, millega maakohus mõistis igalt kostjalt hageja kasuks välja 50 490,20 eurot ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjatelt hageja kasuks välja solidaarselt 151 470,60 eurot. Ringkonnakohus jättis maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 2/3 ulatuses hageja kanda ja 1/3 ulatuses kostjate kanda.
21.Kostja X X pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 25.04.2012 määrusega ja pankrotihalduriks määrati Peeter Allikvere.
22.Riigikohus tühistas 27.11.2012 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 25.04.2012 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, so osas, millega kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega kohus mõistis hageja kasuks igalt kostjalt välja 50 490,20 eurot.
24.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb X X ja X Xi osas uue otsuse, millega mõistab kummaltki kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 100 980,40
eurot ja jaotab teisiti menetluskulud. Hageja ja X X (pankrotis) sõlmisid kompromissi X X (pankrotis) vastu esitatud nõuet puudutavas osas, mille palusid kohtul kinnitada ja lõpetada selles osas asja menetlemine.
25.TsMS § 430 lg 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui pooled sõlmisid kompromissi ja kohus kinnitab selle. Ringkonnakohtu hinnangul kompromissi kinnitamist takistavad asjaolud käesolevas asjas puuduvad. TsMS § 645 lg 1 kohaselt tühistab ringkonnakohus kompromissi kinnitamisel esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse X X (pankrotis) osas. Pooled on teadlikud TsMS §-s 432 sätestatud menetluse lõpetamise tagajärgedest. Hageja taotluse alusel tagastab ringkonnakohus kompromissi sõlmimise tõttu TsMS § 150 lg 2 p 1 alusel talle pool apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust, mis tasuti hageja nõudelt X X (pankrotis) vastu ja mis ei kuulu tagastamisele enamtasutud riigilõivuna, so 1541,87 eurot.
26.X X ja X Xi vastu esitatud nõuete osas leiab ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja sõlmis iga kostjaga eraldi käenduslepingu, mille järgi igaüks neist käendas põhivõlgniku laenulepingust nr 2006018004 tulenevaid kohustusi kuni 2 370 000 krooni ulatuses. Vaidlus on jätkuvalt selle üle, kas hageja saab nõuda sellise summa maksmist igalt kostjalt eraldi, st kokku saab ta nõuda 7 110 000 krooni maksmist või vastutavad kostjad põhivõlgniku kohustuste eest solidaarselt 2 370 000 krooni ulatuses.
27.Maakohus leidis ebaõigesti, et VÕS §-st 150 kohaselt ei ole mitme käendaja puhul osavastutus võimalik. Riigikohus leidis käesolevas asjas 27.11.2012 tehtud otsuses, et VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga selliselt, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Seega on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Selleks tuleb hinnata käenduslepingute teksti, lepingute sõlmimise asjaolusid ja käendatava kohustuse ulatus.
28.Kuna maakohus lähtus ekslikult eeldusest, et VÕS § 150 välistab käendajate osavastutuse kokkuleppe, jättis ta sisuliselt tähelepanuta hageja vastavasisulised väited ning neid kinnitavad asjaolud ja tõendid. Ringkonnakohtul on võimalik see puudus kõrvaldada.
29.Maakohus tuvastas õigesti, et kostjad võtsid käenduslepingute alusel kohustuse tagada nii põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu nr 2006018004 kui ka selle lisakokkuleppe nr 03 täitmist. Käenduslepingute tekstides on märgitud käendusega tagatav nõue – põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu nr 2006018004 järgne laen suurusega 33 362 200 krooni. Iga käenduslepingu p-s 4.4. on märgitud, et käendaja vastutab panga ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki panga nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel. Seega nähtub käenduslepingutest üksnes iga käendaja ja põhivõlgniku solidaarvastutus. Lepingute p 5 kohaselt on iga käendaja vastutuse maksimumsumma 2 370 000 krooni. Käendajate omavahelist suhet ei ole lepingutes reguleeritud. Lepingute tekstides ei ole märgitud, et käendajad vastutaks hageja ees kokku 2 370 000 krooni ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub
käenduslepingute tekstidest poolte tahe, et iga käendaja vastutab 2 370 000 krooni ulatuses.
30.Eeltoodut kinnitab ringkonnakohtu hinnangul laenulepingu lisakokkuleppe nr 03 p 7.1, kus on loetletud kõik laenulepingu tagatised. Muu hulgas on märgitud iga kostja käendus 2 370 000 krooni ulatuses eraldi tagatisena. Asjaolu, et kostjad mõistsid igaühe vastutust 2 370 000 krooni ulatuses, on tõendatud sellega, et kostjad I ja III esitasid nõudeavaldused OÜ Nevilar pankrotimenetluses, kus mõlemad märkisid, et neil kummalgi on 14.09.2007 sõlmitud käenduslepingust tulenev nõue summas 2 370 000 krooni (I kd lk 110,111). Nõudeavaldused on esitatud samal päeval ja need on allkirjastanud kostja III nii enda nimel kui ka kostja I volitatud esindajana. Käendajate solidaarvastutusele ei ole avaldustes viidatud. Vastupidi, kumbki kostja viitab avalduses nõude alusena üksnes temaga sõlmitud käenduslepingule.
31.Arvestades eeltoodut ja samuti asjaolu, et kostjad I ja II olid OÜ Nevilar juhatuse liikmed ning kostja III selle ainuosaniku Estam AS aktsionär ja nõukogu liige, st nad olid äritegevuses osalevad isikud, ei ole usutav kostjate väide, et neil ei ole õigusteadmisi ning nad ei saanud käenduslepinguid sõlmides lepingute tingimustest ja oma vastutuse suurusest aru. Käenduslepingud sõlmiti samal ajal laenulepingu lisakokkuleppe nr 03 sõlmimisega kõigi kostjate juuresolekul. Kuigi kostja II OÜ Nevilar pankrotimenetluses nõuet ei esitanud, ei ole usutav, et ta mõistis temaga sõlmitud lepingu tingimusi teisiti, kui järeldub kostjate I ja III käitumisest. Tähtsust ei oma asjaolu, et laenulepingu lisakokkuleppele nr 03 kirjutas alla ainult kostja I. Kõik lepingute sõlmimise juures viibinud isikud pidid olema nende tingimustest teadlikud ja mõistma neid samamoodi.
32.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et xe põhivõlgnikuga 14.09.2007 lisakokkuleppe nr 03 ja kostjatega käenduslepingute sõlmimist võlgnes põhivõlgnik hagejale laenulepingu alusel 23 204 761,30 krooni, mille oli kohustatud tagastama 14.09.2007. Veenev on hageja väide, et sellises olukorras ei oleks ta nõustunud põhivõlgnikule täiendavalt 2 532 000 krooni laenu andma ega laenu tagastamise tähtaega pikendama, kui kostjad oleks andnud täiendava tagatisena hagejale üksnes 2 370 000 krooni suuruse käenduse, mis ei kata isegi laenulepingu lisakokkuleppe nr 03 alusel antud täiendavat laenu.
33.Ükski asjas esile toodud asjaolu ei viita sellele, et poolte tahe käenduslepingute sõlmimisel oli selline, et kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt kokku 2 370 000 krooni ulatuses, st et tegemist oleks olnud kaaskäendusega. Üksnes sellest, et kostjad nii väidavad, vastava järelduse tegemiseks ei piisa. Laenulepingu lisakokkuleppe nr 03 ja käenduslepingute sõlmimise asjaoludest, lepingute tekstidest ja kostjate käitumisest pärast lepingu sõlmimist järeldub poolte tahe, et iga kostja vastutab temaga sõlmitud käenduslepingu alusel eraldi ja igaüks 2 370 000 krooni ulatuses. Seega tuleb hagi rahuldada ka maakohtu poolt rahuldamata jäetud osas ja kostjatelt II ja III mõista täiendavalt hageja kasuks välja 100 980,40 eurot.
34.Kuna maakohtu otsusega jõustunud osas ja ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi kostjate II ja III osas täies ulatuses, tuleb kõik hageja menetluskulud jätta võrdsetes osades kostjate II ja III kanda osas, mis on hageja poolt kantud seoses nende vastu esitatud nõuete menetlemisega. Kostjate II ja III menetluskulud jäävad nende endi kanda.
Riigilõivu tagastamine
11.04.2013 esitas hageja ringkonnakohtule taotluse hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt on hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud lõivumäärad vastuolus põhiseadusega. Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamise taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi kohtumäärusega, kuna selle riigilõivu tasumise ajal kehtinud lõivu määra osas tuleb kontrollida selle vastavust põhiseadusele. 28.11.2011 esitas hageja apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 28.10.2011 otsuse peale osas, milles tema hagi jäeti rahuldamata ja ta palus igalt kostjalt täiendavalt välja mõista 100 980,40 eurot. Hageja luges apellatsioonkaebuse hinnaks 302 941,20 eurot ning lähtudes kaebuse esitamise ajal kehtinud RLS §-st 57 lg-test 1 ja 22 ning seaduse lisast 1 tasus hageja riigilõivu summas 12 782,32 eurot. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kxegium tunnistas 05.03.2013 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-29-12 põhiseadusega vastuolus olevaks 01.01.2011 - 30.06.2012 kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 95 867,47 euro kuni 127 823,29 eurot tuli tasuda riigilõivu 6391,16 eurot. Seega on selles osas RLS vastavust põhiseadusega juba kontrollitud ja ringkonnakohus saab riigilõivu tagastamise küsimuse lahendamisel sellest lähtuda ja võtta aluseks kuni 31.12.2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgsed riigilõivu määrad. Riigikohus leidis käesolevas asjas 27.11.2012 tehtud otsuses, et õige on lugeda hageja apellatsioonkaebuse hinnaks iga kostja suhtes 1 580 000 krooni (100 980,40 eurot). Seega oleks hageja pidanud maksma kaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 57 lg-te 1 ja 22 ning seaduse lisa 1 järgi lõivu kokku 19 173,48 eurot (3 × 6 391,16). Riigilõiv apellatsioonkaebuselt hinnaga 1 580 000 krooni oli kuni 31.12.2008 kehtinud RLS lisa 1 järgi 48 250 krooni. Sellest määrast lähtudes oleks hageja pidanud tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel lõivu kokku 144 750 krooni (3 × 48 250 krooni), so 9251,21 eurot. Kuna hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 12 782,32 eurot (tasutud 28.11.2011 Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011, viitenumber 2900072686, maksekorraldus nr 19488), on põhjendatud tema taotlus tagastada talle enam tasutud riigilõiv 3531,11 eurot. Riigilõiv tuleb tagastada AS SEB Pank kontole nr 10002036573007.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.