Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS-i SEB Pank hagi Enn Sarna, Jüri Aigro ja Olle Reinholmi vastu igaühelt neist 2 370 000 krooni (151 470 euro 61 sendi) saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-3272
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i SEB Pank, Jüri Aigro ja Olle Reinholmi kassatsioonkaebused
Tsiviilasja hind Riigikohtus
AS-i SEB Pank kassatsioonkaebuse hind on iga kostja vastu esitatud nõude osas 1 580 000 krooni (100 980 eurot 40 senti) Jüri Aigro kassatsioonkaebuse hind on 1 580 000 krooni (100 980 eurot 40 senti) Olle Reinholmi kassatsioonkaebuse hind on 1 580 000 krooni (100 980 eurot 40 senti)
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja vandeadvokaat Marko Kaevando Kostjad Enn Sarna (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Olle Reinholm (isikukood xxxxxxxxxxx), ühine esindaja vandeadvokaat Teele Viilup Kostja Jüri Aigro (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Liina Linsi
Asja läbivaatamise kuupäev
29. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-3272. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada AS-i SEB Pank kassatsioonkaebus tervikuna ning Jüri Aigro ja Olle Reinholmi kassatsioonkaebused osaliselt.
3.Tagastada Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid OÜ-le (konto nr 221046978771, Swedbank AS) 16. mail 2012 AS SEB Pank kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 2600 (kaks tuhat kuussada) eurot, Jüri Aigrole (konto nr 221013992447, Swedbank AS) 21. mail 2012 tasutud kautsjon 1514 (üks tuhat viissada neliteist) eurot 70 senti ning Osaühingule Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi (konto nr 221022193143) kautsjon 1514 (üks tuhat viissada neliteist) eurot 71 senti, mille Olle Reinholm tasus 13. juunil 2012.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 21. jaanuaril 2010 Harju Maakohtule hagi Enn Sarna (kostja I), Jüri Aigro (kostja II) ja Olle Reinholmi (kostja III) vastu, paludes mõista igaühelt neist välja 2 370 000 krooni (151 470 eurot 61 senti). Hageja väitel sõlmis ta 4. augustil 2006 Osaühinguga Nevilar (põhivõlgnik) laenulepingu 30 830 000 krooni kohta. 14. septembri 2007. a kokkuleppega suurendati laenusummat 2 532 000 krooni võrra ja lepiti kokku laenu tagastamine 4. augustiks 2008. Hageja sõlmis
14.septembril 2007 kostjatega ka käenduslepingud, millega iga kostja tagas hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu 2 370 000 krooni ulatuses. 21. juulil 2008 ütles hageja laenulepingu võlgnevuse tõttu üles ja nõudis raha maksmist hiljemalt 28. juulil 2008. 22. detsembril 2008 kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. Pankroti väljakuulutamise seisuga on laenulepingust tulenev võlgnevus 24 452 142 krooni 88 senti, millest laenu põhiosa võlgnevus on 22 583 316 krooni 79 senti, intressivõlgnevus 254 283 krooni 40 senti ja viivisevõlgnevus 1 614 542 krooni 69 senti.
21.juulil 2007 esitas hageja kostjatele teated laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta ning
5.oktoobril 2009 nõuded võla tasumiseks. Kostjad ei ole võlga tasunud. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt kui käendajatelt võla tasumist. Igalt kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2 370 000 krooni, mis on iga käendaja vastutuse piirmäär. Pooled ei soovinud, et kostjad vastutaksid hageja ees solidaarselt kokku 2 370 000 krooni ulatuses. Selliselt ei oleks hageja nõustunud põhivõlgnikule täiendavat laenu andma ja maksetähtaega pikendama. Lähtudes kostjate I ja III poolt põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõuetest, mõistsid nad oma kohustusi selliselt, et nad on eraldi kohustatud tasuma hagejale 2 370 000 krooni. Isegi kui kostjad vastutaksid hageja ees solidaarselt kokku vaid 2 370 000 krooni ulatuses, on hageja otsustada, millise käendaja vastu ja kui suure nõude ta esitab. Nõude maksmapanek käendajate vastu ei sõltu nõude tunnustamisest põhivõlgniku pankrotimenetluses. Nõue kostjate vastu on muutunud sissenõutavaks sõltumata põhivõlgniku panditud vara väärtusest. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg-st 5 võib käendaja üksnes kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Pealegi oli hageja kasuks panditud põhivõlgniku vara väärtus nõudest oluliselt väiksem. Hageja on teinud endast oleneva võla sissenõudmiseks panditud vara arvel, kuid seda saab müüa üksnes pankrotihaldur. Käendaja vastutuse seisukohalt ei ole tähtsust, milliseid samme on võlausaldaja astunud võlgnevuse sissenõudmiseks teistelt käendajatelt. VÕS § 139 lg 1 ei ole kohustuse täitmise
nõudele kohaldatav, kahju hüvitamise nõuet hageja vastu ei ole esitatud. Lepingulise suhte puhul ei saa taotleda kahjuhüvitise vähendamist asjaolude alusel, mis olid olemas juba enne lepingu sõlmimist. Oluline ei ole, kas hageja tegi enne laenulepingu sõlmimist nõuetekohase laenuanalüüsi.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Kostja II palus täiendavalt, et kui kohus leiab, et hagi on tema vastu sissenõutavaks muutunud, jätta hagi rahuldamata osas, milles see ületab kostjate solidaarse vastutuse ülempiiri 2 370 000 krooni. Kostjate väitel on hageja nõue tagatud 38 000 000 krooni suuruse hüpoteegiga, mistõttu ei ole see muutunud sissenõutavaks tulenevalt käenduslepingu p-st 4.7, kuna hageja ei ole tõendanud, et tagatisvara väärtus on väiksem nõudest põhivõlgniku vastu. Kostjate vastutust tuleb vähendada VÕS § 139 lg 1 ja § 145 lg 5 alusel. Kostjad eeldasid käenduse andmisel, et hageja on teinud nõuetekohase laenuanalüüsi ja on veendunud põhivõlgniku suutlikkuses laenulepingut täita. Tuleb tuvastada, milliseid samme on hageja astunud väidetava võlgnevuse sissenõudmiseks teistelt käendajatelt või panditud vara arvel või kas tagatisvara ei ole müüdud liiga odavalt. Hageja nõude rahuldamise välistab põhivõlgniku pankrotimenetluses esitatud nõude vaidlustamine. Kostjad on VÕS § 150 tähenduses kaaskäendajad ega vastuta kokku 2 370 000 krooni ületavas osas. Lisaks ei tunnustanud kostja II põhivõlgniku vastu esitatud nõude suurust, eelkõige viivisenõuet. Kostjad I ja III aga leidsid, et ei ole saanud teadet laenulepingu erakorralise ülesütlemise ega võlgnevuse tasumise kohta, millega neilt võeti võimalus vältida kohtumenetlust, mida tuleks arvestada menetluskulude jaotamisel.
3.Harju Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2011. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis igalt kostjalt hageja kasuks välja 50 490 eurot 20 senti (790 000 krooni). Hageja menetluskuludest jättis maakohus 2/3 tema enda kanda ja 1/3 kostjate kanda võrdsetes osades. Iga kostja menetluskuludest jättis maakohus 1/3 tema enda kanda ja 2/3 hageja kanda. Maakohtu otsuse järgi tuleb käenduslepinguid tõlgendada selliselt, et käendajad võtsid kohustuse tagada kõiki laenulepingust ja selle lisakokkuleppest tekkivaid ja tekkida võivaid hageja nõudeid põhivõlgniku vastu, mitte ei taganud üksnes lisakokkuleppest tulenevaid nõudeid. Kostjad vastutavad käendajatena hageja ees põhivõlgnikuga solidaarselt. Hagejal oli käenduslepingute p 4.7 järgi õigus esitada hagi kostjate kui käendajate vastu sõltumata sellest, kas põhivõlgnikul on vara hageja nõude rahuldamiseks ja kas seda oleks võimalik rahuldada pandieseme arvel. VÕS § 149 lg-st 5 tulenevalt ei saa kostjad põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu nõuda, et hageja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude ulatuse ja tunnustamise kohta ei mõjuta käendajat. Hageja on lepingud üles öelnud kooskõlas lepinguga ja nõuded kostjate vastu on muutunud sissenõutavaks. Isegi kui lugeda, et kostjad I ja III ei saanud lepingu ülesütlemise teateid ja nõudeid kätte, on võimalikuks ülesütlemise hilisemaks toimumise ajaks nii täitemenetlus kui ka pankrotimenetlus. Arusaamatu on kostjate etteheide hagejale, et hageja ei ole selgitanud, mida ta on teinud väidetava võla väljamõistmiseks teistelt käendajatelt. Hageja esitas kostjate vastu ühise hagiavalduse ja kostjad pidid aru saama, et hageja esitas kõigi käendajate vastu sama suure nõude. Kuna käenduslepingutes on määratud vastutuse piirmäär, tuleb VÕS § 150 tõlgendada selliselt, et
käendajad käendavad sama kohustust solidaarselt. Seega vastutavad kostjad hageja ees kokku 2 370 000 krooni ulatuses. Kuna hageja ei ole kostjate vastu esitanud solidaarset nõuet, saab igalt kostjalt VÕS § 150 alusel välja mõista 790 000 krooni (2 370 000 : 3) ehk 50 490 eurot 20 senti.
4.Apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus uue otsusega hagi täielikult rahuldada ja mõista igalt kostjalt välja hageja kasuks 151 470 eurot 60 senti. Menetluskulud palus hageja jätta võrdsetes osades kostjate kanda. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. aprilli 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis igalt kostjalt hageja kasuks välja 50 490 eurot 20 senti, ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 151 470 eurot 60 senti. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jättis ringkonnakohus 2/3 hageja ja 1/3 kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi tuvastas maakohus õigesti poolte lepingulise suhte ja selle asjaolud. Kõigi käendajate vastutus on VÕS § 150 alusel piiratud 151 470 euro 60 sendiga (2 370 000 krooniga). Kuna käenduslepingud on lepingu olulistes tingimustes, sh vastutuse piirmäära osas samad, tuleb VÕS § 150 tõlgendada selliselt, et käendajad käendavad sama kohustust solidaarselt. Seega vastutavad kostjad hageja ees kokku käenduslepingus sätestatud piirmäära ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustunud aga maakohtuga osavastutuse kohaldamise osas. VÕS § 150 järgi ei vähene kostjate vastutus hageja ees hagi ühisel esitamisel kostjate vastu igale kostjale langeva osa väärtuseni. Hageja palus igalt kostjalt välja mõista 2 370 000 krooni, s.o kokku 7 110 000 krooni. Mõistes kolmelt kostjalt solidaarselt välja 2 370 000 krooni, rahuldab kohus hageja nõude osaliselt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused nii hageja kui ka kostjad II ja III. Hageja palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad II ja III palusid tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse, ning jätta jõusse maakohtu otsus.
7.Hageja väitel rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, väljudes apellatsioonkaebuse piiridest. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega mõisteti igalt kostjalt hageja kasuks välja 50 490 eurot 20 senti, ja selles osas oli maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjate vastutus hageja ees on piiratud 2 370 000 krooniga. Tähelepanuta jäeti hageja väide, et käenduslepingute eesmärk oli võimaldada hagejal esitada nõue iga kostja vastu tema vastutuse piirmäära ulatuses, samuti jäeti analüüsimata asjaolud ja tõendid, millel see väide rajanes. Ringkonnakohus on jätnud sisuliselt tuvastamata poolte tahte käenduslepingute sõlmimisel. Kohtud kohaldasid VÕS § 150 valesti ja ringkonnakohus ei ole hinnanud ka hageja apellatsioonkaebuse
sellekohaseid väiteid. Kui mitu käendajat käendavad rahalist kohustust, tuleb lähtuda sellest, et käendajad tagavad sama kohustuse erinevate osade täitmist. Kohtute käsitlus VÕS § 150 kohta piirab põhjendamatult lepinguvabadust.
8.Ka kostjate II ja III väitel ületas ringkonnakohus otsuse tegemisel hageja nõuete piire ning väljus apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt solidaarselt raha välja vaatamata sellele, et hageja taotles igalt kostjalt eraldi raha väljamõistmist. Ringkonnakohus käsitles hageja nõudeid vääralt ühe nõudena ja kohaldas vääralt VÕS § 65 lg-t 1.
9.Kostjad I ja III nõustusid kostja II kassatsioonkaebusega ja kostja II ka kostja III kassatsioonkaebusega ning nad palusid need kaebused rahuldada. Samuti nõustusid kostjad osaliselt hageja kassatsioonkaebusega ja palusid see rahuldada osas, milles hageja vaidlustas maakohtu otsuse tühistamise 50 490 euro 20 sendi väljamõistmise osas igalt kostjalt eraldiseisvalt. Muus osas vaidlesid kostjad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.
10.Hageja ei ole kostjate II ja III kassatsioonkaebustele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse tervikuna, kostjate II ja III kassatsioonkaebused osaliselt.
12.Kolleegium käsitleb esmalt VÕS § 150 tõlgendamist (I), seejärel aga nõude ja kaebuse piire apellatsiooniastmes (II) ning muid asja lahendamisel ilmnenud küsimusi (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium asja hinda ja teeb menetluslikud otsused (IV). I
13.Pooled ei vaidle, et hageja sõlmis iga kostjaga käenduslepingu, mille järgi igaüks neist käendas põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi kuni 2 370 000 krooni ulatuses. Hageja väitel tähendab see, et ta saab nõuda selle raha maksmist igalt kostjalt eraldi, st kokku saab ta nõuda 7 110 000 krooni maksmist. Kostjate arvates tähendab see aga, et nad vastutavad põhivõlgniku kohustuste eest solidaarselt 2 370 000 krooni ulatuses. Kohtud on vaidluses nõustunud kostjatega, järeldades VÕS §-st 150, et mitme käendaja puhul ei ole osavastutus võimalik. Kolleegium sellega ei nõustu.
14.Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb kolleegiumi arvates ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad VÕS § 145 lg 2 järgi põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu VÕS § 152 lg 1 esimese lause järgi
rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral VÕS § 69 lg-te 5 ja 7 alusel tagasinõue kaaskäendajate vastu. Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on VÕS § 142 lg 3 järgi rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust.
15.Kui ühe või mitme kaaskäendaja vastutuse piirsumma on tagatavast võlast väiksem, ei saa üheltki neist nõuda raha piirsummat ületavas osas. Sama kohustust taganud kaaskäendajad vastutavad piirsumma ulatuses solidaarselt, erinevate piirsummade puhul vastutavad nad solidaarselt kattuvas osas. Piirsummaga kohustust käendanud käendaja tagab vähemalt eelduslikult kohustust n-ö igakordses seisus, st ta ei saa nt väita, et kohustuse osaliselt täitmisel on seda täidetud just tema tagatud osas. Piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas.
16.Kolleegiumi arvates ei välista VÕS § 150 käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Vastasel juhul oleks kogu kohustust võimalik tagada üksnes siis, kui kõik käendajad tagaksid kohustust täies ulatuses solidaarselt ja vastutuse piirsummat seetõttu suurendataks. See oleks aga käendajatele kahjulikum, kuna paneks neile tagasinõude osas ka kaaskäendajate maksejõuetuse riski.
17.Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
18.Kohtud on lahendanud asja, lähtudes eeldusest, et VÕS § 150 välistab käendajate osavastutuse kokkuleppe, ja seetõttu jätnud sisuliselt tähelepanuta hageja vastavasisulised väited ning neid kinnitavad asjaolud ja tõendid. Kolleegiumi arvates ei ole aga osavastutuse kokkulepe välistatud, mistõttu on hageja esitatu jäetud ekslikult hindamata.
Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja läbivaatamisel tuleb hageja väiteid hinnata ja selgeks teha, kas kostjatega sõlmiti käenduslepingud osavastutuse põhimõttel. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse. II
19.Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste täitmist nii kõigilt korraga kui ka igaühelt eraldi. Seega on tal võimalik ka hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Nii on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab TsMS § 457 lg 1 järgi tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Põhimõtteliselt võib võlausaldaja esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Sel juhul tuleks otsuse selguse huvides märkida otsuse resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel.
20.Hageja palus hagis mõista igalt kostjalt enda kasuks välja 2 370 000 krooni (151 470 eurot 61 senti). Kolleegiumi arvates ei väljunud ringkonnakohus haginõude piiridest, kui ta mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 151 470 eurot 60 senti solidaarselt. Hageja taotletud kohtuotsuse resolutsiooni järgi tulnuks igalt kostjalt mõista tema kasuks eraldi välja 2 370 000 krooni, seega soovis ta saada kostjatelt kokku 7 110 000 krooni osavastutuse põhimõttel võrdsete osadena. Mõistes igalt kostjalt välja hageja taotletud rahasumma, kuid mitte osavastutuse põhimõttel, rahuldas ringkonnakohus hagi kõigi kostjate suhtes osaliselt, jättes kostjatele võimaluse üksteise vastu tagasinõude esitamiseks. Ringkonnakohus lähtus seejuures kostjate endi menetluse kestel läbivalt (sh hageja apellatsioon- ja kassatsioonkaebusele vastates) esitatud seisukohast, et nad vastutavad kaaskäendajatena VÕS § 150 alusel (seega solidaarselt) 2 370 000 krooni ulatuses (vt nt II kd, tl 30, 40). Kohtul ei ole alust hakata vastava nõudeta ette otsustama solidaarvõlgnike sisesuhte üle ja määrama sellest tulenevaid osasid, nagu sisuliselt tegi maakohus. See on solidaarvõlgnike omavahelise võimaliku vaidluse küsimus (vt VÕS § 69).
21.Kolleegiumi arvates ei rikkunud ringkonnakohus ka TsMS § 651 lg-t 1 ega väljunud maakohtu otsuse resolutsiooni muutes apellatsioonkaebuse piirest. Hageja palus apellatsioonkaebuses mõista
igalt kostjalt välja hagis nõutud raha tervikuna, st ta soovis apellatsioonkaebuses kostjatelt väljanõutava raha suurendamist. Kuigi ringkonnakohus maakohtuga võrreldes kostjatelt kokku välja mõistetud rahasummat ei suurendanud, andis ta hagejale täitedokumendi kõigi kostjate vastu solidaarselt. Seega muutis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni hagejale soodsamaks. Kostjate solidaarne vastutus vastas mh kostjate endi poolt menetluses läbivalt esitatud seisukohtadele nende vastutuse kohta hageja ees ega saanud neile hageja apellatsioonkaebust arvestades tulla üllatusena. Ringkonnakohus on pooltega esitatud nõude solidaarse rahuldamise võimalust ka arutanud (II kd, tl 52 pöördel). Formaalselt eksis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni vaidlustamata osas tühistades TsMS § 456 lg 4 vastu (vt ka nt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14; 17. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-10, p 12), mille järgi jõustub kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral kohtuotsus vaidlustamata osas. Sisuliselt ringkonnakohus seda siiski ei teinud, kuna tegelikult jäid kostjad nii pärast maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsust kohustatuks maksma hagejale sama suure rahasumma, ringkonnakohus üksnes suurendas hageja apellatsioonkaebuse alusel kostjate vastutust.
22.Eelneva pinnalt ei annaks kassatsioonkaebuste väited menetlusnormide rikkumise kohta alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse tervikuna siiski hageja kassatsioonkaebuse alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu (vt otsuse p 18), saab ka ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osaliselt vaidlustavad kostjate II ja III kassatsioonkaebused lugeda osaliselt rahuldatuks. Kolleegium märgib, et kuna kostja I kassatsioonkaebust ei esitanud, siis ainuüksi kaaskostjate kassatsioonkaebuste alusel ei oleks alust tema suhtes ringkonnakohtu otsust tühistada. Ka solidaarvõlgnikena saavad kostjad vaidlustada kohtuotsust üksnes neid puudutavas osas. Tegemist ei ole vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 ja § 680 lg 2 kolmanda lause mõttes, kellest ühe kaebuse esitamisel loetakse kaaskaevanuks ka teised (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 18). III
23.Kolleegium märgib, et maakohus ei vastanud kostjate väitele, et nende vastutust tuleb vähendada, kuna hageja ei ole tõendanud, et tegi laenu andmisel põhivõlgnikule nõuetekohase riskianalüüsi ja oli veendunud tema võimes leping täita. Kuna kostjad maakohtu otsust aga ei vaidlustanud, on nad minetanud ka võimaluse sellele vastuväitele edasises menetluses tugineda.
24.Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides siiski vajalikuks märkida, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama
erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
25.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.
26.VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).
27.Maakohus käsitles ekslikult kostjate väidet, et kostjad käendasid üksnes laenulepingu lisakokkuleppest tulenevaid kohustusi (vt maakohtu otsuse p-d 56 ja 57). Maakohtu otsuses refereeritud kostjate seisukohtades ei ole sellist väidet esile toodud ja kostjad ei ole toimikust nähtuvalt maakohtus eelmenetluses sellist väidet ka esitanud. Sellise väite esitas kostja III hilinenult esimest korda alles maakohtu 20. septembri 2011. a asja lahendamise kohtuistungil (I kd, tl 242 pöördel). Asja uuel lahendamisel ei ole sellel siiski tähendust, kuna kostjad ei ole maakohtu otsust vaidlustanud.
28.Kuigi maakohus lähtus põhjendamatult kostja III kohtuistungil esitatud hilinenud vastuväitest (vt otsuse p 27), ei võtnud ta samal kohtuistungil vastu hageja täiendavaid tõendeid selle kohta, et hageja nõue on põhivõlgniku pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga tunnustatud ja et pandieseme müügist laekus põhivõlgniku pankrotimenetluses 981 998 eurot 77 senti, millest saab hageja nõude rahuldada maksimaalselt 818 332 euro 30 sendi ulatuses (vt I kd, tl 230-236, 241 pöördel). Samas oli esitatu järgi tegemist menetluse kestel oluliselt muutunud vaidlusaluste asjaoludega, mille kohta tõendeid esitati, mis juhul võinuks kohus kaaluda TsMS § 331 lg 1 järgi nende mõjuval põhjusel vastuvõtmist. Tagastades küll tõendid, ei võtnud maakohus selget seisukohta, kas hageja võib hilinenult esitatud uutele asjaoludele tugineda. Nimelt ei ole koos tõenditega tagastatud hageja menetlusdokumenti, milles ta neile asjaoludele tugines ja millega koos tõendid esitas (vt I kd, tl 230-236). Samas ei nähtu maakohtu otsusest ka seda, et ta oleks neist asjaoludest lähtunud. Segaduse vältimiseks pidanuks maakohus hiljemalt kohtuistungil võtma selge seisukoha ka uutele asjaoludele tuginemise lubatavuse kohta.
29.Kolleegium märgib lisaks, et põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41) ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). Samuti ei mõjuta võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude aegumist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p-d 11 ja 12). IV
30.Kolleegiumi arvates on kohtud vääralt määranud asja hinna.
31.Hageja nõuab igalt kostjalt enda kasuks 2 370 000 krooni (151 470 euro 61 sendi) väljamõistmist. Nõudes raha väljamõistmist igalt kostjalt eraldi, esitas hageja ühes hagiavalduses seega tegelikult kolm hagi kolme erineva kostja vastu, millel igaühel on oma hagihind ja millelt igaühelt tuleb tasuda riigilõivu (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 49). Selliseid haginõudeid hinna määramisel TsMS § 134 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei liideta. Seega ei olnud asja hind maakohtus mitte maakohtu otsuses märgitud 7 110 000 krooni (454 411 eurot 82 senti), vaid iga kostja vastu esitatud hagi hind oli 2 370 000 krooni (151 470 eurot 61 senti). Kolleegium muudab TsMS § 137 lg 11 alusel vastavalt asja hinda maakohtus.
32.Hageja eraldi nõuetest erinevate kostjate vastu tuleb TsMS § 137 lg 1 järgi lähtuda ka asja hinna määramisel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1116-10, p 51). Hageja vaidlustas apellatsioonimenetluses maakohtu otsust osas, milles tema nõue iga kostja vastu jäeti rahuldamata, st iga kostja suhtes 1 580 000 krooni (100 980 euro 40 sendi) osas, mis ongi asja hinnaks apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus on ekslikult märkinud asja hinnaks apellatsiooniastmes 454 411 eurot 80 senti.
Kassatsioonimenetluses on hageja kassatsioonkaebuse hind sama nagu apellatsiooniastmes, st see on iga kostja suhtes 1 580 000 krooni (100 980 eurot 40 senti). Samasugune on nii kostja II kui ka kostja III kassatsioonkaebuse hind. Kolleegium märgib, et ühise kassatsioonkaebuse esitamisel oleks ringkonnakohtu kohaldatud solidaarvastutuse tõttu olnud kostjate kaebuse ühiseks hinnaks TsMS § 137 lg 3 järgi 100 980 eurot 40 senti (1 580 000 krooni).
33.Erinevus hinnas sõltuvalt nõuete liitmisest ei ole üksnes tehnilist laadi. Riigilõivu arvestamisel on riigilõivuseaduse lisas 1 lõivusummad regressiivsed, st suurema hinna eest tuleb maksta proportsionaalselt vähem lõivu. Kehtiva riigilõivuseaduse (mis hagi esitamise aega arvestades ei kohaldu) järgi tuleks hagilt hinnaga 454 411 eurot 82 senti tasuda lõivu 3200 eurot, igalt nõudelt eraldi hinnaga 151 470 eurot 61 senti aga 1600 eurot, st kolmelt nõudelt kokku 4800 eurot. N-ö ühise hinnaga hagi esitamisel on tõenäoliselt makstud ka vähem riigilõivu.
34.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel. Kolleegium märgib, et hageja erinevaid nõudeid eri kostjate vastu tuleb arvestada ka menetluskulude jaotamisel ning nt hagi rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte aga nt solidaarselt (vt ka TsMS § 163 lg 1 ja § 165). Ringkonnakohus menetluskulude jagamisel sellest erinevalt maakohtust ei lähtunud ning märkis umbmääraselt, et menetluskulud jäävad „1/3 ulatuses kostjate kanda" (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12008, p 16). Esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt tuleb lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.
35.Kuna hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse tervikuna ning kostjate II ja III kassatsioonkaebused osaliselt, tuleb tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Henn Jõks, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.