2-12-34985/13 - Võlaõigus - Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud) - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaj

palus viivise määraks pidada VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määra ja viivis välja mõista protsendina alates hagi esitamisest. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud 06.07.2009 kanalisatsiooniteenuse osutamise leping alates 01.06.2009. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustub hageja tasuma kanalisatsiooniteenuste eest tariifide järgi, mille reguleerimise korra kehtestab Vasalemma Vallavolikogu ja kehtestab Vasalemma Vallavalitsus. Lepingu p 4.3 järgi loetaks reo- ja sademevee koguseks arvestite alusel mõõdetud tarbevee kogus, millele liidetakse arvestuslik sademevee kogus. P 4.2 järgi on arvestuslik sademevee kogus 3000 m3. Kui kontrolli tulemusena selgub reo- ja sademevees sisalduva reostuse piirväärtuse ületamine, kohustub hageja tasuma ülenormatiivse reostuse tasu p 3.4 järgi. Lepingus aga p 3.4 puudub. Lepingu sõlmimisest kuni käesoleva ajani ei ole kostja kehtiva ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniseaduse (ÜVVKS) § 14’ ja 142 nõuete kohaselt veeteenuse hinda kehtestanud (puudub Konkurentsiameti kooskõlastus), mistõttu tuleb veeteenuse hinna määramisel lähtuda 31.10.2010 kehtinud hinnapiirangutest (ÜVVKS § 16 lg 6). Lepingu sõlmimise ajal kehtis Vasalemma Vallavalitsuse 18.12.2007 määrus nr 2 (edaspidi Hinnamäärus I) ja alates 22.06.2010 Vasalemma Vallavalitsuse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad (edaspidi Hinnamäärus II). Kumbki määrus ei sisaldanud tasu sademevee ärajuhtimise eest ega ülenormatiivse reostuse tasu. Kuigi viidatud hinnamäärused ei andnud kostjale õigust nõuda tasu sademevee ärajuhtimise eest, on kostja alates 30.06.2009 hagejalt läbivalt vastavat tasu nõudnud. Hageja on arved tasunud, lisaks 30.06.2009 ülenormatiivse reostuse tasu. Hageja vaidlustas 26.06.2012 kostja arve nr 120465. 31.07.2012 kreeditarvetega krediteeris kostja sademevee ärajuhtimise ja reovee ärajuhtimise teenuse tasu ning esitas uued arved tasu kanalisatsiooniteenuse osutamise eest teenuste liiki ja määra diferentseerimata. Hageja leiab, et kostja on teenuse formaalselt ümber nimetanud ning seda teha ei saa. Hageja nõuab kostjalt tagasi alusetult saadu 180 184,04 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Lepingu alusel on kostja alates 01.06.2009 osutanud hagejale reoja sademevee ärajuhtimise teenust väljastatud arvetel märgitud tasemel ja mahus. Pooltevahelise praktika tulemusel kujuneb saastegrupi tase kas kokkuleppel (lepingu p 2.5, 2.6) või reovee proovi analüüsist selgunud saastenäitajate alusel. Hageja esitas igakuiselt telefoni teel kostjale veemõõtja näidud, mille alusel kostja arvutas võetud vee koguseid ja mille järgi arvutati reoveekogust (p 4.1). Sademevee arvestuslik kogus oli kokku lepitud 3000m3. Hageja kasutab kinnistul ühisvoolset kanalisatsiooni, s.o nii reovesi kui sademevesi juhitakse hageja liitumispunktis ühiskanalisatsiooni läbi ühe toru. Seetõttu on tegemist reostunud sademeveega ehk reoveega. Seetõttu ja arvestades, et Vasalemma Vallavalitsus ei kehtestanud eraldi hinda sademevee ärajuhtimise eest, lähtus kostja reovee ärajuhtimise tariifidest. Kuna hageja kinnistu on teistest kinnistutest eemalseisev ning kinnistusiseselt suubub sademevesi kinnistul paiknevasse ühisvoolsesse kanalisatsiooni, on selgelt tuvastatav sademevee ärajuhtimine kostja poolt. Kostjal on õigus nõuda ka ülenormatiivse reostuse tasu, kuna ÜVVKS § 14 lg 3’ näeb ette, et selle tasu võib kehtestada kohalik omavalitsus ning Vasalemma Vallavolikogu on seda teinud 30.10.2007 määruses nr 11. See tasu ei sisaldu Hinnamäärustes.

Kohtu põhjendused Pooled on 06.07.2009 sõlminud kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu, mille esemeks oli Rummu asulas Haapsalu mnt 11 asuvalt kinnistult reo- ja sademevee ärajuhtimine üldkanalisatsiooni (I kd, t lk 20-27, 167). Lepingu sõlmimise faktis vaidlus puudub ja kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks. Kostja on hagejale esitanud teenuse eest arveid. Perioodil 30.06.2009-30.12.2010 esitatud arved kajastasid reovee ärajuhtimist, ülenormatiivse reostuse tasu ja vee tarbimist (I kd, t lk 32-50), v.a 31.03.2010 ja 31.11.2010 arved, kus puudus reostuse tasu. Perioodil 31.01.201131.05.2012 esitatud arved kajastasid lisaks sadevee ärajuhtimist (I kd, t lk 51-67) v.a 31.01.2011, 31.03.2012, 30.04.2012 arved, mis ei sisaldanud ülenormatiivse reostuse tasu ja 31.07.2011 arve mis sisaldas lisaks heitvee analüüse. Hageja on arved tasunud (I kd, t lk 6878). 26.06.2012 on hageja vaidlustanud kostja 31.05.2012 arve nr 120465 sadevee osas (I kd, t lk 91-92). 31.07.2012 on kostja teinud kreeditarve nr 120783 summas – 6 774,98 eurot sadevee ja reovee ärajuhtimise osas jaanuaris 2011 (I kd, t lk 94) ja esitanud arve nr 120784 summas 6 774,98 eurot kanalisatsiooniteenuse jaanuar 2011 Haapsalu mnt 11 eest (I kd, t lk 95). 16.08.2012 on hageja esitanud kostjale nõudekirja 180 184,04 euro tagastamiseks (I kd, t lk 96-103), millele kostja on 12.03.2012 eitavalt vastanud (I kd, t lk 104-109) Ka nende eeltoodud asjaolude üle vaidlus puudub ja kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Poolte vahel puudub vaidlus faktilistes asjaoludes. Pooltevahelise vaidluse objektiks on õiguslik küsimus kas kostjal oli sademevee ja ülenormatiivse reostuse tasu küsimise õigus (II kd, t lk 62). Kohus annab järgmise õigusliku hinnangu. Poolte vahel on sõlmitud leping kanalisatsiooniteenuse osutamiseks Ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg 3 tähenduses. Lepingus on pooled kokku leppinud, et reo- ja sademevee ärajuhtimine on tasuline teenus, mille eest kohustub hageja tasuma tariifide järgi, mille reguleerimise korra kinnitab Vasalemma Vallavolikogu ning kehtestab Vasalemma Valitsus. Probleemiks on see, et Vasalemma Vallavolikogu ega Vasalemma Valitsus ei ole kehtestanud tariife sademevee ärajuhtimise ega ülenormatiivse reostuse eest. Faktiline olukord asjassepuutuvate haldusaktidega on järgmine. Vasalemma Vallavalitsus on 18.12.2007 kehtestanud määruse nr 2 veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste hinnad (Rummu) (I kd, t lk 28-29, edaspidi Hinnamäärus I). Uued veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinnad (Rummu) on Vasalemma Vallavalitsus kehtestanud 22.06.2010 määrusega nr 2 (I kd, t lk 3031, edaspidi Hinnamäärus II). Kumbki hinnamäärus ei sätestanud tasu sademevee ärajuhtimise ega ülenormatiivse reostuse eest. Määrustes on märgitud, et veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind moodustub abonenttasust, tasust võetud vee eest ja tasust reovee ärajuhtimise eest. Sama on kinnitanud ka Vasalemma Vallavalitsus oma 15.10.2012 kirjaga nr 9-3/1428-1 (II kd, t lk 87-88).

Antud temaatika juurde on esitatud ka Konkurentsiameti seisukohad. Konkurentsiamet on 20.06.2012 teinud kostjale ettekirjutuse õigusvastase tegevuse lõpetamiseks ning viima veeteenuse hind vastavusse seaduses sätestatud nõuetega (I kd, t lk 84-90). Kostja vaie jäi Konkurentsiameti 31.08.2012 vaideotsusega rahuldamata (II kd, t lk 78-82). 27.09.2012 tunnitas Konkurentsiamet 20.06.2012 ettekirjutuse kehtetuks (I kd, t lk 186-195). Hageja esitas selle otsuse tühistamiseks Tallinna Halduskohtule 22.10.2012 kaebuse (II kd, t lk 1144). Need ja ülejäänud Konkurentsiameti seisukohad (I kd, t lk 79-83) ei ole aga kohtule antud vaidluses siduvad. Kohus nõustub hagejaga, et Vasalemma Vallavolikogu ega Vasalemma Valitsus ei ole kehtestanud tariife sademevee ärajuhtimise ega ülenormatiivse reostuse eest. Viimane järeldus tähendab aga seda, et kostjal ei ole õigust nende teenuste eest hagejalt raha nõuda. Esiteks olid pooled lepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et kanalisatsiooniteenuste eest tasutakse tariifide järgi, mille kinnitab Vasalemma Vallavolikogu ja kehtestab Vasalemma Vallavalitsus. Seejuures hõlmas mõiste „kanalisatsiooniteenused“ kogu lepingu eset (p 2). Seega oleks käsitlus tasu maksmise kohustusest ilma viidatud haldusaktideta vastuolus lepingus kokkulepituga. Teiseks kehtis lepingu sõlmimise ajal ÜVVKS § 14 lg 2, mille järgi veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Sama paragrahvi lõige 3‘ võimaldas teenuse hinna reguleerimise korraga kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-113-11 leidnud, et ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne ja sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatavad. Seega saab kostja nõuda hagejalt tasu lepingu ning seaduse piires ning seadusega vastuolus olevad lepingulised kokkulepped on Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühised. Ilma kohaliku omavalitsuse aktideta teenuse eest tasu küsida ei või. Regulatsiooni imperatiivsuse tõttu ei saa tasu küsida ka alternatiivsetel õiguslikel alustel. Nagu kohus on varem tuvastanud puudusid kehtestatud tariifid sademevee ärajuhtimise ja ülenormatiivse reostuse eest. Riigikohus märgib küll oma lahendis seda, et tühine ei ole seadusjärgsest hinnast madalama hinna kokkulepe, kuid käesolevas vaidluses ei ole kostja nõudnud seadusjärgsest hinnast madalamat hinda, vaid raha rohkem kui seadusest tulenev regulatsioon võimaldab. Kostja väidab, et sademevesi on reovesi. Kohus leiab, et see seisukoht ei vasta pooltevahelisele lepingule ega kostja enda varasemale käitumisele. Lepingus on nimelt eristatud reo- ja sademevett (p 2.1, 4.2 jt). Seega ei saa väita, et mõiste „reovesi“ hõlmab lepingulise mõistena ka sademevett. Samuti on kostja oma arvetes eristanud reovett ja sademevett, mis tähendab, et mõlemad pooled, sh kostja said lepingu sõnastusest ühte moodi aru. Samuti eristab ÜVVKS reovett ja sademevett (§ 1 lg 1 jj). Seetõttu ei saa kohus jõuda järeldusele, et reovesi hõlmab antud lepingulises vaidluses ka sademevett. Järeldust, et kostjal ei olnud õigust nõuda tasu sademevee ja ülenormatiivse reostuse eest ei väära ka pooltevaheline pikaajaline praktika. Tava on küll õiguse allikas, kuid TsÜS § 2 lg 2 järgi ei saa tava muuta seadust. ÜVVKS regulatsiooni imperatiivsus tuleneb Riigikohtu ülalviidatud seisukohast. Seaduse imperatiivsuse tõttu ei oma tähendust ka poolte esitatud väited varasemast praktikast, võrdsest kohtlemisest ega diskrimineerimisest. Kohus on seotud hagi piiridega ning annab hinnangu vaid pooltevahelisele lepingulisele suhtele. Varem viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähendust, kuna ei oma vaidluse esemega puutumust. Seega on kohus tuvastanud, et pooled on sõlminud lepingu reo- ja sademevee ärajuhtimiseks, kostja on hagejale teenuse eest arved esitanud ning hageja on need arved tasunud. Kohus on

leidnud, et kostjal puudus õiguslik alus nõuda hagejalt arvetes tasu sademevee ärajuhtimise eest ja ülenormatiivse reostuse tasu. Selle õigusliku aluse puudumise tõttu on hagejal õigus alusetu rikastumise sätete järgi selles osas raha tagasi nõuda. Hageja nõude arvestusele (I kd, t lk 111-115) kostja matemaatilises mõttes vastu vaielnud ei ole. Kohus rahuldab hageja nõue ja mõistab kostjalt välja alusetult saadu 180 184,04 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hageja palub välja mõista seadusjärgne intress VÕS § 94 järgi 3 604,31 eurot ja seadusjärgne viivis seisuga 04.09.2012a 436,04 eurot ja alates 05.09.2012a VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras protsendina alates hagi esitamisest. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on hagejal õigus nõuda viivist. Kostja on hageja nõudele tervikuna vastu vaielnud ning see hõlmab ka vastuväidet viivistele. VÕS § 113 lg 8 ja 162 järgi vähendab kohus viivist ja rahuldab viivisenõude osaliselt. Kohus leiab, et kuni kohtuotsuse tegemiseni on leppetrahvi nõudmine ebamõistlik. Kohus arvestab seda, et pooled on olnud pikka aega lepingulises suhtes, sellest suhtest pikka aega ühte moodi aru saanud ning seda ka heauskselt täitnud, samuti käesoleva vaidluse keerukust (mida näitavad näiteks Konkurentsiameti erinevad seisukohad). Arvestades pooltevahelist praktikat ja vaidluse keerukust ei ole kostjalt õiglane nõuda viivise tasumist enne kui kohus annab antud vaidlusele õigusliku hinnangu. Seetõttu mõistab kohus kostjalt viivise välja käesoleva otsuse tegemise päevast VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning ülejäänud leppetrahvi nõude jätab kohus rahuldamata. Õigusliku aluse viivis protsendina väljamõistmiseks annab Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja põhivõla summas 180 184,04 eurot ja viivise põhivõlalt alates 03.05.2013 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jätab rahuldamata leppetrahvinõude summas 4 040,35 eurot (3 604,31 + 436,04 eurot) ja nõude viivise protsendina väljamõistmiseks alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Nagu märgitud, mõistab kohus viivise välja kohtuotsuse tegemise päevast alates. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud 2% hageja kanda ja 98% kostja kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik