2-12-27749/31 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud 17.07.2012 esitas T T hagi Harju Maakohtusse A A i vastu võla 4921,39 eurot ja viivise saamiseks summas 662,33 eurot alates 01.11.2010 kuni 30.06.2012 ja edasiulatuvalt viivise väljamõistmiseks seadusjärgses määras. OÜ A M , kelle juhatuse liikmeks oli kostja, teostas 2010.a juulist-septembrini hagejale kuuluval Vetkamäe kinnistul metsa raide. Osa metsast omandas OÜ A M , osa omandas suulise ostu-müügilepingu kohaselt A A . Kostja lubas müügihinna 77 000 krooni ehk 4921,39 eurot tasuda kahe kuu jooksul, hiljemalt 01.11.2010. Kostja oma lubadust ei täitnud. 20.11.2010 kirjutas kostja hagejale võlakirja. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole eraisikuna sõlminud hagejaga lepingut ei raieõiguse ega metsamaterjali võõrandamise kohta. Kõik raieõiguse võõrandamise lepingud hagejaga on kostja sõlminud kui OÜ A M seaduslik esindaja. Juhul, kui pooled oleksid sõlminud suulise lepingu kas raieõiguse või metsamaterjali võõrandamise kohta, oleksid pooled pidanud metsaseaduse (MetS) § 37 lg-te 6 või 8 järgi koostama suulise lepingu alusel igal juhul veel täiendavalt kirjaliku akti. MetS § 37 lg 12 kohaselt kohustuvad lepingu osapooled säilitama suulise lepingu alusel vormistatud akti seitse aastat. Hageja eelnimetatud kirjalikku akti lisanud ei ole. 01.08.2010 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping nr 0108 on sõlmitud hageja ja OÜ A M vahel. Nimetatud lepingust nähtuvalt on hageja võõrandanud temale kuulunud kasvava metsa raieõiguse lageraie tegemiseks OÜ-le A M . Lepingul puudub märge selle kohta, et raieõigus oleks võõrandatud ainult osade eraldiste osas. 20.11.2010 võlatunnistuses nimetatud võlgnevus tuleneb poolte vahel väidetavalt sõlmitud suulisest metsa ostumüügilepingust. Arvestades poolte vahel ostu-müügilepingu puudumist, ei ole kostjal tekkinud ka müügihinna tasumise kohustust. Tõendamata on, et müügihinna pidi kostja tasuma 01.11.2010. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohtu 14.12.2012 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja ja OÜ A M , kelle esindajaks oli kostja, vahel sõlmiti 2010.a suvel kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping. Võõrandamise eest kohustus OÜ A M tasuma hagejale 75 000 krooni. 20.11.2010 allkirjastas kostja tõendi,

milles kinnitab, et võlgneb hagejale 77 000 krooni. Mõlemad pooled leiavad, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus leidis, et asjas kohaldub VÕS § 396 lg 2. Deklaratiivse võlatunnistuse korral vabaneb võlatunnistuse andud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas ning VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule. Seega peab kostja tõendama, et temale ei ole hageja metsamaterjali vaidlusaluselt kinnistult müünud. Arvestades asjas esitatud tõendeid, leidis kohus, et kostja on veenvamalt tõendanud seda, et poolte vahel metsamaterjali müügilepingut ei sõlmitud. Eelkõige puudub asjas igasugune otsene tõend ostu-müügilepingu sõlmimise kohta, ka võlatunnistuses puudub viide pooltevahelisele metsamaterjali ostu-müügilepingule. Kostja andis vande all seletuse, mille kohaselt ei ole tema füüsilise isikuna hagejaga metsamaterjali ostu-müügilepingut sõlminud. Hageja ja OÜ A M vahel sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu kohaselt müüdi juriidilisele isikule kasvava metsa lageraie õigus täismahus, mis samuti viitab sellele, et poolte vahel ostu-müügilepingut metsamaterjali müügiks sõlmida ei olnud võimalik. Asjaolu, et metsateatisel on eraldistel olevaks puidu hinnanguliseks mahuks märgitud 690 tm ja raieõiguse võõrandamise lepingul 500 tm, ei ole piisavalt veenev, et tõendada hageja ja kostja vahel sõlmitud metsamaterjali ostu-müügilepingu sõlmimist. MetS § 37 lg 6 järgi sõlmivad raieõiguse võõrandamisel võõrandaja ja omandaja kirjaliku raieõiguse võõrandamise lepingu või vormistavad suulise lepingu sõlmimisel kirjaliku akti, milles märgitakse mh punktis 5 raiega hõlmatava metsa pindala suurus ja hinnanguline maht tihumeetrites. Kuivõrd raiega saadav puidukogus märgitakse lepingusse hinnanguliselt, sest puidu tegelik maht selgub alles pärast raiet, siis ei ole kohtu arvates metsateatis ja raieõiguse leping omavahel vastuolus. Asjas puuduvad veenvad tõendid, et pooled on puidumaterjali ostu-müügilepingu sõlminud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kohus tuvastas õigesti, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul vabaneb võlatunnistuse andnud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest juhul, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas. Käesolevas asjas peab kostja tõendama, et temale hageja metsamaterjali vaidlusaluselt kinnistult ei müünud. Samas on kohus tõendamiskoormise sisuliselt jätnud hagejale. Kostja on ainsa omapoolse tõendina vande all antud seletuses eitanud metsamaterjali ostu ja kohus on pidanud seda küllaldaseks tõendiks. Sellisel tõendite hindamisel on kostjal võimalik vande all antud seletusega vabaneda igasugusest kohustusest. Kostja kinnitas võlatunnistuses, et võlgneb hagejale 77 000 krooni. Hageja ning OÜ A M vahel sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu kohaselt võõrandati 500 tm metsa. Kuna 10.10.2012 istungil kinnitasid nii kostja kui ka tema esindaja, et osaühing omandas teatise kohaselt 100% metsa, siis esitas kostja täiendavalt kohtule kaks kirjalikku tõendit, s.o metsateatise, mille kohaselt oli eraldiste 6,7 raiemahuks 690 tm, ja metsakorralduskava väljavõtte, mille kohaselt samade eraldiste puidu tagavara maht oli 774 tm. Kohus jättis hindamata metsakorralduskava väljavõtte. Kohus arvas, et asjaolu, et metsateatisel on puidu hinnanguliseks mahuks 690 tm ja lepingul 500 tm, ei ole piisavalt veenev, et tõendada hageja ja kostja vahel metsamaterjali ostu-müügilepingu sõlmimist. Kostja pidas seda asjaolu nii tähtsaks, et 22.11.2012 istungil antud seletuses rääkis ta kinnistul enne raiet olnud paljudest kändudest. Kohus pidi andma hinnangu, mis sai 190 tm-st metsast.

Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata. Kohus on jätnud hindamata hageja esitatud kõige tähtsama tõendi, võlatunnistuse. Kohus ei ole andnud hinnangut, mille kohta kostja siis võlatunnistuse välja andis. Kui kohus leidis, et võlatunnistus ei kinnita kostja võlgnevust hagejale, siis ta peab tuvastama, mida ta kinnitab. Kohus pole hinnanud kostja seletuse tõepärasust võlatunnistuse kohta. Otsusest ei ilmne, kas kohus pidas tõepäraseks, et vähemalt kümneaastase staažiga ettevõtja kirjutas füüsilise isikuna võlatunnituse, saamata aru, mis kohustusi selline võlatunnistus kaasa toob. Kostja seletuse usaldusväärsust kahandab ka see, et kostja on pidevalt oma seisukohti muutnud. Esimestes vastustes hagile ei räägi kostja midagi võlatunnistusest. Alles esimesel istungil vastates hageja esindaja küsimustele, kinnitab kostja võlatunnistuse olemasolu ja annab mingi seletuse selle tekkimise kohta. Kui selgub, et OÜ-le A M on müüdud ainult 500 tm metsa, hakkab kostja rääkima metsas olnud kändudest. Seda, et kostja oma vande all antud seletuses lihtsalt valetab, tõendab ka see, et kostja ei taha millegipärast tunnistada asjaolu, et ta kirjutas võlakirja hageja juures haiglas. Kostja eitas otsesõnu seda asjaolu. Sellega seoses soovib apellant esitada täiendava kirjaliku tõendi, et hageja oli 20.11.2010 haiglas. Kohus oli tõendite vastuvõtmisel järjekindlusetu. 10.10.2012 istungil keeldus kohus rahuldamast kostja taotlust kostja ülekuulamiseks vande all põhjendusega, et kui pooli üle kuulata, siis mõlemad pooled. 22.11.2012 istungil kohus rahuldas kostja taotluse tema vande all ülekuulamiseks, kuigi hagejat ei olnud istungil. Seetõttu taotleb hageja enda ülekuulamist ringkonnakohtu istungil vande all. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Apellatsioonimenetluses on võimalik teha uus otsus ilma hagejat vande all üle kuulamata. Vaidlus puudub selles, et kostja andis hagejale 22.11.2010 võlatunnituse, milles kinnitas, et on hagejale võlgu 77 000 krooni. Maakohus tuvastas, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, millist seisukohta ei ole ka vaidlustatud. VÕS § 30 lg 1 järgi deklaratiivse võlatunnistuse korral oli kostja kohustuseks tõendada, et võlatunnistuses olevat kohustust tal ei ole. Vastuväidet esitades oli kostja kohustuseks tõendada, kas ta andis võlatunnistuse seadusliku esindajana või füüsilise isikuna. Võlatunnituses puudub igasugune viide, et tegemist on OÜ A M poolt antud võlatunnistusega. Tõendis, mis on hinnatav võlatunnistusena, kinnitas kostja, et tema võlgneb hagejale 77 000 krooni. Maakohus, jättes hagi rahuldamata, asus seisukohale, et kostja kohustuseks oli tõendada, et hageja ei müünud temale metsamaterjali vaidlusaluselt kinnistult ning et kostja tõendas veenvamalt, et poolte vahel ei olnud metsamaterjali ostu-müügilepingut. Apellandi seisukoht on põhjendatud, et maakohus ei ole selgitanud välja, millist võlga pidasid pooled silmas 22.11.2010 võlatunnistuses ning ei ole sisuliselt eelnimetatud dokumentaalsele tõendile hinnangut andnud, millega rikkus TsMS § 232 lg-s 1 olevat nõuet. Apellandi väidetel on kostja väited olnud vastuolulised. Kolleegium kostja vastuväidete vastuolulisust ei tuvastanud. Kostja on vastuses hagile väitnud, et tema ei ole eraisikuna kunagi omandanud hagejalt raieõigust ega metsamaterjali (t.lk.44-46). Kostja kirjaliku vastuse

kohaselt on metsateatise nr 661009501 alusel Keskkonnaameti poolt antud luba Vetkamäe kinnistul (katastritunnus 33702:002:0171) lageraie teostamiseks eraldiselt 6 pindalaga 1,6 ha mahus 350 tm ja eraldiselt 7 pindalaga 1,1 ha mahus 340 tm. Seega võis Vetkamäe kinnistu eraldistelt 6 ja 7 kogumahuga 2,7 ha raiuda kokku maksimaalselt 690 tm. OÜ A M sõlmitud lepingus oli kokku lepitud metsaraie 500 tm ulatuses. Hageja on tuginenud asjaolule, et faktiliselt oli kostjaga kokku lepitud suuliselt, et metsa raiutakse suuremas koguses kui 500 tm ja selle eest maksab kostja isiklikult 77 000 krooni. Asjaolu, et pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut metsaraie võõrandamiseks, ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Hageja väite ümberlükkamiseks tuli kostjal tõendada, millises koguses faktiliselt metsaraiet teostati. Selle asjaolu kohta ei ole kostja tõendeid esitanud. Ringkonnakohtu istungil andis selgituse hageja T T , kes kinnitas, et kostjaga lepiti kokku metsaraie maksumuses 150 000 krooni, millest 75 000 krooni pidi maksma OÜ A M ja 77 000 krooni kostja, sellest 75 000 krooni palkide eest ja 2000 krooni küttepuude eest. Võlatunnistuse andis kostja haiglas, kus hageja oli ravil. See oli kostja võlg. Kolleegium peab hageja seletust usutavaks, kuivõrd võlatunnistusel olev summa 77 000 krooni ei kattu hageja ja OÜ A M lepingus nr 0108 oleva summaga 75 000 krooni. Seega pidi poolte vahel olema kokkulepe metsaraie eest tasumiseks suuremas summas, kui oli see lepingus nr 0108 olev summa. Lepingus nr 0108 oli raie ja väljaveo tähtajaks 31.12.2010, võlatunnistus on antud 20.11.2010, s.o enne OÜ A M väljaveo tähtaega. Ka see kinnitab, et hageja ja kostja vahel pidid olema kokkulepped raieõiguse võõrandamise kohta lisaks lepingule nr 0108. Kostja vande all antud seletuse kohaselt on ta tegelenud metsaraiega üle 10 aasta. Seega ei ole usutav, et äriühingu kogenud juhatuse liikmena ei tee kostja vahet isikliku võlatunnistuse ja äriühingu kohustuse vahel. Kostja vastuväide on põhjendatud, et negatiivset ajaolu on poolel raske tõendada, kuid kohustatud pool peab tegema usutavaks, et sissenõudval poolel ei saa olla tema vastu nõuet. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja oleks võlatunnistuse ümberlükkamiseks usaldusväärseid tõendeid esitanud. Seega kuulub hagi rahuldamisele. Kostjalt tuleb välja mõista võlgnevus 77000 krooni, s.o 4921,20 eurot. Viivise nõue Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist alates 1.novembrist 2010 kuni 30.juunini 2012 662, 33 eurot ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 järgi kuni rahalise kohustuse kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumiseks kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja on viivise nõude esitamisel juhindunud eelnimetatud sättest ning on esitanud viivise arvetuse (t.lk. 65). Sellele arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud, kuid leiab, et hageja ei ole tõendanud viivise nõuet alates 01.11.2010. Kolleegium leiab, et viivise nõue kuulub rahuldamisele, kuid viivise arvestamiseks alates 01.11.2010 puuduvad tõendid. Seega tuleb aluseks võtta võlatunnistusel olev kuupäev, milles kostja kinnitas 20.11.2010, et on võlgu hagejale 77 000 krooni. Viivis tuleb välja mõista võlatunnistusele järgnevast päevast, s.o alates 21.11.2010. Hageja arvestuse kohaselt oli viivise summaks 2011.a. kokku 399,86 eurot ning 1.01.12 kuni 30.06.12- 196,86 eurot. 2010.a. viivis oli hageja arvetuse kohaselt perioodi 1.11.10 kuni 31.12.10 osas 65,60 eurot. Kuivõrd kolleegium leiab, et viivis tuleb välja mõista mitte 01.novembrist, vaid 21.