Kohtuistungil 7. märtsil 2013, millel osalesid hageja II SB, hagejate lepinguline esindaja Jüri Asari, kostja I NZ ja kostjate lepinguline esindaja Svetlana Pilden
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada osaliselt. Mõista kostjatelt NZ(isikukood XXX) ja EZ (isikukood XXX) hagejate IB (isikukood XXX) ja SB(isikukood XXX) kasuks solidaarselt välja leppetrahv 5 895,21 eurot. Jätta 4. detsembri 2012. aasta kohtumäärusega rakendatud hagi tagamise abinõu kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni, sh menetluskulude hüvitamiseni. Jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad hagejad ja kostja NZ esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja
2-12-49968 kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13, Tallinn, e-posti aadress [email protected]). Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.
MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.IB (hageja I) ja SB (hageja II, edaspidi koos „hagejad“) esitasid 28. novembril 2012 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse NZ (kostja I) ja EZ (kostja II, edaspidi koos „kostjad“) vastu leppetrahvi 15 000 eurot nõudes. Nõue tuleneb 27. märtsi 2008 müügilepingu (edaspidi „müügileping“) p-st 2.4, milles hagejad ostjatena ja kostjad müüjatena leppisid kokku, et kostjad kohustuvad tagama lepingu esemeks olnud Jõelähtme vallas asuva kinnistu ühendamise ja liitumise elektrivarustuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnovõrkudega kahe aasta jooksul müügilepingu sõlmimisest ning kandma kõik sellega seotud kulud. Kohustuse täitmisega viivitamise puhuks lepiti hagejatele õigus nõuda kostjatelt leppetrahvi (lepingus „viivist“) 0,03% päevas ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Ostuhind oli müügilepingu p 2.1 kohaselt 800 000 krooni ehk 51 129,32 eurot. Müügilepingu p-s 2.4 märgitud kaheaastane tähtaeg möödus 27. märtsil 2010. Selleks ajaks oli kostjate kohustus veel osaliselt täitmata, mille kohta hagejad saatsid kostjatele ka teate ja nõudsid leppetrahvi. Hagejad nõuavad leppetrahvi perioodi eest alates kohustuste täitmise tähtpäevast kuni
28.novembrini 2012.
2.Kohus võttis hagiavalduse 4. detsembri 2012. aasta määrusega menetlusse. Kostjad esitasid
19.detsembril 2012 vastuse hagile, milles vaidlesid hagile vastu. Kostjad leiavad, et vaidlusalune kohustus on osaliselt täidetud (kinnistul oli selle ostmise ajal tagatud elektrivarustus ja teatava hilinemisega ka liitumine veevarustusega). Kostjad pakkusid hagejatele kanalisatsiooni tehnovõrguna ajutise lokaalse reoveemahuti paigaldamist. Kuna hagejad ei ole asunud kinnistule ehitama, siis ei neil tekkinud kahju. Kostjate võimalik rikkumine on vabandatav, sest nad ei saanud oma kohustusi täita vääramatu jõu tõttu.
3.Hagejad esitasid 14. jaanuaril 2013 arvamuse kostjate vastuse kohta. Kostjad esitasid
22.jaanuaril 2013 täiendava vastuse ja koos sellega ka täiendavaid tõendeid. Kohus kuulas pooled ära 7. märtsi 2013 kohtuistungil, kus pooled jäid seni esitatud kirjalike seisukohtade juurde. Hagejad oli nõus vaidluse lahendamisega kokkuleppel, kui kostjad maksavad leppetrahvina 6 360,98 eurot. Kostjad kompromissiga ei nõustunud.
2 (5)
2-12-49968
4.Poolte nõusolekul vormistas kohus 25. märtsi 2013. aasta otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Hagejad ja kostja I teatasid kohtule tähtaegselt apellatsioonkaebuse esitamise soovist.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulud jätab kohus solidaarselt kostjate kanda. Kohus selgitab, et käesoleva otsuse kirjeldav osa on vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-le 1 esitatud lihtsustatult.
6.Hagejad nõuavad kostjatelt leppetrahvi maksmist. Sellise nõude alusnorm on võlaõigusseaduse (VÕS) § 161 lg 1, mille kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega tuleb kohtul hagi lahendamisel kontrollida, kas lepingupooled sõlmisid leppetrahvi kokkuleppe ja kas leppetrahvi maksmiseks kohustatud pool on rikkunud seda lepingulist kohustust, mille rikkumise eest leppetrahv kokku lepiti. Lepingu rikkumine VÕS § 158 lg 1 tähenduses on vastavalt VÕS §-le 100 lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt kostjate vastuväidetest tuleb rikkumise tuvastamise korral täiendavalt kontrollida, kas rikkumine oli vabandatav (VÕS § 160).
7.Pooled on üksmeelsed, et vaatamata müügilepingu (tlk 9–17) p 2.4 eksitavale sõnastusele on kokku lepitud leppetrahvis. Kohustus, mille täitmise tagamiseks leppetrahv kokku lepiti, oli kinnistu (tlk 8) ühendamine ja liitumine elektrivarustuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnovõrkudega. Leppetrahvi määr on 0,03% päevas ja hagejad võivad seda nõuda alates
27.märtsi 2010 möödumisest. Leppetrahvi arvutamise aluseks on ostuhind, st müügilepingu p 2.1 kohaselt 800 000 krooni ehk 51 129,32 eurot. Hagejad on leppetrahvi nõudest kostjatele
8.aprillil 2010 ja 15. juunil 2010 teatanud (tlk 18 ja 20).
8.Kohus tuvastab, et kostjad on rikkunud lepingulist kohustust, mille täitmise tagamiseks leppetrahv kokku lepiti. Pooltel ei ole vaidlust selles osas, et vaidlusalusel kinnistul selle ostmise ajal oli tagatud elektrivarustus ja teatava hilinemisega ka liitumine veevarustusega (vt hagiavalduse p 1.8 ja 1.15, hagejate arvamuse p 1.1, kostjate täiendava vastuse p 1). Rikkumine seisneb selles, et ühendamine ja liitumine veevarustuse tehnovõrguga tagati hilinemisega ning ühendamine ja liitumine kanalisatsiooni tehnovõrguga on seni tagamata. Pooled ei vaidle selle üle, et veevärgiga tegeliku ühendamise ja liitumise kuupäev oli 19. september 2010 (vt 7. märtsi 2013 kohtuistungi protokolli lk 3; see on ka usutav, sest vastavate tehnorajatiste aktil on samuti sama kuu kuupäevad, tlk 81–82). Müügilepingust tulenev vastava kohustuse täitmise tähtaeg lõppes 27. märtsiga 2010. VÕS § 100 järgi on muu hulgas ka täitmisega viivitamine kohustuse rikkumine. Kohus ei nõustu kostjatega, et lokaalse ajutise reoveemahuti paigaldamine oleks samaväärne kanalisatsiooni tehnovõrguga ühendamise ja liitumisega, samuti ei ole tõendatud, et kostjad oleksid sel viisil täitmist hagejatele tegelikult pakkunud. Tuginemaks VÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vastuvõtuviivitusele peab võlgnik tõendama, et ta pakkus võlausaldajale kohustuse täitmist. Kostja I
22.aprilli 2012 ja 21. juuli 2010 vastuskirjad (tlk 19 ja 21) on üldsõnalised ning neist ei nähtu konkreetset ettepanekut müügilepingu täitmiseks. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid nende väidetavaid suulisi teateid hagejatele. Mahuti paigaldamise hinnapakkumine (tlk 84) ei tõenda samuti, et kostjad oleksid pakkunud mahuti paigaldamist hagejatele, et see oleks tehniliselt võimalik ja vastaks müügilepingus kokkulepitule; nimetatud asjaolud ei nähtu ka asendiplaanilt (tlk 106, esialgu esitatud kujul tlk 83), aktist nr 100903 (tlk 107) ega teostusjooniselt (tlk 108). Seega vältas kanalisatsioonivõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse rikkumine kogu hagejate nõudega hõlmatud aja. 3 (5)
2-12-49968
9.Kohus leiab, et tuvastatud rikkumised ei ole vabandatavad. Kuna VÕS § 103 lg 1 teise lause alusel eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, siis on kohustuse rikkumise vabandatavuse tõendamine kostjate tõendamiskoormus. Kostjad tõid kanalisatsiooni tehnovõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse täitmata jätmise põhjusena esile üldisi majandusraskusi, hagejate tegevusetust, teiste isikute kohustuste täitamata jätmist ja valla kooskõlastuse viibimist. VÕS § 103 lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohtu hinnangul ei ole kostjate esiletoodud asjaolud käesoleva juhtumi asjaoludel käsitletavad vääramatu jõuna eelviidatud tähenduses. Üldiste majandusraskuste ja ametkondlike kooskõlastustega seonduvad riskid on lepingulise kohustuse võtnud poole kanda. Kohtu jaoks ei ole jälgitav ega kehtiva õigusega kooskõlas kostjate väide, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks tuleks hagejatel esmalt koostada ehitusprojekt. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 5 lg 21 sätestab, et sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud liitumisleping sõlmitakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja alusel, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Jõelähtme Vallavolikogu 27. veebruari 2001. aasta määrusega nr 3 kinnitatud „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja ja liitumistasu võtmise korra” p 16 (muudetud
29.jaanuari 2002. aasta määrusega nr 5) alapunktide 6 ja 8 järgi on piisav esitada liitumispunkti asukoha ettepanek ja kinnistu asukoha plaan. Jõelähtme vallavalitsuse kirjast (tlk 22–23) nähtub, et nii ühisveevärgi kui ka kanalisatsiooni tehnovõrkude rajamiseks olid ehitusload väljastatud 2008. aastal. Kui kostjad soovisid korraldada tehnovõrkude rajamist nendega seotud ettevõtte kaudu (vrd tlk 24 ja 48–49), siis ei vähenda ega muuda see kostjate vastutust müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise eest. Kui kohustuse täitmine viibis seetõttu, et teised isikud ei täitnud oma kohustusi (vrd tlk 143–147), siis ei ole see vääramatu jõud VÕS § 103 lg 2 tähenduses, kuid võib anda kostjatele alust nõuda omakorda leppetrahvi või kahju hüvitamist omakorda nende suhtes kohustust rikkunud võlgnikult.
10.Järgmiseks hindab kohus, millise määraga ja millises summas leppetrahvi on hagejatel õigus nõuda hagiavalduses märgitud perioodi eest (28. märts 2010–28. november 2012). Siuliselt käsitleb müügilepingu p 2.4 kuute kohustust: ühendamine ja liitumine elektrivarustuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnovõrkudega. Kohtu hinnangul tuleb selliselt sõnastatud lepingutingimust tõlgendada viisil, et leppetrahv 0,03% hinnast on lepitud kokku kõigi kohustuste rikkumise puhuks (st iga üksiku kohustuse rikkumise eest 1/6 sellest määrast). Kohus ei nõustu hagejatega, et leppetrahvi tuleb maksta kogu määraga (0,03%) aja eest kuni viimase kohustuse täitmiseni sõltumata juba täidetud kohustuse ulatusest. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas müügilepingu sõnastuse ega ka leppetrahvi kui kohustuse täitmist tagava instrumendi eesmärgiga. Kui leppetrahvi määr 0,03% oleks mõeldud tagama kõigi müügilepingu p 2.4 esimeses lauses loetletud kohustuste korraga täitmist, siis oleks pooled sellele eeldatavasti lepingu tekstis selgemalt viidatud. Eelneva põhjal arvutab kohus põhjendatud leppetrahvi summa järgmiselt: kanalisatsiooni tehnovõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse rikkumise eest leppetrahv perioodi 28. märts 2010 kuni 28. november 2012 eest (977 päeva) määraga 0,01% (=0,005%+0,005%) lepingu hinnast ehk 4 995,33 eurot ning veevarustuse tehnovõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse rikkumise eest leppetrahv perioodi 28. märts 2010 kuni 19. september 2010 eest (176 päeva) määraga 0,01% (=0,005%+0,005%) lepingu hinnast ehk 899,88 eurot – kokku 5 895,21 eurot.
11.Lisaks taotlevad kostjad leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 alusel. Kohtu hinnangul ei ole nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur. Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostjate kohustuse täitmise, hagejate õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kostjate kohustuse täitmiseks lepiti müügilepingus kahe aasta 4 (5)
2-12-49968 pikkune tähtaeg, mis on mõistlikku pikkusega. Seetõttu ei anna kohustuse hilinenud täitmine (veevarustuse osas) alust leppetrahvi vähendada. Kanalisatsioonivõrgu osas on kohustus siiani täitmata. Hagejate majandusliku seisundi kohta esitatud tõendid (tlk 133–135) ei anna samuti alust leppetrahvi vähendamiseks. Riigikohus on leidnud, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (21. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13212, p 12 kolmas lõik ja selles viidatud 14. juuni 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16, 17 ja 24). Kohus ei pea käesolevas asjas kostjatelt leppetrahvi eelmises punktis märgitud ulatuses väljamõistmist vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Seetõttu ei ole vaja tuvastada, kas hagejatel on tekkinud kostjate rikkumise tõttu kahju ning kohus jätab asja lahendamisel arvestamata selle kohta esitatud tõendid (tlk 25–28, 142). Kohus ei nõustu kostjate väitega, et leppetrahvi vähendamise aluseks võiks olla leppetrahvi nõude esitamisega viivitamine. Kohustuse täitmisega viivitaval poolel ei saa enne kohustuse täitmist tekkida õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea, kui teine pool sellist ootust oma käitumisega ei põhjusta. Selline ootus ei saa tekkida ainuüksi põhjusel, et leppetrahvi nõuet ei ole enne kohustuse täitmist esitatud (Riigikohtu 21. detsembri 2011. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17 teine lõik). Käesolevas asjas on hagejad pealegi aegsasti kostjaid teavitanud oma plaanist leppetrahvi nõuda (tlk 18 ja 20).
12.Kuna leppetrahvi vähendamiseks alust pole ja ka kostjate muud vastuväited ei osutunud edukaks, siis rahuldab kohus hagi eespool p-s 10 põhjendatuks peetud ulatuses. VÕS § 65 lg 4 sätestab, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Seega tuleb hagi rahuldada kostjate suhtes solidaarselt.
13.Kohus jätab asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata Eesti Energia pakkumuse (tlk 80), pildi hagejate kinnistu värava kohta (tlk 94); samuti hagi tagamise taotlusega seoses esitatud kostjate kinnistute andmed (tlk 29–32), maksuvõlgade raportid (tlk 46–47) ja EGOÜ 2011. aasta majandusaasta aruande väljavõtte (tlk 50–51), sest neist ei nähtu otsuse tegemisel tuvastamisele kuulunud asjaolusid.
14.Hagi hind on TsMS § 124 lg 1 järgi hagejate rahalise nõude summa ehk 15 000 eurot.
15.Kohus rahuldab hagi osaliselt sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud hagejad ja jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostjate kanda. Kohtu hinnangul ei ole 465 euro suurune erinevus hageja kompromissi (eespool p 3) ja välja mõistetava hüvitise (p 10) vahel nii suur, et väljuks eelviidatud sättes märgitud „sarnase ulatuse“ piiridest. TsMS § 165 lg 3 näeb ette, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, siis vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.
16.Täiendatav otsus on poolte esindajatele 25. märtsil 2013 kätte toimetatud. Hagejate esindaja teatas apellatsioonkaebuse esitamise soovist mõlema hageja nimel 27. märtsil 2013 ja kostja I enda nimel 4. aprillil 2013. Kostja II ei ole kohtule apellatsiooniteadet saatnud. Seega tuleb lugeda kostja II TsMS § 448 lg 42 alusel apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas kostjad I ja II nn vältimatud kaaskostjad ning kostja I toimingud ei oma seetõttu tähendust kostja II suhtes. Täiendatav otsus on kostja II suhtes hagi rahuldamise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.