Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hagihind ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis, kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Puudub vaidlus, et AS S ja OÜ BC on sõlminud 24.10.2008 liitumislepingu nr XXX(tl 34), 25.10.2008 seadme kasutamise lepingu nr XXX(tl 35). Lepingute lahutamatuks lisaks on üldtingimused (tl 36-43). Hageja on võlgnevuse tõendamiseks esitanud kostja poolt tasumata arved (tl 44-50). Kostja ei ole vaidlustanud kostja poolt nõutava põhivõlgnevuse ega viivise ulatust. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks TsMS § 231 lg 4 alusel. AS S ja OÜ BC vahel sõlmitud lepingutest nähtub, et poolte vahel on võlasuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on kokku leppinud viivisemääras põhivõlgnevuselt 0,2% päevas. Kostja on esitanud vastuväited (tl 63-67), et nõuded on aegunud kolm aastat pärast arvete maksmistähtaja saabumist. Samuti tuleb kostja hinnangul jätta hagi läbivaatamata kuna hageja ei ole läbinud kohtueelset menetlust. Hageja on esitanud kostjale arved, mille tasumise tähtajad olid perioodil 30.04.2009-30.09.2009. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Käesoleval juhul oleks nõuded olnud aegunud alates 01.01.2013. TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ja lg 2 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 05.12.2012, s.o enne aegumistähtaja möödumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole nõuded aegunud. TsMS § 423 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohtusse pöördunud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ja selle korra rakendamise võimalust ei ole minetatud. Käesoleval juhul on tegu võlanõudega, millele ei ole sätestatud kohtuväliseks lahendamiseks kohustuslikku korda, seega puudub kostja poolt viidatud alus hagi läbivaatamata jätmiseks. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Hageja on kandnud menetlusega seonduvalt kulusid riigilõivule 60 eurot ja õigusabile summas 159,78 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja on palunud vähendada õigusabikulude katteks välja mõistetavat summat 106,52 euro võrra. Käesolev tsiviilasi lahendati lihtmenetluses istungit pidamata, hageja on esitanud hagiavalduse ning seisukoha kostja vastuse osas. Kohus peab kostja taotlust põhjendatuks ning mõistab kostjalt hageja õigusabikulude katteks 53,26 eurot. Lähtudes eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hageja poolt tasutud riigilõivu summas 60 eurot ning põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud summas 53,26 eurot, kokku menetluskulud summas 113,26 eurot. Hageja on taotlenud välja mõistetud menetluskuludelt välja mõista viivis. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega tuleb kostjal tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.