2-11-42188/55 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1097,44 eurot ja viivise summas 261,37 eurot. Kohus jättis menetluskulud 90% ulatuses kostja kanda ja 10% ulatuses hageja kanda. Kostja on kohtule nähtuvalt kinnitanud nii 10.03.2008. a laenutaotluses kui ka 02.10.2008. a allkirjastatud kinnituses, et nõustub laenutingimustega ja kohustub neid täitma (tl 25; 28). Laenusumma kostjale ülekandmisega aktsepteeris hageja kostja pakkumist sõlmida laenuleping taotluses toodud tingimustel. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Antud juhul on kohtule nähtuvalt kostja oma tahteavaldust äratuntavalt väljendanud. Kohus oli seisukohal, et osapooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 kohaselt. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus laenulepingu sõlmimise fakti osas. Pooled vaidlevad laenulepingu tühisuse üle VÕS § 408 lg 1 alusel. VÕS § 408 lg 2 kohaselt on VÕS § 404 lg 2 nimetatud andmete puudumise korral krediidileping siiski kehtiv kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiditi kasutama, seega asus kohus seisukohale, et krediidileping ei ole tühine. Lisaks on kohtule nähtuvalt kostja kinnitanud laenulepingu tingimustega tutvumist ja nendega nõustumist, mistõttu on kohtu hinnangul sõlmitud krediidileping esitatud tingimustel. Laenusummad kanti kostjale üle 07.10.2008. a 7000 krooni ja 11.03.2008. a 20 000 krooni, kohtule nähtuvalt ei ole poolte vahel vaidlust kostjale laenusummade ülekande ja laekumise osas. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Sellega on tõendatud, et kostja on saanud hagejalt laenu kokku summas 27 000 krooni. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja seega tekkis kostjal intressi maksmise kohustus. Lepingutingimustest tulenevalt on pooled kokku leppinud kuuintressi suuruseks 2% võlguolevast summast (krediidikulukuse määr 10 000 krooni suuruse laenu ja 3-aastase tagasimakseperioodi puhul 26,8%). 22.10.2008. a on hageja kostjale teatanud intressimäära suuruse muutumisest, alates 22.11.2008. a on intressimääraks 2,15% kuus võlgnetavalt summalt. Kohtule nähtuvalt on hageja lepinguliseks kohustuseks teavitada kostjat intressimäära suuruse muutumise korral mõistliku aja jooksul enne muudatuste toimumist. Kohus asus seisukohale, et hageja on oma kohustuse täitnud nõuetekohaselt. Kostja on seisukohal, et lepinguline intressimäär on põhjendamatult kõrge ning palub kohtul kohaldada VÕS § 94 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 sätestatut. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli hagejaga lepingut sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Hageja väidetud laenulepingut on kohtu hinnangul võimalik tõlgendada kui laenuandja tüüptingimusi. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja)

kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja lepingu interneti vahendusel. Kohus asus seisukohale, et kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingutingimusi eraldi läbi ei räägitud, tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Kohtule nähtuvalt on tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale esitanud selge viite ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada, seega asus kohus seisukohale, et antud juhul on täidetud VÕS §-s 37 loetletud eeldused ja tüüptingimused on lepingu osaks. Kohus märkis, et üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta lepingu kui terviku kehtivust. Kuna hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, pidas kohus tüüptingimuse rakendamiseks otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohtule nähtuvalt ei ole lepinguline kokkulepe intressimäära osas (krediidi kulukuse määr 10 000 krooni suuruse laenu ja 3-aastase tagasimakseperioodi puhul 26,8% ja alates 22.11.2008.a 25,8%) liigkõrge, mistõttu oleks kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, ei asu VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon (VÕS § 113 lg-s 1 toodud viivise seadusejärgne määr). Kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt intressi alates 11.03.2008. a määras 2,0% ja alates 22.11.2008. a kuni 22.03.2009. a määras 2,15% võlgnetavalt summalt kalendrikuus. Kohtule nähtuvalt on kostja perioodil 07.04.2008 kuni 25.02.2011. a tasunud kokku 1009,20 eurot (tl 70-76), millest on arvestatud intresside katteks 372,72 eurot, põhinõude katteks 628,17 eurot ja viiviste katteks 07.04.2008. a kuni 25.02.2011. a 8,31 eurot, seega moodustab põhinõue 1097,44 eurot. Kohus asus seisukohale, et hageja on õigustatud kostjalt nõudma põhinõude summas 1097,44 tasumist. Hageja on esitanud viivisnõude seisuga 15.03.2012. a summas 261,37 eurot. Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud VÕS § 113 lg-s 1 ja VÕS §-s 94 sätestatud viivise määrast. Hageja on viiviseid arvestanud järgmiselt: 1) 11.04.2009. a kuni 30.06.2009. a on hilinenud päevi 80, viivisemäär 0,026% (VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94; perioodil 01.07.2009. a kuni 30.06.2009. a) võlgnevuse jäägilt summas 1097,44 eurot, seega viivise suuruseks 22,83 eurot; 2) 01.07.2009. a kuni 15.03.2012. a on hilinenud päevi 988, viivisemäär päevas 0,022% (VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94; perioodil 01.07.2009. a kuni 15.03.2012. a) võlgnevuse jäägilt summas 1097,44 eurot, seega viivise suuruseks 238,54 eurot. Hageja poolt esitatud viivitusintressi aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik on õiged. Kohus asus seisukohale, et viivis summas 261,37 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude inkassokulude katteks. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Hageja väidab, et hagejale on tekitatud kahju summas 134,69 eurot (tl 114). Kohus asus seisukohale, et esitatud tõend ei tõenda hagejale kahju tekkimist summas

1.jaanuari ja 1. juulit, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi. Seadusjärgne intressimäär alates 11.03.2008. a kuni lepingu ülesütlemiseni 22.03.2008. a on 52,12 eurot. Alates 11.03.2008. a kuni 07.10.2008. a tuli 1278,23 eurolt (20 000 krooni) tasuda intressina 29,83 eurot (intressimäär 4%). 08.10.2008. a kuni 31.12.2008. a tuli 1725,61 eurolt (27 000 krooni) tasuda intressina 11,50 eurot (intressimäär 4%). Alates 01.01.2009. a kuni 22.03.2009. a tuli 1725,61 eurolt (27 000 krooni) tasuda intressina 10,79 eurot (intressimäär 2,5%). Kokku tuli intresside katteks tasuda 52,12 eurot. Apellandi arvestuste kohaselt pidi kostja tasuma intressidena kokku 50,88 eurot. Arvestades seda, et kohtu enda ja apellandi poolt tehtud intressi arvestused ei erine teineteisest oluliselt, lähtub ringkonnakohus intresside arvestamisel kohtu enda tehtud arvutustest. Kuna kostja on hagejale tasunud 1009,20 eurot, siis tuleb sellest summast arvestada maha intresside katteks seadusjärgne intress 52,12 eurot, põhivõlgnevuse katteks 948,77 eurot ja viiviste katteks 8,31 eurot. Eeltoodust järeldub, et kostjal on tasumata põhivõlgnevus 776,84 eurot (1725,61-948,77) Kostja põhivõlgnevusele 776,84 eurole lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 ja § 94 alusel. Hageja on palunud mõista kostjalt välja hageja kasuks viivis tagastamata laenusummalt alates 11.04.2009. a VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (tl 111). Viivis alates 11.04.2009. a kuni 30.06.2009. a (9,5%) 776,84 eurolt 81 viivitatud päeva eest on 16,38 eurot. Viivis alates 01.07.2009. a kuni 30.06.2011. a (8%) 776,84 eurolt 731 viivitatud päeva eest on 124,47 eurot. Viivis alates 01.07.2011. a kuni 31.12.2011. a (8,25%) 776,84 eurolt 183 viivitatud päeva eest on 32,13 eurot. Viivis alates 01.01.2012. a kuni maakohtu otsuse tegemiseni 22.05.2012. a (8%) 776,84 eurolt 143 viivitatud päeva eest on 24,35 eurot. Viivis alates 11.04.2009. a kuni 22.05.2012. a on 197,33 eurot.