Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(7)

Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 03.07.2012 esitas AJR Harju Maakohtusse hagi GM vastu ja palus kostjalt hagejale välja mõista põhivõla 12 000 eurot ja viivise 0,022% põhivõlalt päevas alates 18.06.2012 kuni põhivõla täitmiseni. 30.08.2012 täpsustas hageja viivisenõuet ja palus kostjalt välja mõista viivise 2,64 eurot päevas alates 18.06.2012 kuni kohtuotsuseni ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tagastamiseni seadusjärgses määras. 06.09.2012 täpsustas hageja veelkord viivisenõuet ja palus kostjalt hagejale välja mõista perioodi 18.06.2012 kuni 03.07.2012 eest viivise 39,60 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni viivise põhivõlalt seadusjärgses määras. 17.10.2012 täiendas hageja hagi ja palus lõpliku nõudena kostjalt hagejale välja mõista põhivõla 12 000 eurot, alates raha ülekandmisest kui laenulepingu ülesütlemiseni intressi 151,72 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 39,60 eurot, alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla täitmiseni viivise põhivõlalt seadusjärgses määras. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista alusetult saadud 12 000 eurot, intressi kuni 17.06.2012 summas 151,72 eurot, viivise kuni hagi esitamiseni summas 39,60 eurot ja alates 18.06.2012 viivise tagastamata põhivõlalt 0,022% päevas kuni põhivõla tagastamiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagi kohaselt laenas hageja kostjale suulise laenulepingu alusel 12 000 eurot ja kandis selle kostjale üle kahes osas: 5000 eurot 21.02.2011 ja 7000 eurot 03.05.2011. Pooled leppisid suuliselt kokku, et kostja püüab laenu tagastada 2011. a lõpuks. Hageja arvates oli tegemist tähtajatu laenulepinguga. Intressi- ega viivisemääras kokku ei lepitud. 05.04.2012 edastas hageja kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse, mille kostja sai kätte 17.04.2012. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 1 ja § 82 lg 7 muutus laenulepingust tulenev võlg sissenõutavaks 18.06.2012. Kostja ei ole saadud laenusummat hagejale tagastanud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist seadusjärgses määras. 17.10.2012 täiendas hageja hagi ja esitas alternatiivnõude. Kuna tähtajatu laenulepingu sõlmimisel ei lepitud kokku intressimääras, siis kohaldub laenulepingule seadusjärgne intressimäär. 17.06.2012 täitus kahekuuline tähtaeg, millal kostja oleks pidanud laenatud raha tagastama. 21.02.2011 laenatud 5000 eurolt on euribor 0,0034% päevas. Perioodil 21.02.2011 kuni 30.06.2011 arvestatakse intressi 1,25% 129 päevalt (1,25% / 365 x 5000 / 100 x 129)

2(7)

kokku summas 22,09 eurot. 03.05.2011 laenatud 7000 eurolt on euribor 0,0034% päevas. Perioodil 03.05.2011 kuni 30.06.2011 arvestatakse intressi 1,25% 58 päevalt (1,25% / 365 x 7000 / 100 x 58) kokku summas 13,90 eurot. 21.02.2011 laenatud 5000 eurolt on euribor 0,0027% päevas. Perioodil 01.07.2011 kuni 17.06.2012 arvestatakse intressi 1% 352 päevalt (1% / 365 x 5000 / 100 x 352) kokku summas 48,22 eurot. 03.05.2011 laenatud 7000 eurolt on euribor 0,0027% päevas. Perioodil 01.07.2011 kuni 17.06.2012 arvestatakse intressi 1% 352 päevalt (1% / 365 x 7000 / 100 x 352) kokku summas 67,51 eurot. Kokku on raha kasutamise eest kuni 17.06.2012 intressi arvestatud 151,72 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et tähtajatu suulise laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, palus hageja alternatiivselt mõista kostjalt välja põhivõlg 12 000 eurot alusetu rikastumise sätete alusel. Võlgnik on rikastunud võlausaldaja arvelt. Hageja kandis kostjale üle 12 000 eurot, uskudes, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Rikastumine toimus võlausaldaja soorituse kaudu. Hageja kandis kostja pangakontole üle kahes osas 12 000 eurot. Võlausaldaja sooritusel puudus õiguslik alus, mistõttu tuleb see tagastada. Kuna kostja on saanud hageja raha kasutada, siis tuleb kostjalt mõista välja ka kasu/intress (seadusjärgne), mida kostja on saanud hageja raha kasutamisest. Perioodil 21.02.2011 kuni 30.06.2011 arvestatakse 5000 eurolt intressi 1,25% 129 päevalt (1,25% / 365 x 5000 / 100 x 129) kokku summas 22,09 eurot. Perioodil 03.05.2011 kuni 30.06.2011 arvestatakse 7000 eurolt intressi 1,25% 58 päevalt (1,25% / 365 x 7000 / 100 x 58) kokku summas 13,90 EUR. Perioodil 01.07.2011 kuni 17.06.2012 arvestatakse 5000 eurolt intressi 1% 352 päevalt (1% / 365 x 5000 / 100 x 352) kokku summas 48,22 eurot. Perioodil 01.07.2011 kuni 17.06.2012 arvestatakse 7000 eurolt intressi 1% 352 päevalt (1% / 365 x 7000 / 100 x 352) kokku summas 67,51 eurot. Kokku on raha kasutamise eest kuni 17.06.2012 intressi arvestatud 151,72 eurot. Hagejal on õigus nõuda viivist nõude sissenõutavaks muutumisest alates 18.06.2012 (12 000 x 0,022% / 100 %= 2,64) 2,64 eurot päevas, mis 15 päeva eest teeb 39,60 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjal välja viivised kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja pöördus 2010. a detsembris kostja poole palvega 10 000 euro laenamiseks, lubades selle tagastada 2011. a veebruaris. Hageja soovis laenu sularahas ja lubas selle kostjale ülekandega tagastada. Kostja andiski hagejale laenu sularahas, mida nägi pealt KK. Kostja koostas hageja palvel 2010. a jaanuari lõpus maksekorralduse, kuhu märkis pangaandmed ja summa 10 000 eurot, kuna selles summas kostja andis hagejale laenu. Hageja küsis peale maksekorralduse saamist, kas kostjale sobib, kui ta tagastab esialgselt 5000 eurot ja ülejäänud summa kevadel, millele lisab täiendavalt 2000 eurot. Kostja nõustus. Maksekorraldusest nähtub, et hageja on sinna omakäeliselt kirjutanud palun maksa 5000 eurot GM, selgitus laen. Mais tagastas hageja kostjale ülekandega 5000 eurot ja täiendavalt 2000 eurot selgitusega laen. 2011. a detsembris tekkisid pooltel erimeelsused ja 2012 võtsid kostjaga ühendust nii hageja kui SS, kes nõudsid kostjalt 12 000 euro tagastamist. 03.05.2012 seisuga oli kostja arveldusarvel 116 011,19 eurot ja kostja ei vajanud hagejalt täiendavat laenu 7000 eurot. 2011. a lõpus oli kostjal vahendeid 55 684,82 eurot ja kui kostja oleks olnud hagejale võlgu, ei oleks olnud kostjal probleemi 12 000 eurot hagejale tagastada. Kostja ei ole hagejalt laenu võtnud ja hageja pangaülekannete näol on tegemist hagejapoolse laenu tagastamisega kostjale. Kohtu põhjendused

3(7)

Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et AJR hagi GM vastu põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks tuleb rahuldada ning AJR hagi GM vastu intressi väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, et: 1) 21.02.2011 on hageja teinud kostjale ülekande summas 5000 eurot selgitusega „loan“ (I kd lk 13-14; tõlge lk 80-81) ja 03.05.2011 on hageja teinud kostjale ülekande summas 7000 eurot selgitusega „ref. loan“ (I kd lk 11-12; tõlge lk 78-79); 2) 2011 on kostja kirjutanud hagejale omakäeliselt maksekorralduse, millele märkinud „10000 eurot selvitys: velka“ (I kd lk 134; notariaalne tõlge II kd 46-48). Pooled vaidlevad selle üle, kas 21.02.2011 ja 03.05.2011 hageja tehtud maksed kostjale on laenu tagastamine või kostjale laenu andmine. Hageja väidetel andis ta kostjale 12 000 eurot laenu 21.02.2011 (5000 eurot) ja 03.05.2011 (7000 eurot). Hageja ei osanud selgitada, miks kostja laenu vajas, kuna ta sel ajal väga healt sõbralt (kostjalt) põhjust ei küsinud (II kd lk 9). Kostja andis hagejale väidetavalt laenu 10 000 eurot enne 2010 jõule, mille hageja tagastas kostjale kahe osamaksega 2011 aasta veebruaris (5000 eurot) ja mais koos intressidega (7000 eurot). Kostja väidetel vajas hageja sularaha, et veeta jõulud perega Soomes. Kostja hinnangul ei saanud hageja arvelduskontolt SEB Pangas sularaha välja võtta, kuna ta oli Monaco elanik ning peab suurema osa aastast elama Monacos (II kd lk 13). Laenulepingust ja põhivõlgnevusest Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus loeb hageja (I kd lk 144-151) arvelduskonto väljavõtetega tõendatuks asjaolu, et hageja arvelduskontodel oli 2010 detsembris piisavalt rahalisi vahendeid s.t hageja ei vajanud laenu. Samuti on kostja kasutanud 21.12.2010 pangakaarti tasudes Pärnu mnt-l, seega ei vasta tõele kostja poolt märgitu, et hageja ei tahtnud enne 2010 aasta jõule pangakaarti kasutada ning vajas sel põhjusel laenu. Kohus loeb hageja arvelduskontodega tõendatuks asjaolu, et hagejal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et vajadusel kostjale laenu anda. Kohus loeb kostja arvelduskonto väljavõtetega (I kd lk 132-133) tõendatuks asjaolu, et hageja arvelduskontol oli 2011 mais ja detsembris piisavalt rahalisi vahendeid s.t kostja ei vajanud laenu. Samuti on kostja väitnud, et võttis hagejale laenamiseks raha hoiulaekast (II kd lk 13). Kostja hoiulaegaste registreerimislehega (II kd lk 20) loeb kohus tõendatuks asjaolu, et kostjal on SEB Pangas hoiulaegas ning, et kostja käis pangas 23.12.2010 kell 13.29. Kohus on seisukohal, et SEB Panga hoiulaeka registreerimisleht ei tõenda, et kostjal oli hoiulaekas raha. Samuti ei saa nimetatud tõendiga lugeda tõendatuks asjaolu, et kostja võttis 23.12.2010 hoiulaekast raha hagejale laenamiseks. Nimetatud dokument ei tõenda, et kostjal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et 2010 vahetult enne jõule hagejale laenata sularahas 10 000 eurot. Seega leiab kohus, et hageja ja kostja arvelduskontode väljavõtted ei kinnita ega lükka ümber asjaolu, kumb pooltest laenu vajas. Samas on hageja tõendanud veenvalt arvelduskontode väljavõtetega, et tal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et kostjale 2011 aasta veebruaris ja mais laenu anda.

4(7)

Kohus loeb 21.02.2011 ja 03.05.2011 (I kd lk 11-14; tõlge lk 78-81) maksekorraldustega tõendatuks asjaolu, et hageja on kostjale laenanud 12 000 eurot. Kohus leiab, et kuna hageja on tõendanud, et ta on kandnud kostjale üle raha selgitusega „laen“ ja „viide laen“ (I kd 7881), millest saab teha järelduse, et hageja on kostjale raha andnud s.o laenanud, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigus raha tagasi saada. Sarnasele seisukohal on Riigikohus 27.03.2008 lahendis nr 3-2-1-11-08. Kohus leiab, et kostja omakäeliselt kirjutatud arvelduskonto number koos selgitusega võlg (II kd lk 46-47) ei tõenda asjaolu, et hageja oleks kostjale võlgu. Isegi kui kostja kirjutas, et hageja peab 21.02.2011 ülekande kostjale tegemisel kirjutama selgituse võlg (velka), siis ei tähenda see, et hageja oleks kostjalt võlgu võtnud. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja ülekanded summas 5000 eurot selgitusega „loan“ (I kd lk 13-14) ja 03.05.2011 summas 7000 eurot selgitusega „ref. loan“ (I kd lk 11-12) oleksid väidetavalt 2010 aastal kostjal poolt hagejale antud laenu tagasimaksed. Kohus leiab, et ainult tunnistaja Kadi Kalbuse 03.04.2013 kohtuistungil antud ütlustega ei saa hagejale laenu andmist lugeda tõendatuks. Hageja kui poole seletus laenu andmise kohta ei ole tõendiks. Kohus leiab, et tõendeid kogumis hinnates saab lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja on kostjale laenu andnud kokku summas 12 000 eurot. Vastavalt VÕS § 398 lõikele 1 kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Kohus leob 05.04.2012 väljastusteatega (t.lk 15) tõendatuks asjaolu, et kostja on laenulepingu ülesütlemisavalduse (I kd 16-17) ja nõude kätte saanud. Avaldusega laenulepingu ülesütlemiseks on tõendatud, et hageja on laenulepingu üles öelnud ning teatanud sellest ette vähemalt kaks kuud. Nimetatud asjaolu ei ole kostja ka vaidlustanud. Hagejal on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 punktiga 1 ja § 108 lõikega 1 võib hageja võlausaldajatena nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostja on keeldunud laenu tasumisest ja rikkunud seega raha tagasimaksmise kohustust. Seega eeltoodule tuginedes tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 12 000 eurot. Intress Hageja taotleb kostjalt intressina 151,72 euro väljamõistmist. Hageja leiab, et kuna tähtajatu laenulepingu sõlmimisel ei lepitud kokku intressimääras, siis kohaldub laenulepingule seadusjärgne intressimäär (I kd lk 2). VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlus puudub selles, et hageja ei ole laenu andnud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Samuti puudub vaidlus selles, et laenulepingu sõlmimisel pooled laenult intressi maksmises kokku ei leppinud.

5(7)

Seega tuleb hageja nõue kostjalt intressi väljanõudmiseks jätta rahuldamata. Viivis Hagejal leiab, et tal on õigus nõuda viivist nõude sissenõutavaks muutumisest alates 18.06.2012 (12 000 x 0,022% / 100 %= 2,64) 2,64 eurot päevas, mis 15 päeva eest teeb 39,60 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjal välja viivised kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna pooled ei leppinud laenu andmisel kokku viivise määra, siis tuleb kohaldada seadusest tulenevat regulatsiooni s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus leiab, et kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega ja hagejal on õigus seetõttu kostjalt nõuda viivist 18.06.2012 kuni 03.07.2012 (hagiavalduse esitamiseni). Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastu vaielnud. Seega on hageja nõue kostjalt viivise summas 39,60 eurot väljamõistmine põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgitud viivise määrast mõistab kohus GM välja AJR kasuks alates 24.04.2013 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 12 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 11 960,40 eurot (12 000 eurot põhinõude summa – 39,60 eurot juba väljamõistetud viivis). Alternatiivnõuetest ja tõenditest Kohus leiab, et kuna hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele laenulepingust tuleneva kohustusena, siis menetlusökonoomilistel kaalutlustel ei analüüsi kohus hageja esitatud alternatiivset nõuet alusetult saadu tagastamiseks. Asjas lahendamisel ei oma tähtsust tõendid (I kd lk 18-47), mis on esitatud hagi tagamise taotluse põhistamiseks. Samuti leiab kohus, et 03.04.2013 tunnistajatena ülekuulatud SS ja KS ei olnud teada asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ja seetõttu kohus nimetatud tõendeid ei hinda. Kohus leiab, et asjas ei oma tähtsust LLE tõend (I kd lk 182), broneeringu kinnitus (I kd lk 192) ja LLE kinnitus (II kd lk 3 ja 5), kuna nimetatud tõendites ei kajastu

6(7)

asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud. Kohus jätab tähelepanuta 18.02.2011 e-kirja (II kd lk 32-33), kuna hageja ei esitanud vaatamata kohtu nõudmisele (II kd lk 36) tõendi tõlget. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 99% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 99% ulatuses kostja ja 1% ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.