28.03.2013 Hageja A S (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx) esindaja vandeadvokaat Nigul Saar; Kostja A S (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman.
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON:
1.Muuta Harju Maakohtu 18.05.2012 otsust A S hagis A S vastu alusetult saadu 25 564,66 euro tagastamiseks põhjendavas osas, jättes kohtuotsuse resolutsiooni muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21).
2.Teha tühistatud osas uus otsus ja jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.09.09.2008 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu alusetult saadud 400 000 krooni väljamõistmiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda.
2.2005.a märtsis sai R B hagejalt laenu 500 000 krooni ja tasus sellelt intressi. 2005.a mais soovis R. B taas saada hagejalt laenu, seekord 1,2 miljonit krooni. R. B koostas laenulepingu teksti ja võttis laenust vastu 200 000 krooni, millise kohta on ka kinnitus lepingu ülaservas. Laenusumma tagastamise tähtaeg tuli leppida kokku telefoni teel. Paar päeva enne 13.05.2005 helistas R. B hagejale ja soovis saada laenust järgmist 400 000 krooni. R. B pidi ära sõitma ja seetõttu lepiti kokku, et rahasumma võtab R. B eest vastu kostja, kes oli poolte ühine tuttav ja osanik OÜ-s Morobell. 13.05.2005 sai kostja hagejaga kokkulepitud kohas kokku ja hageja andis kostjale üle 400 000 krooni. Kostja kinnitas allkirjaga dokumendi ülaservas 400 000 krooni saamist. R. B sai hiljem veel kolmel korral hagejalt lepingu alusel raha, kokku 1,1 miljonit krooni. Viimase summa sai ta 04.06.2005.
3.2006.a juunis pöördus hageja R. B poole selleks, et leppida kokku sanktsioonis intressi tasumisega viivitamise korral, kuna nende tasumine oli ebaregulaarne. 2006.a juulis leppisid nad kokku, et laenu kasutatakse maini 2007.a, et R. B tasub korrektselt intressi ja et hageja ei nõua veel lepingu ülesütlemisega laenusummat tagasi. Kokkulepe hõlmas varasema 500 000 krooni kui ka hilisema 1,1 miljoni krooni tasumist. Võlgnik ei tasunud laenusummat mais 2007.a ja hageja ütles lepingu üles. Hageja palus tsiviilasjas nr 2-0732404/287 R. B võla tagastamist, kuid R. B väitis, et leping on võltsitud ja 400 000 krooni on hageja ja kostja vaheline võlasuhe.
4.Kostja võttis viidatud 400 000 krooni vastu R. B esindajana. Kui kostja seda eitab, siis on ta saanud 400 000 krooni aluseta, tal puudus õigust jätta see summa endale ja see tuleb hagejale tagastada. Hagejal ei olnud kostjaga mingit suhet, sest viimane oli lepingulistes suhetes kolmanda isiku R. B, täitmise võttis vastu kostja. Hagejal ei olnud kostjaga ka mingit kokkulepet, et justkui annab hageja kostjale kingituseks 400 000 krooni. Helisalvestis tõendab seda, et kostja on 400 000 krooni hagejalt saanud ja et selle saab tagasi R. B kaudu. Kui märgitu ei leia tõendamist, siis on saanud kostja raha alusetult, olles selle vastu võtnud enda riisikol ja nimel.
5.Hageja ei nõustunud kostja väidetega. Lisaks ei ole OÜ Morobell ja OÜ Hansafish vahelised suhted käesolevas vaidluses olulised. Kostja vastus
6.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Hagi on esitatud vale kostja vastu ja esmalt tuleb lahendada kohase kostja küsimus, alles seejärel alternatiivselt kohaldada aegumist, kuna hagi on aegunud. Väidetav alusetu rikastumise aeg on 13.05.2005, mil raha anti väidetavalt üle kostjale selleks, et see antaks üle R. B, mitte 03.03.2008, mil hageja sai väidetavalt teises tsiviilasjas teada, et justkui polegi rahasumma R. B üle antud. Nõue kostja vastu on esitatud alles 2008.a septembris ning mõistlik aeg esitada nõue kostja vastu on möödunud.
8.R. B tahteavaldus laenu saamiseks on tõendamata, laenulepingu lõpus puudub ka tema allkiri, mis on tavapärases käibes traditsiooniline (lepingu lõpus), lepingu päises olev R. Bi allkiri seda ei tõenda. Lisaks ei ole hageja tõendanud väidet, et ta oleks saanud R. Bilt väidetavalt laenult intressi, mille tõttu ei ole veenev väide, et hageja ei pidanudki
kahtlustama seda, kas väidetav 400 000 krooni oleks R. B üle antud. Hageja ei ole intressitulu deklareerinud.
9.Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et laenulepingul on kostja märkus „13.05.2005 – saanud 400 000 kr“ ja allkiri (st tekst ja allkiri), millised ta on kirjutanud omakäeliselt. Märgitu on kirjutatud sellele dokumendile seonduvalt Morobell OÜ-ga ning seda kostja ja R. B vahelise koostööprojekti raames, mis on kirjutatud Morobell OÜ kontoris Oja 6, Haapsalus. Otsus tsiviilasjas nr 2-07-32404 tõendab, et laenulepingule tehtud märkused R. B ja kostja poolt kirjeldavad vaid nendevahelisi õigussuhteid. Lisaks R. B allkirjale on sellel dokumendil veel R. B abikaasa allkiri (I rida), kes oli huvitatud kostja ja R. B tehingute tulemitest ning osales tihti ka ühiste projektide arutelude juures. Märgitud paberileht oli R. B ja kostja töölaudadel kuni kadumiseni 2005.a juunis.
10.R. B laenulepingul ei ole puutumust kostjaga ja kostjal ei ole olnud volitust võtta vastu raha kelleltki. Ei ole usutav, et keegi annab volikirjata teisele isikule üle 400 000 krooni ning kontrollib täitmise tulemist kolm aastat hiljem. Kostja ei ole hageja isiklik tuttav, vaid on näinud hagejat Morobell OÜ kontoris Hansafish OÜ esindajana. Juhul, kui Morobell OÜ oleks vajanud ja saanud laenu hagejalt, oleks leping sõlmitud Morobell OÜ ja hageja vahel. Hansafish OÜ oli võlgu üle 2 miljoni krooni Morobell OÜ-le 07.05.2005 seisuga ja R. Bil puudus vajadus võtta hagejalt laenu Morobell OÜ tarvis. Viimane sai raha tagasi OÜ-lt Hansafish kohtu kaudu 2007.a lõpus. Kõik vaidlused, mis käisid võimaliku 2,2 miljoni krooni üle, saavad puudutada vaid OÜ Hansafish ja OÜ Morobell vahelisi suhteid kala tarnete koguse, kvaliteedi üle, kuna OÜ Hansafish ei suutnud tagastada ettemaksu, võlg OÜ Morobell ees oli ettemaksu näol ca 3 miljonit krooni.
11.Tsiviilasjas nr 2-07-32404 tehtud ekspertiis ei kinnitanud hageja väiteid. Ekspertiis kinnitas, et kostja pole ühtegi teksti ega allkirja kirjutanud hageja väidetud pastakaga (hageja andis ekspertiisiks pastaka, millega väidetavalt kirjutas kostja allkirja, teksti). Eksperdi arvamuse kohaselt on laenulepingu tekst prinditud failist paberile. Hageja pidi enne printimist muutma tekstis esinevat arvu 500 000 asemel vastavalt 1 200 000 ja seejärel printis teksti kostja ja R. B poolt täidetud märkmete lehele, millise esitab käesolevas asjas kui laenulepingu (tõendina). Hagile lisatud dokumendil on survejäljed, s.o kirjutatud nn laenulepingu peale ja 1 200 000 on prinditud sinna 2006.a.
12.Helisalvestis on tehtud tagantjärgi ega tõenda pooltevahelisi suhteid. Maakohtu otsus
13.18.05.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Hageja on esile toonud asjaolu, et ta pidi andma rahasumma 400 000 krooni laenuna 2005.a. mais sõlmitud laenulepingu (I tlk 10, leping 1,2 miljoni krooni laenamiseks) raames R. Bile. Asjaolude kohaselt palus R. B laenatud rahast osa 400 000 krooni hagejal üle anda kostjale ning hageja andiski selle rahasumma üle kostjale. Eeltoodut hinnates leidis kohus, et hageja pidi andma tema ja R. Bi vahelise laenulepingu järgse laenatava rahasumma üle (ehk täitma kohustuse) laenaja ehk väidetava teise lepingu poole korraldusel kostjale ehk kolmandale isikule. Seega saab järeldada, et hageja, andes raha R. Bi korraldusel üle kostjale, tegi soorituse väidetava võlausaldaja ehk R. Bi korraldusel kolmandale isikule VÕS § 1029 mõttes.
15.Kohtule kostja poolt esitatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest 10.11.2009 tsiviilasjas nr 2-07-32404 nähtuvalt ei olnud tõendatud hageja ja R. Bi vahel laenulepingu sõlmimine, mille katteks on 400 000 krooni antud ja mille kohta on tehtud käsikirjaline märkus lepingule selle ülalt III real ning otsusest nähtuvalt ei tõenda märkus laenulepingu järgse raha saamist, mille võttis vastu kostja. Seega on kostja tõendanud, et hageja ja R. Bi vahel
ei olnud sõlmitud laenulepingut, mille katteks tuli 400 000 krooni R. Bile anda ja mille andis hageja üle R. Bi korraldusel kostjale.
16.Kuivõrd asjas ei ole tõendatud, et hageja ja R. Bi vahel oleks sõlmitud laenuleping (laenusumma jäi 1,1 miljoni kroonile, lepingu enda tekst 1,2 miljonit krooni), siis saab järeldada, et hagejapoolne sooritus väidetavat kostjale 400 000 krooni ulatuses on toimunud hageja ja R. Bi vahelise olematu kohustuse katteks. Küll aga ei saa VÕS § 1028 lg 1 ja 1029 järgi soorituse ehk 400 000 krooni saajaks olla kostja, sest VÕS § 1028 lg 1 ja 1029 järgi saab saajaks olla vaid isik, kelle ees oleks pidanud hageja laenuandjana laenulepingust tuleneva laenu andmise kohustuse täitma. Teisisõnu saab saajaks olla vaid väidetav laenusaaja, kelle kasuks olematu lepingu järgi tegi hageja ehk üleandja soorituse alusetult (st tehinguline alus raha andmiseks ehk soorituseks puudus). Selles vaidlus puudus, et kostja ei olnud ega pidanudki olema laenusaaja. Eeltoodu tõttu ei saa hagejal tekkida olematust (hageja ja R. Bi vahelisest) laenulepingust laenu osamaksu (ehk soorituse, mille sisuks on 400 000 krooni üleandmine) tagastamise (alusetult saadu/tasutu) nõuet kostja vastu, kuivõrd teda ei saa pidada saajaks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1029 tähenduses. Eeltoodu tõttu on hageja esitanud nõude alusetult tasutud 400 000 krooni tagastumiseks vale kostja vastu. Nimetatud kaalutlustel tuleb jätta hagi rahuldamata.
17.Kuivõrd hagi on kohtu arvates esitatud vale kostja vastu, ei saa kohus anda hinnangut nendele väidetele ja tõendile, mis seostuvad sellega, kui palju, millal ja kas tegelikult on hageja 400 000 krooni üle andnud, kas selle on R. B kätte saanud, millised on kostja ja R. Bi vahelised õiguslikud suhted, samuti suhted OÜ Morobell ja OÜ Hansafish vahel. Eeltoodu tõttu ei andnud kohus hinnangut OÜ Morobell õiendile, OÜ Morobell ja OÜ Hansafish registrikaardile, laenulepingu kohta tehtud ekspertiisiaktile, esitatud kõnesalvestisele, salvestise tekstile ja selle kohta koostatud ekspertiisiaktile. Kuna hagi jäi ülaltoodud motiividel rahuldamata, ei pidanud kohus kostja alternatiivseid väiteid hagi aegumisest kontrollima, kuivõrd need omavad tähtsust siis, kui alusetu rikastumise nõue esitatakse võimaliku kohase kostja vastu.
18.Kuna hagi jäi rahuldamata, jäid kostja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
19.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule tagasi uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda.
20.Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, millised asjaolud luges kohus tuvastatuks ja millised mitte. Kohus märkis, et kuivõrd asjas ei ole tõendatud, et hageja ja R. Bi vahel oleks sõlmitud laenuleping (laenusumma jäi 1,1 miljonit krooni, lepingu teksti järgi aga 1,2 miljonit krooni), siis saab järeldada, et hagejapoolne sooritus 400 000 krooni ulatuses väidetavalt kostjale on toimunud hageja ja R. Bi vahelise olematu kohustuse katteks. Kohtu selline järeldus on arusaamatu ning ei ole kooskõlas esitatud faktiväidetega. Ei ole selge, kas kohus on tuvastanud ja seega ka lähtunud asjaolust, et laenuleping on sõlmitud summale 1,1 miljonit krooni, kuid mitte summale 1,2 miljonit krooni; kas kohus on tuvastanud asjaolu, et kostja sai hagejalt hagiavalduses näidatud ajal ja kohas 400 000 krooni; kas on tuvastatud, et R. Bi ja hageja vahel puudus laenuleping (kirjalik lepinguvorm) või on tuvastatud, et R. Bi esitatud väide, et ta ei ole kunagi kostjalt raha saanud (vastupidi, hageja äriühing olevat võlgu R. Bi äriühingule) on olnud jõustunud kohtulahendis tsiviilasjas nr 2-07-32404 otsuse tegemise aluseks. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, et kehtiv TsMS võimaldaks jätta asjaolud tuvastamata ja mõlema poole tõendid hindamata põhjendusega, et kohtu hinnangul on hagi esitatud vale kostja vastu.
21.Kohus on läinud vaikides mööda hageja järgmistest väidetest, mille analüüs oleks olnud hädavajalik kohtu järelduse tegemiseks kostja osas. Hageja on nõudes kostja vastu 400 000 krooni tagastamises tuginenud ka asjaolule, et ta andis selle rahasumma (mis oli küll mõeldud edasiandmiseks R. Bile laenurahana) kostja kätte kokkuleppel viimasega, et viimane annab raha edasi R. Bile. Hageja on tuginenud sellele, et olles tõendanud kostja poolt ikkagi raha saamise faktilise asjaolu, ei oma sisulist tähendust tema paljasõnaline vastuväide, et ta ei ole raha saanud. Hageja on tuginenud ka sellele, et tõendatud asjaolu (kostja on saanud hagejalt raha summas 400 000 krooni) korral peab raha saaja tõendama, miks raha peabki talle jääma ja miks tal puudub raha tagastamise kohustus ükskõik millisel õiguslikul alusel.
22.Kohus ei saa tõendi analüüsimise kohustust asendada otsuses kirjutatud hinnangu andmata jätmisena väidetele ja tõenditele. Hageja on tõendanud, et kostja on hilisemas suhtluses kinnitanud hagejalt raha saamist summas 400 000 krooni, kuid väidab, et tema poolt saadud raha tagastab ikkagi R. B kui hagejalt saadud laenuraha. Oluline selles tõendis (pooltevahelise kõne salvestis) on kostja kinnitus raha saamise fakti kohta. Kostja võis ka selles kõnes valetada, et ta andis raha kellelegi edasi, kuid raha saamise kinnitus on olemas. TsMS § 422 lg 8 neljas lause lubab erandina läbi eituse tõendit mitte arvestada. Ka sellisel juhul on põhjendamise nõue, seekord aga tõendi mittearvestamisel. Tõendit, mida kohus arvestab, peab alati analüüsima. Kohus on jätnud poolte esitatud ja kogutud tõendid arvestamata, kuna sellist põhjenduslikku osa otsuses ei ole.
23.Maakohus on otsuse tegemisel lähtunud asjaolust, et siinses vaidluses on ainsaks tähendust omavaks suhteks õigussuhe, milles üheks pooleks oli hageja ja teiseks pooleks R. B (2005.a mais sõlmitud laenuleping, I tlk 10, mida on kohus tõendina nimetanud). Selle lepingu kohaselt oli hageja laenuandja ja R. B laenusaaja. Kohus ei ole käsitlenud hageja ja kostja vahelist kokkulepet (lepingut). Selle kohaselt sai kostja raha enda kätte, kuid ei andnud seda R. Bile edasi ning rikkus sellega kokkulepet (jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et R. B ei ole saanud hagejalt raha summas 400 000 krooni). Selle asjaolu kohta, et kostja ei andnud raha R. Bile edasi, andis R. B ka vande all seletuse jõustunud lahendiga kohtuasjas ning kohus rajas sellele otsuse. Tekkis olukord, kus hageja oli andnud raha kokkuleppel kostjaga viimase kätte, et kostja annaks selle edasi teise kokkuleppe täitmiseks R. Bile, kohtumenetluses selgus, et R. B ei ole raha saanudki.
24.Hagi rahuldamata jätmisel on kohus alusetult keskendunud vaid isikule, kes pidi olema laenusaaja (R. B) ning võtnud aluseks asjaolu, et kostja ei pidanud olema laenusaaja. Iseenesest õigest asjaolust, et kostja ei pidanud olema laenusaaja, teeb kohus väära järelduse, et seetõttu ei teki ka raha tagastamise nõuet kostja vastu. Hageja on tuginenud sellele, et kostja ei andnud raha edasi tegelikule laenusaajale, mistõttu puudub tal alus raha endale jätmiseks. Hageja ei nõua kostjalt raha laenulepingu alusel tagasi. Kohtu tuvastus on asjakohane ja õige, et ta (s.o kostja) ei olnud hagejaga sõlmitud laenulepingu pool. Hageja ei ole kunagi tuginenud asjaolule, et tema ja kostja vahel oli laenusuhe, s.o ta andis 400 000 krooni laenuna kostjale ning viimane rikkus kohustust jättes laenu tagastamata. Asjaolude tuvastamine võimaldab neile rajada ka õigusliku käsitluse. Siinsel juhul on kohus käitunud vastuoluliselt, asunud õiguslikku (teoreetilist) hinnangut analüüsima ja selle juurde mugandama asjaolusid (tegelikult suures osas väidet, et asjaolusid ei ole vaja tuvastada ja tõendeid ei ole vajagi analüüsida), mis ei võimalda teha kohtuotsust, mis oleks seaduslik ja põhjendatud. Vastus apellatsioonkaebusele
25.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohtu otsus
26.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
27.Maakohtu ostust tuleb siiski muuta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel põhjendavas osas ning hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu.
28.Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt VÕS § 1029 regulatsiooni. Nimetatud säte reguleerib olukordi, kus alusetu rikastumise kaasa toonud suhtes osaleb rohkem, kui kaks isikut. Sätte kohaldamine eeldab, et üleandja poolt oma kohustuse täitmiseks teisele isikule millegi üleandmine ei toimu mitte eeldatavale võlausaldajale, vaid viimase korraldusel kolmandale isikule. Seega eeldaks kõnealusel juhul VÕS § 1029 rakendamine tuvastust, et R. B andis korralduse, et väidetav rahasumma antakse hageja poolt üle mitte talle endale, vaid kostjale. Tõendeid sellise korralduse andmise kohta R. Bi poolt kõnealusel juhul esitatud ei ole. Seega langeb VÕS § 1029 kohaldamise võimalus ära ja rakendada tuleb VÕS § 1028 lg-t 1 kui üldregulatsiooni, mille järgi on alusetu rikastumise võlasuhte poolteks praeguses menetluses hageja ja kostja. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
29.Kolleegium peab asjakohaseks kostja viidet Riigikohtu 20.12.2011 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, mille p-s 11 on kolleegium selgitanud alusetul rikastumisel põhinevate nõuete aegumist. Riigikohtu seisukoha järgi on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19).
30.Käesolevas tsiviilasjas ja ka tsiviilasjas nr 2-07-32404 peetud menetluses ei ole tuvastamist leidnud, et R. Bil oleks olnud seost väidetava 400 000 krooni suuruse rahasumma maksmisega kostjale. Kuna R. Bil raha saamisega puutumist ei olnud, pidid nii hageja kui kostja teadma, et raha üleandmiseks puudub lepinguline alus ning et kostja rikastub raha saades alusetult. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks väita, et nõude sissenõutavuse hetkeks tuleb pidada muud hetke kui rahasumma kostjale üleandmise momenti ning nõude aegumise tähtaeg peaks olema seetõttu pikem, kui kolm aastat alates raha üleandmisest. Muude asjaolude puudumise tõttu tuleb lugeda, et hageja nõue kostja vastu tekkis VÕS § 1028 lg 1 järgi olematu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast ja hageja võis nõuda VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause põhjal kostjalt mõistlikult võttes koheselt raha tagastamist. Kolleegium lisab, et nõude sissenõutavus sh ka VÕS § 82 lg 7 kolmas lause, kaitseb eelkõige võlgnikku võlausaldaja poolt põhjendatult varajase võla sissenõudmise vastu ning ei pea pakkuma võlausaldaja
kaitseks ettenähtud aegumistähtajale täiendavat pikendust. Kuna raha üleandmine hagejale toimus hageja väite kohaselt 13.05.2005 ning hagiavaldus on esitatud kohtule 09.09.2008, on hagi TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi aegunud ning tuleb jätta eeltoodu põhjal rahuldamata.
31.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata jätmise tõttu tuleb nii esimese kui teise astme kohtu menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.