VõlaKütid OÜ hagi AS ALLANTE TRANSPORT vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.11.2012 vaheotsus lõppotsusena
Apellatsioonkaebuse hind
3988,11 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VõlaKütid OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja VõlaKütid OÜ (registrikood 11662905), esindaja advokaat Kalle-Kaspar Sepper Kostja Aktsiaselts
ALLANTE
TRANSPORT
(registrikood 10392946), seaduslik esindaja Ants Lampe, lepinguline esindaja Marko Jaani
Kohtuistungi toimumise aeg
28.03.2013
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.11.2012 otsus VõlaKütid OÜ hagis AS ALLANTE TRANSPORT vastu võla ja viivise väljamõistmiseks muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud VõlaKütid OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
1.OÜ Võlakütid esitas 06.09.2011 Harju Maakohtule hagi AS Allante Transport vastu võla ja viiviste väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas T. E Transport OÜ kostjale 2010. aasta kevadel viimase tellimusel veoteenust, mille eest esitas kostjale tasumiseks 09.04.2010 arve nr 40 summas 2 147,43 eurot (33 600 krooni) maksetähtajaga 30.04.2010 ning 30.04.2010 arve nr 54 summas 1 840,68 eurot (28 800 krooni). T. E Transport OÜ loovutas eelnimetatud arvetest tuleneva nõude koos võimalike kõrvalnõuetega kostja vastu hagejale.
2.Kostja võlgneb hagejale põhisumma 3 988,11 eurot ja viivise vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määrale kuni 01.07.2011 8% aastas ja peale seda 8,25% aastas. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja viivisevõlgnevus 419,36 eurot.
3.Hageja hinnangul ei kuulu kohaldamisele CMR konventsioon, kuna konventsiooni preambulast nähtuvalt on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. Hageja nõuab vedajana veolepingus kokkulepitud tasu osas lepingu täitmist tellijalt. CMR ei reguleeri tellija kohustustega seonduvaid küsimusi, rääkimata arvete tasumise tähtaegadest või vedajal tellija vastu olevate nõuete aegumistest.
4.Kuna hageja nõue muutus kostja vastu sissenõutavaks arve esitamisega arvel märgitud tähtpäeval, kuulub kohaldamisele TsÜS § 147 lg 3. Võlgnetavad arved väljastati kostjale 2010. aastal, mistõttu algas aegumistähtaeg 01.01.2011 ning sellest tulenevalt ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Nõude sissenõutavaks muutumise kohta arve esitamisega selles märgitud tähtpäeval on hageja ja kostja vahel eraldi kokkulepe, mis nähtub kostja 12.04.2010 tellimusest ja kostja 05.04.2010 e-kirjast hagejale. Analoogia korras kuulub kohaldamisele VÕS § 802 lg 4, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud. Veolepingu puhul peatub aegumistähtaeg ajaks alates kirjaliku nõude esitamisest kuni sellele kirjalikult vastamiseni. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud ja esitas 31.01.2012 taotluse aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimisel on rakendatav Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR), kuna on täidetud artikli 1.1 tingimused. Juhul, kui kohus on seisukohal, et poolte vahel olevale veotasu nõudele ei tule kohaldada CMR konventsiooni siis leiab kostja, et kohaldamisele kuulub VÕS ning mitte tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 147 lg 3. Kostja arvates puudub alus TsÜS §-is 4 alusel analoogia korras veotasu nõudele kohaldada VÕS § 802 lõikes 4 sätestatut. Kostja palus vaheotsusega lugeda hageja poolt esitatud nõue AS-ilt Allante Transport 3 988,11 euro ja viiviste väljamõistmiseks aegunuks ja lõpetada asjas menetlus. Maakohtu otsus
6.Maakohus jättis hagi võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kohaldamisele kuuluvad CMR-i või TsÜS-i või VÕS-i sätted, samuti, kas nõue on aegunud või mitte. Tulenevalt CMR-i preambulast on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. CMR konventsiooni artikli 1 järgi kohaldatakse igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba
Tsiviilasi nr 2-11-41851 vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks pool on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest CMR konventsiooni. Kohus leiab, et nimetatud sätetest tulenevalt kuuluvad poolte vahel käesoleval juhul kohaldamisele CMR-i sätted.
8.Õige ei ole hageja väide, et CMR ei reguleeri tellija kohustustega seonduvaid küsimusi. Artiklist 13.2 tulenevalt on saaja kohustatud tasuma saatedokumendis märgitud maksed. CMR-i V peatükk käsitleb vedudega seotud nõudeid ja hagisid. Artikkel 31.1 reguleerib aegumist puudutavat. Artikli kohaselt kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Kuid tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Hagi aegumistähtaja kulg algab lõike c kohaselt kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Seega reguleerib CMR ka tellija kohustustega seonduvaid küsimusi ja kohaldamisele kuulub CMR. Isegi kui CMR ei reguleeriks tellija kohustustega seonduvaid küsimusi, tuleks CMR-i preambulast ja artiklist 1.1 ja 32.1 tulenevalt kohaldada nõude aegumist hinnates CMR-i sätteid, sest tegemist on veoga, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kusjuures lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides.
9.TsMS §-st 2 tulenevast menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt märkis kohus, et isegi juhul, kui kohaldamisele ei kuuluks CMR-i sätted, tuleks käesoleval juhul kohaldada VÕS
42.peatüki sätteid. Alus analoogia korras VÕS § 802 lõike 4 ja TsÜS § 147 kohaldamiseks puudub alus, kuna on olemas sätted, mis vaidlusalust olukorda reguleerivad.
10.Hagiavaldusele lisatud 24.03.2010 tellimuse kohaselt toimus vedu suunal Soome Vabariik – Eesti Vabariik perioodil 25.03.2010 – 26.03.2010. Veos on üle antud 26.03.2010. Hagiavaldusele lisatud 12.04.2010 tellimuse kohaselt toimus vedu suunal Soome Vabariik – Eesti Vabariik 14.04.2010. Veos on üle antud 14.04.2010.
11.Artikli 31.1 kohaselt kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Hagi aegumistähtaja kulg algab CMR art 32.1. lõike c kohaselt kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg, ei arvata hagi aegumistähtaja sisse.
12.Kohus nõustus kostjaga, et 24.03.2010 esitatud tellimuse kohaselt hakkas aegumistähtaeg kulgema alates 25.06.2010 ja 12.04.2010 esitatud tellimuse kohaselt alates 13.07.2010. 24.03.2010 tellimuse kohaselt lõppes hagi esitamise tähtaeg 26.06.2011 ja 12.04.2010 tellimuse kohaselt 14.07.2011. Hagiavaldus on kohtusse esitatud 06.09.2011, seega hiljem kui CMR-i kohaselt oleks hageja õigustatud oma õigusi realiseerima. Seega oli CMR-is sätestatud aegumistähtaeg hagiavalduse esitamise ajaks möödunud.
13.CMR art 32.1. kohaselt kehtestatakse tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Kohus leiab, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele üheaastane aegumistähtaeg, kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on keeldunud tahtlikult arvete tasumisest.
14.Hageja märgib, et esialgne võlausaldaja esitas 01.07.2010 kostjale pankrotihoiatuse võlgnevuse tasumise nõudega, millele kostja ei vastanud. Hageja esitas kostjale kaks kirjalikku nõuet, millele kostja keeldumisega vastanud ei ole. Kohus leidis, et CMR-ist ega ka TsÜS-ist ei tulene, et ainuüksi pankrotihoiatuse või nõude esitamine peataks nõude esitamise hagi aegumistähtaja. Kostja ei ole nõustunud arveid tasuma ega ka keeldunud arvete tasumisest. Kostja on põhjendanud oma käitumist raha puudumisega.
Tsiviilasi nr 2-11-41851
15.TsMS § 362 lg 1 kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg. See kehtib üksnes juhul, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Kohtusse on hagi saabunud 06.09.2011. Hageja nõude esitamise viimane tähtpäev oli aga 24.03.2010 tellimuse puhul 26.06.2011 ja 12.04.2010 tellimuse puhul 12.07.2010. Seega on kostjal õigus keelduda kohustuse täitmisest, kuna hageja ei ole esitanud oma nõuet aegumistähtaja jooksul. Apellatsioonkaebus
16.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse kogu ulatuses ning taotleb kaevatava otsuse tühistamist ja ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on seisukohal, et käesoleva tsiviilasja menetlemisel ja otsuse tegemisel on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on tinginud ebaõige otsuse tegemise. Hageja jääb kõikide enda poolt maakohtus esitatud seisukohtade juurde, ei korda neid täies mahus ning peab oma kaebuses vajalikuks alljärgnevat käsitlust.
17.Käesolevas menetluses on hageja seoses aegumisega läbivalt rõhutanud, et kuna hageja ja kostja vahel oli eraldi läbi räägitud kokkulepe, et hageja veotasunõue ei muutu sissenõutavaks vastavalt seaduses sätestatule alates veose üleandmisest, vaid arve esitamisega kostja poolt nõutud ning hageja poolt aktsepteeritud maksetähtajal, siis algas aegumistähtaeg alles 2011. aasta algusest ning seega ei ole hageja nõue aegunud. Kuna pooled leppisid veotasu nõude sissenõutavuses kokku erinevalt VÕS-is ja CMR-is sätestatust, rakendub käesoleval juhul TsÜS-i regulatsioon. Maakohus on kaevatava otsuse põhjendavas osas TsÜS § 147 lg 3 osas öelnud vaid lakooniliselt, et TsÜS § 147 ei kohaldu, kuid mingisugust arutluskäiku, millest nähtuks, kuidas kohus sellisele seisukohale jõudis, otsusest ei nähtu. Seega ei ole kohtuotsuses väljendatud seisukohtade kujunemine jälgitav.
18.Hagiavalduse esemeks oleva nõude osas võis hageja esitada kostjale 30-päevase maksetähtajaga arved peale vedude toimumist 2010. aasta aprillis. Seega algas hageja veotasu nõude aegumistähtaeg alles 2010. aasta lõppemisest. Kuna hageja esitas kostja vastu hagiavalduse juba 2011. aasta septembris, siis ei oleks hageja nõue aegunud ka juhul, kui nõudele kohalduks VÕS-is või CMR-is sätestatud 1-aastane aegumistähtaeg. Samuti jääb hageja oma seisukoha juurde, et aegumistähtaja pikkuse osas kuulub analoogia korras kohaldamisele VÕS 802 lg 4, mille tulemusena ei ole hageja nõue aegunud ka juhul, kui asuda seisukohale, et hageja nõude aegumistähtaeg algas enne 2011. aasta algust.
19.Käesoleval juhul on esialgne võlausaldaja esitanud 01.07.2010 kostjale pankrotihoiatuse võlgnevuse tasumise nõudega, millele kostja ei ole kunagi ei suuliselt ega kirjalikult vastanud. Ka hageja esitas kostjale kaks kirjalikku nõuet, millele kostja keeldumisega vastanud ei ole. Seega peatus aegumistähtaeg alates 01.07.2010 pankrotihoiatuse esitamisest ning on senini olnud peatunud. Vastustaja seisukoht
20.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
21.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue kostja vastu on aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
22.Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad tuginevad endiselt hageja ekslikule eeldusele, et pooltevahelisele võlasuhtele ei kohaldu CMR ning on seetõttu põhjendamatud. Maakohus
Tsiviilasi nr 2-11-41851 on käsitlenud CMR-i kohaldumise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb vaidluse lahendamisel siseriikliku õiguse asemel konventsioonist lähtuda. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna kaupade vastuvõtmiseks ja üleandmiseks ettenähtud kohad on eri riikides, tuleb CMR art 1 järgi veolepingule kohaldada CMR-i, ehkki nii veo tellija, vedaja kui ka veose saaja asukohad on Eestis. Maakohtu selline järeldus on kooskõlas Riigikohtu samasisulise seisukohaga (vt CMR-i kohaldamise kohta ka RKTK 19.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 40; 20.03.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03, p 16; 30.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1143-08, p 10; 30.11.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-10, p 11).
23.Kuivõrd pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub CMR, on maakohus lahendanud ka aegumise küsimuse õigesti CMR regulatsioonist juhindudes. Vastuseks kostja väitele, et aegumisele kohaldub siseriiklik õigus põhjusel, et poolte vahel oli kokkulepe veotasude maksmiseks arvete alusel, juhib kolleegium kaebaja tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt 19.12.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12 p-s 40 väljendatud seisukohale. Kolleegium on nimetatud lahendis leidnud, et CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud üheaastane aegumistähtaeg. Kolleegium on märkinud, et vedaja tasunõude aegumisele ei kohaldu siseriiklik õigus, sest see on vähemalt kaudselt CMR-ile alluvast lepingust tulenev nõue. Veotasu nõudele kohaldub CMR art-s 32 sätestatud aegumise regulatsioon ning CMR art 32 lg 1 kolmanda lause punkti c järgi algab veotasu maksmise nõude aegumistähtaeg kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. See kehtib Riigikohtu sõnul sõltumata sellest, millal esitatakse arve ja milline on selle maksetähtaeg. Eeltoodu põhjal on maakohus ka käesolevas tsiviilasjas õigesti leidnud, et CMR-i art 32 lg 1 kolmanda lause p c kohaselt hakkas 24.03.2010 esitatud tellimuse kohaselt aegumistähtaeg kulgema alates 25.06.2010 ja 12.04.2010 esitatud tellimuse kohaselt alates 13.07.2010. 24.03.2010 tellimuse kohaselt lõppes hagi esitamise tähtaeg 26.06.2011 ja 12.04.2010 tellimuse kohaselt 14.07.2011. Hagiavaldus on kohtusse esitatud 06.09.2011, seega hiljem kui CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi oleks hageja õigustatud oma õigusi realiseerima.
24.Maakohus on tuvastatud asjaoludel samuti õigesti leidnud, et kostja tasunõude aegumine ei ole peatunud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et esialgse võlausaldaja poolt 01.07.2010 kostjale esitatud pankrotihoiatust ja hageja poolt esitatud kahte kirjalikku nõuet ei saa võrdsustada ei CMR-i art 32 lg-s 2 ega ka TsÜS §-s 160 sätestatud aegumistähtaja peatumise alustega. CMR art 32 lg 2 reguleerib nende nõuete aegumise peatumist, mis on esitatud vedaja vastu, TsÜS § 160 kohaldamine aga eeldab lg 1 järgi hagi esitamist või sellega lg 2 alusel võrdsustatava toimingu tegemist. Kaebuse seisukoht, et kohaldamisele kuulub analoogia korras VÕS § 802 lg 4, ei ole paikapidav, kuna aegumise regulatsioon on CMR-is ja siseriiklikus õiguses vajalikus ulatuses olemas ning kahju hüvitamise sätte laiendamine lepingust tulenevale veotasu nõudele ei ole seetõttu põhjendatud.
25.Lõpuks jagab kolleegium maakohtu seisukohta ka selles, et alust ei ole kohaldada CMR art 32 lg 1 teist lauset ja lugeda, et kostja jättis arved tasumata tahtlikult õigusvastase tegevusega, millisel juhul oleks aegumistähtaeg kolm aastat. Kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Kolleegiumi hinnangul oleks selle sätte kontekstis pidanud maksekohustuse täitmata jätmine olema suunatud õigusvastase tagajärje saavutamisele, sh eelkõige hageja tahtlikule kahjustamisele. Teiste sõnadega – soovides tugineda kostja poolt kohustuse tahtlikule rikkumisele, pidanuks hageja põhjendama ja tõendama, et lepingut sõlmides või täites tegutses kostja teadlikult selle nimel, et hagejal jääksid lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad saamata. Selliseks väiteks alust andvaid asjaolusid ei ole aga hageja poolt esile toodud ega tuvastatud (vt RKTK 19.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 41, vt
Tsiviilasi nr 2-11-41851 sarnase TsÜS § 146 lg-t 4 puudutava tõlgenduse kohta Riigikohtu 16.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Kostja on põhjendanud arvete tasumata jätmist mitte soovimatusega arveid tasuda, vaid paratamatusega, mille tingis raha puudus.
26.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.