Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hagis esitatud asjaolud OÜ Võlakütid esitas 06.09.2011 Harju Maakohtule hagi AS-i AT vastu võla ja viiviste väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas TETOÜ kostjale 2010. aasta kevadel viimase tellimusel veoteenust, mille eest esitas kostjale tasumiseks 09.04.2010 arve nr 40 summas 2 147,43 eurot (33 600 krooni) maksetähtajaga 30.04.2010 ning 30.04.2010 arve nr 54 summas 1 840,68 eurot (28 800 krooni). TETOÜ loovutas eelnimetatud arvetest tuleneva nõude koos võimalike kõrvalnõuetega kostja vastu hagejale. Kostja võlgneb hagejale põhisumma 3 988,11 eurot ja viivise vastavalt VÕS §-s 113 sätestatud määrale kuni 01.07.2011 8% aastas ja peale seda 8,25% aastas. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja viivisevõlgnevus 419,36 eurot. Hageja seisukoht kostja vastuväidete osas Hageja leiab, et kohaldamisele ei kuulu CMR konventsioon, kuna konventsiooni preambulast nähtuvalt on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. Hageja nõuab vedajana veolepingus kokkulepitud tasu osas lepingu täitmist tellijalt. CMR ei reguleeri tellija kohustustega seonduvaid küsimusi, rääkimata arvete tasumise tähtaegadest või vedajal tellija vastu olevate nõuete aegumistest. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-3-09 tehtud otsuse punktis 15 märkinud, et kolleegiumi arvates ei saa kauba rahvusvahelise autoveo lepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mis on reguleeritud siseriikliku õigusega, kohaldada CMRi art-s 32 sätestatud aegumistähtaega, mille järgi on veolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta. Kuna hageja nõue muutus kostja vastu sissenõutavaks arve esitamisega arvel märgitud tähtpäeval, kuulub kohaldamisele TsÜS § 147 lg 3. Võlgnetavad arved väljastati kostjale 2010. aastal, mistõttu algas aegumistähtaeg 01.01.2011 ning sellest tulenevalt ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Nõude sissenõutavaks muutumise kohta arve esitamisega selles märgitud tähtpäeval on hageja ja kostja vahel eraldi kokkulepe, mis nähtub kostja 12.04.2010 tellimusest ja kostja 05.04.2010 e-kirjast hagejale. Analoogia korras kuulub kohaldamisele VÕS § 802 lg 4, mistõttu ei ole hageja nõue aegunud. Veolepingu puhul peatub aegumistähtaeg ajaks alates kirjaliku nõude esitamisest kuni sellele kirjalikult vastamiseni. Vaatamata asjaolule, et VÕS § 802 lg 4 käsitleb saatja või saaja nõuet vedaja vastu, kuid analoogia (TsÜS § 4) korras on nimetatud säte kohaldatav vedaja nõuetele saaja, saatja või tellija vastu. Veolepingute puhul ei ole seaduse eesmärgiks panna vedaja võrreldes veo tellijaga ebasoodsamasse olukorda, kus aegumistähtaeg nõuetes vedaja vastu peatub ajaks alates kirjaliku nõude esitamisest kuni sellele vastamiseni, kuid vedaja nõude puhul tellija vastu samadel alustel aegumise peatumist ei toimu. Esialgne võlausaldaja esitas 01.07.2010 kostjale pankrotihoiatuse võlgnevuse tasumise nõudega, millele kostja ei vastanud. Hageja esitas kostjale kaks kirjalikku nõuet, millele kostja keeldumisega vastanud ei ole. Aegumistähtaeg peatus 01.07.2010 pankrotihoiatuse esitamisest ning on senini olnud peatunud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et pooled leppisid kokku, et hageja veotasu nõue kostja vastu ei muutu sissenõutavaks veose üleandmisest, vaid arve esitamisega arvel märgitud ja poolte vahel eelnevalt läbiräägitud 30-päevase maksetähtaja möödumisel. Nimetatud asjaolu tõendavad alljärgnevad tunnistajate ütlused: a. kostja raamatupidaja IL avaldas, et enne veotasude maksmist kontrolliti üle veotasu arved, et nendes oleks veo andmed ja maksetähtajad õiged. Lisaks ütles IL, et „ekspedeerija

kontrollis, kas maksetähtaeg on kirjas, kas vedu vastab tellimusele, kas arve on õigesti koostatud“; b. kostja raamatupidaja avaldas, et tavaliselt lepivad kostja ekspedeerijad vedude puhul kokku erinevates maksetähtaegades ning et tavaliselt alla 30 päeva ühtegi maksetähtaega ei ole; c. kostja transpordidirektor AP ütles, et kostja leppis vedajatega tavapäraselt kokku 30päevases maksetähtajas ning et see oli kostjapoolne tingimus. Ühtlasi nähtub tunnistaja AP ütlustest, et veotasu maksmise aluseks oli arve; d. tunnistaja EE avaldas, et esialgsel võlausaldajal oli kostjaga kokkulepe, et veotasu nõue muutub sissenõutavaks 30 päeva pärast arve esitamist. Kuna pooled leppisid veotasu nõude sissenõutavuses kokku erinevalt VÕS-is sätestatust, rakendub käesoleval juhul TsÜS-i regulatsioon, mis sätestab, et kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Hagiavalduse esemeks oleva nõude osas võis hageja esitada kostjale 30-päevase maksetähtajaga arved peale vedude toimumist 2010. aasta aprillis. Hageja veotasu nõude aegumistähtaeg algas alles 2010. aasta lõppemisest. Kuna hageja esitas kostja vastu hagiavalduse 2011. aasta septembris, siis ei ole hageja nõue aegunud ka juhul, kui nõudele kohalduks VÕS-is sätestatud 1-aastane aegumistähtaeg. Tunnistajate ütlustest tulenevalt on ilmne, et hageja nõue ei ole ainuüksi aegumistähtaja alguse tõttu 2011. aasta algusest aegunud. Aegumistähtaja pikkuse osas kuulub analoogia korras kohaldamisele VÕS 802 lg 4, mille tulemusena ei ole hageja nõue aegunud ka juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja nõude aegumistähtaeg algas enne 2011. aasta algust. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja esitas 31.01.2012 taotluse aegumise kohaldamise suhtes vaheotsuse tegemiseks. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimisel on rakendatav CMR konventsioon, kuna on täidetud artikli 1.1 tingimused. Artikli 32.1 esimese lause kohaselt on hagi aegumistähtaeg üks aasta. Alapunkt c kohaselt algab hagi aegumistähtaja kulg kõikidel muudel puhkudel – kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg, ei arvata hagi aegumistähtaja sisse. 24.03.2010 esitatud väidetava tellimuse kohaselt hakkas aegumistähtaeg kulgema alates 25.06.2010 ja 12.04.2010 esitatud väidetava tellimuse kohaselt alates 13.07.2010. 24.03.2010 tellimuse kohaselt lõppes hagi esitamise tähtaeg 26.06.2011 ja 12.04.2010 tellimuse kohaselt 14.07.2011. Hagiavaldus on kohtusse esitatud aga 06.09.2011, seega mitmeid kuid hilisemalt kui CMR konventsiooni kohaselt oleks hageja õigustatud oma õigusi realiseerima. Seega oli CMR konventsioonis sätestatud aegumistähtaeg hagiavalduse esitamise ajaks möödunud. Antud juhul tulenevad hageja nõuded kostja vastu vedamisest ja vastavad nõuded on aegunud. TsÜS § 142 lõike 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja ei nõustu hageja väidetega, et kui kuulub kohaldamisele CMR konventsioon, siis ei ole hageja nõue aegunud tulenevalt CMR konventsiooni art 32.1. Artikli kohaselt kehtestatakse tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Kostja leiab, et õige ei ole hageja arvamus, mille järgi, kui kostjal ei ole esitanud hageja nõuetele sisulisi vastuväiteid ning on kohustusest teadlik ja ei ole hageja nõuet täitnudki, siis on tegemist kostja tahtliku käitumisega, mille puhul tuleks rakendada kolmeaastast aegumistähtaega. Kohustuse mistahes rikkumine ei ole kvalifitseeritav võlgniku tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Hageja ei

ole tõendanud, et väidetavaid lepinguid sõlmides kavatses kostja lepingud täitmata jätta. Hageja ei ole tõendanud, et millest tuleneb konkreetsel juhul rahalise kohustuse täitmata jätmisel võlgniku tahtlus. Hageja ei ole tahtlusele käitumisele viitavaid asjaolusid esile toonud ega esitanud vastavaid tõendeid. Tunnistaja I antud 10.10.2012 ütluste kohaselt tasusid nad vastavalt võimalustele. Maksuametiga oli tehtud maksude tasumise ja ajatamise graafik. Kuna nad jäid hiljaks, siis arestiti kontod ja võeti kogu raha kontodelt maha. Kui raha laekus, siis tasuti kõigepealt kütuse, palgavõlad ja liisingmaksed esmajärjekorras, et ettevõttel oleks võimalik edasi tegutseda. Samuti hageja esindaja küsimusele, et miks konkreetseid arveid ei tasutud, vastas I: „ Ma arvan, et raha ei olnud. Ei usu, et midagi tahtlikult tasumata jäeti. Meile oldi ka võlgu.“. Vastates hageja küsimusele, kas perioodil alates arvete sissenõutavaks muutumisest so 2012 kevad kuni käesoleva aasta suve lõpuni ei olnud AT piisavalt rahalisi vahendeid, et neid arveid tasuda vastas I: „ Ma arvan, et ei olnud. Prioriteedid olid teised. Tasapisi üritasime arveid maksta.“. Tunnistaja EE on kohtule selgitanud, mis kostja ei tasunud arveid järgmiselt: „Ta väitis, et ei ole hetkel raha.“. Samuti on tunnistaja EE märkinud, et ta oli teadlik, et AT arved olid arestitud, jälgis seda krediidiinfost. Tunnistajate ütlustest nähtub, et AS AT ei ole tahtlikult jätnud arveid tasumata. Seega ei ole võimalik kohaldada aegumisele kolmeaastast tähtaega. Samuti tuleneb tunnistajate ütlustest, et varasematest tehingutest tulenevad kohustused on kostja hageja ees täinud, mis tõendab veelkord, et oma kohustusi pole kostja täitnud põhjustel, et puudusid vahendeid kohustuste täitmiseks või kohustusi ei pidanudki täitma. Puudub alus kohaldada hageja nõuete osas kolme aastast aegumistähtaega. Juhul, kui kohus on seisukohal, et poolte vahel olevale veotasu nõudele ei tule kohaldada CMR konventsiooni siis leiab kostja, et kohaldamisele kuulub VÕS ning mitte TsÜS § 147 lg

sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Seega muutus veotasu nõue sissnõutavaks 30 päeva möödumisel 27.03.2010 kuupäevast st 26.04.2010. Kuna VÕS § 802 lõikest 1 tulenevalt on aegumistähtaeg üks aasta, siis veotasu nõue nimetatud veo puhul tuli kohtusse esitada hiljemalt 26.04.2011, on aga esitatud 06.09.2011. Hagiavaldusele lisatud 12.04.2010 tellimuse kohaselt on vedu toimunud suunal Soome Vabariik – Eesti Vabariik 14.04.2010. Veos on üleantud 14.04.2010. Seega muutus veotasu nõue sissnõutavaks 30 päeva möödumisel 15.04.2010 kuupäevast st 15.05.2010. Veotasu nõue nimetatud veo puhul tuli kohtusse esitada hiljemalt 15.05.2011, aga on esitatud 06.09.2011. Hageja esitas oma võimalikud nõuded kohtusse mitmeid kuid hilisemalt kui seaduse kohaselt oleks hageja õigustatud oma õigusi realiseerima. Seega oli võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg hagiavalduse esitamise ajaks möödunud. Kostja leiab, et ekslik on hageja seisukoht, et analoogia korras saab kohaldada vedaja veotasu nõuetele saaja, saatja või tellija vastu VÕS § 802 lõikes 4 sätestatut. Veotasu nõude suhtes kohalduv aegumise katkemine ja peatumine on sätestatud TsÜS 10 peatüki 5 jaos. Seega ei ole õige hageja seisukoht, et puuduvad aegumise katkemise ja peatumise õigussuhet reguleerivad sätted ning kostja leiab, et puudub alus TsÜS §-is 4 sätestatu kohaldamiseks, mis annab aluse analoogia korras veotasu nõudele kohaldada VÕS § 802 lõikes 4 sätestatut. Kostja palub vaheotsusega jätta hageja poolt esitatud nõue AS-ilt AT3 988,11 euro ja viiviste väljamõistmiseks loetakse aegunuks ja lõpetada menetlus. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, OÜ Võlakütid nõue AS-i AT vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohaldamisele kuuluvad Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR-i) või tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS-i) või võlaõigusseaduse (VÕS-i) sätted, samuti kas nõue on aegunud või mitte. CMR konventsiooni kohaldamisest Hageja leiab, et kohaldamisele ei kuulu CMR konventsioon, kuna konventsiooni preambulast nähtuvalt on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. Hageja nõuab vedajana veolepingus kokkulepitud tasu osas lepingu täitmist tellijalt. CMR ei reguleeri tellija kohustustega seonduvaid küsimusi, rääkimata arvete tasumise tähtaegadest või vedajal tellija vastu olevate nõuete aegumistest. Kostja on seisukohal, et kohaldamisele kuuluvad CMR konventsiooni sätted. Hagiavaldusele lisatud 24.03.2010 tellimuse (t.lk 9) kohaselt on perioodil 25.03.2010 – 26.03.2010 toimunud vedu suunal Soome Vabariik – Eesti Vabariik. Hagiavaldusele lisatud 12.04.2010 tellimuse (t.lk 8) kohaselt on 14.04.2010 vedu toimunud suunal Soome Vabariik – Eesti Vabariik. Tulenevalt CMR-i preambulast on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. CMR konventsiooni artikli 1 järgi kohaldatakse igasuguse kauba autoveo

lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks pool on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest CMR konventsiooni. Kohus leiab, et nimetatud sätetest tulenevalt kuulub poolte vahel käesoleval juhul kohaldamisele CMR-i sätted. Õige ei ole hageja väide, et CMR ei reguleeri tellija kohustustega seonduvaid küsimusi. Artiklist 13.2 tulenevalt on saaja kohustatud tasuma saatedokumendis märgitud maksed. CMR-i V peatükk käsitleb vedudega seotud nõudeid ja hagisid. Artikkel 31.1 reguleerib aegumist puudutavat. Artikli kohaselt kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Kuid tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Hagi aegumistähtaja kulg algab lõike c kohaselt kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Seega reguleerib CMR ka tellija kohustustega seonduvaid küsimusi ja kohaldamisele kuulub CMR. Kohus leiab, et isegi kui CMR ei reguleeriks tellija kohustustega seonduvaid küsimusi, tuleks CMR-i preambulast ja artiklist 1.1 ja 32.1 tulenevalt kohaldada nõude aegumist hinnates CMR-i sätteid, sest tegemist on veoga, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kus lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides. TsMS §-st 2 tulenevast menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt märgib kohus, et isegi juhul kui kohaldamisele ei kuuluks CMR-i sätted, siis tuleks käesoleval juhul kohaldada VÕS 42 peatüki sätteid. VÕS § 802 lg 1 kohaselt on vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Lõikest 2 tulenevalt algab lõikes 1 nimetatud nõuete aegumistähtaeg veose üleandmisest. Seega kui asuda seisukohale, et kohaldamisele ei kuuluks CMR-i sätted, siis tuleks kohaldada VÕS-i sätteid. Kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 147. Kohus nõustub kostjaga selles, et käesoleval juhul puudub alus analoogia korras VÕS § 802 lõike 4 ja TsÜS § 147 kohaldamiseks, kuna on olemas sätted, mis reguleerivad vaidlusalust olukorda. Asjakohatu on hageja viide Riigikohtu 25.02.2009 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, kus Riigikohus leidis punktis 15, et kolleegiumi arvates ei saa kauba rahvusvahelise autoveo lepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mis on reguleeritud siseriikliku õigusega, kohaldada CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtaega, mille järgi on veolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta ja mis võiks praeguse asja asjaolude kohaselt hakata kulgema kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimisest (CMR art 32 lg 1 (c)). CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele. Samuti ei kohaldu kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. VÕS § 802 lg 1 järgi on võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sätestatud vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta, mis praeguse asja asjaoludel algaks VÕS § 802 lg 2 järgi päevast, mil veos oleks tulnud üle anda. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.

Nimetatud lahendis analüüsib Riigikohus kahju hüvitamise ja tasaarvestamisega seonduvate nõuete esitamist ja nende aegumist. Hageja on esitanud nõude teostatud vedude eest tasumata arvete ja sellelt arvestatud viivise kostjalt väljamõistmiseks. Arvete sissenõutavaks muutumine Hagiavaldusele lisatud 24.03.2010 tellimuse kohaselt toimus vedu suunal Soome Vabariik – Eesti Vabariik perioodil 25.03.2010 – 26.03.2010. Veos on üle antud 26.03.2010. Hagiavaldusele lisatud 12.04.2010 tellimuse kohaselt toimus vedu suunal Soome Vabariik – Eesti Vabariik 14.04.2010. Veos on üleantud 14.04.2010. Artikli 31.1 kohaselt kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Hagi aegumistähtaja kulg algab CMR art 32.1. lõike c kohaselt kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg, ei arvata hagi aegumistähtaja sisse. Kohus nõustub kostjaga, et 24.03.2010 esitatud tellimuse kohaselt hakkas aegumistähtaeg kulgema alates 25.06.2010 ja 12.04.2010 esitatud tellimuse kohaselt alates 13.07.2010. 24.03.2010 tellimuse kohaselt lõppes hagi esitamise tähtaeg 26.06.2011 ja 12.04.2010 tellimuse kohaselt 14.07.2011. Hagiavaldus on kohtusse esitatud 06.09.2011, seega hiljem kui CMR-i kohaselt oleks hageja õigustatud oma õigusi realiseerima. Seega oli CMR-is sätestatud aegumistähtaeg hagiavalduse esitamise ajaks möödunud. Kostja käitumine CMR art 32.1. kohaselt kehtestatakse tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Kohus leiab, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele üheaastane aegumistähtaeg, kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on keeldunud tahtlikult arvete tasumisest. Tunnistajate Ija Eiko Eilo tunnistustest tulenevalt ei olnud kostjal raha ning seetõttu arveid ei tasutud. Riigikohus on 16.09.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 otsuse punktis 11 märkinud, et nõustub kohtute seisukohaga, et kostja tahtlust TsÜS § 146 lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist, kuid kostja oma kohustust ei täitnud. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi /.../ Kuna kostja ei tunnistanud oma võlga, sai hageja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtusse. Sellistel asjaoludel ei saa väita, et kostja ei täitnud oma kohustust tahtlikult, kuna kostja kinnitusel tal enam hageja vastu kohustust ei ole ja TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine satuks vastuollu aegumise eesmärkidega. Kolleegium peab vajalikuks selgitada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõistet. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja soovis õigusvastase tagajärje saabumist.

Aegumistähtaja peatumine Hageja märgib, et esialgne võlausaldaja esitas 01.07.2010 kostjale pankrotihoiatuse võlgnevuse tasumise nõudega, millele kostja ei vastanud. Hageja esitas kostjale kaks kirjalikku nõuet, millele kostja keeldumisega vastanud ei ole. Seega aegumistähtaeg peatus 01.07.2010 pankrotihoiatuse esitamisest ning on senini olnud peatunud. Kostja ei ole nõuet õigeks võtnud. Samuti ei ole kostja keeldunud arvete tasumisest. Kostja AS-is AT raamatupidajana töötav ja kohtus tunnistajana ülekuulatud I kinnitas, et puudusid piisavad rahalised vahendid, prioriteedid olid teised, midagi tahtlikult maksmata ei jäetud, ka neile oldi võlgu. Esialgse võlausaldaja seaduslik esindaja ja kohtus tunnistajana ülekuulatud EE kinnitas, et kostja väitis, et tal ei olnud hetkel raha ning et ta oli teadlik, et kostjal on maksuvõlg. Kohus leiab, et CMR-ist ega ka TsÜS-ist ei tulene, et ainuüksi pankrotihoiatuse või nõude esitamine peataks nõude esitamise hagi aegumistähtaja. Kostja ei ole nõustunud arveid tasuma ega ka keeldunud arvete tasumisest. Kostja on põhjendanud oma käitumist raha puudumisega. Hagi esitamise tähtpäev TsMS § 362 lg 1 kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg. See kehtib üksnes juhul, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Kohtusse on hagi saabunud 06.09.2011. Kohus leiab, et hageja nõude esitamise viimane tähtpäev oli 24.03.2010 tellimuse puhul 26.06.2011 ja 12.04.2010 tellimuse puhul 12.04.2010. TsÜS § 142 lõike 1 kohaselt on teiselt isikult õigus nõuda teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus on seisukohal, et kostjal on õigus keelduda kohustuse täitmisest, kuna hageja ei ole esitanud oma nõuet aegumistähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue kostja vastu jätta rahuldamata aegumise tõttu, mis on TsMS § 449 lg 3 kohaselt lõppotsus. Menetluskulud Vastavalt tsiviikohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõigetele 1 ja 2 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus leiab, et kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja võib kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.