Toimik nr 2-12-53598
Eesti Vabariigi nimel Osaotsus Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäev ja koht: 15.04.2013.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Harju Maakohtu kohtukoosseis: kohtunik Jaanus Saaremõts Tsiviilasi: Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi RL vastu võla nõudes Hagihind: 39 748,64 eurot Kohtuistungi toimumise aeg: 05.04.2013.a. Hageja: Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826, asukoht Narva mnt 11, 15015 Tallinn) Hageja esindaja: Külliki T (XXX) Kostja: RL(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja esindajad: GL, AS ( XXX, XXX) Resolutsioon Aluseks võtnud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolud ja kohaldatud seadused ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dest 450, § 444 lg 1 ja 449 lg 3 tegi kohus alljärgnevad otsustused. Otsustused hagis
Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, kostjate seisukoht ja kohtuotsuse põhjendused
tuleb nõudeid, mis muutusid sissenõutavateks lepingute ülesütlemisega ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavateks varem. Ülesütlemisega muutusid sissenõutavateks 25.09.2009 maksetähtajaga graafikujärgsed maksed ja sama tähtajaga kindlustusmaksed, jääkväärtus ja antud maksetega seotud intressi- ja viivisemaksed. Nõuded aegusid 15.09.2012. Kostja leiab, et ka lisakulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Kostja leiab alternatiivselt, et aegumine algas hiljemalt 05.11.2009, sest siis sai hageja liisinguesemed tagasi. Hagi on esitatud 14.12.2012. Hageja on seisukohal, et nõue ei ole osaliselt aegunud. Nõuete aegumistähtaeg ei alanud lepingute ülesütlemisega, vaid lepingu nr XXX osas 28.04.2010, lepingu nr XXX osas 02.06.2010 ja lepingu nr XXX osas 04.04.2010, s.o. alates ajast, mil möödus hageja poolt kostjale antud tähtaeg oma kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Riigikohus on avaldanud seisukohta, et liisingulepingu ülesütlemisel muutub liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Vastavalt TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 147 lg 3 kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Nimetatud sätte alusel algas hageja nõude aegumistähtaeg 01.01.2011. Liisingulepingu üldtingimuste punktis 10.6. on pooled kokku leppinud, et hageja nõuded muutuvad sissenõutavaks pärast liisinguesemete võõrandamist ja hageja poolt nõude esitamisest 10 päeva möödumisel. Alles pärast liisinguesemete võõrandamist selgub hageja nõude suurus. Punkt 10.6. on kokkulepe kohustuse täitmise tähtpäeva suhtes. Liisinguesemete müümisele kulunud 3 kuud on mõistlik ja põhjendatud aeg kulutuste kindlaks tegemiseks. Kohus leiab, et õige on kostja seisukoht, et erinevalt aeguvad nõuded, mis muutuvad sissenõutavateks lepingute ülesütlemisest ja nõuded, mis on enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kasutusrendilepingute üldtingimuste p 10.6 kohaselt vastutab lepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja liisinguandja ees kogu lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba tasutud rendimaksetega, kindlustusmaksete graafiku tasumata osa, aga ka võimalikud vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt lepingule peab hüvitama liisinguvõtja. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub liisinguvõtja puudujääva osa 10 päeva jooksul liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Seega on liisinguandja ja liisinguvõtja kokku leppinud, et liisinguandja hüvitise suuruse määramisel lepingu ülesütlemisel lähtutakse vara müügihinnast. Riigikohus on korduvalt avaldanud seisukohta, et vastavasisuline tüüptingimus on liisinguvõtja suhtes ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine, mh siis, kui liisinguvõtja ei ole tarbija (nt 3-2-1-33-08 p 17, 3-2-156-08, p 14). Siiski on poolte kokkuleppel lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (3-2-1-33-08, p 18). Riigikohus märkis täiendavalt lahendis 3-2-1-184-12 p 18, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava
tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Kasutusrendilepingute üldtingimustega ei ole liisinguandjale pandud kohustust teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Samuti ei ole tüüptingimuste järgi tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist, võimalus otsida ostjaid või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist ega tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Seega on liisingueseme võõrandamise hinnarisk ainuüksi liisinguvõtjal. Kohus leiab, et liisingulepingu üldtingimuste punkt 10.6 on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mis on VÕS § 44, § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine. Kulude hüvitamise nõude ulatuse määratlemisel tuleb lähtuda VÕS § 367 lg 3 sätestatust ehk liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 lause 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kuivõrd üldtingimuste p 10.6 on tühine, puudub kokkulepe selle kohta, millal võib liisinguandja esitada kulutuste hüvitamise nõude. Kokkuleppe puudumisel peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Kuivõrd liisinguandjal tuli lähtuda oma nõuete arvestamisel liisinguesemete tegelikust väärtusest nende tagastamise ajal, muutus kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui liisinguandja sai tagasi liisinguesemete valduse, mis oli vajalik liisinguesemete hindamiseks. Alusetu on hageja seisukoht, et tema nõude suurus selgus alles pärast liisinguesemete võõrandamist. Kohus leiab, et mõistlik aeg liisingueseme hinnata laskmiseks on mitte enam kui 14 päeva. Vastavalt hagiavalduse sai hageja tagasi valduse liisinguesemetele 05.11.2009 (leping XXX), 04.11.2009 (leping XXX) ja 19.10.2009 (leping XXX). Seega muutus kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks lepingu XXX osas 20.11.2009, lepingu XXX osas 19.11.2009 ja 04.11.2009. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Nõuded aegusid vastavalt 20.11.2012, 19.11.2012 ja 04.11.2012. Kuivõrd hagi esitati 14.12.2012, olid pärast liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuded hagi esitamise seisuga aegunud. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus põhivõlgnevuse ja intressi nõude seoses nõuete aegumisega 20 014,83 euro ulatuses rahuldamata. Aegumata põhivõlgnevuse- ja intressinõuded on kostja õigeks võtnud, mistõttu kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 4 488,91 eurot. Kuivõrd hageja ei ole välja toonud oma viivisenõude ulatust enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud arvetelt ning kostja ei ole saanud selles osas seisukohta esitada, kuid otsustada on võimalik aegumise kohaldamise ja aegumata põhi- ja intressivõlgnevuse üle, teeb kohus osaotsuse TsMS § 450 lg 1 alusel. Viivisenõude osas menetlus jätkub.
Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja lg 5 määrab kohus menetluskulud kindlaks ka osaotsuses, kui see on tehtud tasaarvestamise reservatsioonita. Võttes arvesse hageja nõude rahuldamise ulatust jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel 81,7% ulatuses hageja ja 18,3% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Jaanus Saaremõts Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.