Swedbank AS hagi Aleksei Tsmõhhi vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
114 eurot 56 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Swedbank AS (registrikood: 10060701), esindaja volikirja alusel Elis Vija
esindajad
RESOLUTSIOON
Viru Maakohtu 03. detsembri 2012 otsus
Vastustaja (kostja): Aleksei Tsmõhh (isikukood: XXX)
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Tühistada Viru Maakohtu 03. destembri 2012 otsuse juures olev menetluskulude jaotus ja teha uus menetluskulude jaotus, millega jätta menetluskulud maakohtus 99,35% ulatuses Aleksei Tsmõhhi kanda ja 0,65% ulatuses Swedbank AS kanda.
3.Jätta Viru Maakohtu 03. detsembri 2012 otsuse resolutsioon muutmata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus jätta 99,35% ulatuses Aleksei Tsmõhhi kanda ja 0,65% ulatuses Swedbank AS kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 50% ulatuses Aleksei Tsmõhhi kanda ja 50% ulatuses Swedbank AS kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.Swedbank AS (edaspidi hageja) esitas maakohtule hagi Aleksei Tsmõhhi (edaspidi kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 6 390 eurot ja viivise protsendina põhinõudest (s.o EKP intress + 7% aastas summalt 3 314,28 eurot) alates hagiavalduse esitamise päevast kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni; jätta kõik menetluskulud kostja kanda; mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS ja Aleksei Tsmõhh 29.05.2007 laenulepingu nr 07-097299-EV, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 35 813 eurot, mille sihtotstarve oli korteriomandi ost asukohaga XXX. Lepingu p 4.3 kohaselt oli kostja kohustatud laenusumma tagasi maksma ning tasuma hagejale intressi lepingus ja lepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel. Vastavalt lepingu põhitingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete tähtpäevaks iga kuu
15.kuupäev ning intressi määraks Euro 5-aastane intress+1.955% aastas tagastamise lõpptähtajaga 15.05.2032. Tulenevalt lepingu tüüptingimuste punktist 7.1. oli hagejal õigus nõuda kostjalt varaliste kohustuste (v.a intressi) täitmisega viivitamisel viivist. Lepingust tulenevate kostja kohustuste hagejale täitmise tagamiseks seati tagatisena hüpoteek korteriomandile asukohaga XXX (registriosa nr XXX) ja hüpoteek korteriomandile asukohaga XXX (registriosa nr XXX). Kostja ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, mistõttu hageja saatis kostjale lepingu ülesütlemisteatise 10.03.2010. Hageja palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus. Hageja hoiatas kostjat, et kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud ennetähtaegselt lepingu üles ütlema. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja ütles 26.03.2010 lepingu ennetähtaegselt üles. 23.10.2009 toimus korteriomandi, asukohaga XXX (registriosa nr XXX) ostu-müügi tehing. Tehingust laekus laenulepingust nr 07-097299-EV tuleneva võlgnevuse katteks 8 902,68 eurot. Nimetatud summa ei katnud aga lepingust nr 07-097299-EV tulenevat võlgnevust.
Hageja nõuab lepingust nr 07-097299-EV tuleneva võlgnevuse tasumist summas 6 390 eurot, mis koosneb põhiosa võlgnevusest summas 3 314,28 eurot, intressidest summas 462,99 eurot, põhiosa viivistest 2 612,73 eurot. Maksekäsu kiirmenetluses kandis hageja kulusid seoses riigilõivu tasumisega summas 99,43 eurot. Menetluse kestel hageja muutis nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhisumma 16 272,77 eurot; viivised põhisummalt (16 272,77 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1); jätta kõik menetluskulud kostja kanda; mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni seaduses sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1).
2.Kostja A. Tsmõhh hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue ebaselge ja tõendamata. Hagiavaldusest ei selgu, millele tugineb hageja nõue, hagiavaldusele ei ole lisatud arvutusi intresside ja viiviste arvestuse kohta. Samuti ei ole lisatud postisaadetise väljastusteadet ega tõendeid selle kohta, et kostja oleks esitatud lepingu ülesütlemise kätte saanud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 03. detsembri 2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis A. Tsmõhhilt Swedbank AS kasuks välja põhinõude katteks 16 272,77 eurot, mõistis A. Tsmõhhilt Swedbank AS kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt (s.o EKP intress + 7% aastas summalt 16 272,77 eurot) alates 03.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata Swedbank AS hagi viivise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on hagi põhjendatud osaliselt. Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt ja võlgneb hagejale 29.05.2007 laenulepingu nr 07-097299-EV alusel 16 272,77 eurot. Kostja esitas vastuväite, et ta ei saanud isiklikult kätte lepingu ülesütlemisteadet ja, et viivised on liiga suured, paludes viiviste suurust vähendada. Kohus leidis, et on vaja teha kindlaks, kes pooltest kannab tahteavalduse kättetoimetamise/saamise riski. Poolte vahel sõlmitud laenulepingus ei ole eraldi sätestatud, et tahteavalduse kättesaamise risk on kostjal (saajal). TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab kättetoimetamise riski saatja. Vaidluse korral tuleb hagejal kui tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et nõudekiri on jõudnud kostja kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ning kostjal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja ise väidab haginõue suurendamise avalduses, et saatis lepingu ülesütlemisteate kostjale aadressil XXX ning, et see aadress on märgitud kostja aadressina hagi vastuses. Kostja väitis, et elas sellel aadressil ja elab käesoleval ajal, seega arvas kohus, et antud juhul ei kohaldu TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatu: eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja ei tõendanud, et kostja viibis eemal. Kohus leidis, et hageja pidi tõendama, et ta andis laenusaajale mõistliku aega kohustuse täitmiseks ja, et kostja sai ülesütlemisteate kätte. Kohus leidis, et hageja ei ole seda tõendanud. Hagi esitamise ajal, s.o 05.06.2012, ei olnud kostja laenulepingu ülesütlemise teadet saanud, seega ei olnud hageja laenulepingut kehtivalt üles öelnud. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-151-12, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahtevaldust kätte antud, jäädes lahendi nr 3-2-1-8-09 p-s 11 toodud seisukoha juurde, mille kohaselt tuleb tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu
puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Kostja sai ülesütlemisteate koos hagimaterjalidega isiklikult kätte 13.07.2012. Laenulepingu tüüptingimuste p 11.1 kohaselt pangal on õigus laenuleping üles öelda ja nõuda tagastamata laenusumma, tasumata intressi, lepingutasu, viiviste, trahvide ja teiste laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete täitmist laenusaajalt 20 (kahekümne) pangapäeva jooksul pärast pangalt vastavasisulise teatise saamist. Kohus leidis, et kostjal oli võimalus täita oma kohustusi nõuetekohaselt hiljemalt 02.08.2012 (20 päeva jooksul pärast kohtult koos hagimaterjalidega lepingu ülesütlemisteate kättesaamist), kuid ta ei teinud seda. 30.08.2012 esitas hageja nõude mõista kostjalt sissenõutavaks muutunud summa 16 272,77 eurot ja viivised põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest. Kohus leidis, et põhjendatud on mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõude katteks 16 272,77 eurot ja viivised seaduses ettenähtud määras mitte alates hagi esitamise päevast, vaid alates 03.08.2012. Kohus pidas õiglaseks jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades, seega 50% hageja kanda ja 50% kostja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 03. detsembri 2012 otsuse osas, millega jäeti apellandi kasuks välja mõistmata viivised perioodi 02.07.2012 kuni 02.08.2012 eest summas 114,56 eurot ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega välja mõista A. Tsmõhhilt Swedbank AS kasuks viivise perioodi 02.07.2012 kuni 02.08.2012 eest summas 114,56 eurot. Samuti palub Swedbank AS muuta menetluskulude jaotust ning jätta kõik menetluskulud A. Tsmõhhi kanda. Juhul, kui otsus jääb väljamõistmata jäänud viivise osas tühistamata, tühistada Viru Maakohtu
03.detsembri 2012 otsus osas, millega 50% menetluskuludest jäeti Swedbank AS kanda ning teha selles osas uus otsus ja jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on kohtuotsuse resolutsiooni p 4 vastuolus TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetega. Nimelt on kohus otsuse punktis 3 mõistnud apellandi kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt alates 03.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid samas on punktis 4 jätnud viivise väljamõistmise nõude alates hagi esitamisest siiski rahuldamata. Taolisel kujul esitatud resolutsioonist jääb arusaamatuks, kas kohus rahuldas apellandi nn jooksva viivise nõude või mitte. Alles otsuse põhjendavast osast võib välja lugeda, et kohus jättis rahuldamata viivise väljamõistmise nõude alates hagi esitamisest, s.o 02.07.-02.08.2012 k.a, sest alates 03.08.2012 on kohus viivise välja mõistnud ja seda kuni põhinõude täitmiseni; 2) on kohus jätnud tähelepanuta apellandi põhjendused ülesütlemise tahteavaldust sisaldanud kirja kättetoimetamise kohta, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Apellant ei ole kordagi väitnud, et ülesütlemisteatis, mis hoiutähtaja möödumisel tagastati, on füüsiliselt vastustajale kätte toimetatud. Apellant saatis ülesütlemise tahteavaldust sisaldava teatise tähitult vastustaja ainsale teadaolevale aadressile, mis langeb kokku rahvastikuregistris märgitud aadressiga. Apellant tegi kõik endast sõltuva, teavitamaks vastustajat oma kavatsustest seoses laenulepinguga. Apellant on tõendanud, et valis oma tahteavalduse edastamiseks igati mõistliku viisi, saates tähitud kirja vastustaja ainsale olemasolevale kontaktaadressile. Kõnealusel aadressil elamist kinnitas vastustaja ka 13.11.2012 toimunud kohtuistungil. Apellant, viidates TsÜS § 70 sisalduvale erinormile, leiab, et käesoleval juhul oleks kohus pidanud lugema tahteavalduse kättetoimetatuks;
3) jääb ebaselgeks, millisest dokumendist luges kohus välja vastustaja viiviste vähendamise põhjendatud taotluse. Kohus on teinud ebaõigeid ja menetluses kogutud dokumentidele mittevastavaid järeldusi poolte tahteavaldustest; 4) on põhjendamata kohtu seisukoht, mille järgi tekib apellandil õigus nõuda viivist alles pärast laenulepingu ülesütlemist, millise kuupäevana on kohus käsitanud 02.08.2012. Seaduse järgi tekib laenuandjal õigus nõuda viivist alates hetkest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et vastustaja lõpetas alates 15.02.2009 nõuetekohased laenu tagasimaksed. Seega juba enne lepingu ülesütlemist oli apellandil õigus nõuda viivise tasumist. Lepingu ülesütlemisest alates oli apellandil õigus arvutada viivist kogu sissenõutavaks muutunud tasumata laenusummalt. Nimetatud asjaolud on kohus otsust tehes tähelepanuta jätnud. Poolte vahel puudus vaidlus, millisest ajahetkest ja milliselt summalt oli apellandil õigus viivist arvestada, seetõttu on maakohtu otsus selles osas apellandile üllatav. Kui kohus rahuldas apellandi põhinõude täies ulatuses, oleks TsMS § 367 alusel tulnud välja mõista viivis protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni; 5) on kohus põhjendamatult leidnud, et õiglane on jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades. Hagihinnaks oli kokku 17 579,47 eurot. Kohus jättis nimetatud nõudest välja mõistmata viivise 32 päeva eest (02.07.2012-02.08.2012 k.a), s.o 114,56 eurot. Väljamõistmata jäänud viivise summa moodustab kogunõudest vaid 0,65%, mistõttu on apellandi hinnangul äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades. Kohus oleks pidanud jaotama menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 03. destembri 2012 otsuse juures oleva menetluskulude jaotuse ja teeb asjas uue menetluskulude jaotuse, millega jätab menetluskulud maakohtus 99,35% ulatuses A. Tsmõhhi kanda ja 0,65% ulatuses Swedbank AS kanda. Viru Maakohtu 03. detsembri 2012 otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrolllib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud Viru Maakohtu 03. detsembri 2012 otsust osaliselt, s.o osas, millega maakohus jättis välja mõistmata viivised alates hagi esitamisest ja mõistis viivised välja alates 03.08.2012 ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas.
8.Maakohus on õigesti jätnud välja mõistmata viivised alates hagi esitamisest ja välja mõistnud viivised alates 03.08.2012 ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas. Siinkohal on alusetu apellandi seisukoht, et kohtuotsuse resolutsiooni punkt 4 on vastuolus TsMS § 442 lg-s 5 sätestatu. Oma väidet on apellant põhjendanud sellega, et resolutsiooni punktis 3 on välja mõistetud apellandi kasuks viivis protsendina põhinõudelt alates 03.08.2012 kuni põhinõude täitmiseni, kuid samas on punktis 4 jäetud viivise väljamõistmise nõue alates hagi esitamisest siiski rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon vastab TsMS § 442 lg-s 5 sätestatule. Nähtuvalt maakohtu otsuse resolutsiooni punktist 3 mõisteti kostjalt välja hageja kasuks viivise protsendina põhinõudelt alates 03.08.2012 ning punkti 4 kohaselt jäeti välja mõistmata viivised alates hagi esitamisest. Resolutsioonist on üheselt mõistetav, et viivised on välja mõistetud alates 03.08.2012 ning viiviseid alates hagi esitamisest kuni 03.08.2012 ei mõistetud välja.
9.Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu ülesütlemisavalduse jõudmist kostjani. Ebaõige on apellandi väide, et laenulepingu ülesütlemisavaldus tuleb lugeda kättesaaduks kostja poolt TsÜS § 70 alusel. Apellatsioonkaebuses viidatud TsÜS § 70 sätestab lepingu rikkumisest teatamise kui tahteavalduse kättetoimetamise erisusi. Selle sätte kohaselt loetakse viivitusega edastatud või edastamisel kaotsi läinud tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamise mõistliku viisi, s.o TsÜS § 70 reguleerib olukorda, kus tahteavalduse tegemisega eemalviibijale on viivitatud või kus tahtevaldus on kaotsi läinud. Seega ei ole viide TsÜS §-le 70 käesolevas asjas asjakohane ning maakohus ei saanudki seda normi kohaldada.
10.Antud juhul apellandi enda väitel saatis ta ülesütlemisavaldust sisaldava teatise tähitult vastustaja rahvastikuregistris märgitud aadressil ning see tagastati hoiutähtaja möödumisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud või eemalviibija korral siis, kui see on jõudnud saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 järgi lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see toimetatid tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda; kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Maakohus on eeltoodud sätete ning hageja poolt esitatud asjaolude ja asjas olevate tõendite alusel õigesti tuvastanud, et TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab tahteavalduse kättetoimetamise riski hageja ning vaidluse korral tuleb hagejal kui tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et nõudekiri oli jõudnud kostja kui tahteavalduse saaja elukohta ning kostjal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Antud juhul on kostja vastu vaielnud sellele, et ta oleks saanud kätte hageja tahteavalduse laenulepingu ülesütlemiseks ning hageja ei ole tõendanud vastupidist. Seega sai kostja hageja tahteavalduse laenulepingu ülesütlemiseks kätte alles koos hagimaterjalidega 13.07.2012 ning kuigi nõue muutus sissenõutavaks alates 14.07.2012, on maakohus viivise väljamõistmisel õigesti arvestanud mõistliku tähtajaga vabatahtlikuks täitmiseks, milleks saab laenulepingu tüüptingimuste punkti 11.1. (tl 22) kohaselt lugeda 20 päeva.
11.Iseensest õige on apellandi väide, et kostja ei ole menetluse kestel taotlenud viiviste vähendamist, vaid nähtuvalt kostja kirjalikust vastusest hagiavaldusele (tl 80-81) on ta vastu vaielnud viiviste nõudele tervikuna. Samas aga kuigi maakohus on märkinud põhjendustes, et kostja palus viiviste suurust vähendada, ei ole maakohus vähendanud viiviste suurust ning seetõttu selline eksimus kohtu poolt ei ole aluseks otsuse tühistamisele vaidlustatud ulatuses. Lisaks eeltoodule puudub seos kohtu poolt märgitu ja apellatsioonkaebuses taotletu vahel, s.o apellatsioonkaebuses on palutud välja mõista viivised alates hagi esitamisest (mitte alates 03.08.2012), kuid vaidlust ei ole selles, et maakohus oleks vähendanud viiviseid.
12.Asja materjalide kohaselt on hageja 30. septembril 2012 oma nõuet täpsustanud (tl 86-90) ning selles märgitu kohaselt hageja loobus intressi- ja viivisenõudest kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõudis põhinõudena kogu võlgnetava summa 16 271,77 euro tasumist ja
viiviseid põhisummalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras. Lähtudes hageja nõudest on arusaamatu apellatsioonkaebuses esitatud arutlus selle kohta, et laenuandjal tekib õigus nõuda viivist alates hetkest, mil nõue muutub sissenõutavaks, ning kuna vastustaja lõpetas alates 15.02.2009 nõuetekohased laenu tagasimaksed, siis juba enne lepingu ülesütlemist oli apellandil õigus nõuda viivise tasumist. Laenulepingu järgi oli laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 15.05.2032 (tl 16). Hageja nõuab enne lepingu täitmise lõpptähtpäeva kogu laenusumma tagastamist ning selle nõude eelduseks on asjaolu, et leping oleks kehtivalt üles öeldud. Kuna ei ole tõendatud, et hageja oleks kehtivalt laenulepingu üles öelnud alates 26.03.2010 (nagu väitis hageja ise), siis on maakohus õigesti tuvastanud laenulepingu ülesütlemise tähtpäeva. Eeltoodud põhjusel on alusetu ka apellandi väide, et kui kohus rahuldas apellandi põhinõude täies ulatuses, oleks TsMS § 367 alusel tulnud välja mõista viivis protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja põhinõue sisaldas ka makseid, mis muutusid sissenõutavaks seoses laenulepingu ülesütlemisega ning hageja ei ole ise eristanud, kui suures osas oli põhinõue sissenõutav ilma, et laenuleping oleks olnud üles öeldud.
13.Õige on apellandi väide, et arvestades hagi rahuldamise ulatust on maakohus jaganud menetluskulud ebaõigesti. Hageja poolt esitatud nõude täpsustuse kohaselt oli hagihinnaks 17 579,47 eurot. Kohus jättis hagi rahuldamata 114,56 euro ulatuses, s.o 0,65% kogu hagist, hagi rahuldati 99,35% ulatuses. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jäävad menetluskulud maakohtus 99,35% ulatuses kostja kanda ja 0,65% ulatuses hageja kanda. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamist osaliselt, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 50% ulatuses apellandi kanda ja 50% ulatuses vastustaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.