2-09-56604/38 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hageja ja Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) sõlmisid 28.11.2007 liisingulepingu nr 520073147, mille esemeks oli roomikekskavaator Komatsu. Hageja ja kostjad sõlmisid 28.11.2007 käenduslepingu nr 520073147. Kuna liisinguvõtja jättis tähtaegselt tasumata liisingulepingust tulenevad maksed, siis ütles hageja liisingulepingu 22.07.2009 üles. Kostjad vastutavad liisingulepingute alusel tekkinud liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui pankrotimenetluses on jäänud hageja esitatud nõue kaitsmata. Käendajal on võimalik esitada vastuväiteid, mida põhivõlgnik kasutas nõuete kaitsmise koosolekul, kuid tunnustamata jätmine ei tähenda, et käendaja vastu nõue puudub. Pankrotimenetluses tehtud kompromiss puudutab pankrotimenetluse pooli, kelleks on võlgnik ja võlausaldaja ning ei muuda pankrotimenetluse väliseid õigussuhteid. Kompromissi kinnitamine pankrotimenetluses ei saa olla ka VÕS § 149 lg 1 kohaseks vastuväiteks, kuna selleks saavad olla vaid põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelisest õigussuhtest tulenevad vastuväited. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist kostjatele käenduslepingus kokkulepitud kirjalikku teatist kohustuse täitmiseks esitanud. Harju Maakohtu 23.09.2009 määrusega kuulutati välja Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrot. Hageja esitas pankrotihaldurile 19.11.2009 ja 16.12.2009 avalduse laadurekskavaatori Komatsu jääkväärtuse 564 145,83 krooni ja roomikekskavaatori Komatsu jääkväärtuse 881 924,05 krooni nõudes, mis 31.12.2009 nõuete kaitsmisel jäi tunnustamata. Hageja nõudele vaidles vastu pankrotihaldur. Kuna hageja nõude tunnustamiseks hagi ei esitanud, siis hagejal puudub võlgniku vastu nõue. Eesti Teede Grupp OÜ-l (pankrotis) puudub kohustus hageja ees. 18.05.2009 avastasid Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) töötajad ehitusobjektilt laadurekskavaator Komatsu XXXXX kadumise, millest teavitati politseid, kindlustusandjat ja liisinguandjat. Kostjatele teadaolevalt on hageja liisingulepingust nr 520073146 tulenev nõue laadur-ekskavaator jääkväärtuse 564 145,83 krooni osas AS If Eesti Kindlustuse poolt rahuldatud. Roomikekskavaator Komatsu PC160LC.7E0 on hagejale tagastatud ja hageja on selle võõrandanud 900 000 krooni eest, mistõttu hagejal ei saa olla Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) vastu nõuet selle vara jääkmaksumuse hüvitamiseks. Kostjad ei vastuta hageja ees põhivõlgnikuga solidaarselt. Lepingu kohaselt vastutavad nad ainult siis, kui põhivõlgnik ei ole kohustusi liisingulepingutes kokkulepitud viisil ja tähtajal täitnud ning hageja on eelnevalt kostjatele (käendajatele) esitanud tähitud kirjaga vastava nõude. Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist käendajatele käenduslepingus kokkulepitud kirjalikku teatist kohustuse täitmiseks esitanud. Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) võlausaldajate 28.04.2010 üldkoosolekul tegid võlausaldajad pankrotimenetluses kompromissi kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta, mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks (kompromissotsus). Kompromissotsuse kinnitas 01.07.2011 Harju Maakohus ja see on täidetud, kuna Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) on hagejale 08.09.2011 tasunud 1 214,46 eurot. Kostjate käendus on lõppenud seoses võlasuhte lõppemisega, sest kohustuse lõppemise riski tagamiseks pole hagejale käendust antud.

Kostjad taotlesid nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemist, millega hageja nõustus. Esimese astme kohtu otsus 15.06.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 449 võimaldab kohtul teha poole taotluse alusel vaheotsuse nõude põhjendatuse kohta. Vaidlust ei olnud selles, et hageja ja Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) sõlmisid 28.11.2007 liisingulepingud nr 520073146 ja nr 520073147 ning hageja ja kostjad sõlmisid käenduslepingud. Harju Maakohus kuulutas 23.09.2009 määrusega välja Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankroti. Hageja esitas pankrotihaldurile 19.11.2009 ja 16.12.2009 avalduse laadur-ekskavaator Komatsu ja roomikekskavaator Komatsu liisingulepingutest tulenevas nõudes, mis 31.12.2009 nõuete kaitsmisel jäi tunnustamata. Hageja nõude vaidlustas pankrotihaldur. Nõude tunnustamiseks hageja kohtusse hagi ei esitanud. 18.03.2011 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul tunnustati hageja nõue II järjekorra nõudena 12 144,59 euro ulatuses. Samal üldkoosolekul võeti vastu kompromissotsus. Kompromissotsuse alusel on võlgnik 08.09.2011 tasunud hagejale 1 214,46 eurot. Kohus tuvastas, et käenduslepingute kohaselt vastutavad kostjad hageja ees Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingutest. Käenduslepingute p 6 kohaselt täidavad käendajad käenduslepingute p-s 2 sätestatud kohustused, kui liisinguvõtja ei ole täitnud neid liisingulepingus fikseeritud tähtajal ja viisil. 18.03.2011 toimunud Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul tunnustati hageja nõuet II järjekorra nõudena 12 144,59 euro ulatuses. Samal üldkoosolekul vastuvõetud kompromissotsuse kohaselt võlgnik Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) tasub kompromissotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul võlausaldajatele 10% muude tähtaegselt esitatud võlanõuete kogusummast ning ülejäänud osas lõpevad võlausaldajate kõik võlgniku vastu suunatud nõuded, mis olid olemas kompromissotsuse tegemise ajal. Hageja ja kostjate vahel sõlmitud käenduslepingutes ei ole hageja ja kostjad kokku leppinud, et kostjad vastutavad Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) kohustuste täitmise eest solidaarselt Eesti Teede Grupp OÜ-ga (pankrotis). Eeltoodust tulenevalt hagejal ei ole käenduslepingute alusel nõuet kostjate vastu ja hagi ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega tunnustada nõude põhjendatust ja saata tsiviilasi tagasi maakohtusse menetluse jätkamiseks. Menetluskulud jätta vastustajate kanda. Apellandi ja vastustajate vahel sõlmitud käenduslepingute p 5 esimese lause kohaselt tagavad käendajad käenduslepingu p-s 2 sätestatud kohustuste täitmise solidaarselt kogu oma varaga. Käenduslepingutes sisaldub p 6, mille kohaselt käendajad täidavad käenduslepingute p-s 2 sätestatud kohustused, kui liisinguvõtja ei ole täitnud neid liisingulepingus fikseeritud tähtajal ja viisil. Nimetatu aga ei näe ette käendaja täiendavat vastutust võlaõigusseaduse § 145 lg 1 mõistes, mis sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Lepingute p 6 ei näe ette käendaja vastutust üksnes juhul, kui nõuet ei saa põhivõlgniku vastu rahuldada (s.t käenduslepingud ei näe käendaja vastutuse tekkimise eeldusena ette sissenõudmismenetluste

läbiviimist apellandi poolt põhivõlgniku suhtes, põhivõlgniku maksejõuetuse tõendamist vms). P 6 näeb üksnes ette, et käendaja vastutab juhul, kui põhivõlgnik oma kohustust rikub. Seega nii VÕS § 145 lg 1 kui käenduslepingute p 6 näevad ette käendaja vastutuse eeldusena põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumise. Käenduslepingus vastupidist kokkulepet ei sisaldu. Väärad on vastustajate maakohtu menetluses esitatud väited, et Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tehtud kompromissi täitmisega on lõppenud ka vastustajate kui käendajate käenduslepingutest tulenevad kohustused apellandi ees. Sellise hinnangu andmisega on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid ning tuvastanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. On ilmselge, et liisinguandja kui krediidiandja sõlmib käenduslepinguid juhtudeks, kui põhivõlgniku maksevõime või maksejõuetus ei võimalda tal enam liisingulepingutest tulenevaid kohustusi täita. Seetõttu on apellandi ja vastustajate vahel sõlmitud käenduslepingute eesmärk tagada ka olukorda, mil põhivõlgniku pankrotimenetluses sõlmitud kompromissiga on kõigi võlausaldajate nõudeid vähendatud. Käendus on ühepoolselt kohustav isiklik tagatis, mille eesmärgiks on muu hulgas vastuvaidlematult põhivõlgniku maksejõuetuse riski tagamine. VÕS § 149 lg 2 mõttest tuleneb otseselt, et põhivõlgniku pankrotimenetluse lõppemise vastuväite esitamise õigus käendaja poolt peaks olema sätestatud käenduslepingus. Kui põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude vähendamise vastuväite esitamise õigus käenduslepingu sisust ei tulene, on käenduslepingu eesmärk anda võlausaldajale tagatis ka selliseks puhuks. Riigikohus käsitles otsuses nr 3-2-1-121-10 olukorda, kus käendaja soovis esitada võlausaldaja nõude vastu põhivõlgnikule PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite, et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise päeval tuli lõpetada põhivõlalt viivise arvestamine. Riigikohus leidis, et käendaja ei saa VÕS § 149 lg 2 järgi üldjuhul sellist põhivõlgniku vastuväidet esitada, sest käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja põhivõlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Seega saab põhivõlgnik esitada PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu, kuid käendajal puudub üldjuhul VÕS § 149 lg 2 järgi sellise vastuväite esitamise õigus. Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu üksnes siis, kui käenduslepingus oleksid pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud. Eelnimetatud Riigikohtu lahendist tuleneb selgelt, et VÕS § 149 lg 2 kohaselt peab käenduse eesmärgiga vastuollu mineva vastuväite esitamise õigus olema võlausaldaja ja käendaja vahel sõlmitud käenduslepingus kokku lepitud. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingutes selline kokkulepe puudub. Mis puudutab asjaolu, et apellant ei esitanud põhivõlgniku Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses õigeaegselt hagi nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõude osa tunnustamiseks, siis nimetatud asjaolul puudub mõju vastustajate kui käendajate vastutusele. Riigikohus asus otsuses nr 3-2-1-102-07 seisukohale, et pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude tunnustamise ja selle ulatuse kohta ei mõjuta käendajat ega vabasta teda tema vastu nõude esitamisel vastuväidete olemasolul nende esitamise ja tõendamise vajadusest.

hagejal on õigus oma äranägemisel otsustada, kas esitada nõue ainult käendaja või käendajate vastu või ka liisinguvõtja vastu. Ka eeltoodu kinnitab, et käendajad vastutavad liisinguvõtjaga solidaarselt. Kostjad esitasid hageja nõudele veel vastuväiteid, et hageja nõue on lõppenud, kuna Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses jäi hageja nõue osaliselt tunnustamata ja hageja nõude tunnustatud osas lõpetas Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss, mis on täidetud. Samuti ei ole hageja liisingulepingutest tulenevast nõudest käenduslepingute p 7 järgi käendajatele teatanud. Neid vastuväiteid ei ole maakohus üldse hinnanud. Eeltoodud väidete kohta märgib ringkonnakohus, et põhivõlgniku pankrot käendaja vastu nõude esitamist TsMS § 149 lg 2 järgi ei piira, kui sellise vastuväite esitamise võimaluses ei ole kokku lepitud käenduslepingus. Pooltevahelises käenduslepingus selles kokku lepitud ei ole. PankrS § 184 lg 5 järgi ei vabasta kompromiss võlgnikuga kohustuste täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuste täitmisest. Käenduslepingute p-s 7 toodud teadete saatmise kohustuse rikkumist ei ole lepingus seostatud kohustuse lõppemisega. Kuna tegemist on vaheotsusega, siis nõude rahalise suuruse osas ei ole maakohus seisukohta võtnud. TsMS § 449 lg 1 sätestab, et kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Kolleegium leiab, et käesolev vaidlus on tavaline vaidlus liisinguandja ja liisingulepingut käendanud isikute vahel, mille lahendamisel ei ole nõutava rahasumma määramine oluliselt keerukam või kulukam kui tavapäraselt sellistes vaidlustes, mistõttu vaheotsuse tegemine ei kiirenda ega lihtsusta kohtuasja menetlust. Juhul, kui kohus teeb vaheotsuse, peab ta otsuses hindama kõiki poolte poolt esitatud väiteid nõude põhjendatuse kohta. Käesolevas asjas ei ole maakohus vaheotsuses hinnanud kõiki nõude põhjendatuse kohta esitatud poolte väiteid ning samuti ei ole kontrollitav, milliseid käenduslepingute punkte tõlgendades jõudis maakohus järeldusele, et pooled olid kokku leppinud, et kostjad ei vastuta solidaarselt Eesti Teede Grupp OÜ-ga (pankrotis). Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et maakohtu vaheotsus tuleb tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada kogu vaidlus, see tähendab juhul, kui hageja nõue kostjate vastu on kehtiv ja seda on võimalik maksma panna, siis tuleb samas otsuses tuvastada ka see, milliste Eesti Teede Grupp OÜ (pankrotis) kohustuste täitmise eest kostjad käendajatena vastutavad ja millises ulatuses. Seoses tsiviilasja saatmisega uueks läbivaatamiseks maakohtule tuleb menetluskulud jagada maakohtul.