Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Harju Maakohus Nele Atonen 22.08.2019, Tallinn, Tallinna kohtumaja 2-18-3835 I. P. hagi Luminor Bank AS vastu nõude tunnustamiseks M. M. (pankrotis) pankrotimenetluses
63 911 eurot Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende Hageja I. P. (isikukood xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik esindajad Kostja Luminor Bank AS (registrikood 11315936), lepinguline esindaja M. M. 04.06.2019 Kohtuistung
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata hageja I. P. hagi kostja Luminor Bank AS vastu nõude tunnustamiseks M. M. (pankrotis) pankrotimenetluses Menetluskulud Poolte menetluskulud jätta hageja I. P. kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast käesolevas asjast tehtud kohtuotsuse jõustumist mõistliku aja jooksul tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.
Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja I. P. (edaspidi hageja) esitas hagi kostja Luminor Bank AS (edaspidi kostja) vastu nõude tunnustamiseks M. M. (pankrotis) (edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses. Hageja palub tunnustada hageja nõuet M. M. (pankrotis) pankrotimenetluses summas 63 911 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.19.10.2017 kohtumäärusega kuulutas Pankrotihalduriks määrati Kalle Mõtsnik.
3.Hageja esitas 18.12.2017 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles oma nõude tunnustamist summas 63 911 eurot. Nõue ei ole pandiga tagatud. Hageja esitas nõude tähtaegselt. 05.02.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas hageja nõudele vastuväite kostja ja võlgnik. Seega oli nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustatud hageja nõue summas 63 911 eurot.
4.Hageja ja võlgnik sõlmisid 29.07.2009 suulise tähtajatu lepingu, mille kohaselt võlgnik tellis hagejalt õigusabi. Lepingut ei ole ennetähtaegselt lõpetatud ega üles öeldud. Õigusabi eest tasumiseks sõlmisid hageja ja võlgnik kokkuleppe laenuna 10.08.2009 laenulepingus, mille kohaselt võlgnik kohustus tagastama hagejale laenu 63 911 eurot 10.06.2015. Laenu kasutamise eest kohustus võlgnik tasuma hagejale intresse 10% aastas. Hageja ei pidanud võlgnikule laenulepingus kokku lepitud laenusummat välja maksma, vaid hageja pidi nimetatud summa eest osutama hagejale õigusabiteenust. Laenulepingu sõlmimine oli õigusabi osutamise eelduseks.
5.17.08.2009 sõlmisid hageja ja võlgnik hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt võlgnik kohustus hageja kasuks seadma hüpoteegi summas 63 911 eurot võlgniku omandis olevale kinnistule asukohaga xxx. Hüpoteek pidi tagama kõik hageja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel sõlmitud eeltoodud lepingutest. Kinnistu müüdi täitemenetluses.
6.Hageja on osutanud võlgnikule perioodil august 2009-18.01.2017 õigusabi 1092 tundi ehk tunnihinnaga 58,53 eurot/h (63 911/1092), mida saab pidada mõistlikuks hinnaks. Võlgnik on teenuse vastu võtnud ja ei ole pretensioone esitanud. Võlgnik vajas teenust seoses võlgniku poolt sõlmitud lepingutega ja X OÜ juhatuse liikme vastutusega.
7.Hageja on võlgnikule teenuse osutamisel kasutanud kolmandate isikute abi ja kandnud otseseid kulusid summas 4802 eurot. Hageja kasutas võlgnikule õigusabi andmisel kolmandate isikute abi, milleks oli vandeadvokaadi õigusteenus apellatsiooni ja kassatsioonimenetluses võlgniku esindamiseks. Hageja osales võlgniku esindajana kaebuste koostamise ettevalmistamisel ja teenuste eest tasumisel kasutas I. P. Õigusabibüroo OÜ abi, sest võlgnikul puudusid rahalised vahendid õigusabi eest tasumisel.
8.Hageja on osutanud võlgnikule õigusteenused kutsetegevuses. Hageja kutsetegevuseks on õigusabi osutamine. Hageja on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja talle on omistatud juristi kutse, mis vastab õiguse õppesuunal omandatud riiklikult tunnustatud magistrikraadile.
9.Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Laenulepinguga soovisid laenulepingu pooled luua iseseisva rahalise nõude.
10.Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et hageja nõue on tõendatud ja ei ole aegunud. Võlgnik kohustus laenu tagastama hiljemalt 10.06.2015 ja hageja nõude esitamisel 18.12.2017 ei olnud kolmeaastane tähtaeg möödunud. Hageja ei ole nõude esitamisel tuginenud 06.04.2016 OÜ X Advokaadibüroo kliendilepingule, 03.02.2010 aktile ega 17.08.2009 suulisele laenulepingu muutmise kokkuleppele, seega on kostja vastavad väited asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja vastuväited
11.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
12.Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud suuline õigusabi osutamise leping 29.07.2009, mille eest võlgnik pidi hagejale tasuma 10.06.2015 63 911 eurot 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu alusel. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel oli mingisugune õigusabi osutamise leping sõlmitud, ei ole põhjendatud väide, et 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist VÕS § 396 lg 2 sätestatud kokkuleppega, kuivõrd 10.08.2009 ei olnud võlgnikule kohustust tekkinud. Kui võlgniku ja hageja vahel oleks olnud sõlmitud õigusabiteenuse osutamiseks leping, ei saanud võlgnikul tekkida tasu maksmise kohustus õigusabi osutamise eest enne kui hageja võlgnikule õigusabiteenuse väidetavalt osutas. Kuivõrd võlgnik ei olnud hagejale 10.08.2009 võlgu ning hagejal ei olnud võlgniku vastu nimetatud kuupäeval nõuet, siis ei saa hageja tugineda VÕS § 396 lg 2 ning väita, et olemasolev kohustus kujundati 10.08.2009 sõlmitud laenulepinguga ümber laenuks. Hageja on väidetavalt osutanud võlgnikule õigusabi august 2009-18.01.2017. Samas on 10.08.2009 sõlmitud laenulepingus kokku lepitud, et võlgnik kohustub hagejale laenu tagasi maksma hiljemalt 10.06.2015. VÕS § 396 lg 2 kohaldamisel pidi võlgnikul olema hageja ees juba kohustus 10.08.2009. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist kokkuleppega VÕS § 396 lg 2 mõttes.
13.Tõendamist ei ole leidnud ka õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimine, mistõttu tuleb lähtuda 10.08.2009 laenulepingust. Hageja ja võlgnik on sõlminud laenulepingu, mis on suunatud raha laenamisele. Hageja ei ole tõendanud, et on võlgnikule laenanud 63 911 eurot, mistõttu ei ole võlgnikul tekkinud ka kohustust hagejale laenusumma tagasi maksta.
14.Tõendamata on, et võlgnik on hagejalt õigusteenust tellinud. Hageja esitatud tõenditest, mis on seotud võlgniku kohtumenetlustega, ei nähtu, et dokumendid on koostanud hageja ning, et võlgnik on dokumendi koostamist hagejalt tellinud. Ei nähtu, millistes tasudes on võlgnik ja hageja omavahel õigusteenuse osutamisel kokku leppinud. Usutav ei ole õigusabiteenusele kulutatud aeg.
15.Kostja on seisukohal, et 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu näol ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Maakohtu põhjendused
16.Kohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
17.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
18.Puudub vaidlus, et: • 10.08.2009 sõlmisid hageja ja võlgnik laenulepingu nr 10062008, mille alusel võlgnik kohustus hagejale tagastama hiljemalt 10.06.2015 laenu 63 911 eurot (1 000 000 krooni) (I kd tl 7); • Hageja ei ole võlgnikule laenu andnud; • 19.10.2017 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku M. M. pankroti (I kd tl 8);
• hageja esitas 18.12.2017 võlgniku pankrotimenetluses nõude summas 63 911 eurot (I kd tl 56); • hageja nõudele esitas võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 05.02.2018 vastuväite kostja ja võlgnik, mille tulemusena jäi hageja nõue tunnustamata (I kd tl 9-11).
19.Hageja nõue jäi tunnustamata, sest sellele vaidles vastu kostja ja võlgnik. PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. PankrS § 104 lg 1 sätestab, et vastuväite nõudele või nõuet tagavale pandiõigusele võib hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul esitada ka võlgnik ise. Võlgniku vastuväide ei takista nõude või nõuet tagava pandiõiguse tunnustamist, kuid sel juhul ei ole määrus, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, täitedokument pankrotiseaduse § 168 tähenduses nõude osas, millele võlgnik vastuväite esitas. Sama § lg 2 kohaselt kui võlausaldaja soovib, et määrusel, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, oleks täitedokumendi tähendus, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu hagi nõude või pandiõiguse tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite. Võlgniku vastu nõude tunnustamiseks esitatud nõude aegumistähtaeg on kolm aastat arvates nõuete kaitsmise koosolekust, kus võlgnik nõudele vastuväite esitas.
20.Hageja palub tunnustada võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet 63 911 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 29.07.2009 suulise õigusabiteenuse osutamise lepingu, mille alusel hageja osutas võlgnikule õigusabiteenust august 2009 – 18.01.2017 1092 tundi. Teenuse eest tasumiseks sõlmisid hageja ja võlgnik 10.08.2009 laenulepingu 10062008, mille alusel võlgnik pidi hagejale tasuma hiljemalt 10.06.2015 63 911 eurot (1 000 000 krooni). Hageja on seisukohal, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud 29.07.2009 suuline käsundusleping võlaõigusseadus (VÕS) § 619 tähenduses ning õigusabiteenuse eest tasumine vormistati laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses ning tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Alternatiivselt palub hageja tunnustada hageja nõuet VÕS § 627 järgi.
21.Kostja on seisukohal, et tõendamata on õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimine hageja ja võlgniku vahel. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel oli õigusabiteenuse leping sõlmitud, ei ole põhjendatud väide, et 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist VÕS § 396 lg 2 sätestatud kokkuleppega, kuivõrd 10.08.2009 ei olnud võlgnikule kohustust tekkinud. Tegemist ei ole ka konstitutiivse võlatunnistusega. Lähtuda tuleb 10.08.2009 sõlmitud laenulepingust. Kuna hageja ei ole võlgnikule laenu andmist tõendaud, siis ei saa olla võlgnikul tekkinud ka kohustust laen tagastada.
22.Poolte vaidlus keskendub esmalt küsimusele, kas hageja ja võlgniku vahel on 29.07.2009 sõlmitud leping õigusabiteenuse osutamiseks. Samuti vaidlevad pooled, kas 10.08.2009 sõlmitud laenuleping, mille alusel võlgnik kohustus 10.06.2015 tasuma hagejale 63 911 eurot on kokkulepe VÕS § 396 lg 2 mõttes ning konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 järgi.
23.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 alusel tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Nimetatud sättes sisaldub võlasuhte relatiivsuse põhimõte, mille kohaselt saab võlasuhe tekkida ainult poolte vahel ning kolmandad isikud, kes lepingut täidavad või osalevad mõne muu õigusliku seose kaudu lepingulises suhtes, ei omanda lepingust, mille pooleks nad ise ei ole, mingeid õigusi (vt P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 12). VÕS § 11 lg 1 kohaselt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 77 lg 1 järgi tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 619 alusel käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule
osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Õigusabiteenuse osutamise leping on oma olemuselt käsunduslepingu VÕS § 619 mõttes. Õigusabiteenuse osutamise lepingule ei ole vorminõuet ette nähtud, st see võib olla sõlmitud ka suuliselt (VÕS § 11 lg 1).
24.Kohus peab käesoleva vaidluse lahendamisel esmalt vajalikuks tuvastada, kas hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud 29.07.2009 suuline õigusabiteenuse osutamise leping. Kohus on selgitanud hagejale, et hagejal tuleb tõendada lepingu olemasolu, oma 14.09.2018 kirjas (I kd tl 97-98) ning 20.03.2019 istungil (I kd tl 195-198). Kohus on juhtinud hageja tähelepanu, et hagejal tuleb tõendada, et hagejal on sõlmitud võlgnikuga õigusabiteenuse osutamise leping.
25.Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks võlgnikuga sõlminud 29.07.2009 suulise õigusabiteenuse osutamise lepingu. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgnik sõlminud õigusabiteenuse osutamise lepingu I. P. Õigusabibüroo OÜ-ga (registrikood xxx). Kohtule esitatud volikirjadest (I kd tl 7, 31, 35-36, 4041, 42, 46, 116) nähtub, et võlgnik on volitanud võlgnikku esindama hagejat I. P. Õigusabibüroo OÜ-st. Usutav ei ole, et kui õigusabiteenuse osutamise leping sõlmitakse füüsilise isikuga, siis märgitakse volikirja, millisest büroost esindaja pärit on. Kohus on seisukohal, et võib lugeda üldteada asjaoluks, et kui lepinguline esindaja osutab teenust büroo kaudu, siis kliendileping sõlmitakse bürooga, kes omakorda kasutab käsundi täitmiseks füüsilist isikut juhindudes VÕS §
622.Nimetatut kinnitab ka Riigikohtu seisukoht, kus Riigikohus on märkinud, et menetlusosalise lepinguliseks esindajaks tsiviilkohtumenetluses saab olla vaid TsMS § 218 nõuetele vastav isik, kelleks saab vähemasti üldjuhul olla vaid füüsiline isik (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1144-16, p 15.2). Seega ei ole usutavad hageja väited, et hageja on juhindudes VÕS § 622 kasutanud I. P. Õigusabibüroo OÜ-d kui kolmandat isikut käsundi täitmisel. Asjaolu, et kliendileping oli sõlmitud võlgniku ja I. P. Õigusabibüroo OÜ vahel tõendab ka võlgniku ja I. P. Õigusabibüroo OÜ vahel 03.02.2010 sõlmitud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd tl 50), kust nähtub ka, et tööde üleandmise-vastuvõtmise akti aluseks on 02.12.2009 sõlmitud õigusabileping, mis tõendab, et võlgnik kasutas I. P. Õigusabibüroo OÜ teenuseid enda esindamisel erinevates kohtuvaidlustes. Asjaolu, et õigusabiteenuse osutamise leping on sõlmitud võlgniku ja I. P. Õigusabibüroo OÜ vahel tõendab ka asjaolu, et I. P. Õigusabibüroo OÜ on tasunud OÜ X Advokaadibüroo ning R. P. ja M. M. vahel 06.04.2016 sõlmitud kliendilepingu (I kd tl 117-119) alusel OÜ X Advokaadibüroo poolt I. P. Õigusabibüroo OÜ-le esitatud arveid (I kd tl 120-128). Nimetatut ei väära ka asjaolu, et hageja on isiklikult tasunud 07.11.2016 kautsjoni tsiviilasjas 2-09-56604, 20.12.2016 arve 741 ja 13.05.2013 kautsjoni R. P. kassatsioonkaebuselt (I kd tl 129-131). Tunnistaja R. P. (II kd tl 121-122) ütlustega on tõendatud, et hageja, kes on tunnistaja ema, osutas ka tunnistajale õigusabi samades vaidlustes, kus võlgnikule. Seega ei ole kohus veendunud, et nimetatud maksekorraldustes ei ole hageja tasunud summasid enda poja eest. Võlgniku ja I. P. Õigusabibüroo OÜ vahel sõlmitud õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimist ning asjaolu, et I. P. Õigusabibüroo OÜ on kasutanud käsundi täitmisel hagejat, tõendab ka kohtu hinnangul asjaolu, et tsiviilasjas 2-12-23771 on kohtule esitatud menetluskulude nimekiri, kus on märgitud esindajaks hageja I. P. Õigusabibüroo OÜ ning tõenditena on lisatud I. P. Õigusabibüroo OÜ arved (I kd tl 140-149). Kohus on seisukohal, et hageja ja võlgniku vahel õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimist, ei tõenda ka tunnistaja R. P. ütlused. Esmalt märgib kohus, et tunnistaja on hageja poeg ja seega asjast huvitatud isik ning teiseks ei toeta ükski teine tõend, et hageja ja võlgnik on sõlminud õigusabiteenuse osutamise lepingu. Lisaks ei osanud tunnistaja kindlalt väita, kas leping sõlmiti hageja ja võlgniku vahel. Tunnistaja, kes väidetavalt viibis samas ruumis õigusabiteenuse lepingu sõlmimise ajal, märkis ülekuulamisel, et tema arvates sõlmis võlgnik lepingu hagejaga kui eraisikuga.
26.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et tõendamata on, et hageja ja võlgnik sõlmisid 29.07.2009 suulise õigusabiteenuse osutamise lepingu, mistõttu ei saa olla hagejal isiklikult ka tekkinud mingeid õigusi ja kohustusi tulenevalt õigusabiteenuse osutamise lepingust.
27.VÕS § 396 lg 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on märkinud, et VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-146-11, p 11). Kuna kohus on tuvastanud, et võlgnik ei saanud hagejale isiklikult olla võlgu, kuna tõendamata on, et hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud õigusabiteenuse osutamise leping, siis ei kuulu käesolevas asjas rakendamisele VÕS § 396 lg 2. Seega ei saa ka eeltoodust tulenevalt väita, et 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist kokkuleppega VÕS § 396 lg 2 mõttes.
28.Kohus toetab kostja seisukohta, et kuna tõendamata on 29.07.2009 suulise õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimine hageja ja võlgniku vahel, siis tuleb hinnata, kas hagi kuuluks rahuldamisele tulenevalt hageja ja kostja vahel 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu alusel.
29.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma.
30.Puudub vaidlus, et hageja ja võlgnik sõlmisid 10.08.2009 laenulepingu 10062008, mille alusel hageja kui laenuandja pidi andma võlgnikule kui laenusaajale 63 911 eurot (1 000 000 krooni) ning võlgnik kohustus laenu tagastama 10.06.2015 ning tasuma laenuandjale intresse 10% aastas. Puudub vaidlus, et hageja ei ole võlgnikule laenu andnud. Seega ei saa hagejal olla võlgniku vastu rahalist nõuet tulenevalt 10.08.2009 sõlmitud laenulepingust.
31.Kohus on seisukohal, et tõendamata on hageja väited, et 10.08.2009 sõlmitud laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.
32.Riigikohus on selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-21-06, p 13; lahend kohtuasjas 3-2-1-149-11, p 20). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt lahend kohtuasjas 3-2-1-21-06, p 15 ja lahend kohtuasjas 3-2-1-149-11, p 20). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-162-13, p 36; lahend kohtuasjas 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-147-15, p 13; lahend kohtuasjas 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt eespool viidatud lahendid kohtuasjas 3-2-1-124-14, p 28 ja 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud lahendid kohtuasjas 3-2-1-147-15, p 13 ja 32-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud lahend kohtuasjas 3-2-1-147-15, p 13; vt ka lahend kohtuasjas 3-26
1-15-09, p 12) ...... deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-169-06, p 13). (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 2-13-34922, p 12.2).
33.Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-15113, p 11; lahend kohtuasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist vt (Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-42-14, p 13).
34.Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et 10.08.2009 laenulepingu näol on tegemist võlatunnistusega, millega võlgnik soovis tegelikkuses võtta endale kohustuse tasuda hagejale hageja poolt väidetavalt osutatud õigusabiteenuse eest 63 911 eurot 10.06.2015. 10.08.2009 laenulepingust (I kd tl 7) ega 17.08.2009 hageja ja võlgniku vahel sõlmitud notariaalsest hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust (I kd tl 111-113), millega võlgnik seadis hageja kasuks võlgnikule kuulunud kinnistule 1⁄2 suurusele mõttelisele osale xxx hüpoteegi 1 000 000 krooni, tagamaks hageja nõudeid võlgniku vastu, mis tulenesid 10.08.2009 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisa- ja/või muutmiskokkulepetest, ei nähtu ühtegi viidet, et laenulepingu näol on tegemist võlatunnistusega. Lepingute tekstist ei nähtu, et võlgnik soovis võtta endale kohustuse tasuda hagejale väidetava õigusabiteenuse eest. Lepingutes ei ole ühtegi viidet, et hageja on üldse võlgnikule õigusabi osutanud. Kui hageja ja võlgnik oleks soovinud sõlmida võlatunnistuse, millega võlgnik oleks tunnistanud kohustust tasuda õigusabiteenuse eest, siis oleks pooled selle ka kohtu hinnangul sarnaselt sõnastanud. Usutavad ei ole hageja, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli ja omandanud juristi kutse, mis vastab õiguse õppesuunal omandatud riiklikult tunnustatud magistrikraadile, väited, et laenuleping sõlmiti võlgniku soovil ning selliselt soovis võlgnik tasuda hagejale väidetavalt osutatava õigusabiteenuse eest. Laenulepingust nähtub üksnes kohustus anda laenu ja laen tagastada. Puudub vaidlus, et hageja kostjale laenu andnud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamata on, et 10.08.2009 laenulepingu näol on tegemist võlatunnistusega, mistõttu ei kuulu hagi rahuldamisele ka nimetatud alusel.
35.Kuna kohus on tuvastanud eelnevalt, et tõendamata on hageja ja võlgniku vahel 29.07.2009 suuliselt sõlmitud õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimine, siis ei kuulu hagi rahuldamisele ka VÕS § 627 järgi.
36.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
38.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.
39.TsMS § 174 lg 4 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.