Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Mõista ERGO Insurance SE-lt välja AS Swedbank kasuks viivis 25 164 (kakskümmend viis tuhat ükssada kuuskümmend neli) eurot ja 66 senti ning alates 11.04.2013 protsendina VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras 40 852, 33 eurolt kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Jätta rahuldamata ERGO Insurance SE vastuhagi OÜ Reef SR vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks. Menetluskulud jätta 1⁄4 osas hageja kanda, 3⁄4 osas kostja kanda. Hageja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada, kostja kaebus jätta rahuldamata Jätta rahuldamata ERGO Insurance SE taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Asjaolud ja hageja nõue OÜ Reef SR ja ERGO Insurance SE sõlmisid Pärnus XXXXXXXX X asuva hoone (elamu) kohta kindlustuslepingu kindlustusväärtusega 2 200 000 krooni. Selle lepingu järgi oli soodustatud isikuks ja hüpoteegipidajaks oli AS Swedbank (kes on menetluses kolmandaks isikuks). 28.01.2008 toimus kindlustusjuhtum, mille käigus põles kindlustatud hoone ära. Tulekahju toimumise ajal hoones ei elatud. Hageja esitatud kindlustushüvitise nõude rahuldas kostja 25.11.2008 otsusega osaliselt, makstes 343 770, 66 krooni. Kostja leidis, et risk oli suurenenud, kuna tulekahju toimumise ajal hoones ei elatud ning sellest ei olnud kostjale teatatud ning et hoone kulum oli 67%. Hageja esitas 18.12.2008 hagi, milles palus kostjalt kolmanda isiku kasuks välja mõista kindlustushüvitise 1 675 220, 34 krooni ning viivise. 12.06.2009 esitatud täpsustatud avalduses palus hageja enda kasuks kostjalt välja mõista OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamuse saamisega seotud ja muude menetluses kantud kulutuste katteks veel lisaks 29 364 krooni. Hageja leidis, et kuna pooled olid kokku leppinud kokkuleppelises kindlustusväärtuses, siis ei saa kulumit arvestada. ERGO Insurance SE vastuväited hagile ja vastuhagi Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates esitas hageja valeandmeid. Hageja teatas, et kindlustatud hoone on ehitatud 1958. a, kuid kahju käsitlemise käigus selgus, et see on ehitatud aastatel 19221925. Samuti teatas hageja, et hoone üldpind on 136 m2, kuid tegelikult oli see 116 m2. Seega on hageja avaldanud kostjale valeandmeid, millele tuginedes sõlmiti leping kindlustusväärtusega 2 200 000 krooni. Tulenevalt hoone vanusest oli selle kulum üle 30%, hoone tegelik taastamisväärtus oli 1 039 000 krooni. Tegelike andmete teadmine oleks mõjutanud kindlustusväärtust. Hoone kindlustamine kõrgema summa peale ei anna hagejale õigust saada suuremat kindlushüvitist. Tegemist ei ole kokkuleppelise kindlustusväärtusega. Isegi kui seda eeldada, tuleb siiski lähtuda tegelikust kindlustusväärtusest ning arvestada tuleb seda, et hageja suurendas kindlustusjuhtumi saabumise tõenäosust. Käesoleval juhul tekkis tulekahju ajal, mil majas ei elatud. Hüvitise vähendamine 40% võrra on lubatud. Hoone taastamisväärtus on 1 390 000 krooni, kulum oli enne põlengut 33-35%, jääkväärtus enne põlengut 700 000 krooni, kulum pärast põlengut 89%, koristuskulud 59 000 krooni, jääkväärtus pärast põlengut 577 966, 10 krooni. Kostja arvestas hüvitisest maha omavastutuse ja vähendas hüvitist 40%. Seega oligi hüvitis 343 779, 66 krooni. Kahju on hüvitatud jääkväärtuses, mis ongi kindlustusväärtus.

Kostja esitas 04.02.2009 vastuhagi, milles tugines samadele asjaoludele nagu oma vastuväidetes hagile. Kostja väitis, et ta maksis hagejaga sõlmitud kindlustuslepingu alusel kolmandale isikule kindlustushüvitise 332 230, 34 krooni. Kostja vähendas hüvitist 40%. Seda otsust ei ole hageja vaidlustanud, vaid ta koos hagiga ka hagi tagamise avalduse 332 230, 34 krooni maksmiseks kolmandale isikule. Selle summa tasus kostja kolmandale isikule 05.01.2009. Kuna kolmanda isiku nõue on rahuldatud, on kostja vastutusest vabanenud ja tal on õigus nõuda 332 230, 34 krooni suuruse hüvitise tagastamist, sest hageja on kostja arvel alusetult rikastunud. Samuti tuleb hagejal maksta kostjale viivist. Hageja vastuväited vastuhagile ja kolmanda isiku arvamus Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja leidis, et kostjal kui kindlustusandjal ei ole regressiõigust hageja vastu. Hoone ei ole ehitatud aastatel 1922-1925. Oluline on hoopis hoone olukord, mitte selle vanus. Tulekahju põhjus on teadmata ja seda ei ole võimalik seostada sellega, kas hoones elati või mitte. Ajaolu, et hoones ajutiselt ei elatud, ei suurendanud kindlustusjuhtumi saabumise tõenäosust. Kolmas isik toetas hagi ja ei toetanud vastuhagi. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 11 540, 02 eurot ja viivise. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 479 lg 1 ning VÕS § 480 lg-d 1, 3 ja 4 võimaldavad kokku leppida kokkuleppelises kindlustusväärtuses. Kohtule esitatud kindlustuspoliisilt nr 40239234 nähtub, et objekti kindlustussumma on 2 200 000 krooni. Poliisi märkuste lahtris on järgmine märkus: “Ergo hinnangul vastab kindlustussumma ehitise kindlustusväärtusele. Seetõttu ei arvestata alakindlustust”. Lepingu osaks on ka kindlustustingimused KT.0192.07 (edaspidi üldtingimused) ja hageja sooviavaldus. Nendes dokumentides ei nähtu viiteid võimalikele poolte kokkulepetele selle kohta, et hoone kindlustusväärtust võiksid pooled kokku leppida kokkuleppelisena ehk selliselt, et kindlustusjuhtumi korral ei arvestata hüvitise suuruse määramisel hoone vanust ja amortisatsiooni. Maakohtu hinnangul ei saa lugeda tõendatuks, et pooled oleksid 28.10.2007-27.12.2008 (poliis 40239234) lepingu sõlminud kokkuleppelise kindlustusväärtusega. Üldtingimuste § 8 lg 1 järgi on kindlustusväärtuseks ehitise/hoone puhul selle taastamisväärtus, milleks on vähimad võimalikud kulud selle täieliku hävimise korral. Samas sätestatakse, et taastamisväärtusest arvestatakse maha kulum juhul, kui see on suurem kui 30% taastamisväärtusest. Hageja leidis valesti, et üldtingimuste § 8 lg-s 1 sätestatu jääkväärtuse kui kindlustusväärtuse kohta on tühine sõltumata sellest, et pooled väidetavalt sõlmisid kokkuleppelise kindlustusväärtusega lepingu. Üldtingimuste § 8 lg 1 ja VÕS § 132 lg-te 1 ja 3 eesmärgiks on kahjueelse olukorra ennistamine. Üldtingimuste § 8 lg 1 vastab seadusele ning on kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga, samuti VÕS § 479 lg-s 3 ja VÕS § 132 lg-s 1 sätestatuga. Seega on vaidlusaluse hoone kindlustusväärtuseks tema taastamisväärtus ning üle 30% kulumi puhul vastavalt jääkväärtus. Üldtingimuste § 8 lg 1 järgi on vaidluses tähtis hoone taastamisväärtus, mistõttu ei ole oluline see, milline oli kinnistu turuväärtus selle kinnistu müügilepingu sõlmimise ja hüpoteegi seadmise ajal. Pooled ei ole kokku leppinud, et kindlustushüvitist makstakse üksnes hoone taastamise korral. Lisaks ei ole kostja sellele viidanud ka oma 25.11.2008 otsuses. Seetõttu on asjakohatud kostja väited hüvitise või selle osa maksmise seotusest hoone faktilise taastamisega ja viitega üldtingimuste § 19 lg-le 7.

Kuna pooled ei vaielnud käibemaksu mahaarvamise üle, lähtus kohus hüvitise suuruse arvestamisel hoone taastamisväärtusest ilma käibemaksuta, s.o 1 360 000 krooni. Vaidlusaluse hoone kindlustusväärtus kui jääkväärtus ja sellele vastav kahju ulatus ja hüvitis on 36% kulumit arvestades vastavalt 870 400 krooni (55 628, 70 eurot, ilma käibemaksuta). Seega maksis kostja enne kohtumenetlust kolmandale isikule 521 620, 34 krooni vähem. VÕS § 501 järgi puudus kindlustusandjal alus vähendada kolmandale isikule makstavat hüvitist 40% võrra sõltumata sellest, et kostja pidas hagejat lepingu rikkujaks. Maakohtu otsuse tegemise ajaks oli kostja hüvitanud koos hagi tagamise korras tasutuga selle osa hüvitisest, mis tal tasuda tuli. Seetõttu leidis kohus, et ei ole alust mõista kolmanda isiku kasuks välja 521 620, 34 krooni (33 337, 62 euro) suurust lisahüvitist ning jättis selle nõude rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 18.02.2008 (16.02.2008 oli laupäev). Kostja täitis kohustuse enda määratud ulatuses 01.12.2008, kui kandis 25.11.2008 otsuse alusel hüvitise kolmandale isikule üle. Seega oli kostja kohustuse täitmisega viivituses ning hagejal on õigus nõuda kostjalt seadusjärgset viivist, mille suuruseks on 82 037, 93 krooni. Kuna kostja tasus 09.03.2009 hagi tagamise korras 451 990 krooni, siis tasus ta veel selleks ajaks võlgu olnud 189 390 krooni ning ettemaksuks jäi 262 600 krooni, seega ei ole kostja 10.03.2009 enam viivituses. Hageja viivisenõue on osaliselt põhjendatud ja tõendatud. Arvestades võlgnetavat summat, kohtueelselt ja hagi tagamise käigus kostja poolt tasutut, on kostja tasunud kolmandale isikule 180 562, 07 krooni (11 540, 02 eurot) rohkem. Kostja ei ole kohustatud hagejale hüvitama asjatundjate arvamuste saamisega seotud kulusid. Pooltevahelisest lepingust ei nähtu, et hageja oli kohustatud kahju ja selle suuruse kindlakstegemiseks palkama eksperdi, nõuandja, samuti ei ole sellist juhist andnud talle kostja. Seetõttu ei rahuldanud kohus hageja 29 364 krooni (1876, 70 euro) suurust kulude hüvitamise nõuet, kuid leidis, et nimetatud summat saab käsitada menetluskuludena. Maakohus leidis samuti, et hoone jäämist mõneks nädalaks ilma elanikuta ei saa pidada selliseks riski suurenemiseks, millest hageja pidanuks kostjat teavitama ning millest hageja pidanuks hoiduma. Vastupidine arusaam ei vastaks mõistlikkuse põhimõttele VÕS § 7 lg 1 järgi. Hageja võis eeldada, et kui kostja kindlustusandjana mingeid märkusi maja suuruse ja vanuse kohta andmetesse ei tee, siis on need õiged (VÕS § 440 lg 2). Kostja jaoks oluliste andmete kontrollimine oli kostja riisiko ja see, et hageja esitas elamu kohta ebaõigeid andmeid, ei ole asjaoluks, mis vabastaks kostjat kohustuse täitmisest üldtingimuste § 20 lg 1 p 7 alusel. Seega puudus kostjal alus hüvitist 40% vähendada ja kostja rikkus lepingust tulenevat kindlustushüvitise maksmise kohustust. Üldtingimuste § 21 järgi on soodustatud isik ja/või kindlustusandja kohustatud tagastama kindlustusvõtjale kindlustushüvitise, kui hüvitamist välistavad asjaolud on ilmnenud pärast kahju hüvitamist või kui kolmas isik on kahju hüvitanud seadusega ettenähtud korras. See säte hõlmab ka olukorda, kus kindlustusandja on kahju hüvitanud suuremas ulatuses, kui see tegelikult on, ning kahju tegelik suurus selgub alles pärast hüvitamist. Praegusel juhul on kostja täitnud kohustuse kolmandale isikule 180 562, 07 krooni (11 540, 02 euro) võrra rohkem kui pidi. Seega on kostjal õigus nõuda kindlustusvõtjalt enammakstud hüvitis tagasi. Seetõttu tuleb vastuhagi osaliselt rahuldada ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 180 562, 07 krooni (11 540, 02 eurot). Kuna märgitu on seni kostjale tasumata, on hageja viivituses VÕS § 100 järgi ja seda alates 10.03.2009. Kostja viivisenõue on osaliselt põhjendatud ja tõendatud. Apellatsioonkaebus Apellant palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti OÜ Reef SR hagi rahuldamata ja rahuldati ERGO Insurance SE vastuhagi ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses,

mõista kostjalt välja 107 066, 09 eurot, viivise ja kulutused summas 1876, 70 eurot ning jätta vastuhagi rahuldamata. Kohtuotsuse resolutsioon on ekslik ja vastuolus kohtuotsuse põhjendustega. Olukorras, kus maakohus leidis, et kostja tasus kohtuväliselt 521 620, 34 krooni vähem, kui ta seda tegema pidi, ei saa hagi jääda täies ulatuses rahuldamata. Pooled vaidlesid käibemaksu üle. Maakohus jättis arvestamata, et kohtuväline hüvitis sisaldas ka koristuskulusid. Seetõttu on kostjalt välja mõistetud oluliselt väiksem summa. Ekspert Rattasepp kinnitas, et nn kulumit tema täpselt määratleda ei saa. Paraku on esimese astme kohus jätnud tähelepanuta ilmse vasturääkivuse Finantsplaneerimise OÜ 10.03.2011 ekspertarvamuses. Ekspert Birk on elamu enne selle lammutamist üle vaadanud, kohus jättis ebaõigesti antud eksperdi järeldused arvestamata. Kohus on jätnud kahjuna arvestamata projekteerimise maksumuse. Samuti on kohus leidnud vääralt, et tüüptingimuste § 8 lg 1 ei ole tühine. Tegemist oli kokkuleppelise kindlustusväärtusega. Kindlustusandja kui vastava eriala spetsialist on ise hinnanud, et kindlustusvääruseks tuleb kindlustusjuhtumi toimumisel lugeda 2 200 000 krooni. Kokkuleppeline kindlustusväärtus tähendabki seda, et see on eelnevalt summaliselt kirjalikult kindlaks määratud. Seega oleks kohus pidanud kindlustushüvitise arvestamisel võtma aluseks kindlustusväärtuse 2 200 000 krooni. Kulutuste ja kohtukulude jaotus on ebaõige, kuna ainuüksi kohtutäituri kulud olid möödapääsmatud. Samuti kuuluvad ka kolme ekspertiisi kulud väljamõistmisele tüüptingimuste § 7 lg 3 kohaselt. Kohus on lahendanud kostja vastuhagi asjaoludel ning alustel, millistel seda pole esitatud ja arutatud. Nimelt on tehniliselt tekkinud tulemus, kus nn esimene hagi tagamise määrus on tühistatud ja seetõttu peab kolmas isik tagastama alusetult saadud 332 230, 34 krooni (kuna ka hagi jäi rahuldamata), samas mõisteti hagejalt välja 180 562, 08 krooni. Kuna vastuhagi oli suunatud just nn esimese hagi tagamise läbi panga poolt saadud summaga seoses, siis on kohus hagi tagamist tühistades ja vastuhagi rahuldades rahuldanud nõude, mida ei ole menetluses esitatud (kostja vastuhagi piirdus 332 230, 34 krooniga, mitte aga 332 230, 34 + 180 562, 08 krooni). Kostja seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada osaliselt maakohtu otsuse (resolutsiooni punkti 3). Maakohus oleks pidanud vastuhagi täies ulatuses rahuldama, s.o mõistma hagejalt välja 21 233, 39 eurot enammakstud hüvitise tagastamiseks ja vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ning alates 02.05.2009 viivise VÕS § 113 lg 1 tulenevas määras põhikohustuse täitmiseni. Kinnistu kordategemise kuludele vastav kindlustushüvitis on maakohtu poolt tuvastatust väiksem, mis oleks igal juhul toonud kaasa vastuhagi rahuldamise. Maakohus eksis nii kahjustuste koosseisu ja parandamiskulude summa määramisel kui ka hoone suuruse ja parandamiskulude arvestusaja määramisel. Lisaks jättis kohus analüüsimata kostja väited hagejapoolse riskisuurendamise keelu rikkumise kohta. Kostja oli hagejale vastuhagi esitamise asja seisuga (04.02.2009) tasunud vähemalt 21 233, 39 euro võrra enam, kui on hagejal õigus kindlustuslepingu alusel saada ka juhul, kui kostjal puuduks õigus kindlustushüvitise 40% võrra vähendamiseks (s.o proportsionaalselt hageja poolt vähemtasutud kindlustusmaksega). Sõltumata sellest, kas lugeda kindlustusvõtja OÜ Reef SR oma kohustusi rikkunuks või mitte ning 40% võrra kindlustushüvitise vähendamine põhjendatuks või mitte, peab kindlustusvõtja hagi tagamiseks esialgselt väljamakstud summast

(1 127 999, 34 krooni) tagastama kõik summad, mis ületavad hageja hoone (116 m2 suuruse ja 36%-lise füüsilise kulumiga) tulekahjustuste kordategemise maksumuse 31.12.2010 seisuga. Hüpoteegipidaja nõude rahuldamisel on kindlustusandjal tagasinõue kindlustusvõtja vastu (VÕS § 502), kelle suhtes kindlustusandja on vabanenud vastutusest lähtudes kindlustusvõtja poolsetest rikkumistest. OÜ Reef SR on vähemalt 332 230, 34 krooni (21 233, 39 eurot) ulatuses alusetult rikastunud (säästnud). Hagejale hagi tagamiste avalduste tõttu liigselt ja alusetult (rohkem, kui on hageja tegelik kahju ja selle alusel arvutatud kindlustushüvitis) kostja poolt väljamakstu peab hageja tagastama VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel või selle hüvitama (TsMS § 391). Hageja seisukoht kostja kaebuse suhtes Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.04.2012 otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse ja jättis vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude kolmanda isiku kasuks 107 066, 09 euro saamiseks, tasaarvestas 30.12.2008 ja 06.03.2009 hagi tagamise tõttu kolmandale isikule tasutud summad hageja nõudega ning mõistis kostjalt kolmanda isiku kasuks välja 56 945, 28 eurot. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude saada kulutuste katteks 1876, 70 eurot. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata kostja vastuhagi võlgnevuse ja viivise saamiseks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Riigikohus tühistas 07.11.2012 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2012 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama poolte esitatud tõendeid ja tuvastama, kui suurt hüvitist on hagejal õigus saada, arvestades VÕS §-s 477 ja § 479 lg-s 3 sätestatut. Kui kohus tuvastab, et hoone kulum oli suurem kui 30%, peab ta üldtingimuste § 8 lg 1 järgi arvestama kulumi maha hoone taastamisväärtusest (üldtingimuste § 8 lg 1 ei ole seadusega vastuolus ega tüüptingimusena kehtetu). Ringkonnakohtu otsuse põhjendus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Pooled ei vaielnud järgmiste oluliste asjaolude üle: 1) Kinnistu, millel vaidlusalune hoone paiknes, oli hageja omandis; 2) Vaidlusalune hoone oli kindlustatud, 28.12.2007-27.12.2008 kehtinud kindlustuslepingu alusel oli kindlustusvõtjaks hageja; 3) Kindlustusandja teadis, et kindlustatud hoone kuulub hagejale kui juriidilisele isikule (sama hoone oli kindlustatud ka varem, s.o teiste kindlustusvõtjate poolt) ja kostja oli selle üle vaadanud; 4) Eelmise kindlustulepingu kehtivuse ajal (mais 2007), tegi kostja müügiesindaja hageja seaduslikule esindajale S.R-le ettepaneku suurendada kindlustussummat ja kindlustusväärtust vältimaks alakindlustust (kostja viitas muutnud ehitushindadele ja vääralt määratud kindlustusväärtusele, mille tõttu on hoone taastamisväärtus suurenenud); 5) Kostja 17.12.2007 kindlustuspakkumus sisaldas märkust „ERGO hinnangul vastab ehitise kindlustussumma ehitise kindlustusväärtusele. Seetõttu ei arvestata hüvitamisel alakindlustust“. Nimetatud märkus kanti 28.12.2007-27.12.2008 kindlustuslepingu poliisile.

Pooled vaidlesid selle üle, kas lepingut sõlmides oli poolte tahteks tagada kindlustusjuhtumi toimumise korral kokkulepitud hüvitis (kas tegemist oli kokkuleppelise kindlustusväärtusega või mitte). Seega tuli kohtul teha eelkõige kindlaks, kas poliisile märgitud kindlustussumma 2,2 milj krooni puhul on tegemist kindlustusväärtusega. Maakohus tuvastas õigesti, et kindlustuslepingu sõlmimisel ei peetud läbirääkimisi, kuigi alakindlustuse vältimise ja kindlustussumma tõstmise küsimus oli jutuks. VÕS § 480 lg 1 kohaselt võivad kindlustuslepingu pooled kokkuleppel määrata eelnevalt kindlustusväärtuse kindla summana (kokkuleppeline kindlustusväärtus). VÕS § 480 lg 3 esimese lause järgi ei loeta kokkuleppelist kindlustusväärtust kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi toimumise ajal. VÕS § 480 lg 3 teise lause järgi lähtutakse sel juhul tegelikust kindlustusväärtusest. Kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemine ei ole praegusel juhul hinnatav kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokkuleppimisena, vaid tegemist oli alakindlustuse vältimisele suunatud leppega. VÕS § 482 järgi, kui kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal (alakindlustus), vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Pealegi ei ole ka kokkuleppelise kindlustusväärtuse korral kindlustusvõtjal õigus nõuda hüvitist, mis vastab hoone taastamise maksumusele hoone vanust ja amortisatsiooni arvestamata. Küll võimaldab VÕS § 480 lg 4 erandina kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni. Sellisel juhul kohaldatakse VÕS § 477 samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kuna antud juhul ei ole sellise kokkuleppe sõlmimine tuvastatav, tuleb arvestada VÕS §-s 477 sätestatut. VÕS § 477 järgi ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja VÕS § 426 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitama kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandja maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). Kooskõlas VÕS § 476 lg-ga 1 peab kindlustusandja lepingu kohaselt hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju, sh kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena tekkinud kahju. Ehitise kindlustusväärtuse mõiste sätestab VÕS § 479 lg 3. Selleks on tavaline kohalik ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja soovib hoone taastamiseks vajalike kulutuste hüvitamist kindlustussumma ulatuses, et asuda ehitist taastama. Kindlustusjuhtumi toimumise korral peaks kehtima eeldus, et kindlustusvõtja tules hävinud ehitise ka taastab. Taastamistööde puhul tuleb tasuda ka käibemaks, mistõttu on hagejal õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga. Ühtlasi pidas Riigikohus käesolevas asjas tehtud otsuses vajalikuks ka märkida, et kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalik esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas kindlustusjuhtumi toimumise riski suurendas asjaolu, et tulekahju toimumise ajal hoones ei elatud (üldtingimuste § 10 järgi pidi kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale riski suurenemisest). Maakohus leidis õigesti, et antud juhul ei olnud tegemist riski suurendamisega üldtingimuste § 10 ja VÕS § 443 tähenduses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hoone jäämist mõneks nädalaks elaniketa ei saa pidada riski suurendamiseks, millest hageja pidanuks kostjat teavitama või millest pidanuks ta hoiduma. Üürniku lühiajaline lahkumine ei ole sündmus, mis vastaks VÕS §-de 443 ja 444 koosseisule. Seetõttu ei olnud kostjal õigust sellest põhjusest tulenevalt hüvitist vähendada.

Vastavalt Riigikohtu otsusele tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kui suurt hüvitist on hagejal õigus saada, arvestades VÕS §-s 477 ja § 479 lg-s 3 sätestatut. Kui kohus tuvastab, et hoone kulum oli suurem kui 30%, peab ta üldtingimuste § 8 lg 1 järgi arvestama kulumi maha hoone taastamisväärtusest. VÕS § 477 kohaselt tuleb kindlustusandja kohustuse ulatuse määratlemiseks tuvastada kahju tegelik suurus. VÕS § 479 lg 3 järgi loetakse ehitise kindlustusväärtuseks selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. Seega tuleb tuvastada, milline oli hoone taastamisväärtus 28.01.2008 seisuga. Pooled esitasid kohtule erinevate asjatundjate arvamusi ja hinnapakkumisi (OÜ Ehitusekspert arvamused, OÜ Eubal Ehitus hinnapakkumine, R.V Ehituse ja Transpordi Grupp OÜ hinnapakkumine, OÜ Claim Consult kalkulatsioon, OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamused jne). Maakohus on hinnanud neid täielikult, objektiivselt ja igakülgselt, põhjendades, miks ta ei pea neid tõendeid taastamisväärtuse osas usaldusväärseiks. Kolleegiumil ei ole alust hinnata kõnealuseid tõendeid teisiti. Kohtumenetluses viidi läbi ka kohtulik ekspertiis ja täiendekspertiis (tl 50-140, 169, III köide). Eksperdiarvamuses on kirjeldatud ehitusmaksumusi Eesti Projektbüroode Liidu (EPBL), Majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.01.2008 määruse nr 2 ja analoogprojektide alusel. Seejuures on EPBL ja analoogprojektide hinnad toodud 01.01.2008 seisuga, määruse järgsed hinnad aga 01.01.2007 seisuga. Eksperdiarvamuse hindamisel jäi see aga maakohtul tähelepanuta, kuigi just sel alusel on ekspert määranud vähimad võimalikud kulutused ehitise hävimise korral selle esialgsel kujul taastamiseks. Apellatsioonimenetluses esitas kohus eksperdile täiendavad küsimused, millele ekspert Toivo Rattasepp kirjalikult ka vastas. Vastuseks ühele küsimusele oli ka hinnang vaidlusaluse ehitise taastamiskulude suurusele, arvestades tavalist ehitusväärtust 28.01.2008 seisuga. 11.03.2013 koostatud dokumendis on ekspert hinnanud taastamiskulu keskmiseks suuruseks viidatud ajal 1 724 000 krooni. Nimetatud summa arvutamisel on lähtutud kolmest alusväärtusest, millest ühe puhul (1 650 000 krooni) on tuginetud arvamuse nr TR 1532/2010 lisa 1 tabelile 1, kuid nimetatud tabelist sellist summat ei nähtu. Küll on arvamuse lisa 1 tabelis 2 (tl 70-72, III köide) märgitud summaks 1 605 000 krooni (mis vastab ka aktis sisalduvale eksperdi lõppjäreldusele ehitise taastamisväärtuse kohta). Nimetatud summat aluseks võttes oleks kolmandaks alusväärtuseks seega 1 476 600 krooni (1 605 000 - 8%), keskmiseks taastamiskulude suuruseks, lähtuvalt tavalisest ehitusväärtusest 28.01.2008 seisuga, aga 1 713 200 krooni (kolme komponendi keskmine). Kostja sellekohane väide on õige. Samas ei nõustu kolleegium kostja etteheidetega võrreldud alusandmete (ehitiste taastamisväärtuste) ebakohasusele. Hinnangu andmisel saab ekspert lähtuda teatud liiki ehitiste taastamisväärtusest, seda konkreetsele objektile kohaldades (ekspertiisi käigus antud arvamused ongi seetõttu teatud täpsuse määraga). Tuvastatavale keskmisele taastamisväärtusele 1 713 200 kroonile lisanduvad koristuskulud summas 59 000 krooni. Nimetatud summa tuleb kahju suuruse osas aluseks võtta. Ühtlasi vajab määratlemist ehitise kulum. Ka ehitise kulumi osas esitati eksperdile täiendav küsimus. Ehitise füüsiline kulum väljendab protsentides ehitise taastamisväärtuse vähenemist ehitusmaterjalide kulumise, füüsiliste defektide, deformatsioonide jms tagajärjel. Vastuseks kohtu küsimusele selgitas ekspert Toivo Rattasepp, et individuaalne füüsiline kulum sõltub väga paljudest teguritest, mistõttu ei ole ehitise osade füüsilist kulumit võimalik üksnes dokumentide ja fotode alusel, ilma ehitist inspekteerimata, täpselt määrata. Eksperdile esitatud tulekahju eelsetel ja järgsetel fotodel puudus oluline osa vajalikust informatsioonist, mistõttu ei võimaldanud eksperdi väitel tema kasutuses olnud arhiivi- ja menetlusdokumendid anda ehitise igale konstruktiivelemendile või tehnoseade osale kulumi hinnanguid suurema täpsusega kui ±20%. Eksperdi hinnangul võis hoone kui terviku füüsilise kulumi vahemik olla tõenäoliselt 25%...40%.

Kulumi määramisel hindas maakohus tõendeid ebaõigesti, mistõttu tegi kohus selles osas ebaõige järelduse. Maakohus tugines kulumi määramisel ekspert Toivo Rattaseppa arvamusele, kuid ei arvestanud seejuures eksperdi seisukohaga, et ilma ehitist inspekteerimata ei ole ehitise kulumit võimalik täpselt määrata. Oma hinnangu kulumile andsid ka riiklikult tunnustatud eksperdid A.B ja T.S (ekspert L.S arvamust, mida ta korduvalt muutis, ei olnud võimalik selles osas arvestada). Ringkonnakohtu hinnangul on objektiivseim A.B arvamus, mille kohaselt on kulumi suuruseks 28,8% (tl 83-84, I köide), sest nimetatud isik vaatas objekti üle. Sellist hinnangut kinnitab sisuliselt ka ekspertiisiakt, milles on märgitud kulumi suuruseks küll 36%, kuid selgitatud, et tegemist ei ole täpse hinnanguga. Eksperdi täiendava vastuse kohaselt ei olnud vaidlusaluse ehitise iga elemendi osa kulumile antud hinnang suurema täpsusega kui ±20%. Seega hinnates kohtu käsutuses olevaid tõendeid kogumis ja vastavuses TsMS § 232 nõuetega, on kolleegium veendumusel, et Pärnus XXXXXXXX X asunud ehitise kulum ei ületanud 28.01.2008 seisuga 30%. Üldtingimuste § 8 lg 1 p 1 kohaselt on hoone kindlustusväärtuseks taastamisväärtus, p 2 kohaselt lähtutakse jääkväärtusest (ehitise taastamisväärtus, millest on maha arvestatud kulum) juhul, kui kulum on suurem kui 30% taastamisväärtusest. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et ehitise kulum ei olnud suurem kui 30%, siis kulumit taastamisväärtusest maha ei arvata. Kindlustushüvitis tuleb kostjal tasuda koos käibemaksuga. VÕS § 132 lg 3 kohaselt hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja taotleb hoone taastamiseks vajalike kulutuste hüvitamist, seega asja taastamisväärtust. Seetõttu tuleb eeldada, et kui isik asub taastama ehitist, siis need kulutused hõlmavad üldjuhul ka käibemaksu. Seejuures ei ole oluline, et kindlustushüvitis makstakse välja hüpoteegipidajale. Maakohus ei arvestanud sellega, et kohtuväline hüvitis sisaldas ka koristuskulusid. Samuti tuleb kahjuna arvestada projekteerimiskulusid. Õige on kostja kaebuse väide, et arvestada tuleb ehitise säilinud osaga, mis vaidlustamata asjaolud kohaselt oli 8%. Antud juhul on seda juba arvesse võetud. Samas on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt nõutavad kulutused asjatundjate arvamusele ja kohtutäiturile on menetluskulud TsMS § 143 p 2 mõttes ja nende hüvitamine toimub vastavas korras. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude 1876, 70 euro osas. VÕS § 476 lg 1 järgi peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Käesoleva juhul on soodustatud isikuteks kindlustusvõtja ise ja AS Swedbank. Pooled ei vaielnud selle üle, et kindlustushüvitis tuli maksta hüpoteegipidajale. 25.11.2008 otsuse alusel tasus kostja hüpoteegipidajale 343 779, 66 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista täiendavalt 1 423 420, 34 krooni (1 713 200 + 59 000 – 5000 – 343 779, 66), s.o 90 973, 14 eurot. Hüvitise väljamõistmisel tuleb nimetatud summast maha arvata hagi tagamise korras tasutud 784 220, 34 krooni (332 230, 34 + 451 990), s.o 50 120, 81 eurot. Seega tuleb kostjalt tasaarvestuse tulemusel välja mõista 639 200 krooni (1 423 420, 34 -784 220, 34), s.o 40 852, 33 eurot. Maakohus tuvastas hageja nõude sissenõutavuse alguse õigesti. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 18.02.2008. Kostja täitis kohustuse enda määratud ulatuses 01.12.2008, mil kandis 25.11.2008 otsuse alusel hüvitise 343 779, 66 krooni kolmandale isikule üle. Seega oli kostja kohustuse täitmisega ülejäänud osas (summas 1 423 420, 34 krooni) viivituses ning hagejal on õigus nõuda kostjalt seadusjärgset viivist (sellelt summalt kuni 05.01.2009). Hagi tagamise korras tasus kostja 05.01.2009 veel 332 230, 34 krooni ja 09.03.2009 veel 451 990 krooni. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis ajavahemiku 06.01.2009 - 09.03.2009 eest summalt 1 091 190 krooni ning alates 10.03.2009 kuni otsuse tegemiseni (s.o 10.04.2013) summalt 639 200 krooni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Seega tuleb kohtul lähtuda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Eesti Panga intressimäära avaldamise teadetest nähtuvalt oli intressimäär 4,0% kuni 01.01.2009. Alates 01.01.2009 kuni 01.07.2009 oli vastavaks määraks 2,5% ning alates 01.07.2009 langes määr 1%-ile ja oli seda kuni 01.07.2011. Alates 01.07.2011 oli intressimääraks 1,25%, alates 01.01.2012 on määraks 1,0%, alates 01.01.2013 on selleks 0,75%. Vastavalt sellele oli viivise määraks 2008. a 11% (0,0301 % päevas), alates 01.01.2009 kuni 01.07.2009 oli viivise määraks 9,5% aastas (0,0260 % päevas), alates 01.07.2009 kuni 01.07.2011 oli vastavaks määraks 8% aastas (0,0210 % päevas), alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli viivise määraks 8,25% aastas (0,0226 % päevas, alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 oli viiviseks 8% aastas (0,0219 % päevas) ning alates 01.01.2013 on selleks 7,75% aastas (0, 0212 % päevas). Viivis summalt 1 767 200 krooni ajavahemiku 18.02.2008 - 01.12.2008 eest ( 1 767 200 x 0,0301 x 288) on 153 194, 97 krooni. Viivis 1 423 420, 34 kroonilt ajavahemiku 02.12.2008 - 31.12.2008 ja 01.01.2009 - 05.01.2009 eest on 14 703, 94 krooni ((1 423 420, 34 x 0,0301 x 30) + (1 423 420, 34 x 0,0260 x 5)). Viivis 1 091 190 kroonilt ajavahemiku 06.01.2009 - 09.03.2009 eest on 17 873, 67 krooni (1 091 190 x 0,0260 x 63). Viivis 639 200 kroonilt alates 10.03.2009 kuni 10.04.2013 moodustab kokku 207 968, 80 krooni alljärgneva arvestuse kohaselt: ajavahemiku 10.03.2009 - 30.06.2011 eest 116 602, 86 krooni ((639 200 x 0,0260 x 112) + (639 200 x 0,0210 x 730)); ajavahemiku 01.07.2011 - 31.12.2011 eest 26 580, 46 krooni (639 200 x 0,0226 x 184); ajavahemiku 01.01.2012 - 31.12.2012 eest 51 234, 44 krooni (639 200 x 0,0219 x 366); ajavahemiku 01.01.2013 - 10.04.2013 eest 13 551, 04 krooni (639 200 x 0,0212 x 100). Seega tuleb viivist kokku mõista kostjalt välja 393 741, 38 krooni, s.o 25 164, 66 eurot. Alates 11.04.2013 on kostja kohustatud kuni põhivõla tasumiseni maksma viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning mõistab kostjalt välja võlgnevuse, mis on hüvitisena tasumisele kuuluvast summast senini maksmata, jääb vastuhagi rahuldamata. Seetõttu ei oma tähtsust ka kostja kaebuses sisalduv väide, et maakohus lahendas vastuhagi õiguslikul alusel, millele kostja ei tuginenud.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt hageja apellatsioonkaebus ja jätab kostja kaebuse rahuldamata, mille tulemusel hageja nõue rahuldatakse osaliselt ja kostja nõue jäetakse rahuldamata, siis kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jätab ringkonnakohus menetlusosaliste kantud menetluskulud 1⁄4 osas hageja, 3⁄4 osas kostja kanda.

Protokolli parandamise taotlus Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja taotluse istungi protokolli parandamiseks. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja väljendatud seisukohad on protokollis kajastatud piisavas osas ja oma sisult arusaadavad.

Menetlusosalise iga mõtte ebaõnnestunud sõnastus ei vaja TsMS § 53 korras muutmist. Pealegi on menetlusosaliste (sh kostja) õiguslikud positsioonid mahukates menetlusdokumentides juba eelnevalt põhjalikku kajastamist leidnud (viimase neist esitas kostja vahetult 21.03.2013 kohtuistungil).

Ü. Jänes

M. Klaar

A. Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.