Swedbank Liising Aktsiaselts hagi K. K vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.10.2012 otsus
Apellatsioonkaebuse hind
11 291,46 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K. K apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (endine nimi AS Hansa Liising Eesti, registrikood 10434248), esindaja Elis Vija Kostja K. K (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Hannes Olli Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 22.10.2012 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud K. K kanda (TsMS § 171 lg 1). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud
1.21.09.2011 kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid 22.11.2007 AS Hansa Liising Eesti (praegune Swedbank Liising Aktsiaselts) ja K. K liisinglepingu nr 0184079L, mille esemeks oli BMW 3.9, ehitusaasta 2006. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks 10.12.2007 kuni 15.12.2012 kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) iga kuu 30. kuupäeval.
2.22.11.2007 sõlmisid hageja ja kostja kindlustusleppe-eliitkasko, mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe kohaselt sõlmiti kindlustusleping tingimusega, et kehtiva kindlustuspoliisi lõppemisel vormistatakse automaatselt ilma kliendi igakordse eraldi tahteavalduseta uus kindlustuspoliis ning kindlustusperioodi pikkus on kuni 13 kuud.
3.Kostja rikkus lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Kostjal on tasumata kostjale esitatud arved kokku summas 6 054,25 eurot, sh osamakse, intress (debitoorne võlgnevus) kokku summas 5 944,56 eurot ja viivismaksete võlgnevus summas 109,69 eurot.
4.24.11.2009 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, andes kostjale veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 14.12.2009. Kostja sai nimetatud kirja isiklikult kätte 07.12.2009. 14.12.2009 tegi kostja hagejale ettepaneku kompromisslepingu sõlmimiseks, paludes lepingu pikendamist ning tekkinud võlgnevuse ajatamist. 23.12.2009 vastas hageja kostjale, et lepingut ei ole võimalik pikendada eesmärgiga vähendada graafikujärgseid makseid. Hageja lubas, et ei lõpeta lepingut, kui kostja tasub võlgnevuse summast 75% ehk orienteeruvalt 63 000 krooni hiljemalt 05.01.2010. Tasumise mittetoimumisel hageja lõpetab lepingu ühepoolselt ja liisinguvara kuulub tagastamisele. Kostja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks.
5.15.01.2010 lõpetas hageja seoses maksete mittetasumisega lepingu ennetähtaegselt ühepoolselt. Kostja kohustus andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kostja vara hagejale vabatahtlikult ei tagastanud. Vara valduse üleandmiseks pidi hageja pöörduma OÜ Credit Expert poole. 18.01.2010 taastati vara valdus vara üleandmisevastuvõtmise akti alusel. 19.01.2010 esitas OÜ Credit Expert hagejale arve vara tagastusteenuse eest summas 2500 krooni/159,78 eurot, mis on hageja poolt tasutud 29.01.2010.
6.Pärast valduse taastamist anti vara üle AS Saksa Auto müügieelse tehnilise ülevaatuse teostamiseks ja vara võõrandamiseks. 22.02.2010 esitas AS Saksa Auto arve nr 302600316 vara müügieelse tehnilise ülevaatuse teostamise eest summas 1 094,07 krooni/69,92 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud 01.03.2010. 19.03.2010 sõlmiti vara müügiakt summas 265 833,33 krooni/16 989,85 eurot (käibemaksuta). 23.03.2010 esitas AS Saksa Auto arve nr 302600705 vara müügi korraldamise eest summas 10 633,33 krooni/679,59 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud 26.03.2010. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta).
20.05.2010 saatis hageja kostjale kirja koos nõude kalkulatsiooniga, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest summas 178 389,27 krooni/11 401,15 eurot ja palus kostjal võlgnevus tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Samuti palus hageja kostjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud. Kostja sai saadetud kirja kätte isiklikult 21.05.2010 aadressil XXXXXXX XXXXX, XXXXXXX. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu on 28 391 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 21 427,46 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 5 944,56 eurot, viivismaksete võlgnevusest 109,69 eurot ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 909,29 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 16 989,85 eurot (käibemaksuta), 28 391 – 16 989,85 = 11 401,15 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 11 401,15 eurot (liisinguleping nr 0184079L) ning viivis protsendina põhinõudest (11 291,46 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisinglepingu nr 0184079L punktis 5.1 sätestatud määras (7% aastas); välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja viivis menetluskuludelt.
Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja huvi enne lepingu ülesütlemist oli suunatud võlgnevuse lahendamisele võimalikult kiirel ja osapooli võimalikult vähe koormaval viisil. Kostja leiab, et hageja on lähtunud ebamõistlikult jäigast läbirääkimistaktikast. 14.12.2009 tegi kostja hagejale ettepaneku kompromisslepingu sõlmimiseks, paludes lepingu pikendamist ning tekkinud võlgnevuse ajatamist. Samuti pakkus kostja kolmanda isiku garantiikirja. Hageja ettepanekuga ei nõustunud. 18.01.2010 tegi kostja täiendava ettepaneku kompromisslepingu sõlmimiseks, mille peale hageja vastas e-kirja teel, et seisuga 18.01.2010 on liisingleping lõpetatud, kokkuleppeid ei ole enam võimalik sõlmida ning liisinguese kuulub tagastamisele. 18.01.2010 tagastas kostja isiklikult liisingueseme üleandmis-vastuvõtu aktiga Saksa Auto AS-le.
11.Hageja ei ole hagiavaldusse liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel märkinud ega hagis arvesse võtnud. Haginõude suuruse leidmisel on arvestatud vaid vara müügihinda. 02.12.2009 on hageja ise kindlustuse poliisil hinnanud liisingueseme väärtuseks 27 173 eurot. Kasutatud autode müügiportaali väljavõttest selgub, et 2010.aasta märtsi seisuga oli sarnaste sõidukite keskmine turuhind 27 640 eurot. Hageja on ka liisingueseme väärtust oluliselt vähendanud, jättes liisingueseme müügikuulutusest välja olulise osa liisingueseme väärtusest ehk kogu M-sportpaketi. Hageja müüs liisingueseme tegelikust turuväärtusest kolmandiku võrra odavama hinnaga. Seega on hagi tõendamata ja hageja on ise endale kahju tekitanud. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud panna hageja kanda. Maakohtu otsus
12.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 401,15 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest (s.o 21.09.2011) kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0184079L punktis 1 sätestatud määras (7% aastas). Menetluskulud pani kohus kostja kanda ning põhjendas oma otsust alljärgnevalt.
13.Kohus leiab, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja andnud kostjale korduvalt võimalusi sõiduk vabatahtlikult tagastada või muul viisil kokkuleppele jõuda. Lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused (kostja rikkus jätkuvalt kohustusi, hageja andis kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 14.12.2009, mida pikendas kuni 05.01.2010) ja formaalsed eeldused (ülesütlemisavalduse esitamine kostjale) on täidetud.
14.Pooled vaidlevad sõiduki tagastusteenuse hinna üle; selle üle, kas tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest on kostja kohustatud tasuma hagejale müügikahju ning kas lepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised.
15.Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 järgi oli liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisel tekkinud kahju ehk liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe. Samuti muud kulud. Antud üldtingimuste punkti näol on tegemist tüüptingimusega, mis ei arvesta tarbijast liisinguvõtja kohustuste määramisel seda, milline on tagastatava sõiduki turuväärtus ning millistel tingimustel võib liisinguandjast hageja seda võõrandada. Antud säte ei välista olukorda, kus liisingueseme enda valdusse tagasi saanud liisinguandja võõrandab sõiduki hinnaga oluliselt alla turuhinna, nõudes kõigi võimalike kulude hüvitamist liisinguvõtjalt. Selline olukord seab tarbijast liisinguvõtja ebamõistlikku olukorda, mistõttu tüüptingimusena on liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 tühine vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 lg 3 p-le 5.
16.Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 kohaselt, kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Eelnimetatu võimaldab oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus-või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Kohus leiab, et liisingueseme üldtingimuste p 7.4.1 tüüptingimus tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimusest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud.
17.24.11.2009 lepingu ülesütlemise teatise pöördele oli lisatud liisingueseme müügiprotseduuride kirjeldus, milles hageja selgitas, kuidas toimub liisingueseme tagastamine pärast lepingu ülesütlemist, millised on liisinguvõtja õigused müügiprotsessis osalemiseks ning millisel juhul on liisinguvõtjal õigus ise liisinguese välja osta. Kostja on 24.11.2009 ülesütlemise teatise koos müügiprotseduuride kirjeldusega kätte saanud 07.12.2009. Hageja suunas liisingueseme müüki 01.02.2010 hinnaga 23 966,87 eurot (koos käibemaksuga) ning teavitas sellest 04.02.2010 kostjat. Kuna sõidukile ei leidunud alghinnaga ostjat, alandas hageja müügihinda 20 387,82 euroni (koos käibemaksuga), millest teavitas kostjat 09.03.2010. Vara oli müügis ka sõidukite interneti müügiportaalis www.auto24.ee. Vara müüdi 19.03.2010 hinnaga 20 387,82 eurot (koos käibemaksuga).
18.Hageja rõhutas, et kuivõrd liisingueseme tagastamise ja müümise vahel ei ole märkimisväärset ajanihet, saab käesoleva juhul müügihinda pidada sõiduki tagastamise turuväärtuseks. Hageja esitas www.auto24.ee pakkumishinna päringu perioodist 01.02.2010 – 19.03.2010, millelt nähtub, et keskmine pakkumishind oli 20 304 eurot (koos käibemaksuga), mitte 24 066 eurot (koos käibemaksuga) nagu nähtub kostja esitatud päringust. Kohus nõustub, et hagejapoolne müügihind 20 387,82 eurot (koos käibemaksuga) vastas tolleaegsele turuväärtusele ja hageja ei ole vara müünud liiga madala hinnaga. Lisaks nõustub kohus hagejaga, et kindlustuspoliisil märgitud kokkuleppeline turuväärtus ei vasta liisingueseme tagastamisaegsele turuväärtusele ja sellega ei saa kostja tõendada liisingueseme tagastamisaegset turuväärtust.
19.Kostja leiab, et debitoorse võlgnevuse osas on hageja lähtunud käibemaksuga nõudest, aga maha on arvestatud käibemaksuta nõue. Hageja on seisukohal, et enne lepingu ülesütlemist tuligi tasuda kõik summad vastavalt maksegraafikule koos käibemaksuga. Kohus nõustub hagejaga. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista debitoorne võlgnevus summas 5 944,56 eurot.
20.Hageja nõuab kostjalt vara realiseerimiseks tehtud kulutuste, s.o vara tagastusteenuse 159,78 euro, müügieelse tehnilise ülevaatuse 69,92 euro ning vara müügi korraldamise 679,59 euro väljamõistmist. Kostja leiab, et tagastas vara ise ja seetõttu ei tule temalt välja mõista vara tagastusteenust summas 159,78 eurot. Kohus leiab, et kostja tagastas vara pärast tagastusteenuse osutaja poolset sekkumist. Hageja on esitanud tõendid, et on nimetatud kulud tasunud. Kohus leiab, et vara tagastusteenuse kulu, müügieelse tehnilise ülevaatuse kulu ja vara müügi korraldamise kulu on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes; nimetatud kulud on mõistlikud ja tuleb kostjalt välja mõista. Kuna müügiga kaasnev kulu on lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kuulub see kostjalt väljamõistmisele summas 661 krooni (42,25 eurot). Apellatsioonkaebus
21.Kostja palub maakohtu otsuse tühistamist ja ringkonnakohtu otsusega hagi rahuldamata jätmist või alternatiivselt asja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses alljärgnevatel põhjustel.
22.Hageja nõude olemasolu on täielikult tõendamata. Hageja ei ole tõendanud liisingvara väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja on esitanud tõendid - erinevate müügiportaalide andmed samasuguste sõidukite müügihindade kohta vaidlusalusel perioodil, millest nähtub, et vara väärtus ei saanud olla selline, nagu väidab hageja. Näiteks on esitatud tõenditel auto varustust M-paketi ulatuses arvesse võetud ja hinnad on ainuüksi sellest tingitult 1/5 võrra kõrgemad. Kui kohus oleks kostja esitatud tõenditega tutvunud, oleks ta juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et tema väited sõiduki väärtuse kohta on vaidlustatud väiteid ümberlükkavate tõendite esitamisega ning sellele, et hageja tegelikkuses ei ole esitanud tõendeid liisingvara väärtuse kohta selle tagastamise hetkel. Lisaks on maakohus tõendeid hinnanud puudulikult.
23.Hageja vaidlustab maakohtu otsuse vara tagastusteenuse maksumuse hüvitamise nõude osas. 10.05.2012 kohtuistungi protokollist nähtuvalt tunnistas hageja kohtuistungil, et kostja tagastas sõiduki ise. Hageja väide, et tagastusteenuse osutaja Credit Expert OÜ on kostjaga vara tagastamise küsimuses ühendust võtnud, on tõendamata valeväide. Hageja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit, et hageja oleks tagastusteenust üldse tellinud.
24.Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus lepingu ülesütlemise aja ja vara tagastamise kohustuse tekkimise küsimuse lahendamisel tutvunud vaid hageja esitatud väidete ja tõenditega. Nii leidis kohus, et leping öeldi üles 24.11.2009. Maakohtu otsusest aga ei selgu, miks kohus ei ole arvestanud liisinguandja 18.01.2010 teatega kostjale, kus hageja teatab, et liisingleping on lõpetatud tänase seisuga (s.o 18.01.2010).
25.Hagejal puudub õigus nõuda ka sõiduki remondi ja pesemise kulu 69,92 eurot, kuna liisinguandja kohustus on hinnata sõidukit vara tagastamise hetkel ning vara seisukord võetakse hindamisel juba arvesse. Vastasel juhul arvestataks vara seisukorda topelt. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud sõiduki väärtust tagastamise hetkel, ei ole võimalik hinnata, kas liisinguvõtja võlgneb talle sõiduki võõrandamise korraldamisega seotud kulud või mitte. Otseselt ebaselge on maakohtu seisukoht, et kaks kuud vara tagastamise aja ja vara müümise vahel ei ole märkimisväärne ajanihe. Kui see ajavahe ei ole märkimisväärne, siis mismoodi on põhjendatav vara hinna langetamine ühe kuu jooksul koguni 56 000 krooni võrra (04.02.2010 teatise järgne hind 375 000 krooni, 09.03.2010 teatise järgi juba 319 000 krooni).
26.Kuivõrd tõendatud ei ole põhivõlgnevuse olemasolu, ei kuulu väljamõistmisele ka viivis ning maakohtu otsus on ebaõige seetõttu ka viivist puudutavas osas. Vastustaja seisukoht
27.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
29.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa põhinõude rahuldamisel arvestada liisingulepingu üldtingimuste p-dega 3.7 ja 7.4.1, mis ei arvesta liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel ja panevad liisingueseme võõrandamise hinnarisk ainuüksi liisinguvõtja kanda. Nimetatud sätted on kostjat VÕS § 44 tähenduses ebamõistlikult kahjustavad ning VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 5 järgi tühised. Maakohtu selline seisukoht on kooskõlas varasemas kohtupraktikas kinnistunud seisukohtadega (Nt RKTK 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, 17.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, 08.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 ja 05.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12).
30.Kolleegium nõustub maakohtuga siiski ka selles, et tühiste lepingutingimustega arvestamata jätmine ei anna põhjust jätta hagi rahuldamata. Kaebuse väide, et maakohus on sõiduk turuväärtuse kindlaksmääramisel rikkunud menetlusõigusenorme, ei ole paikapidav. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust, et sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel oli märkimisväärselt kõrgem kui hind, millega sõiduk tegelikkuses võõrandati. Kostja poolt esitatud automüügi kuulutustest osad on väljatrükid mobile.de portaalis Saksamaal müüdavate samalaadsete sõidukite kohta (I kd, tl 90-91). Tõendeid selle kohta, et 2010. aasta majanduslanguse olukorras olid sõiduautode turuhinnad Eestis ja Saksamaal võrreldavad, ei ole kostja esitanud ja seetõttu ei pea kolleegium võimalikuks nende tõenditega arvestada. Eestis müügiks pakutud sõidukite turuväärtuse kohta esitatud tõenditest on maakohus põhjendatult pidanud usaldusväärsemaks hageja poolt esitatud tõendeid, kuna need on ajaliselt lähemad sõiduki tagastamise hetkele (I kd, tl 113) kui kostja esitatud tõendeid (I kd, tl 90-93). Osadel kostja esitatud müügikuulutustel ei ole võimalik nende kuupäeva tuvastada, mistõttu ei saa nendega arvestada (I kd, tl 144-147 ja 152-157). Hageja poolt esitatud internetiportaali auto.24.ee väljatrükkidest nähtub, et samalaadseid sõidukeid on pakutud müügiks keskmiselt hinnaga 20 304 eurot koos käibemaksuga. Kostja poolt kasutatud sõiduk müüdi hinnaga 20 387,82 eurot koos käibemaksuga, mis on piisavalt lähedane teiste samal perioodil müügiks pakutud sõidukite keskmisele hinnale. Kolleegiumi arvates on maakohtu samasisuline järeldus eeltoodu tõttu tõenditel põhinev ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Seda, et müügikuulutused on sõiduki väärtuse hindamisel tõenditena kõlbulikud, on Riigikohus rõhutanud 05.03.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12 p-s 12. Sõiduki turuväärtuse hindamisel võib arvestada maha ka allahindluse vähemalt 10%.
31.Kaebuse väide, et turuhinna kindlaksmääramise juures ei ole hageja arvestanud sõiduki lisavarustusega, ei ole täpne, kuna sõiduki oluline lisavarustus on sõiduki müükisuunamise aktis ja müügikuulutuses fikseeritud (I kd, lk 49 ja 92-93). Samal perioodil on olnud pakkumisel ka vähemalt üks samalaadne M-sportpaketiga sõiduk, mille müügiks pakkumise hind on olnud 319 900 krooni, mis ei ole märkimisväärsetelt kõrgem kostja
kasutuses olnud sõiduki müügihinnast 319 000 krooni (I kd, tl 113). Samuti on olnud põhjendatud auto müümisel kasutada tuntud ja asjatundliku müügiettevõtte teenuseid (I kd, tl 55) ning ligi kahe kuu pikkune müügiperiood (I kd, tl 49 ja 54) on olnud vaatamata hinna korduvale alandamisele kostja huvide tagamiseks piisavalt pikk.
32.Kuna hageja väited, et sõidukile oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga, on jäänud paljasõnalisteks, ei ole põhjust arvata, et sõidukit oleks saanud realiseerida hageja poolt saavutatud hinnast kallimalt või väiksemate kuludega. Vaidlust ei ole selles, et kostjale on hageja poolt antud korduvalt võimalusi lepingust tulenenud võlgnevus tasuda ja vältida sellega lepingu lõppemisega kaasnenud kulude kandmise kohustust. Eeltoodut arvestades on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et pooltevahelise liisingulepingu esemeks olnud sõiduki realiseerimise eest saadud summa ning lepingust tuleneva kostja võlgnevuse vahe kuulub VÕS § 367 lg 1 kohaselt kostja poolt hagejale hüvitamisele. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101). Samuti on õige maakohtu seisukoht, et vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt mõista kuni põhikohustuse täitmiseni hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
33.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et hageja tegevus on olnud pärast lepingu ülesütlemist sõiduki valduse taastamisel ja müügiks ettevalmistamisel põhjendatud ning seetõttu on liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikud. Kaebaja poolt liigseks kulutuseks peetud sõiduki välis-; sise- ning mootoripesu eest ei ole sõiduki müügiks ettevalmistaja tasu küsinud (I kd, tl 52). Kolleegium leiab, et hageja on lepingu võlgnevuse tekkimise tõttu alates 15.01.2010 põhjendatult üles öelnud (I kd, tl 48) ning lepingu ülesütlemise tõttu tekkis kostjal kohustus liisinguese hagejale tagastada. Hageja on teatanud kostjale sõiduki tagastamise tähtaja ja korra (I kd, tl 48) ning kandnud sõiduki tagastamata jätmise tõttu kulutusi (I kd, tl 50-51).
34.Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab kolleegium apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Ande Tänav
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.