Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused 21.09.2011 kohtule esitatud hagiavalduse (I kd, tl 2-7) kohaselt 22.11.2007 sõlmisid AS Hansa Liising Eesti (edaspidi hageja) ja KK(edaspidi kostja) liisinglepingu nr XXX (edaspidi Leping), mille esemeks oli BMW 3.9, ehitusaasta: 2006 (edaspidi Vara). Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara Lepingu perioodiks (10.12.2007 kuni 15.12.2012) kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale selle eest Lepingus sätestatud makseid (sh intressi) iga kuu 30. kuupäeval. Intressimäär oli sätestatud Lepingus (5,85%). Kostja kohustus sõlmima Vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi kohustus tasuma täielikult kostja. Kostja kohustus tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Samuti kohustus kostja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud. Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus kostja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. 22.11.2007 sõlmisid hageja ja kostja kindlustusleppe- eliitkasko, mille kohaselt oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks kostja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe kohaselt sõlmiti kindlustusleping tingimusega, et kehtiva kindlustuspoliisi lõppemisel vormistatakse automaatselt ilma kliendi igakordse eraldi tahteavalduseta uus kindlustuspoliis ning kindlustusperioodi pikkus on kuni 13 kuud. Kostja rikkus Lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata Lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Kostjal on tasumata kostjale esitatud arved kokku summas 6 054,25 eurot, sh osamakse, intress (debitoorne võlgnevus) kokku summas 5 944,56 eurot, viivismaksete võlgnevus summas 109,69 eurot. 24.11.2009 saatis hageja teatise Lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja palus kostjal võlgnevus tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Samuti palus hageja kostjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja Lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Kostja sai saadetud kirja kätte isiklikult 07.12.2009 aadressil XXX. Hagejal on õigus lugeda Leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul kui kostja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. 15.01.2010 lõpetas hageja seoses maksete mittetasumisega Lepingu ennetähtaegselt ühepoolselt. Kostja kohustus andma hagejale üle Lepingu esemeks oleva Vara valduse.

Kostja Vara hagejale vabatahtlikult ei tagastanud. Vara valduse üleandmiseks pidi hageja pöörduma OÜ CE poole. 18.01.2010 taastati Vara valdus Vara üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. 19.01.2010 esitas OÜ CEOÜ hagejale arve vara tagastusteenuse eest summas 2500 krooni/159,78 eurot, mis on hageja poolt tasutud 29.01.2010. Pärast valduse taastamist anti Vara üle AS SA müügieelse tehnilise ülevaatuse teostamiseks ja Vara võõrandamiseks. 22.02.2010 esitas AS SA arve nr 302600316 vara müügieelse tehnilise ülevaatuse teostamise eest summas 1 094,07 krooni/69,92 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud 01.03.2010. 19.03.2010 sõlmiti Vara müügiakt summas 265 833,33 krooni/16 989,85 eurot (käibemaksuta). 23.03.2010 esitas AS SAarve nr 302600705 vara müügi korraldamise eest summas 10 633,33 krooni/679,59 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud 26.03.2010. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja Lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju koosneb hageja Lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud Vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). 20.05.2010 saatis hageja kostjale kirja koos nõude kalkulatsiooniga, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest summas 178 389,27 krooni/11 401,15 eurot ja palus kostjal võlgnevus tasuda hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Samuti palus hageja kostjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud. Kostja sai saadetud kirja kätte isiklikult 21.05.2010 aadressil Keskuse 14a-41, Tallinn. Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu on 28 391 eurot, mis koosneb Vara jääkmaksumusest summas 21 427,46 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 5 944,56 eurot, viivismaksete võlgnevusest 109,69 eurot ja Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 909,29 eurot (159,78 eurot + 69,92 eurot + 679,59 eurot) (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 16 989,85 eurot (käibemaksuta), 28 391 – 16 989,85 = 11 401,15 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 11 401,15 eurot (liisinguleping nr XXX) ning viivis protsendina põhinõudest (11 291,46 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisinglepingu nr XXX punktis 5.1 sätestatud määras (7% aastas); välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja viivis menetluskuludelt. Kostja vastuväited ja nende põhjendused 31.10.2011 esitatud kirjalikus vastuses kostja hagiga ei nõustu ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. 22.11.2007 sõlmisid hageja ja kostja Lepingu, mille esemeks oli DOCS E OÜ poolt kokkuleppe nr 27001425 alusel müüdud BMW 530d Aut. Sport Paket, väljalaskeaasta 2006. Kostja tasus liisingueseme esmaseks sissemaksuks 3898,61 eurot. Kostja huvi enne Lepingu ülesütlemist oli suunatud võlgnevuse lahendamisele võimalikult kiirel ja osapooli võimalikult vähe koormaval viisil. Kostja leiab, et hageja on lähtunud ebamõistlikult jäigast läbirääkimistaktikast. 14.12.2009 tegi kostja hagejale ettepaneku kompromisslepingu sõlmimiseks, paludes Lepingu pikendamist ning tekkinud võlgnevuse ajatamist. Samuti pakkus kostja kolmanda isiku garantiikirja. Hageja ettepanekuga ei nõustunud. 18.01.2010 tegi kostja täiendava ettepaneku kompromisslepingu sõlmimiseks, mille peale hageja vastas e-kirja teel, et seisuga 18.01.2010 on liisingleping lõpetatud, kokkuleppeid ei ole enam võimalik sõlmida ning liisinguese kuulub tagastamisele. 18.01.2010 tagastas kostja isiklikult liisingueseme üleandmis-vastuvõtu aktiga SAAS müügiplatsile.

Hageja ei ole hagiavaldusse liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel märkinud ega hagis arvesse võtnud. Haginõude suuruse leidmisel on arvestatud vaid Vara müügihinda. 02.12.2009 on hageja ise kindlustuse poliisil hinnanud liisingueseme väärtuseks 27 173 eurot. Kasutatud autode müügiportaali väljavõttest selgub, et märts 2010 seisuga oli sarnaste sõidukite keskmine turuhind 27 640 eurot. Hageja on ka liisingueseme väärtust oluliselt vähendanud, jättes liisingueseme müügikuulutusest välja olulise osa liisingueseme väärtusest ehk kogu M sportpaketi. Hageja müüs liisingueseme tegelikust turuväärtusest kolmandiku võrra odavama hinnaga. Seega on hagi tõendamata ja hageja on ise endale kahju tekitanud. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuistung Kohtuistungil palus hageja hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja arvates Vara tagastamisaegne turuväärtus on antud juhul võrdne Vara realiseerimise müügihinnaga. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja leiab, et nõude arvutamisel tuleb arvestada Vara väärtust tagastamise hetkel, kasutatud auto väärtust saab tõendada sarnaste autode müügipakkumistega, hageja kohustus on tõendada liisingueseme väärtust tagastamise hetkel, hageja liisingulepingute üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised, remondikulu ei ole hagejale hüvitatav kulu. Kohtuotsuse põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid DOCS E OÜ ja KK22.11.2007.a. kokkuleppe nr 27001425 (I kd, tl 79-80), mille alusel DOCS E OÜ müüb sõiduki BMW 530d Aut. Sport Paket, 2006.a. hinnaga 610 000 krooni Hansa Liising Eesti AS-le, kes omakorda rendib või laenab selle edasi KK liising või laenulepingu alusel. 22.11.2007 sõlmisid KK(kostja) ja Hansa Liising Eesti AS (hageja) liisinglepingu nr XXX (edaspidi Leping). Lepingu p 21 kohaselt liisingulepingu osadeks on liisinguleping, maksegraafik (I kd, tl 15), liisingulepingu üldtingimused (I kd, tl 16-21). Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja kindlustusleppe (I kd, tl 22-24). Liisinguese anti üle 07.12.2007 (üleandmise-vastuvõtu akt I kd, tl 25). Kostja leiab, et hageja on lähtunud ebamõistlikult jäigast läbirääkimistaktikast. Hageja arvates on ta andnud kostjale piisavalt võimalusi sõiduk vabatahtlikult tagastada või muul viisil kokkuleppele jõuda. Vaidlust ei ole, et kostja probleemid liisingumaksetega ilmnesid 2009.a. suvel, mil kostja soovis läbi rääkida võlgnevuse tasumise võimaluste osas. Hageja pakkus kostjale välja alternatiivsed variandid leida ühe kuu jooksul Lepingu ülevõtja, likvideerida kogu võlgnevus, realiseerida sõiduk iseseisvalt või tagastada see hagejale. 15.09.2009.a. vastas hageja kostjale, et võlgnevuses Lepingu maksegraafikut pole võimalik pikendada ning märkis, kuhu sõiduk tuleks tagastada (I kd, tl 107). 29.09.2009.a. kirjas tegi kostja hagejale ettepaneku Lepingust tulenevad kohustused üle anda TAOÜ-le, lisatagatisena annab kostja enda käenduse (I kd, tl 108). Vaidlust ei ole, et TAOÜ (kantud registrisse 21.09.2009.a.) ainuosanik ja juhatuse liige on kostja. 22.10.2009.a. vastas hageja kostjale, et kui kostja tasub Lepingu debitoorse võlgnevuse 62 354,44 krooni, on hagejal võimalik kostja taotlus üle vaadata. Kui debitoorne võlgnevus on tasutud, palus hageja kostjal esitada ettevõtte TAOÜ algbilanss. Hageja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks ja finantside esitamiseks aega kuni 02.11.2009.a. (I kd, tl 109). Vaidlust ei ole, et kostja võlgnevust ei tasunud. 24.11.2009 saatis hageja kostjale teatise Lepingu ülesütlemise kohta, andes kostjale veelkord täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 14.12.2009.a. (I kd, tl 48). Kostja sai nimetatud kirja isiklikult kätte 07.12.2009.a. (II kd, tl 35).

14.12.2009 tegi kostja hagejale ettepaneku kompromisslepingu sõlmimiseks, paludes Lepingu pikendamist ning tekkinud võlgnevuse ajatamist (I kd, tl 81-82). 23.12.2009.a. vastas hageja kostjale, et Lepingut ei ole võimalik pikendada eesmärgiga vähendada graafikujärgseid makseid. Hageja lubas, et ei lõpeta Lepingut, kui kostja tasub võlgnevuse summast 75% ehk orienteeruvalt 63 000 krooni hiljemalt 05.01.2010.a. Tasumise mittetoimumisel hageja lõpetab Lepingu ühepoolselt ja liisinguvara kuulub tagastamisele (I kd, tl 110). Kohus leiab, et hageja on andnud kostjale korduvalt võimalusi sõiduk vabatahtlikult tagastada või muul viisil kokkuleppele jõuda. Kostja seisuga 05.01.2010.a. võlgnevust ei tasunud ja sõidukit ei tagastanud. 18.01.2010.a. saatis kostja hagejale järjekordse kirja, et hageja võiks siiski kaaluda uusi kompromissi ettepanekuid, mille kohaselt vähendab kostja võlgnevust hageja poolt nõutud 63 000 krooni asemel 10 500 krooni võrra ja ülejäänud osas hageja ajatab kogunenud võlgnevuse (I kd, tl 83-84). 18.01.2010 hageja poolt kostjale saadetud kirjas märkis hageja, et jäi 23.12.2009 kirjas toodud seisukohtade juurde, millest tulenevalt oli võlgnevuse tasumise tähtajaks 05.01.2010. Hageja lisas, et kuna kostja pole antud tingimustest kinni pidanud, on tänase seisuga liisinguleping lõpetatud ja antud inkassofirma CEOÜ menetlusse, seega liisinguvara kuulub tagastamisele. Kokkuleppeid sõlmida pole enam võimalik (I kd, tl 162). Kostja ei vaidle vastu, et Leping on rikkumise tõttu ennetähtaegselt lõpetatud. Kostja leiab, et Lepingu ülesütlemine sai toimuda mitte varem kui 18.01.2010.a. Veel leiab kostja, et hageja 23.12.2009 e-kiri ei sisaldanud kostjale arusaadavat Lepingu ülesütlemise tahteavaldust ja selles puudub kuupäev, ei ole järgitud kahenädalase tähtaja andmise nõuet, ei ole öeldud, kellele tuleb sõiduk tagastada ning puudub võlgnevuse ülevaade. Kostja arvates oli tegemist kostja hirmutamisega hageja poolt, mitte Lepingu lõpetamisega. Samuti leiab kostja, et poolte vahel kestsid läbirääkimised kuni 18.01.2010.a. Kostja on seisukohal, et hageja oleks pidanud viitama täpsele kuupäevale, millal Leping on üles öeldud. Hageja kostjaga ei nõustu ning leiab, et Leping on üles öeldud 05.01.2010.a., mitte 18.01.2010.a. Kohus leiab, et Lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused (kostja rikkus jätkuvalt kohustusi, hageja andis kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 14.12.2009, mida pikendas kuni 05.01.2010.a.) ja formaalsed eeldused (ülesütlemisavalduse esitamine kostjale) on täidetud. Kohus tuvastas eespool, et hageja esitas kostjale ülesütlemisavalduse kirjalikult 24.11.2009, kostja sai selle kätte 07.12.2009.a. Kohus nõustub hagejaga, et kostja palvel tähtaja pikendamine kuni 05.01.2010.a. ei muutnud hageja 24.11.2009.a. tahteavaldust kehtetuks ja et mingeid täiendavaid tahteavaldusi ei pidanud hageja 05.01.2010 saabumisel enam edastama. Vaidlust ei ole, et kostja tagastas sõiduki 18.01.2010.a. Kohus nõustub hagejaga, et liisingueseme tagastamine kaks nädalat pärast lepingu ülesütlemist (05.01.2010) ei ole käsitletav viivitamatu liisingueseme tagastamisena Lepingu p 7.5 mõistes. Hageja tellis OÜ-lt CE tagastusteenuse (I kd, tl 50). OÜ CE esindaja TK kirjaliku selgitusega (II kd, tl 36) on tõendatud, et tagastusteenuse osutaja võttis kostjaga ühendust, et leppida kokku vara üleandmise aeg ja koht. Kostja avaldas soovi suhelda veelkord võlahaldusspetsialist Ülle V `iga. Seega vara tagastamine kostja poolt toimus pärast teenuse osutaja sekkumist. Hageja on OÜ-le CE teenuse eest tasunud. Hageja taotleb kostjalt võlgnevuse 11 401,15 euro ning viiviste väljamõistmist.

Hageja Lepingust tulenev nõue kostja vastu on 28 391 eurot, mis koosneb Vara jääkmaksumusest summas 21 427,46 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 5944,56 eurot, viivismaksete võlgnevusest 109,69 eurot, Vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 909,29 eurot (159,78 + 69,92 + 679,59) (käibemaksuta). Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb sellele vastu. Pooled vaidlevad selle üle, kas tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest on kostja kohustatud tasuma hagejale müügikahju, sõiduki tagastusteenuse hinna üle, kas Lepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 on tühised. Kohus analüüsib, kas liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tühised. VÕS § 42 lg 1 kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuste tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 järgi oli liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisel tekkinud kahju ehk liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe ja muud kulud. Antud üldtingimuste punkti näol on tegemist tüüptingimusega, mis ei arvesta tarbijast liisinguvõtja kohustuste määramisel seda, milline on tagastatava sõiduki turuväärtus ning millistel tingimustel võib liisinguandjast hageja seda võõrandada. Antud säte ei välista olukorda, kus liisingueseme enda valdusse tagasi saanud liisinguandja võõrandab sõiduki hinnaga oluliselt alla turuhinna, nõudes kõigi võimalike kulude hüvitamist liisinguvõtjalt. Selline olukord seab tarbijast liisinguvõtja ebamõistlikku olukorda, mistõttu tüüptingimusena on liisingulepingu üldtingimuste punkt 3.7 tühine vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 lg 3 p-le 5. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 kohaselt, et kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastav see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus-või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Eeldatakse tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist juhul, kui tingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Seaduse kohaselt tuleb hüvitis arvestada liisingueseme tagastamisel ning nõude määramisel ei lähtuta mitte sellest, kas ja millise hinnaga õnnestub liisinguandjal liisinguese võõrandada, vaid liisingueseme kohalikust keskmisest turuhinnast. Liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme

tegelikku võõrandamist. Seega kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii võõrandamise kui sellise õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas liisinguandja, ning vastav hüvitisenõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtuse hinnata eseme enda valdusse saamisel ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki vastavate eseme liisimise ajal, märkimisväärset aega. Kuivõrd lepingus kokku lepitud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes oluliselt kahjulikumad, asub kohus seisukohale, et antud juhul on tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega VÕS § 42 lg 2 tähenduses ning selline olukord toob VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt kaasa nimetatud tüüptingimuse tühisuse. Kohus leiab, et liisingueseme üldtingimuste p 7.4.1 tüüptingimus tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimusest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud. Kostja leiab, et hageja kohustus on tõendada turuväärtus tagastamise hetkel. Hageja on arvamusel, et konkreetseid asjaolusid arvesse võttes võib vara turuväärtus kattuda selle müügihinnaga, kui ei ole tõendatud vastupidist. Veel leiab kostja, et vara väärtuse arvesse võtmisel saab arvestada sarnaseid müügipakkumisi. Debitoorse võlgnevuse osas on hageja lähtunud käibemaksuga nõudest, aga maha on arvestatud käibemaksuta nõue. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 sätestab, et liisingueseme ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 24.11.2009 Lepingu ülesütlemise teatise pöördele oli lisatud liisingueseme müügiprotseduuride kirjeldus, milles hageja selgitas, kuidas toimub liisingueseme tagastamine pärast Lepingu ülesütlemist, millised on liisinguvõtja õigused müügiprotsessis osalemiseks ning millisel juhul on liisinguvõtjal õigus ise liisinguese välja osta (I kd, tl 111). Müügiprotseduuride kohaselt on liisinguvõtjal õigus igas liisingu müügiprotseduuri etapis saada liisinguandjalt informatsiooni liisingueseme müügi kohta ja osaleda liisingueseme müügiprotsessis aidates kaasa liisingueseme ostja leidmisel. Kõik vastavasisulised (ostu)pakkumised peab liisinguvõtja esitama liisinguandjale kirjaliku vormis. Samuti on müügiprotseduurides öeldud, et sõidukit pakutakse müügiks internetiportaalides ning müügiplatsil ja kui sõiduki vastu huvi puudub, alandatakse hinda igakuiselt. Kostja on 24.11.2009 ülesütlemise teatise koos müügiprotseduuride kirjeldusega kätte saanud 07.12.2009.a. (II kd, tl 35). Hageja suunas liisingueseme müüki 01.02.2010.a. hinnaga 23 966,87 eurot (koos käibemaksuga) ning teavitas sellest 04.02.2010.a. kostjat (I kd, tl 112). Kuna sõidukile ei leidunud alghinnaga ostjat, alandas hageja müügihinda 20 387,82 euroni (koos käibemaksuga), millest teavitas kostjat 09.03.2010.a. (I kd, tl 114). Vara oli müügis ka sõidukite interneti müügiportaalis www.auto24.ee (II kd, tl 37-38). Vara müüdi 19.03.2010 hinnaga 20 387,82 eurot (koos käibemaksuga) (I kd, tl 54). Hageja rõhutab, et kuivõrd liisingueseme tagastamise ja müümise vahel ei ole märkimisväärset ajanihet, saab käesoleva juhul müügihinda pidada sõiduki tagastamise turuväärtuseks. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuväärtus on müügiobjekti vabaturul kujunenud vara väärtus turuhinnas, mille määravad loomulikud turujõud. Turuhind on seega tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Hageja esitas www.auto24.ee pakkumishinna päringu perioodist 01.02.2010 – 19.03.2010 (II kd, tl 39), millelt nähtub, et keskmine pakkumishind oli 20304 eurot (koos käibemaksuga), mitte 24 066

eurot (koos käibemaksuga) nagu nähtub kostja esitatud päringust. Hageja esitatud auto24.ee sõidukite mediaanhinnad aastate lõikes kohaselt hinnavahemikus 18 000 – 21999 eurot on tehtud 86% pakkumistest. Kostja esitas kohtule erinevad sõiduautode müügipakkumised (I kd, tl 90-96, tl 132-134, tl 144-155, II kd, tl 17-18). Kohus nõustub kostjaga, et hagejapoolne müügihind 20 387,82 eurot (koos käibemaksuga) vastas tolleaegsele turuväärtusele ja hageja ei ole Vara müünud liiga madala hinnaga. Kohus nõustub hagejaga, et kindlustuspoliisil märgitud kokkuleppeline turuväärtus ei vasta liisingueseme tagastamisaegsele turuväärtusele ja sellega ei saa kostja tõendada liisingueseme tagastamisaegset turuväärtust. Hageja nõuab kostjalt ka debitoorse võlgnevuse summas 5944,56 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude kokku summas 909,29 eurot ja viiviste summas 109,69 eurot väljamõistmist. Kostja leiab, et debitoorse võlgnevuse osas on hageja lähtunud käibemaksuga nõudest, aga maha on arvestatud käibemaksuta nõue. Hageja on seisukohal, et enne Lepingu ülesütlemist tuligi tasuda kõik summad vastavalt maksegraafikule koos käibemaksuga. Kohus nõustub hagejaga. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista debitoorne võlgnevus summas 5944, 56 eurot. VÕS § 367 lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud – nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust-, mis võivad olla lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Hageja nõuab kostjalt vara realiseerimiseks tehtud kulutuste, s.o vara tagastusteenuse summas 159,78 eurot, müügieelse tehnilise ülevaatuse summas 69,92 eurot, vara müügi korraldamise summas 679,59 eurot väljamõistmist. Kostja leiab, et tagastas Vara ise ja seetõttu ei tule temalt välja mõista Vara tagastusteenust summas 159,78 eurot. Kohus on eespool leidnud, et kostja tagastas Vara pärast tagastusteenuse osutaja poolset sekkumist. Hageja on esitanud tõendid, et on nimetatud kulud tasunud. Kohus leiab, et Vara tagastusteenuse kulu, müügieelse tehnilise ülevaatuse kulu ja vara müügi korraldamise kulu on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, kulud on mõistlikud ja kostjalt tulen nimetatud kulud välja mõista.

Kostja leiab, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Kohtuistungil märkis hageja, et sõidukit ei remonditud, vahetati õli ja 2 pirni 30 minuti vältel, mida ei saa käsitleda remondina. Kohus leiab, et kuna müügiga kaasnev kulu on lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kuulub see kostjalt väljamõistmisele summas 661 krooni (42,25 eurot). Kostjalt tuleb välja mõista sissenõutavaks muutunud viivismaksete võlgnevus summas 109,69 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostjalt tuleb välja mõista viivis protsendina põhinõudest (11291,46 eurot) alates hagi esitamisest (s.o 21.09.2011) kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr XXX punktis 5.1 sätestatud määras (7% aastas).

Ülaltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.