Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

I Asjaolud ja menetluse käik Swedbank Liising AS esitas 26.11.2012 Harju Maakohtule hagi KS vastu võla nõudes. Harju Maakohus tegi 27.10.2102 asja menetlusse võtmise määruse, millega otsustas asja lahendamise lihtmenetluses. Hageja ja kostja on esitanud oma nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.

II Hageja nõue ja seisukohad Hageja ja kostja sõlmisid 27.09.2006 käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis Kostja endale kohustuse tagada liisinguvõtjaga RAOÜ solidaarselt 27.09.2006 sõlmitud liisinguleping nr XXX tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Liisingulepingu nr XXX esemeks oli mahtuniversaal Opel Meriva Essentia DTI, 1.7. Liisinguvõtja RAOÜ rikkus liisingulepingust nr XXX ja kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata liisingulepingu ja kindlustuslepete alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustusmaksed. Liisinguvõtja RAOÜ poolt on hagejale tasumata liisingulepingu, kindlustuslepete alusel liisinguvõtjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja intressivõlgnevus) kokku summas 189.40 eurot (16.09.2010 arve nr XXX). Liisinguvõtja jättis kohaselt tasumata ka liikluskindlustusmaksed summas 55.03 eurot. Hageja on vara teisaldamise ja tagastamisega ning võõrandamisega kandnud kulusid kokku summas 333.15 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0.25% päevas (liisingulepingu punkt 5.1). Viivisvõlgnevus moodustab 13.94 eurot. Hagejal on liisinguvõtja vastu nõue eelnimetatud hageja poolt tasutud liikluskindlustusmakse summa ulatuses tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 6.3.2 ja võlaõigusseaduse § 455 lõikest 1. Hageja nõuab oma 26.11.2012 hagiavalduses liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 145 lg 1 ning § 66 lõike 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja solidaarvõlgnikelt nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 7.4 kustutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid. Lepingud üldtingimuste punkti 3.7. kohaselt, juhul kui hageja, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingud üles ning võõrandab vara, on kostja kohustatud

2-12-36072

hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Vara jääkmaksumus summas 2 493.34 eurot, debitoorne võlgnevus summas 189.40 eurot, vara tagastamise ja teisaldamise ning võõrandamisega seotud kuludest kokku summas 333.15 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus summas 55.03 eurot ning viivisarvete võlgnevus summas 13.94 eurot moodustasid hageja liisingulepingust tulenevate nõuetena kokku 3 084.86 eurot. Vara realiseeriti 04.04.2011 hinnaga 1 458.33 eurot (käibemaksuta). Vara müügihind kujunes enampakkumisel internetimüügikeskkonnas. Hageja hinnangul ning tulenevalt VÕS § 367 lg-st 1 ja 4 on hageja nõue kostja vastu 3 084.86 – 1 458.33 = 1 626.53 eurot. Hageja on seisukohal, et kindlustuslepingu järgseid toiminguid ei oleks hagejal olnud kohustus teha ka olukorras, kus vabatahtliku liikluskindlustuse lepingu olemasolu oleks tõendatud.

III Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu. Kostja on seisukohal, et käenduslepingu puhul on tegemist tarbijalepinguga VÕS mõttes, millest tulenevalt kostja OÜ RA (kustutatud) kohustuste eest ei vastuta. Kostja seisukohal, et vara võõrandamisega kaasnevad kulud ei ole seostatavad kostjaga. Samuti on kostja seisukohal, et vara tagastamise ja teisaldamisega seonduvad kulud ei ole käendaja tegevusest või tegevusetusest tulenevad, mistõttu ei saa nimetatud kulusid kostjalt nõuda. Kostja ei nõustu vara võõrandamisega seonduva kahju hüvitamise nõudega. Kostja leiab, et kuna vara müüki ei saanud tema korraldada, ega ka juhtida, veel vähem kontrollida selle hinda, siis on hageja müünud vara tunduvalt alla sõiduki tegelikku turuhinda antud perioodil ning selle müümiseks, olenemata sõiduki avariilisest seisundist, ei olnud põhjendusi. Kostja on seisukohal, et kui oli olemas kehtiv vabatahtlik liikluskindlustuse (kaskokindlustuse) leping, siis kostja ei vastuta selle eest, et OÜ RA või hageja ei täitnud oma lepinguga võetud kohustusi ning kaskokindlustuse olemasolu ja kindlustusjuhtum ja sellest teavituskohustus on hageja riisiko. Kindlustusmaksete võlgnevuse nõude osas esitas kostja vastuväite, kuna on selgusetu, milline on kindlustusmaksete arvetest tulenev kostja kohustus.

IV Kohtu põhjendused Kohus, olles tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

2-12-36072

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lõikes 1 on sätestatud, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuleb eelnimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse. VÕS § 367 lõikes 4 on sätestatud, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 27.09.2006 sõlmis KS Swedbank Liising AS-iga käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis KS endale kohustuse tagada liisinguvõtjaga RAOÜ solidaarselt 27.09.2006 sõlmitud liisinguleping nr XXX tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Samuti puudub vaidlus selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine on kehtiv ning liisinguandjal oli õigus sõlmida 04.04.2011 sõiduki müügileping. Vaidlus puudub ka selle üle, et 16.03.2011 lõppenud sõiduki enampakkumine toimus avalikult ning turuosalistele ligipääsetavalt. Käenduslepingu nr XXX punkti 1 kohaselt kohustub käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ja liisinguvõtja vahel 27.09.2006 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Pooled ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud.

2-12-36072

Kostja leiab, et käenduslepingu puhul on tegemist tarbijalepinguga VÕS mõttes ning arvestades tüüptingimuste siduvust kostja kui tarbija suhtes, ei kehti tüüptingimused kostja suhtes. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et käenduslepingus nr XXX on viidatud või kasutatud ebamõistlikult kahjustavaid tüüptingimusi VÕS § 42 lg 1 ja 3 tähenduses. Kohus on seisukohal, et kostja viide tüüptingimuse tühisusele ei ole asjakohane ning käendusleping on pooltele siduv ning ei sisalda tühiseid tüüptingimusi. Kohus leiab, et hageja poolt viidatus vabatahtliku kindlustusega seonduvad väited ei ole asjakohased. Vabatahtliku kindlustuslepingu olemasolu ei ole tõendatud ning vastavalt liikluskindlustuse seaduse § 38 lg 1 ja 2 sätestatule on liiklusõnnetusest teatamise kohustus liikluskahju tekitanul või kannatanul. Kindlustuslepingute sõlmimise kohustus oli vastavalt liisingulepingule nr XXX liisinguvõtjal, liisinguandjal puudus võimalus kindlustusjuhtumi korral kindlustuslepingute alusel nõudeid või avaldusi esitada. Pooled on kooskõlas VÕS § 142 lg-ga 3 käenduslepinguga nr XXX kokku leppinud käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummas, milleks on 11 176.04 eurot. Vastavalt 27.09.2006 käenduslepingu nr XXX punktile 1 vastutab käendaja lepingu rikkumise ja selle tagajärgede eest solidaarselt liisinguvõtjaga, lepinguga ei ole ette nähtud VÕS § 142 lg 1 alusel võimaldatavat vastutuse piirangut. Kohus leiab, et VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja vastutab debitoorse võlgnevuse, viivisvõlgnevuse ja kindlustusmaksete eest summas 189.40+13.94+55.03= 258.37 eurot. Kohtu hinnangul on kasutatud sõiduki kujul tegemist individuaaltunnustega esemega, mille puhul ei ole võimalik otse kohaldada kostja poolt viidatud sama tootja sama mudeli keskmist turuhinda. Arvesse tuleb kindlasti võtta eseme tegelikku seisundit ning kohtu hinnangul oli hageja teinud vajalikud sammud sõiduki turuhinnaga müügiks. Kohus on seisukohal, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kohtu arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Sama seisukohta kinnitab Riigikohtu lahend 3-2-1-33-08. Kohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatud tõendid, millest nähtub sõidukite avalik müüki panemine, on asjakohased ja kajastavad õigesti sõidukite müügi ajal kehtinud keskmise turuhinna küsimist. Kohtu hinnangul on hageja nimetatud kulude tekkimist piisavalt tõendanud enampakkumuse läbiviimise tõendamisega. Kohus leiab, et kostja vastutab VÕS § 145 lg 2 ja VÕS 367 lg 3 alusel liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahju eest summas 2 493.341 458.33= 1 035.01 eurot. Kohus märgib seoses liisingueseme võõrandamisega tekkinud kuludega, et igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võivad sarnastel juhtudel olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui nö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud jms). Sama seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahend 3-2-1-112-06. Seega on sõiduki teisaldamise ja müügikulu põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja seetõttu on see kulu lisakulu VÕS § 367 lg 4 tähenduses, mis tuleb kostjalt välja mõista.

2-12-36072

Kohus on seisukohal, et liisingueseme vara teisaldamise ja tagastamisega ning võõrandamisega seonduvad põhjendatud kulutused kuuluvad hüvitamisele liisinguvõtja poolt. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus asja nr 3-2-1-112-06 p-des 9 ja 10. Kohus leiab, et kostja vastutab VÕS § 145 lg 2 alusel liisingueseme vara teisaldamise ja tagastamisega ning võõrandamisega tekkinud kulude eest summas 333.15 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on taotlenud lepingujärgse viivise väljamõistmist, mis ei ole veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, hageja on esitanud vastavasisulise taotluse ja hageja ei ole nimetatud nõudele vastu vaielnud, tuleb kostjalt ML välja mõista lepingujärgne viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostjalt KS tuleb hageja Swedbank Liising AS kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1 626.53 eurot (tuhat kuussada kakskümmend kuus eurot ja 53 senti) ning viivis protsendina põhinõudelt (1 626.53 eurot) alates hagi esitamisest 26.11.2012 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Muud poolte seisukohad, vastuväited ja esitatud tõendid ei ole asjakohased.

Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.