Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue

programmist. Töö käigus vahetati korduvalt e-kirju, suheldi telefoni teel ning arutati kokkusaamistel üleskerkinud küsimusi, et leida kõige sobivamad lahendused. 12.05.2010 kostjale saadetud e-kirjas selgitas hageja täpsemalt, kuidas toimub hageja poolt kostjale tehtud töö eest tasumine. Samuti märkis hageja, et pärast I J u juhatusest lahkumist on lisandunud kostja juhatuse liikme K M M kokkulepe igakuiste aruannete tegemise osas, mille eest tasutakse tunnitöö alusel. Lisaks igakuiste aruannete kokkuleppele rääkis hageja kostja juhatuse liikme K.M.Ma läbi, kuidas näevad välja raamatupidamise teenuse osutamise kord, lisandunud ülesanded ja teenuse eest tasumise kord. 10.08.2010 selgitas hageja oma e-kirjas, et hageja ettevõtte üks töötund maksab 22,37 eurot (lisandus käibemaks) ja teatas tööde tegemiseks kulutatud ja arvestusse minevate tundide arvu. Täiendavalt märkis hageja, et arvestusse ei olnud lisatud arutamistele, nõustamistele ja koolitamistele kulutatud aega. 14.03.2011 kostjale saadetud e-kirjas selgitas hageja, millistel alustel on toimunud kostja raamatupidamist puudutavate tööde arvestamine ja tasustamine. Hageja teatas ka, et viimastel kuudel on arved suuremad kui varasematel aastatel, sest arved esitatakse vastavalt tellitud ja tehtud töödele ning töömahtu ei saa enam hinnata kannete, vaid tööle kulutatud tundide järgi. Kuivõrd 01.04.2011 avaldas kostja soovi teenuse osutamise leping lõpetada, siis esitas hageja 18.04.2011 arve nr 11305 seni arveldamata tööde ja teenuste eest summas 4 781,51 eurot. Arve esitati teostatud tööde eest, mis tekkisid uue raamatupidamisprogrammi Merit Aktiva kasutusele võtmisega, programmi rendi ja majutuse eest. Kostja tõdes 18.04.2011 e-kirjas, et ei saa koheselt arvet aktsepteerida, sest tegemist on „plaanivälise kuluga“ ja seetõttu edastas ta antud küsimuse nõukogule. 31.05.2011 teatas aga kostja, et ta pole nõus arvet tasuma, sest nende tööde ja kasutatud teenuste kohta polnud sõlmitud lepingu lisa. 10.06.2011 jõudsid hageja ja kostja esindajad kompromisskokkuleppele, et kui hageja teostab kostja poolt soovitud tööd, siis leitakse lahendus arve nr 11305 tasumiseks. Hageja teostas kokkulepitud tööd, lõpetas kostja raamatupidamistööd seisuga 30.04.2011, esitas aruandluse ja kostjale 27.05.2011 arve nr 11479 summas 822,94 eurot, mille kostja tasus. Lisaks sellele täitis hageja poolte kokkuleppest tuleneva kohustuse 2010. aasta majandusaasta aruande koostamise osas ja esitas 13.06.2011 kostjale arve nr. 11516 summas 912,70 eurot. Nimetatud arvest tasus osa, olles eelnevalt kirjalikult kinnitanud, et kostja on nõus tööde eest tasuma. Kostja avaldas 15.06.2011 arve kättesaamisel, et ei ole arvega nõus, tasudes 15.07.2011 hagejale 540 eurot, kirjutades selgitusse „Arve 11516 13.06.2011“. Seega jäi 13.06.2011 arvest nr 11516 tasumata 372,70 eurot. Seisuga 04.08.2011 oli kostjal hageja ees tasumata arveid kokku summas 5 154,21 eurot. Hageja nõuabki kostjalt 14.02.2000 teenuse osutamise lepingu alusel 5154,21 euro väljamõistmist, millele lisandub viivis 0,02% päevas alates 09.09.2011 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Nimetatud summad koos käibemaksuga jagunevad järgnevalt: 4442,69 eurot raamatupidamisprogrammi uue versiooni kasutuselevõtuga („kolimisega“) seotud tööde eest (165,5 töötundi x 22,37 eurot); 200,78 eurot raamatupidamisprogrammi litsentsitasu katteks; 138,04 eurot serveri kasutamise eest ning 372,70 eurot majandusaasta aruande koostamise eest. Kostja vastuväited

summana“) või raamatupidamiskannete arvu järgi. Lepingu p 1.2 nägi ette, et mis tahes lisatööde maksumus fikseeritakse lepingu lisana. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid lepingut muutnud või sõlminud eraldi kirjaliku kokkuleppe kolimisega tehtavate tööde eest tasumiseks. Ka poolte varasem praktika ei toeta tunnitasu rakendamist. Hageja kinnitas kostjale, et loeb kolimistöid oma „investeeringuks“. Hageja 03.06.2010 ekirjast nähtub, et poolte vahel ei olnud eelnevat kokkulepet tööde maksumuses ning hageja ei kavatsenud esitada kõigi tööde eest arvet: „... kindlasti ei küsi me uude programmi sisestamise eest kogu kulutatud tundide eest raha, vaid osa jääb nö meie investeeringuks ja kui kõik juba programmis jooksma hakkab, siis arutame enne Sinuga läbi, mida ja kuidas arveldada.“ 14.04.2011 e-kirjaga kinnitas hageja, et selline kokkulepe oli algselt tõepoolest olemas, kuid hageja ei soovi sellest enam kinni pidada: „... kuna meie koostöö ei kujunenud pikaajaliseks, siis ei saa me seda lugeda ka meie investeeringuks sellesse koostöösse.“ Hageja ei ole tõendanud tööaja kulu 165,5 tundi programmi uue versiooni juurutamisele. Vastuseks kostja vastuväidetele esitas hageja tööaja arvestuse tabeli. Hageja sai kasu uue programmi juurutamisest. Kui hageja alustas teenuste pakkumist Merita Aktiva uue versiooni baasil pärast kostjat vähemalt veel ühele kliendile – OÜ-le Luna Radix, oli hageja personal juba tutvunud uue programmiga ja selle tundma õppinud. Seega tuleb vähemalt osa hageja väidetavast ajakulust lugeda investeeringuks hageja pakutavate teenuste arendusse ja hageja töötajate väljaõppesse. Hageja nõude õiguslik alus on arusaamatu. Hageja ei täpsusta, kas soovib 165,5 tunni hüvitamist lepingu alusel (lepingulise tasuna) või VÕS § 628 lg 2 alusel (käsundisaaja kuluna). Aastaaruande maksumuse osas ei olnud kokkulepet ning kostja võis eeldada, et maksumus ei ületa tavapärast. Poolte vahel puudus kokkulepe aastaaruande maksumuse osas ning kostja lähtus eeldusest, et teenuse maksumus ei muutu oluliselt võrreldes viimaste aastatega (2009: 403 eurot; 2008: 358 eurot). Hageja esitas aga arve summas 912,70 eurot, mis ületas senist praktikat enam kui kahekordselt. Maakohtu otsus

oluliselt tõstetakse ja klienti sellest ei teavitata. Pakkumiseks nimetatud punkti tähenduses tuleb pidada ka teenuse osutaja mis tahes käitumist juba kehtiva lepingu täitmise raames, millest klient võib mõistlikult tuletada osutatavate teenuste eeldatava maksumuse. Nimetatud tingimust, koosmõjus VÕS-is sätestatud hea usu põhimõttega ning VÕS § 624 lg-ga 1, tuleks tõlgendada selliselt, et teenuse osutajal on igal juhul kohustus teavitada klienti uute teenuste eeldatavast mahust ja maksumusest või olemasolevate teenuste hinnatõusust enne, kui klient teeb otsuse teenuse kasutamise või mittekasutamise kohta. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel sõlmitud teenuse osutamise leping on käsundusleping. Seega leiab kohus, et hagejal tuli informeerida kostjat enne kolimise kohta antud käsundi täitmisele võtmist, et sellega kaasnevad kulud, mis ületavad viimase aasta raamatupidamisteenuse kogumaksumuse (VÕS § 624 lg 1). Hageja dokumentidest ei nähtu, et ta oleks informeerinud kostjat uue raamatupidamisprogrammi juurutamise võimalikest kuludest. Seega rikkus hageja ERK koodeksi p 4.4 ning seeläbi ka VÕS § 25 lg 2 nõudeid, olles teinud kostjale eksitava pakkumise nimetatud lisateenuse osas. Nimetatud informatsiooni andmata jätmine on käsitletav VÕS § 624 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumisena. Kohus leiab, et kostja oli huvitatud programmi versiooni vahetamisest tekkivate kulutuste ulatusest, kuid hageja jättis kostjale avaldamata olulist informatsiooni teenuse maksumuse osas, jättes oma käitumisega mulje, nagu oleks teenus tasuta, kuivõrd edastas kostjale 09.03.2010 e-kirja, kus esitas kostjale konkreetse selgituse raamatupidamise teenuse edaspidise maksumuse kohta, kus lubas arveid tasemel ca 415 eurot (6 500 krooni). Kuigi hageja informeeris kostjat raamatupidamise teenuse edaspidisest maksumusest, jättis hageja kostja teavitamata mitmeid kordi suurematest kolimiskuludest. Kostja esitas teiste teenusepakkujate poolt esitatud seisukohad küsimusele, kas ja millistel juhtudel võetakse püsikliendilt lisatasu raamatupidamisprogrammi uue versiooni juurutamise eest. Saadud vastustest selgub, et püsikliendilt nimetatud teenuse eest reeglina tasu ei võeta ja teenusepakkujad loevad nimetatud teenuse reeglina oma investeeringuks kliendisuhtesse. Seega ei saa eeldada, et tegemist on alati tasulise teenusega. Kohus leiab, et kuna antud juhul ei olnud poolte vahel kokkulepet teenuse tasulisuse või maksumuse osas, võis kostja eeldada, et kolimise eest eraldi tasu ei võeta ning hageja teostab kolimise omal kulul. Ka hageja esitas raamatupidamisega tegeleva OÜ Andreas 14.06.2012 kirja, soovides tõendada, et uue programmi juurutamise tööd on reeglina tasulised. Nimetatud kirjast tuleneb aga, et kui vastav teenus on ka tasuline, tuleb vastav tasu kliendiga eelnevalt kokku leppida. Käesolevas menetluses ei leidnud tasu osas kokkuleppimine tuvastamist. Kohus leiab, et sarnaselt kolimiskuludega jättis hageja ka majandusaasta aruande osas kostja informeerimata sellest, et teenuse hind 2010. aastal kasvab. Hageja on eksinud ERK koodeksi p 4.4, mis sätestab kliendi teavitamise kohustuse, VÕS § 25 lg 2, mis kohustas hagejat järgima turul valitsevat tava ning VÕS § 624 lg 1, mis kohustas hagejat informeerima kostjat saadud käsundiga seotud olulistest asjaoludest, vastu. Apellatsioonkaebus

tasulised. Hageja osutas kostjale teenust poolte vahel kehtinud käsunduslepingu alusel. Eeltoodu tõttu tuleb VÕS § 627 ja § 28 alusel eeldada tööde teostamist tasu eest ning maakohtu seisukoht, nagu puudunuks poolte vahel kokkulepe kostja poolt soovitud raamatupidamisprogrammi vahetusega seonduvate tööde eest tasustamiseks, on tsiviilasja tõenditega vastuolus ning seega põhjendamatu. Kuna hageja poolt kostjale osutatud teenuse näol on sisuliselt tegemist töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 mõttes, siis kohaldub käesoleval juhul ka VÕS § 637 lg 1. Seega ka juhul, kui asuda seisukohale, et käesoleval juhul puudus kokkulepe lisatööde tasustamise osas, ei ole võimalik hageja töötasust tervikuna ilma jätta, vaid talle tuleb kostjalt välja mõista tavaline tasu, milleks poolte vahelises suhtes oli 350 krooni (lisandub käibemaks) tunni kohta. Kohus on ekslikult leidnud, et hageja ei teinud kostjale pakkumust ERK koodeksi p 4.4 mõttes ja on jätnud tähelepanuta pooltevahelise kirjavahetuse, millest nähtuvalt ei ole võimalik eeldada programmivahetuse tööde tasuta tegemist hageja poolt. Näiteks on hageja saatnud kostjale 09.03.2010 e-kirja, milles teatas, et teenuse kuutasuks kujuneb umbes 6 500 krooni (lisandub käibemaks) ning et kuna raamatupidamise uude programmi on otstarbekas üle viia kogu 2010. aasta kanded, tuleb üle tuua algsaldod, sisse viia klientide ja tarnijate kontod rekontratesse ja lisaks kanda läbi jaanuar ja veebruar, mis tuleb lisakuluna arvele juurde. Samuti on kohus jätnud hindamata pooltevahelise varasema pikaajalise praktika, mille jooksul on kõik hageja poolt kostja huvides teostatud tööd olnud alati tasulised. Ka asjaolu, et kostja küsis korduvalt e-kirja teel tasustamise aluste kohta, viitab üheselt sellele, et ka kostja ise ei eeldanud, et programmi juurutamise tööd teostatakse tasuta. Maakohus on ka ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid ning ekslikult järeldanud, justkui ei võta raamatupidamisega tegelevad ettevõtted reeglina tasu kliendi poolt soovitud raamatupidamisprogrammi vahetusega seonduvate tööde eest. Nimelt kujundas maakohus sellise seisukoha kostja poolt erinevatele teenusepakkujatele esitatud päringute vastustest, mis on aga ilmselgelt eksitavad, sest küsimused on püstitatud selliselt, et need ei vasta hageja ja kostja vahelisele lepingulisele suhtele. Lisaks on kohus põhjendamatult jõudnud seisukohale, et poolte vahel puudus kokkulepe teostatud tööde osas tunnipõhise arvestuse ja tunnihinna rakendamiseks. Lisaks on kohus vaatamata kostja kirjalikule lubadusele tasuda 2010. majandusaasta aruande auditeerimise ja 2011. aasta aprillikuus raamatupidamise korraldamise eest, jätnud nimetatud tasud kostjalt välja mõistmata. Vastustaja seisukoht

muutumisele. Lepingu p 1.2 nägi ette, et mis tahes lisatööde maksumus fikseeritakse lepingu lisana. Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtuga selles, et kui pooled olid kirjalikus vormis sõlmitud lepingus kokku leppinud, et seda muudetakse ja täiendatakse samuti ainult kirjaliku lepingu lisana, ei saa lepingu muutmist tõendada teiste tõenditega. Riigikohus on lahendis nr 32-1-171-11 juhtinud tähelepanu VÕS § 13 lg-le 3, mille kohaselt kui lepingus on ette nähtud, et seda muudetakse või lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingu pool sellele tugineda, kui teine pool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega tuleb käesolevas vaidluses tuvastada, kas hageja võis kostja käitumisest ja toimunud kirjavahetusest aru saada, et viimane oli nõus muutmisega teistsuguses vormis kui lepingu lisa nr 3 vormistamisega. Hageja väitis, et kuigi pooltevaheline leping nõudis tasuliste lisatööde kirjalikku vormistamist, olid pooled kokkuleppel muutnud lepingut ja kostja oli nõus lepingu muutmisega vorminõude järgimata jätmisega. Kuna kostja ei nõustunud hageja väidetega, tuli hagejal oma väiteid tõendada. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks pooltevahelise kirjavahetuse. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, mille kohaselt poolte käitumisest ei nähtunud soovi kõrvale kalduda lepingulisest vorminõudest raamatupidamisprogrammi versiooni uuendamisega seonduva töö ja kulude eest (nn kolimisteenuse) tasulisuse osas. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Hageja esitas poolte vahel toimunud kirjavahetuse, mille kohaselt avaldas kostja tegevjuht 26.02.2010 saadetud e-kirjas hagejale soovi raamatupidamise täiustamiseks, et saada pidevat ülevaadet raamatupidamisest ja võimalust vajalikke aruandeid välja võtta. Samas kirjas küsis kostja tegevjuht teostuse maksumuse kohta (I kd, lk 18). Hageja seaduslik esindaja vastas 02.03.2010 e-kirjga, et kostja soove tuleb arutada ja et uut raamatupidamise programmi saaks hakata kasutama üle interneti, selleks lubas hageja esindaja võtta programmi haldajatega ühendust (I kd, lk 19). Sellele lisaks teavitas hageja esindaja 09.03.2010 e-kirjas kostjat, et kuigi täpset summat ei ole võimalik prognoosida, kuu teenusetasu maksumuseks tuleks umbes 6500 krooni + käibemaks (I kd, lk 20). Ringkonnakohus leiab, et selle kirja saatmisega võib lugeda tõendatuks, et hageja on teavitanud uue programmi juurutamisega kostjale kaasnevatest lisakuludest. Seega on ekslik ja tõenditele mittevastav maakohtu seisukoht, et kostja sai eeldada tasuta tööde teostamist. Sellele vastas 22.03.2010 kostja küsimusega, et millised on arengud, et saaks hakata rentima Merit Aktiva raamatupidamisprogrammi majutust. Lisaks märkis kostja, et tema arusaama kohaselt peaks see toimuma juba selle nädala alguses (I kd, lk 21). 23.03.2010 teavitas hageja kostjat uue raamatupidamiseprogrammi lepingu sõlmimisest ja et hageja saab kogu 2010 raamatupidamise sisestamist alustada uude programmi (I kd, lk 22). Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja esindaja, et seoses üleminekuga programmi uuele versioonile tuli mingi aeg pidada topeltraamatupidamist, st et kahel programmil oli sisuline erinevus. Eeltoodud tõendeid hinnates leiab ringkonnakohus, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe lisatööde tegemiseks. Järgmisena analüüsib ringkonnakohus tõendeid, tuvastamaks, kas pooled olid kokku leppinud ka tööde eest tasumise uues korras. Lisaks eelloetletud tõenditele on hageja esitanud poolte kirjavahetuse töö tasustamise kokkuleppe osas. Hageja selgitas kostjale, et 2008.a algusest hakkas kehtima uus hinnakiri, mille kohaselt oli kuni 2008. aastani fikseeritud kuutasu, kuid arvestades muutunud töömahtusid (nii ettevõtluse kui aruandluse poole pealt, hakati arveid

esitama vastavalt tehtud tööle (t.lk 24). Lisaks selgitas ja tõendas hageja, et uue juhatuse liikmega kokkuleppel tuli teha igakuine aruanne (muuhulgas ka inglise keeles) tunnitöö alusel. Selgituse tasu osas andis hageja ka 03.06.2010. 10.08.2010 toimus pooltevaheline kirjavahetus, kus hageja kirjeldas töötunni maksumust ja et uude süsteemi üleminek võttis aega 165,5 tundi (I kd, lk 26-28). Samas märkis hageja, et kui tavaliselt võtab uude programmi üleminek aega 812 kuud, siis hagejal kulus 6 kuud ning et arvestatud on uude programmi kontoplaani ja aruannete sisestamisaega jaanuarist- aprillini. Lisaks põhjendas hageja 14.03.2011 kostjale töömahtude suurenemist, st et uue süsteemi ja programmiga töötades tuli kostja nõudel talle esitada nädalapõhine arvestus varem esitatud kuuaruande asemel ning et üleminek eurole tõi raamatupidajatele lisatööd (I kd, lk 31-34). Hageja selgitas, et kostjale esitas ta arved peale tööde valmimist. Samasisulise kirja saatis hageja kostjale 14.04.2011 (I kd, lk 35-36). TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Sama sätte lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohus on tõendite analüüsi tulemusena seisukohal, et hageja on tõendanud oma nõuet ja et poolte vahel olid sõlmitud siduvad kokkulepped tööde teostamiseks ja nende eest tasumiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tõendas hageja, et pooled leppisid kokku nii raamatupidamisprogrammi versiooni vahetamises, uue programmi litsentsitasu hüvitamises kui ka serveri rendi eest tasumises. Vaidlust ei ole selles, et 2008 esitas hageja kostjale uue hinnakirja ja selle alusel esitatud arveid kostja tasus. Seega ei olnud kostjal alust eeldada, et teenust osutatakse talle tasuta. Paljasõnaline on kostja vastuväide, mille kohaselt poolte vahel puudus kokkulepe ja kostja nõusolek lepingu muutmiseks. Ringkonnakohus leiab, et pooled olid saavutanud kokkuleppe lisatööde tegemises ja kostja poolt tasumise osas seda lepingulisana vormistamata. Nimetatuga on kooskõlas ka poolte varasema praktikaga, mille kohaselt pärast raamatupidamisprogrammi uuele versioonile üleminekut tasus kostja talle 2008 aasta teenuste hinnakirja alusel esitatud arveid (I kd, lk 73jj). 01.04.2011 teatas kostja soovist lõpetada leping ja ta soovis, et hageja teeks ära aprillikuu raamatupidamise ja 2010 aasta aruande. Hageja tegi töö ja esitas 18.04.2011 arve nr 11305 summas 4781 eurot 51 senti, mille kostja jättis tasumata. Kostja soovis raamatupidamistööde lõpetamist seisuga 30.04.2011 ja aruannete esitamist, millised tööd hageja tegi ja 27.05.2011 esitas kostjale arve 11479 summas 822 eurot 94 senti, millise arve kostja tasus. Hageja poolt 2010 aasta aastaaruande koostamise lõpuleviimise eest 13.06.2011 esitatud arve nr 11516 summas 912 eurot 70 senti tasus kostja osaliselt, jättes tasumata 372 eurot 70 senti. Kostja on väitnud, et hageja on käitunud tema suhtes pahatahtlikult, esitades pärast 2010. aasta alguses raamatupidamistarkvara uuele versioonile üleminekut arve alles 2011. aastal. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et hageja ei ole käitunud pahatahtlikult, sest aktsepteerides kostja 02.03.2010 esitatud soovi üle minna uuele raamatupidamistarkvarale ja soovides programmi rentimist, pidi kostja arvestama, et uue programmi juurutamine oli aeganõudev protsess. Arve nr 11305 on esitatud 2010 ja 2011 aasta jooksul uue programmi juurutamisel hageja poolt tehtud töötundide eest. Arveldamise korda on hageja 03.06.2010 kostjale selgitanud. Arvestades pooltevahelist praktikat, samuti kokkuleppe tõendatust lisatööde tegemiseks ja sellega kaasnevate lisakulude tasumise kohta, leiab ringkonnakohus, et hageja nõue kuulub rahuldamisele. Hageja nõue ei ole vastuolus kehtiva seaduse ega kostja poolt väidetud ERK kutseeetika koodeksi normidega ning kostjal puudus alus eeldada, et teenust osutatakse talle tasuta. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 14.02.2000 sõlmitud teenuse osutamise leping on käsundusleping. Ringkonnakohus leiab, et hageja põhinõue 4781 eurot 51 senti on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Viivise nõudele 136 eurot 40 senti ega edasi alates 09.09.2012 kuni kohustuse täieliku täitmiseni ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Arvutusi ei ole kostja kahtluse alla seadnud. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 5154 euro 21 seni tasumiseni. Põhinõude rahuldamise tõttu kuulub rahuldamisele ka viivisenõue. TsMS § 367 tuleb viivis otsuse tegemiseni välja mõista kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõudis hagis viivist alates 09.09.2011. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgseks viivisemääraks on ajavahemiku 9. septembrist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 (114 päeva ) eest 8,25% aastas ning ajavahemiku 1. jaanuarist 2012 kuni 31.detsembrini 2012 (366 päeva, e. aasta) eest 8% aastas ning ajavahemiku 1. jaanuarist 2013 kuni 28. märtsini 2013 (87 päeva) eest 7,75% aastas. Seega on kostja ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga kohustatud tasuma viivist 5154,21* 114 / 365 * 8,25% + 5154,21* 8% + 5154,21 * 87 / 365 * 7,75% = 639 eurot 41 senti. Nimetatud summale tuleb liita hagis nõutud viivis kuni 31.augustini 2011 136 eurot 40 senti. Kostjalt tuleb ajavahemiku eest alates 29. märtsist 2013 kuni põhivõla tasumiseni välja mõista tasumata põhivõlalt ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel tuleb tühistada kohtuotsus ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, muudab ta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja otsusega hagi rahuldamisel jäävad kõik asjas kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Reet Allikvere

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.