Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2 (8)

Tsiviilasi nr 2-12-6726

Kostja vastuväited ja tõendid, hageja seisukohad kostja esitatu osas Kostja leiab oma vastuses ja teistes menetlusdokumentides (tl 44-49 ja 87-93), et hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on pooled sõlminud puidutoodete müügilepingu 08.09.2008, mille lisa 1 kohaselt kohustus kostja ostma tammelaudu paksusega 40 mm (punktid 1-2), 50 mm (punkt 3) ja 26 mm (punkt 4). Arvestades asjaolu, et 50 mm ja 26 mm tammelauad olid kostjal laos olemas, on kostja need kaubad hagejale ära tarninud, väljastades need kaubad veel enne 2008.aasta lõppu. Kostja on väljastanud nende kaupade eest eraldi arved nr 455 (maksetähtaeg 04.12.2008), ja arve nr 491 (maksetähtaeg 09.01.2009, tl 51), millest viimane on praeguseni 21 177.40 krooni ulatuses tasumata. Hageja väitel on arve nr 491 tasutud 19.04.2009 (tl 72), 28.05.2009 (tl 73) ning hagile lisatud 19.06.2009 maksekorraldustega. Arved nr 455 ja 491 ei ole seotud vaidlusaluse lepinguga. Ka müügilepingu lisas 1 nimetatud kaubaartiklid 1 kuni 2 tammelauad paksusega 40 mm tuli kokkuleppe kohaselt tarnida 2009.aasta alguseks. Kuna tegemist oli mõõdu järgi eritellimusega, esitas kostja selles osas alltellimuse Ukraina ettevõttele OOO Slavfish, kellega sõlmiti 03.11.2008 vastav müügileping 27 m3 kuivatatud tammepuidu tarnimiseks hiljemalt 2009 jaanuari lõpuks (tl 52-53). Eelnimetatud eritellimusega tammelaua osas koostas kostja hagejale 08.09.2008 ettemaksuarve nr 332 summas 136 408 krooni, mille laekumise järgselt sõlmitigi Ukraina ettevõttega tarneleping. Hageja poolt ettemaksuna tasutud summa vastas Ukraina ettevõttele OOO Slavfish makstud käsirahale 12 000 USD (tl 54). Ukraina ettevõttel oli tellitud tammepuidu kogus lepingule vastavalt jaanuariks 2009 valmis ja üleandmiseks ladustatud, samuti oli Ukraina tarnija esitanud kostjale tasumiseks 11.01.2009 arve summas 11 999.78 USD (tl 56) ja 28.01.2009 arve summa 6979.96 USD (tl 57). Hagejal aga puudusid rahalised vahendid, et kauba eest täielikult tasuda, samuti oli hagejal tasumata varasemalt tarnitud kauba eest (arve nr 491), mistõttu palus hageja kauba tasumiseks (ja arve esitamiseks) lisaaega juunini 2009, mil kostja väljastas Ukrainast tarnitava kauba eest täiendava arve nr 855 summas 177 944 krooni. Hageja ei tasunud arvet nr 855 tähtaegselt ehk 17.06.2009, vaid asus seda arvet osade kaupa tasuma vastavalt hagile lisatud maksekorraldustele. Praeguseks on arvest nr 855 tasumata veel 34 444 krooni. Arvestades, et hageja tegevusetuse tõttu ei olnud kostjal võimalik tasuda Ukraina tarnijale 28.01.2009 arvet summa 6979.96 USD ja ostukohustus oli lepingu järgi juba jaanuari lõpuks 2009, loobusid ukrainlased lepingust ja jätsid tasutud käsiraha vastavalt lepingule endale. Hageja väitel on kostja Ukraina lepingupartneriga seonduva hiljem välja mõelnud ega teatanud sellest midagi hagejale lepingu kehtivuse ajal. Esimest korda sai hageja sellest teada 27.05.2011 (pooltevaheline kirjavahetus tl 74-78). Kostja ei selgita, miks ta ei tarninud kokkulepitud 1. ja 2. sordi tammelauda (40 mm) kauba kättesaamisel Ukrainast ega esitanud uut arvet lisaks ettemaksuarvele varem kui juunis 2009.a. Kostja hinnangul ei ole müügilepingust taganemine õiguspärane kahel põhjusel – esiteks ei ole taganemine sisuliselt põhjendatud ja teiseks ei taganenud hageja mõistliku aja jooksul pärast vastavast õigusest teadasaamist. Hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Taganemine lepingust oli ootamatu, kuivõrd kostjaile jäi hagejat esindanud inkassofirma 10.06.2011 kirjast (tl 50) mulje, et hageja ei teadnudki kirjalikust lepingust. Seega võlgneb hageja kostjale tekitatud kahjuna 18 340.71 eurot (võla ja viiviste arvestus tl 55). Kahjuks on tasumata osa arvetest nr 491 ja 855, tasutud käsiraha 12 000 USD ehk 9231 eurot

3 (8)

Tsiviilasi nr 2-12-6726 ning muud otsesed kulud seoses Ukrainast kauba tellimise ja seal tehingute tegemisega ca 2000 euro ulatuses. Juhul, kui kohus leiab siiski, et hageja on õigustatult lepingust taganenud, siis tasaarvestab kostja oma nõude 18 340.71 eurot hageja nõudega kostja vastu. Hageja leiab, et kuna Ukrainast tarnitud kaup pidi olema kohal jaanuaris 2009 ning sel ajal ei olnud hagejal tasumata ettemaksuarveid, on arusaamatu, milles seisneb põhjuslik seos hageja käitumise ja kostjale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Seega ei vastuta hageja kostjale väidetavalt tekkinud kahju eest. Hagejal puudus sel ajal kohustus, mida ta oleks rikkunud. Muude otseste kulude osas summas 2000 euro ei ole kostja mingeid tõendeid esitanud. Hageja uuris veel 2010.aastal, millal on võimalik kaupa kätte saada (e-kiri tl 74), kuid kostja ei reageerinud. Arusaamatu on ka asjaolu, miks kostja tellis Ukrainast materjali 2 korda enam kui tellitud (52m3 21m3 asemel). Hageja püüdis pikka aega leida probleemile lahendus ja saada kätte kaup, mille eest ta maksis, kuid kostja ei reageerinud hageja pöördumistele. Pärast seda pöördus hageja Intrum Justitia AS poole, kellel samuti ei õnnestunud leida kohtuvälist lahendust. Sisuliselt toimusid poolte vahel läbirääkimised probleemi lahendamiseks ning seda aega ei saa lugeda mõistliku aja sisse lepingust taganemiseks. Seetõttu on hageja taganemine lepingust jaanuaris 2012 õiguspärane ja kehtiv ning kostjal puuduvad nõuded hageja vastu. Hageja esitatud alternatiivnõuet ehk lepingu täitmise nõuet peab kostja aegunuks. Kostja ei pidanud oma lepingujärgseid kohustusi täitma enne kui hageja on oma kohustused täitnud – s.t maksnud ära kõik arved, kahjusummad ja tekkinud viivised. Hageja märgib, et tema nõue alternatiivselt puitmaterjali tarnimiseks ei ole aegunud, sest pooltevaheliste läbirääkimiste ajaks (esitatud kirjavahetus) oli aegumine peatunud. 12.03.2013 kohtuistungil kuulas kohus hageja taotlusel ära tunnistajana M.D.. Kostja kohtuistungile ei ilmunud, nõustudes asja läbivaatamisega tema osavõtuta. Kostja taotletud tunnistaja J.S. ütlused osutusid mittekättesaadavateks (kohtul ei õnnestunud kutset kostja näidatud aadressil kätte toimetada, viimasel kutsel oli märge, et adressaat keeldus kutset vastu võtmast).

Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte vahel 08.09.2008 sõlmitud müügilepingu kohaselt ostis hageja kostjalt tammepuitu. Lepingu p 1 kohaselt pidi hageja tasuma üleantava kauba eest, kuid ei nimetatud ega muud sätted lepingus ei täpsusta, millal tegelikult kaup hagejale pidi üle antama. Kui kohustuse täitmise (antud juhul asja üleandmise) aega ei ole kindlaks määratud ja

4 (8)

Tsiviilasi nr 2-12-6726 see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kohus peab järgnevalt vajalikuks esile tuua hageja poolt tõendina esitatud tunnistaja M.D. ütlused, kelle poolt kohtuistungil selgitatu on loogiline ja esitatud tõenditega haakuv. Kuigi tegemist on hageja töötajaga (tootmisjuht alates 2001), oli nimetatud isik ise hageja poolt lepingu allkirjastaja ning esitatud e-kirjavahetusest lähtuvalt ka peamine hagejapoolne isik, kes lepingu täitmise asjaoludega kokku puutus. Kohtul puudub alus kahelda nimetatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. M. D sõnade kohaselt olid poolte vahel tihedad ja pikaajalised ärisuhted ning kõnealuse kirjaliku lepingu sõlmimine oli pigem erandiks, kuivõrd kostjal laos olemasolevat kaupa (sh 50mm ja 26 mm tammepuitu, vt ka allpool) osteti arvete alusel. Lepingu sõlmimise põhjus oli selle Lisas 1 punktides 1 ja 2 nimetatud tammepuit paksusega 40mm, mis oli hagejale kui mööblifirmale vajalik, aga mille mõõt ei ole standardne ning mida kostja pidi oma allhankijalt tellima. M.D selgitas, et kuna kaup tuli kostjal eraldi tellida ning tammepuit vajab mitu kuud kuivamist, lepiti poolte vahel täpsustavalt kokku, et kaup antakse üle kevadel 2009.a. Tellimuse tegemiseks maksis hageja ettemaksuarve alusel 18.09.2008 136 408 krooni, selles osas puudub vaidlus. Kostja ei avaldanud hagejale allhankija isikut (selles äris on see tavapärane), kuid ei tarninud ka kaupa. Hageja võttis kostjaga ühendust nii kevadel 2009 kui enne suvepuhkusi ning kostja kinnitas, et on tekkinud tõrked, kuid kaup on võimalik üle anda pärast puhkusi juulis ja neil on võimalik arve (nr 855) ära teha. Arve esitatigi ning kostja palvel asuti seda ka osade kaupa tasuma, tuginedes kostja lubadustele kaup tarnida. Kohus märgib siinkohal, et kostja ei ole millegagi tõendanud oma versiooni arve esitamisest alles juunikuus 2009, mida väidetavalt tehti hageja makseraskuste tõttu, mistõttu on kohtule usutav hageja esiletoodu. Kuna arvel nr 855 on märgitud lisaks ettemaksu tasaarvestusele vaid eritellimusel tammepuit paksusega 40 mm, on kohtu hinnangul veenvad ja tõendatud ka hageja poolt esitatud väited (mida kinnitas tunnistaja), et teisi lepingu alusel ostetud kaupu ehk tammepuitu paksusega 50 ja 26 mm (lepingu Lisa 1 p 3 ja 4) ei olegi hageja saanud ning kostja poolt viidatud arved nr 455 ja 491 ei ole lepingusse ega üldse asjasse puutuvad. Tegelikult ei esitagi hageja käesolevas hagis nõudeid nimetatud puidu osas. Oluline on märkida, et arvet nr 455 ei ole kostja kohtule esitanud ning arvel nr 491 ei ole viidatud kõnealusele lepingule (erinevalt ettemaksuarvest ja arvest nr 855), viivisemäär nimetatud arvel on lepingujärgsest määrast 15 korda suurem ja kogus ei ole täpses vastavuses lepinguga (vastavalt 3,0 ja 3,1m3). Kostja on ise esile toonud, et tammepuit paksusega 50 ja 26 mm olid kostjal laos olemas. Tunnistaja kinnitusel olid tavapärased kostjalt tellitavad kogused väiksed (paar-kolm m3), sest mööblitootmises ei ole vaja nii suuri koguseid kui terve autokoormatäis, paraku eritellimusel kaupa ei saanud väiksemas koguses osta (koormatäis on ca 21m3). VÕS § 82 lg 4 sätestab, et võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Ka sama paragrahvi lõike 5 üldreegli kohaselt tuleks lepingupooltel vastastikused lepingulised kohustused täita ühekorraga. Siiski ei keela seadus kohustuse ositi täitmist ning võlausaldajale kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest tekkinud lisakulud tuleb kanda võlgnikul (VÕS § 83 lg 3). Arvestades kõnealuse lepingu järgi juba asetleidnut, s.t hageja poolt ettemaksu tegemist kaupa saamata, ning võlasuhte olemust – puitu on võimalik tarnida ka väikeste koguste kaupa – oleks kostja kindlasti saanud ja pidanud täitma temal lepingujärgselt lasuva puidutarnimise kohustuse vähemalt osaliselt. Märtsis 2010 oli tekkinud olukord, kus hageja oli lepingu alusel 40mm tammepuidu eest tasunud üle 16 000 euro ehk kogu arvelt nr 855 nähtavast lepingu tegelikust hinnast üle 80%, kuid ei olnud saanud kostjalt mingit vastusooritust. Hageja on 29.03.2010 e-kirjas (tl 74) ka põhjendanud, miks ta viimast makset (summas 55 621 EEK) ei olnud teinud (turuolukord, audiitori nõue) ja soovinud

5 (8)

Tsiviilasi nr 2-12-6726 teada täpset tarneaega, kuid kostja sellele ei reageerinud, mida kinnitas nii tunnistaja M. D kui tema poolt saadetud korduvad kirjad (tl 76). Tegelikult ei ole peale 08.09.2008 esitatud ettemaksuarve, 10.06.2009 esitatud arve nr 855 ning 02.03.2010 kostjat esindanud J. S02.03.2010 kirja (tl 75) kohtumenetluses usaldusväärselt ja põhistatult esitatud ühtki viidet ega tõendit sellele, et kostja oleks tegelikkuses asunud lepingulisi kohustusi hagejale nähtavalt kasvõi osaliselt täitma. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06 märkinud, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Antud asjas on kostja sellise avalduse sisuliselt esitanud, paludes kohtul tasaarvestada hageja nõue kostjapoolse kahju hüvitamise nõudega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud pool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus leiab eelpooltuvastatut arvestades, et kostja kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole pooltevahelist lepingut rikkunud. Hageja ei ole tema poolt tehtud rahaliste maksete soorituse vastu midagi peale kostja antud arvete (millest ettemaksuarve täies ulatuses tasuti) ja lubaduste saanud. Hageja oli tunnistaja M. D sõnul küll kursis sellega, et 40mm tammepuit tellitakse allhanke korras, kuid tellimuse vormistamiseks vajalik ettemakse oli tehtud ja muid nõudeid kostja temale ei esitanud. Selles mõttes ei ole antud asjas kohane kostja viide sellele, et majandus- ja kutsetegevuse käigus sõlmitud lepingute puhul on ettenähtavad tavapärast ulatust mitteületavad kahjuhüvitamiskohustused, mis tekivad võlausaldajal tema enda klientide suhtes seetõttu, et võlgnik täitis oma kohustuse puudusega või hilinemisega. Hageja on kohtu hinnangul teinud endast mõistlikult sõltuva ja täitnud ühepoolselt kokkulepitud raha maksmise kohustuse suures ulatuses ega vastuta kostjale väidetavalt tekkinud kahju eest, mille usaldusväärne tõendamine ei ole kohtu hinnangul kostjal käesolevas menetluses õnnestunud. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks 2009.aasta alguses Ukraina firmaga tekkinud probleemidest/kahjust hagejat enne 27.05.2011 e-kirja (tl 77) üldse teavitanud, samuti ei ole kostja tõendanud hageja maksejõulisuse probleeme 2009.a esimeses pooles (koos palvega arvet mitte esitada). Kostja viidatud 2000 euro suurune kahju seoses muude otseste kuludega Ukrainast kauba tellimise ja seal tehingute tegemisega on jäänud paljasõnaliseks. Mis puutub kostja nõuetesse tasumata summa osas puutuvalt arvesse nr 855, siis tuleb kohtul selles küsimuses käsitleda lepingust taganemisega seonduvat. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg 2 loetleb, millised on eelkõige olulised lepingurikkumised: 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi;

6 (8)

Tsiviilasi nr 2-12-6726 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. VÕS § 116 lg 4 lubab lepingust taganeda täiendavat tähtaega andmata, kui on rikutut sama paragrahvi lg 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. VÕS § 118 lg 1 sätestab, et taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda kui: 1) ta sai oluliselt lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; 2) käesoleva seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. VÕS § 118 lg 2 ütleb, et lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Antud asjas on kohus ülalpool tuvastanud, et kostja ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi puidu tarnimiseks hagejale. Müügilepingu puhul on müüdava asja üleandmine ja selle omandiõiguse ülemineku võimaldamine müüja peamine kohustus (VÕS § 208 lg 1). Seega rikkus ta lepingut oluliselt VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 2 mõttes. Hageja kui töötava mööbliettevõtte huviks ja sedavõrd pikaajalise ootamise ning läbirääkimisvalmiduse ja ettemaksude tegemise põhjuseks oli siiski soovitud kaup kätte saada, mitte tasutud raha tagasi nõuda vm õiguskaitsevahendeid kasutada (tunnistaja M. D ütlused koostoimes ekirjavahetusega). Ka kõnealuse lepingu järgi asjaajamist Intrum Justitia AS-le üle andes oli hageja lootuses, et ehk õnnestub kostjaga kauba saamise osas siiski kokkuleppele jõuda. See nähtub Intrum Justitia AS 03.06.2011 e-kirjast hagejale (tl 77). Tähtaegu kauba tarnimiseks ehk kohustuste täitmiseks VÕS § 114 mõttes soovis hageja korduvalt kostjaga kokku leppida (nt 29.03.2010 e-kiri, mis saadeti seega aasta pärast kokkulepitud tarnetähtaega), kuid kostja poolt hageja eiramine tegi selle võimatuks. Kostja lepingulise esindaja poolt hagejat esindanud Intrum Justitia AS-le 27.05.2011 saadetud e-kiri näitab kohtu hinnangul seda, et kostja asub seisukohale, et tema ei pea ega kavatsegi kauba tarnimise kohustust täita seoses temale kahju tekkimisega, mille eest omakorda vastutavaks oli kostja väitel hageja. Nimetatud e-kiri on kohtu hinnangul käsitletav kostja poolt VÕS § 116 lg 4 kohase teatena kohustuste mittetäitmise kohta. Kuivõrd kohus on eelpool tuvastanud, et kohustuse täitmisest keeldumiseks kahju tekitamise põhjusel ei olnud kostjal alust, on sisulisest aspektist hagejapoolne lepingust taganemine õigustatud. Mis puutub mõistliku aja reegli järgimisse taganemisavalduse esitamisel, siis leiab kohus, et hageja ei ole avalduse esitamisega 19.01.2012 seda seadusest tulenevat nõuet rikkunud. Lepingu täitmiseks kostjale suunatud katsed, läbirääkimised ja asja menetleda andmine inkassofirmale (endiselt lootuses, et kaup õnnestub tarnida), mis võtsid aega üle 2 aasta esialgsest kaubatarnimise tähtajast, õigustavad hageja poolt lepingust taganemiseks võetud mõtlemisaega, mis oli esitatud tõendite põhjal ca pool aastat. 03.06.2011 hagejale tema esindaja poolt edastatud e-kirjast lähtudes sai hageja hakata tegema järeldust, et kostja ei kavatsegi oma lepingujärgseid kohustusi täita. Kuna kostja ei olnud ei selleks ega lepingust taganemise ajaks täitnud lepingujärgseid kohustusi, ei ole õiglane lugeda eelmärgitud pikka protsessi arvestades mööda lastuks hageja poolt mõistlik aeg taganemisavalduse esitamiseks. Kohus nõustub hagejaga selles, et analoogselt hagi aegumistähtaja peatumisega seoses pooltevaheliste läbirääkimistega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 167 lg 1) peatus ka hagejale mõistlik aeg taganemisavalduse esitamiseks VÕS § 118 lg 1 järgi ajaks, mil hageja siiski üritas lepingu täitmist saavutada.

7 (8)

Tsiviilasi nr 2-12-6726

Seega on hagejapoolne lepingust taganemine kehtiv ning tulenevalt VÕS § 189 lg 1 sätetest tuleb kostjal hageja poolt temale makstud summad tagastada. Kui on tegemist raha tagastamisega, tuleb sellelt maksta ka intressi (VÕS § 189 lg 1 viimane lause), mistõttu on põhjendatud ka hageja nõue viivise maksmiseks, mis kuni hagi esitamiseni seadusjärgses (VÕS § 113 lg 1) määras arvutatuna on 72.43 eurot ning tuleb edasiulatuvalt samas määras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi kostjalt välja mõista. Viivise arvutusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi. Hagi rahuldamise tõttu puudub vajadus käesolevaga käsitleda hageja alternatiivnõudega seonduvat (TsMS§ 442 lg 8). TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik Pärnu Maakohtu 01.04.2013 vea parandamise määrusega tsiviilasjas 2-12-6726 määrati:

RESOLUTSIOON

Parandada käesolevas tsiviilasjas Pärnu Maakohtu 28.03.2013 kohtuotsuse resolutsioonis märgitu, „Välja mõista EastWood Group OÜ-lt viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 16 535.90 eurolt) alates 16.12.2012 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõige 1 sätestatud määras Swedbank AS kasuks“ ning lugeda käesolevaga õigeks, et „Välja mõista EastWood Group OÜ-lt viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 16 535.90 eurolt) alates 16.12.2012 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõige 1 sätestatud määras BD Design AS kasuks“.

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.