2-11-17923/53 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Viru Maakohus rahuldas 17. oktoobri 2012 otsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks, kohaldas M. Ignatenko poolt Eesti Energia Kaevandused AS vastu esitatud nõuetele aegumist ja jättis M. Ignatenko hagi Eesti Energia Kaevandused AS vastu kõikide nõuete osas rahuldamata seoses hagi aegumisega hiljemalt 19. märtsil 2003. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja toetunud TsK § 448; § 463 ja § 464 sätetele, mis näevad ette tsiviilvastutuse isikule tervisekahjustuse tekitamise eest isiku poolt, kes on kohustatud kahju kannatanud isiku eest maksma sotsiaalkindlustusmakseid. Praegu vastab sellele võlaõigusseaduse deliktiõigus. Kahjuhüvitise saamiseks peab hageja tõendama kostja poolt õigusvastase teo toimepanemise tema suhtes, kvalifitseerima kostja süü kahju tekkimises ning tõendama põhjusliku seose kostja süülise ja õigusvastase käitumise ning hagejal tekkinud tervisekahjustuse vahel. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo nr 10092283 väljavõtte järgi tekkis hagejal kutsehaigus (mis oli põhjustatud vibratsiooni toimest) enne 1991. aastat. Kohus luges tuvastatuks, et hageja sai tervisekahjustusest teada 19.09.1991, kui talle väljastati Tallinna Kutsehaiguste Kliinikust tõend nr 1484, või hiljemalt 19.01.1993, kui temaga lõpetati tööleping seoses invaliidistumisega (teise invaliidsusgrupiga omistamisega) tervislikel põhjustel. Tollel ajal kehtinud TsK § 81 kohaselt kehtis isikute vahelistele nõuetele kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg, kui kas või üheks vaidluse pooleks oli füüsiline isik (kodanik). TsK § 86 sätestas, et hagi aegumise tähtaja alguseks tuleb lugeda päeva, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Hiljemalt nendel kuupäevadel pidi hageja teda saama oma õiguste rikkumisest kostja poolt, kuna ta sai siis arstide käest teada oma kutsehaigusest. Seega tuleb sellest ajast hakata arvutama hagi aegumise tähtaja algust. 23.06.1994 võeti vastu tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS 1994), mille rakendussätete § 178 lg 2 sätestas, et kui enne 01.09.1994 kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, siis kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. TsÜS (1994) § 113 lg 1 kehtestas 10-aastase hagi aegumise üldise tähtaja, mida tuli rakendada ka hageja nõudele. Arvutades aegumistähtaega alates 19.09.1991, siis lõpeks 10-aastane hagi aegumise tähtaeg 19.09.2001. Arvutades aegumistähtaega alates 19.03.1993, siis lõpeks 10-aastane hagi aegumise tähtaeg 19.03.2003. 01.07.2002 jõustus võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (VÕSRS), mille § 9 lg 1, 2 ja 3 sätestavad, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva

4.M. Ignatenko esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 17. oktoobri 2012 otsuse tühistamist ning asja saatmist tagasi samale maakohtule arutamiseks teises koosseisus. Kohtukulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas kohus ebaõigesti aegumist. TsK § 94 näeb ette asjaolud, mil aegumist ei saa üldse rakendada, sh p 4 – NSV Liidu seadusandlusega kehtestatud juhtudel ka muudele nõuetele. Vastavalt TsÜS (1994) § 113 lg-le 1 on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Siit järeldub, et TsÜS (1994) §-s 178 kehtestatud tähtaegu ei saa kohaldada tervisekahju nõuetele. TsÜS (2002) § 153 määrab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Nimetatud nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. TsÜS (2002) § 154 rõhutab, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nii VÕS § 136 lg-st 2 kui veel kehtivast TsK §-st 472 järeldub, et ükskõik, kas tervisekahju makstakse tsiviilkoodeksi või võlaõigusseaduse järgi, on tegemist perioodiliste maksetega, mille aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse (s.o igakuulise makse) jaoks. VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕSRS § 9 ütleb, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne

Eeltoodust tuleneb, et seadusandja ei ole aegumata nõuete all mõelnud neid nõudeid, mille suhtes aegumist ei kohaldata, vaid aeguvaid nõudeid, mille aegumistähtaeg ei ole veel saabunud. Nende nõuete kohta, mille suhtes aegumist ei kohaldata, sobib termin „aegumatud nõuded“. VÕSRS § 11 järgi võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. VÕSRS § 22 lg 1 rõhutab, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. Siit järeldub, et vaidlus tuleb lahendada enne võlaõigusseadust kehtinud tsiviilõiguse järgi. Tervisekahju hüvitamise aegumine oli võlaõigusseaduse eelselt reguleeritud järgmiselt: NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 02.10.1961 seadluse „Töölistele ja teenistujatele seoses nende tööga tekitatud vigastuse või mõne muu tervisekahjustuse puhul ettevõtete, asutuste või organisatsioonide poolt kahju hüvitamise kohta tekkivate vaidluste läbiviimise korrast“ alusel võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu 09.10.1961 vastu erimääruse, millega kohustas NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riiklikku Töö ja Töötasu Komiteed koos ÜAÜKN-i ning NSV Liidu Rahandusministeeriumiga kinnitama eeskirjad töölistele ja teenistujatele seoses nende tööga tekitatud vigastuse või mõne muu tervisekahjustuse puhul ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide poolt kahju hüvitamise kohta. Need eeskirjad kinnitati 22.12.1961 NSV Liidu Riikliku Töö ja Töötasu Komitee ning ÜAÜKN-i poolt. Kahju tekitamine, kui see on põhjustatud kannatanu tööalaste kohustuste täitmisest, leidis käsitlemist ka NSV Liidu ja Liiduvabariikide tsiviilseadusandluse aluste (kinnitatud NSV Liidu Ülemnõukogus 08.12.1961) §-s 91. Alustega samal päeval kinnitati ka mainitud NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 02.10.1961 seadlus. Sellest järeldub, et ei alused ega hiljem vastu võetud liiduvabariikide tsiviilkoodeksid ei muutnud kehtetuks eeskirju töölistele ja teenistujatele seoses nende tööga tekitatud vigastuse või mõne muu tervisekahjustuse puhul ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide poolt kahju hüvitamise kohta. Need eeskirjad reguleerisid täiendavalt tsiviilkoodeksitele tervisekahju hüvitamist ning neid tuleb arvestada ka TsK § 94 p 4 puhul. Eeskirjade p 28 näeb ette, et nõuded tervisekahju asjades on aegumatud. TsÜS (1994) tunnistas kehtetuks TsK §-i 94, kuid eeskirjad kui normatiivne akt kehtis edasi. TsÜS (1994) ei saanud muuta sätet, et tervisekahju hüvitise nõuded on aegumatud, seda enam, et selles seaduses ei olnud eraldi sätet, mis oleks käsitlenud tervisekahju hüvitamist. Eeltoodust tuleneb, et TsK kehtivuse ajal olid tervisekahju nõuded aegumatud ja TsÜS (1994) ei muutnud tervisekahju nõudeid aeguvateks. TsÜS (2002) § 153 määrab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul. TsÜS (2002) § 154 rõhutab, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Tervisekahju nõuded on perioodilised maksed. VÕSRS näeb ette, et enne 01.07.2002 tekkinud kahju eest vastutatakse kahju tekitamise ajal kehtinud seaduste järgi. Selle üldpõhimõttega on vastuolus TsÜS (2002) aegumissätted. Ka aegumise puhul tuleb kasutada tsiviilseadusandluse neid sätteid, mis kehtisid kahju tekitamise hetkel. Seega kuni 01.07.2002 tekkinud tervisekahju nõuded on aegumatud, sõltumata sellest, millal hagi kohtusse esitatakse. Kohus ajas segi tervisekahjustuse ja tervisekahju. Tervisekahjustusest ehk kutsehaigusest sai hageja teada 1991. a. Tervisekahju (varalise kahju) nõudeõigusest sai hageja teada alles siis, kui arstlik ekspertiisikomisjon määras 2011. a, et kutsehaigus on põhjustanud tal ka kutsealase töövõime kaotuse 30%. Enne seda ei olnud hagejal võimalik hagi esitada ja sellest tulenevalt pole võimalik ka aegumistähtaega hakata arvestama. Kohus lähtus TsK §-dest 81 ja 86, kuid oleks pidanud lähtuma TsK §-dest 94 ja 472 ning NSV Liidu Riikliku Töö ja Töötasu Komitee ning ÜAÜKN-i poolt 22.12.1961 kinnitatud eeskirjadest töölistele ja teenistujatele seoses nende tööga tekitatud vigastuse või mõne muu tervisekahjustuse puhul ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide poolt kahju hüvitamise kohta. TsÜS (2002) § 153 lg-t 1 ei saa rakendada sellepärast, et hageja sai oma õigusest saada hüvitist teada alles 2011. a. Küll aga tuleb viidata TsÜS (2002) § 153 lg-le 2, mille järgi tervisekahju hüvitise aegumistähtaeg üldse on 30 aastat. Samuti tuleb arvestada TsÜS (2002) §-i 154, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks; 2) tuleb vastavalt TsK §-le 448 tervisekahju hagi puhul tõendada kahju olemasolu, kahju põhjustaja õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos kahju ja õigusvastase käitumise vahel. Eeltoodust tulenevalt on võimatu esitada hagi kohe järgmisel päeval pärast kutsehaiguse diagnoosimist. Lisaks kutsehaiguse diagnoosimisele on vaja veel tõendeid kahju olemasolu kohta. Hagemisõigus tekib hetkest, kui töötaja on saanud teada või oleks pidanud teada saama, et kutsehaigus on põhjustanud talle kahju. Tervisekahju hüvitis on perioodiline makse ja iga kuu makset tuleb vaadelda eraldi nõudena, mille aegumine algab kuu algusest; 3) vastavalt TsÜS §-le 4 kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Seaduses ei ole otseselt märgitud, millal algab tervisekahjustuse puhul aegumine ja kas tervisekahju kui perioodilise makse puhul tuleb aegumist arvestada iga kuumakse algusest. Oma olemuselt sarnaneb töövõimetushüvitis töövõimetuspensioniga. Vastavalt riikliku pensionikindlustuse seadusele (§ 16; § 17) ei sõltu töövõimetuspensioni määramine sellest, millal toimus sündmus, mis põhjustas töövõime kaotuse. Pensioniamet määrab pensioni ekspertiisiaktis ette nähtud ajaks. Arusaamatuks jääb, miks tervisekahju hüvitise puhul peaks olema teistsugune kord, arvestades aegumist esmasest diagnoosist. Ühte ja sama püsiva töövõimekaotuse ekspertiisiakti peaks erinevate väljamaksete puhul ühtviisi tõlgendama. TsÜS §-st 154 tulenevalt peetakse korduvaid kohustusi ja ülalpidamiskohustusi sarnaseks. Vastavalt perekonnaseadusele võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Ka siin ei arvestata hagi aegumist lapse sünnist, vaid lähtutakse ajast, mil hagi esitatakse kohtusse; 4) ei arutanud kohus asja sisuliselt, kuid otsuses on esitatud kostja seisukohad kui tuvastatud faktid. Apellant ei nõustu kostja seisukohtadega. Kohus jagas tõendamiskoormuse ebatäpselt. TsK § 448 järgi on kostja kohustuseks süü puudumise tõendamine. Kostja peab tõendama ka seda, et ta ei ole rikkunud hageja esile toodud normatiivakte (3-2-1-68-11). Otsus on tugevalt kostjat toetavalt kaldu. Põhjalikult on analüüsitud kostja väiteid ja tõendeid. Peaaegu ei ole käsitletud hageja väiteid ja tõendeid. Üldse ei ole analüüsitud alalise töövõimetuse akte, millest nähtub, et esmakordselt määras arstlik ekspertiisikomisjon kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse 2011. a. Ka ei ole põhjendatud, miks kohus ei arvestanud Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 04.07.2012 otsust nr 326, millega otsustati hagejale hakata maksma kutsehaigusega põhjustatud kahju eest osaliselt hüvitist; 5) rikkus kohus menetlusnorme, lülitades istungiprotokolli juurde DVD, ilma et seda oleks kohtuistungil kontrollitud. Eksitav on kohtuotsuses toodud edasikaebamise kord, kus räägitakse riigilõivudest. Otsus on vormistatud ebakorrektselt. Puuduvad leheküljenumbrid.

8.Hageja nõudis kostjalt kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse (hüvitise) väljamõistmist. Asja materjalidest nähtuvalt töötas hageja kostja õiguseellaste juures alates 1979. a kuni 1993. a, 19.09.1991 diagnoositi hagejal kutsehaigus (vibratsioonitõbi) ning tööleping lõpetati temaga invaliidsuse tõttu 19.01.1993. Hüvitise nõudes tugineb hageja sellele, et temal diagnoositud kutsehaiguse põhjustas kostja õigusvastane tegevus. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. tsK § 86 kohaselt algas aegumine ajast, mil isik sai teada või oleks pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Ka 1. septembrist 1994 kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimese lause kohaselt algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Riigikohus on 30.01.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12 asunud seisukohale, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks eelnimetatud sätete mõttes lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Seega tuleb kindlaks teha, millal hageja sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes. Hagejaga lõpetati tööleping invaliiduses tõttu 19.01.1993, s.o pärast kutsehaiguse diagnoosimist. Tööraamatu väljavõttest (I kd, t.l 16), haigusloo väljavõttest (I kd, t.l 17) ja hageja kirjalikust seisukohast (I kd, t.l 60) nähtuvalt on hageja töötanud pärast kostja õiguseellasega töölepingu lõpetamisest ainult 10.05.1994 kuni 30.12.1996 valvurina. Eelmärgitu kinnitab, et hageja sissetulek vähenes kostja väidetava õiguserikkumise tõttu kohaselt pärast invaliidsusse tõttu töölepingu lõpetamist 19.01.1993. Vastupidist ei nähtu tsiviilasja materjalidest ning sellele ei ole ka hageja tuginenud. Kuna hageja pidi teada saama oma sissetuleku vähenemisest 19.01.1993, siis nimetatud kuupäevast algab tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumine. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt aegumistähtaeg võis alata ka 19.09.1991 (kutsehaiguse diagnoosimisest) või alates 19.03.1993, on ebaõiged ning tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta.