Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-11-52384 Menetluskulude jaotus

2-11-52384 Hagiavalduse kohaselt, ei tasunud kostja võlgnevuse osamakseid vastavalt liisingulepingule ja selle maksegraafikule ning hageja poolt kostjale esitatud arvetele. Hageja poolt kostjale 01.07.2009.a väljastatud rendimaksete perioodi nr 27 arve nr A09227283 summas 6 221,28 krooni ehk 397,61 eurot oli viimane rendimaksete arve, mille kostja tasus tähtaegselt täielikult. Kõiki edaspidiselt esitamisele kuuluvaid rendimaksete arveid kostja tähtaegselt ei tasunud. Nimetatud asjaolu tõendab hageja alljärgnevaga: 1) 01.08.2009.a väljastas hageja kostjale arve nr A09263576 summas 397,32 eurot, maksetähtajaga 17.08.2009.a.; 2) 01.09.2009.a väljastas hageja kostjale arve nr A09297456, summas 398,06 eurot, maksetähtajaga 15.09.2009.a. ning 3) 01.10.2009.a väljastas hageja kostjale arve nr A09332182, summas 399,78 eurot, maksetähtajaga 15.10.2009.a. Kostja ei tasunud tähtaegselt ühtegi mainitud arvet ning nimetatud asjaolu tõendab hageja võlgnevuste tasumise arvestuse aruandega. 29.10.2009.a saatis hageja kostjale teate liisingulepingu erakorralise ülesütlemise kohta. Nimetatud teates esitas hageja kostjale nõude liisingulepingu punktist 10.1.1.1. tulenevalt, tasuda kogu võlgnevus hiljemalt 12.11.2009.a. Hageja hoiatas, loeb liisingulepingu erakorraliselt ülesöelduks alates 13.11.2009.a ning nõuab kohest liisinguvara tagastamist ülesütlemisteates näidatud asukohta, kui kostja võlgnevust hiljemalt 12.11.2009.a ei tasu. 01.11.2009.a väljastas hageja kostjale arve nr A09366098, summas 393,08 eurot, maksetähtajaga 16.11.2009.a. Ka nimetatud rendimaksete arvet kostja ei tasunud. Antud arve on ka viimane rendimaksete arve, mille hageja kostjale enne liisingulepingu erakorralist ülesütlemist saatis. Liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 11.1 alapunkti 1) kohaselt on liisinguandjal õigus liisinguese liisinguvõtja valdusest välja nõuda ja leping üles öelda, kui liisinguvõtja ei maksa ükskõik millist liisingumakset täielikult või osaliselt 2 järjestikusel maksepäeval. Liisingulepingu erakorralise ülesütlemise hetkel st 13.11.2009.a oli liisinguandja poolt jäetud tasumata 4 järjestikuse liisingumakse võlgnevused ning seetõttu oli hageja, lähtuvalt liisingulepingust, selle üldistest tingimustest ning VÕS §361 ja §363 lg 3 õigustatud liisingulepingut erakorraliselt üles ütlema. Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel nõudis hageja kostjalt vastavalt liisingulepingu üldiste tingimuste punktile 5.10 leppetrahvi tasumist summas 319,56 eurot. 13.11.2009.a saatis hageja kostjale ka sellekohase arve nr A09378335. Nimetatud arvet kostja ei tasunud. Hagiavalduse kohaselt, hageja kohustas liisingulepingu erakorralise ülesütlemise teates kostjat tagastama liisingueseme hiljemalt 12.11.2009.a. Kostja nimetatud kohustust vabatahtlikult ja tähtaegselt ei täitnud, mida tõenda hageja alljärgnevaga: 1) 22.01.2010.a koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti nr L07104505 kohaselt, anti Reeborn OÜ-le liisinguvara valdus üle Miskis, Valgevenes kostja juhatuse liikme M S poolt (juhatuse liige perioodil 23.10.2006 13.11.2009.a ning kehtivalt kostja osanik). Kuna kostja keeldus liisingvara hagejale tagastamast määratud tähtajaks ehk hiljemalt 12.11.2009.a oli hageja sunnitud tellima liisingvara valduse taastamiseks vara otsimisteenuse enda koostööpartnerilt Reeborn OÜ-lt, kes liisinguvara asukoha välja selgitas, Miskis kostja esindajalt liisinguvara vastu võttis ja Eestisse toimetas ning 2) 26.01.2010.a anti sõiduki valdus üle Eestis hagejale. Mõlemas eelkirjeldatud üleandmisevastuvõtmise aktis on liisingueseme puuduseks märgitud järgmised asjaolud: parem esiuks defektne, tagaluugilt puudu Honda märk. Hageja asus hagiavalduses seisukohale, et asjaolu, mille kohaselt kostja liisingueset tähtaegselt ei tagastanud, tõendab hageja 11.02.2010.a esitatud kuriteoteate vastusega Põhja Politseiprefektuurilt. Politseiprefektuur ei algatanud nimetatud episoodi suhtes kriminaalasja, kuid eelnimetatud tõendist nähtuvad liisingueseme tagastamata jätmise asjaolud. VÕS §-i 363 lg 2 kohaselt kohustub liisinguvõtja säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. Nimetatud kohustus tuleneb ka liisingulepingu üldiste tingimuste punktidest 5.1 ja 8.3. Tulenevalt eespool kirjeldatud asjaoludest, on hageja seisukohal, et kostja on rikkunud liisingulepingust ja VÕS §-ist 363 lg 2 tulenevalt liisinguvara heaperemeheliku kasutamise ning hoidmise kohustust. VÕS §-i 363 lg 3 kohaselt kohustub liisinguvõtja lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale VÕS §-i 363 lg 2 punktis 2 nimetatud seisundis. Samaaegselt ei täitnud kostja ka

2-11-52384 vara kindlustamise kohustust, mistõttu on hageja kostjale 25.01.2010.a väljastanud kindlustusarve nr A10026058 maksetähtajaga 01.02.2010.a. Hageja oli vastavalt liisingulepingule õigustatud kindlustama vara kostja asemel, kui kostja peaks vastavat kohustust rikkuma. Kostja omakorda kohustus hüvitama hagejale kõik sellekohased kulutused. Hageja õigus vara suhtes ise kindlustusleping sõlmida oli otseses sõltuvuses asjaolust, et kostja keeldus hagejale liisingueset tagastamast. Hagiavalduse kohaselt, kuivõrd kostja vara vabatahtlikult ei tagastanud, oli hageja sunnitud kandma märkimisväärseid kulutusi vara otsimise ja valduse taastamisega, mille hüvitamise kohustus on kostjal. 15.01.2010.a väljastas hageja kostjale arve nr A10021014 summas 153,39 eurot, kuna hageja tellis vara otsimiseks väljaspool Eestit notariaalse volikirja ja selle notariaalse tõendamise teenuse ning selle tõlke vene keelde. 18.01.2010.a saatis hageja kostjale arve nr A10022730 summas 65,19 eurot, kuna hageja oli sunnitud tellima liisingvara registreerimistunnistuse dublikaadi ja tasuma sellelt eeltoodud summas riigilõivu ja teenustasu. 03.02.2010.a esitas hageja kostjale arve nr A10043661, summas 3 144,45 eurot. Hageja on eelnevalt tõendanud, et kostja vara vabatahtlikult ei tasunud ning selle, et hageja on vastava teenuse tellinud enda koostööpartner OÜ-lt Reeborn, kes vara suhtes Miskis ka sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti koostas. Hageja asus hagiavalduses seisukohale, et tulenevalt eespooltoodust, on hageja tõendanud, et kostja ei täitnud kohaselt liisingulepingust tulenevaid maksekohustusi ning ei tagastanud liisingueset tähtaegselt, mistõttu oli hageja õigustatud liisingulepingut erakorraliselt üles ütlema ja taastama vara valduse. Liisingulepingu erakorralise ülesütlemise järgselt on hagejal õigus taastada liisingueseme otsene valdus ning võõrandada liisingvara. Liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 11.4 kohaselt kohustub liisinguvõtja tagastama liisingueseme liisinguandjale pärast liisingulepingu erakorralist ülesütlemist. Kõik vara tagastamisega seonduvad kulutused kohustub kandma liisinguvõtja, juhul, kui vastavat kohustust tähtaegselt ei täideta. Hageja võõrandas liisingueseme 25.02.2010.a., hinnaga 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot (sisaldab käibemaksu). Liisinguvara ostja (LX Motors OÜ) on müügihinna hagejale ka täies ulatuses tasunud ning hageja on nimetatu ulatuses tasaarvestanud kostja lepingulisi võlgnevusi hageja ees. Müügihinna tasumise ja omakorda võlgnevuse tasumise asjaolud nähtuvad hageja esitatud võlgnevuse arvestuse aruandest. VÕS §-i 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingvara müügi hetkel st veebruaris 2010.a olid avalike Auto 24.ee müügipakkumiste kohaselt analoogsete sõidukite keskmised hinnad vahemikus 229 000 krooni - 269 000 krooni. Arvestada tuleb, et vaidlusaluse sõiduki juures esinesid selle tagastamise hetkel defektid (nimetatud üleandmise- vastuvõtmise aktides – katkine ja mõlkis parem esiuks, tagaluugilt puudu Honda märk). Seetõttu leiab hageja, et võõrandades liisingueseme 25.02.2010.a hinnaga 250 000 krooni, oli tegemist turuhinnaga müügitehinguga ning sõidki tagastamisaegseks väärtuseks tuleks lugeda 250 000 krooni. Tulenevalt asjaolust, et kostjad liisingueset tähtaegselt ei tagastanud ning liisingulepingust tulenevaid rendimakseid ja võlgnevust ei tasunud, oli hageja sunnitud asuma liisingueset realiseerima ning tellima selleks vastava teenuse kolmandatelt isikutelt. Vastavalt VÕS § 367 lg 4 on hageja kostjalt kirjeldatud kohustuse täitmist ka nõudnud, saates kostjale 09.03.2010.a arve nr A10079468, summas 958,67 eurot, millises summas on hageja kandnud kulutusi liisingvara müügiteenusega seonduvalt. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivise tasumist summas 651,48 eurot. Viivisenõude suurust ning selle arvestuskäigu metoodikat tõendab hageja liisingulepingu viiviste arvestuse aruandega. Viiviste arvestuse aruandest nähtuvalt on hageja arvestanud viivist perioodil 17.08.2009.a kuni 10.02.2010.a. Pärast 10.02.2010.a on hageja viiviste arvestuse lõpetanud ning ei nõua ka käesolevaga jooksva viivise väljamõistmist kostjatelt. Liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 6.9 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma liisinguandjale ükskõik millise liisingulepingust tuleneva maksekohustuse rikkumisel viivist määras 0,3% päevas, arvestatuna

2-11-52384 tähtaegselt tasumata nõude summalt. Palus hagi rahuldada. Hageja esitas kohtule täiendavad seisukohad, mille kohaselt hageja ei nõustu kostja vastuse alapunktis 2.1 esitatuga, et liisingulepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud õiguspärane, kuivõrd kostja praegune juhatuse liige ei olnud väidetavalt saanud liisingumaksete arveid. Kuigi hageja on hagiavalduses tõendanud, et on vastavad arved kostjale esitanud, selgitab hageja, et kostja maksekohustus tuleneb liisingulepingust ning esitatavad arved on seejuures informatiivse tähendusega. Liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 6.1 kohaselt kohustus kostja tasuma liisingumaiseid vastavalt lepingule. Seega ei ole maksekohustuse tekkimise aluseks mitte kostjale väljastatud arve, vaid liisinguleping ise. Nimetatut kinnitavad ka VÕS §361 ja §363 sõnastus, mille kohaselt tekib liisinguvõtjal liisingulepingu alusel täitmiskohustus olenemata talle arve väljastamisest. Liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 6.7 teise lause kohaselt ei vabane liisinguvõtja mistahes liisingulepingust tuleneva liisingumakse tasumise kohustusest, kui ta ei ole saanud kätte vastavaid arveid. Hageja on arved väljastanud ja hagejale ei ole teada asjaolusid, mis välistaksid nende kättetoimetamist kostjale. Liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 6.7 esimese lause kohaselt oli kostjal õigus nõuda hagejalt kordusarve esitamist, kui ta ei peaks saama mõnda liisingumaksete arvet. Sellist nõuet ei ole kostja aga esitanud, millest järeldab hageja, et tegelikult pidi kostja vastavad arved kätte saama. Liisingulepingu punkti 1.6 kohaselt leppisid pooled kokku, et igakordne liisingumaksete tasumise maksepäev on 15. kuupäev.. Seega pidi kostja olema teadlik, et kohustub liisingumakseid tasuma ka olenemata talle arve esitamisest või selle kättesaamisest. Hageja asus seisukohale, et kostja juhatuse liikmete omavaheline kokkulepe liisingueseme kasutamiseks või hagejale liisingumaksete tasumiseks ei oma õiguslikku tähendust kolmandate isikute suhtes so. hageja nõudele kostja vastu. Kostja on väitnud, et kuna liisingvara oli liisinguese M S ebaseaduslikus valduses ning seega ei ole kostja vastutav hagejale tekkinud kahju hüvitamise eest. Lisaks leidis kostja, et kostja juhatuse liikmete vahelise kokkuleppe kohaselt oli liisingumaksete tasumise eest vastutav üksnes M S. Hageja eelkirjeldatud kostja seisukohtadega ei nõustu. TsÜS §-ide 25 lg 1 ja 26 lg 2, 3 kohaselt on kostja juriidiline isik, kes omab õigusvõimet, mis tekib alates juriidilise isiku registrisse kandmisest. TsÜS § 31 lg 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan juhatus. Vaidlusalune liisinguleping on sõlmitud juriidilise isiku, Tancol OÜ ja hageja vahel. Liisingulepingust tulenevad tsiviilõigused ja kohustused tekivad üksnes liisinguandja (hageja) ja liisinguvõtja (kostja) vahel. Kostja juhatuse või muude organite sisesuhetest tulenevad omavahelised kokkulepped ei oma seejuures õiguslikku tähendust hageja suhtes ning hageja on jätkuvalt õigustatud nõudma liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist ja kõikide kulude hüvitamist kostjalt. Hageja seisukoha kohaselt ei oma tähtsust ei oma ka see asjaolu, millise kostja juhatuse liikme käes oli liisingueseme valdus. Tõendamist on leidnud, et liisingueset ei tagastatud tähtaegselt ning nimetatud rikkumine on omistatav kostjale, mitte eraldi tema juhatuse liikmetele või ühele juhatuse liikmele. Isegi juhul, kui hüpoteetiliselt oletada, et tegemist oli ebaseadusliku liisingueseme valdamisega (nagu väidab kostja), ei välista see kostja lepingulist vastutust hageja ees. Liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 5.13. kohaselt ei vabasta takistused liisingueseme valdamisel ja kasutamisel liisinguvõtjat lepingujärgsete kohustuste täitmise eest. Samuti on hageja hagiavalduses tõendanud, et kostja ei tagastanud liisingueset tähtaegselt ning rikkus sellega VÕS § 363 lg 3 tulenevat liisinguvõtja kohustust liisinguvara liisinguandjale koheselt tagastada. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-12-12 alapunktis 11 leidnud, et VÕS § 401 lg 2 kohaselt on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks ning viidatud sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga. Liisingueseme ebaseadusliku valduse kaotamise riisikot kannab kostja. Asjaolu, et kostja ei saanud enda hinnangul liisingueset hagejale tagastada, ei vabasta liisinguvõtjat vastavate kohustuste täitmisest. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on eelviidatud kohtulahendis sedastanud, et liisingueseme hävimisega on

2-11-52384 võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline. Hageja asus seisukohale, et hageja poolt kantud kulutused liisingueseme valduse taastamiseks olid põhjendatud ning kostja on kohustatud antud kulutused hagejale hüvitama. Kostja on vastuse alapunktis 2.3 avaldanud, et talle jääb arusaamatuks, millest tulenevalt oli hagejal vajalik teha kulutusi seoses liisingvara tagastamisega ja äratoomisega Valgevenest ning kostja arvates oleks hageja esindajad saanud liisinguesemele lihtsalt järele minna. Hageja sellekohase käsitlusega nõustuda ei saa. Hageja on õigustatud nõudma liisingvara tagastamisteenuse ning sellega seotud kulutuste hüvitamist. Liisingueseme tagastamisega seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, mida on korduvalt leidnud ka Riigikohus (3-2-1-52-11, p 16). Hageja on hagiavalduses tõendanud ka vastavate kulutuste kandmise ning nende eest tasumise, esitades vara otsimist ja tagastamisteenust osutanud äriühingu, Reeborn OÜ, sellekohased arved ning liisingvara üleandmise-vastuvõtmise akti. Liisingvara tagastamise teenus koosneb 1) vara otsimise, tagastamise korraldamise ja üleandmise teenusest 2) vara valduse taastamiseks vajalikest toimingutest (notariaalse volikirja tellimine, tõlkimine, registritunnistuse dublikaadi tellimine ja eelnimetatutega seotud kulutuste kandmine). Põhjendatud on ka hageja nõue hüvitada kõik liisingueseme valduse taastamisega seotud kulud, mille hageja on kandnud vastava teenuse tellimisega kolmandalt isikult. Viimati nimetatud järeldusele on asunud ka Riigikohus (3-2-1112-06, p 11). Hageja on liisinguandja, kelle majandus ja -kutsetegevuseks on liisingutehinguteks krediidi väljastamine, mitte liisingvara otsimine ja valduse taastamine. Selleks on hageja õigustatud tellima teenuseid kolmandatelt isikutelt, mida on hageja ka teinud. Hageja on tõestanud, et liisinguese asus tagastamise hetkel Valgevenes. Samas, kui liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 5.4 kohaselt kohustus liisinguvõtja kasutama liisingueset üksnes Eesti Vabariigi piires. Kostja ei ole hagejat informeerinud ega taotlenud nõusolekut sõiduki kasutamiseks väljaspool Eesti Vabariiki. Kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset tähtaegselt on hagejal liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 11.4 kohaselt õigus rakendada kohaseid meetmeid liisingueseme valduse taastamiseks. Kuna kostja ei tagastanud liisingueset vaatamata hageja korduvatele nõudmistele, oli hageja õigustatud tellima vara otsimiseks ja valduse taastamiseks teenuse Reeborn OÜ-lt, mis on kohane meede liisingulepingu üldiste tingimuste punkti 11.4 kohaselt. Hageja hinnangul on põhjendatud nii volikirja koostamine, tõlkimine ja notariaalne kinnitamine, samuti registritunnistuse duplikaadi väljastamine (vastav käsitlus on esitatud hagiavalduse alapunktides 3 ja 4). Liiklusseaduse (LS) § 88 lg 1 kohaselt peavad juhil olema mootorsõiduki juhtimisel kaasas mootorsõiduki registreerimistunnistus, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. LS § 88 lg 4 kohaselt peab juhil olema mootorsõiduki omaniku poolt väljaantud mootorsõiduki kasutamise kirjalik nõusolek, kui juht soovib Eestis registreeritud sõiduautoga sõita Eestist välja, mitte Euroopa Liidu liikmesriiki ja tema nimi ei ole kantud mootorsõiduki kasutajana sõiduki registreerimistunnistusele. LS § 89 lg 2 kohaselt peab volikiri olema notariaalselt kinnitatud. Seega oli hageja kohustatud tellima liisingueseme registritunnistuse koopia ja volikirja, kuna vastupidisel juhul ei oleks hagejal ega ka tema koostööpartneril Reeborn OÜ-l vastavalt LS-ile õigus tagastatud sõidukit juhtida. Samuti on põhjendatud eelkirjeldatud dokumentide tõlkimise kulutused, kuivõrd hageja on tõendanud, et sõiduki tagastamine toimus väljaspool Eestit ja Euroopa Liitu. Kostja oleks saanud kirjeldatud kulutusi vältida, kui ta oleks liisingueseme ise hagejale tagastanud. Kõik eelkirjeldatud kulutused on käsitatavad VÕS §367 lg 4 tulenevate lisakulutustena. VÕS §367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik tekkinud lisakulud. AS SEB Liising poolt esitatud nõuete tõendamiseks esitas hageja kohtule järgmised dokumendid. 1) Liisingulepingu nr L07104505; 2) liisingulepingu nr L07104505 maksegraafiku; 3) Liisingulepingu üldised tingimused nr YL-KAS-0701; 4) Liisingvara müügilepingu ja arve; 5) Liisingvara üleandmise-vastuvõtmise akti; 6) Arve nr A09227283; 7) Arve nr A09263576; 8) Arve nr A09297456; 9) Arve nr A09332182; 10) Liisingulepingu võlgnevuste tasumise aruande; 11) Liisinguleping erakorralise ülesütlemise teate; 12) Arve nr A09366098; 13) Arve nr

2-11-52384 A09378335; 14) 22.01.2010.a koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti; 15) 26.01.2010.a koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti; 16) Põhja Politseiprefektuuri 11.02.2010.a teatise; 17) Arve nr A10026058; 18) Arve nr A10021014; 19) Arve nr A10022730; 20) Arve nr A10043661; 21) Liisingvara 25.02.2010.a müügilepingu; 22) Liisingvara hinnavõrdluse veebruaris 2010.a; 23) Arve nr A10079468; 24) Viiviste arvestuse aruande; 25) Kostja võlgnevuse koondaruande; 26) AS SEB Liisingu nõude OÜ-le Tancol (likvideerimisel) 05.04.2011.a võlgnevuse tasumiseks ning 27) AS Saksa Auto arve nr.302600435, summas 958.67 eurot, milles kajastuvad liisingueseme realiseerimisega seoses AS SEB Liisingu poolt kantud kulutused. Kostja vastuväited Kostja, OÜ Tancol (likvideerimisel), vaidles kirjalikus vastuses hagile vastu ning palus hagi jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud panna AS SEB Liisingu kanda. Samas kirjalikus vastuses tunnistas OÜ Tancol (likvideerimisel) AS SEB Liisingu nõuet aga osaliselt, summas 1 802.81 eurot, mille tõttu luges kohus kostja vastuse vastuoluliseks ning mitmeti mõistetavaks. Kostja seisukoha kohaselt ei olnud AS SEB Liisingul õigust liisingulepingut üles öelda seoses OÜ Tancol (likvideerimisel) poolsete liisingulepingust tulenevate kohustuste rikkumisega, kusjuures kostja võtab õigeks, et ta ei tasunud liisingumaksete arveid. Arvete tasumata jätmise põhjusena tõi kostja välja asjaolu, et liisinguese asus teise juhatuse liikme, M S, valduses, kes vastutas ka liisinguarvete vastuvõtmise ja tasumise eest. Kuna M S ei teatanud OÜ-le Tancol (likvideerimisel) liisinguarvete tasumata jätmisest, siis puudus OÜ-l Tancol (likvideerimisel) teave nii liisinguarvete mittemaksmisest, kui ka liisingulepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest, millest tulenevalt ei saanud OÜ Tancol (likvideerimisel) teostada ka liisingueseme õigeaegset üleandmist. M S arvati 13.11.2009.a. OÜ Tancol (likvideerimisel) juhatuse liikmete hulgast välja, kuid liisinguese jäi M S valdusesse edasi, mille tõttu asus kostja seisukohale, et alates 13.11.2009.a. ei olnud liisinguese enam OÜ Tancol (likvideerimisel) valduses. Kostja ei nõustunud ka AS SEB Liisingu poolt nõutud kulude hüvitamisega, summas 3 144.45 eurot, mis oli seotud liisingu eseme AS SEB Liisingule tagastamisega ja liisingu eseme realiseerimisega. Kostja, OÜ Tancol (likvideerimisel), esitas 08.10.2012.a. kohtule täiendava kirjaliku vastuse hagile, mis sisuliselt kordas juba varem esitatud vastust ning sisaldas samu vastuväiteid hagile. Kostja esitas ka täiendava vastuväite, mille kohaselt oli AS SEB Liising koostanud hagiavalduse lisadeks nr.8; nr.9; nr.10 ja nr.13 olevad arved tagant järgi, kuna arved esitati 2009.a., kuid summad arvel olid märgitud eurodes, mitte aga 2009.a. Eestis kehtinud kroonides. Kostja, OÜ Tancol (likvideerimisel), oma vastuväidete õigsuse tõendamiseks kohtule mitte ühtegi tõendit ei esitanud, mille tõttu pidi kohus otsuse tegemisel aluseks võtma hageja poolt kohtule esitatud tõendid. Hageja nõuded ja kostja vastuväited kohtuistungil Hageja, AS SEB Liising, lepinguline esindaja, Valentina Nefjodova, palus kohtuistungil hagi rahuldada täies ulatuses ning panna menetluskulud kostja kanda. Hageja lepinguline esindaja, Valentina Nefjodova, selgitas kohtuistungil, et haginõue on tõendatud, aga samuti on kõik arved esitatud kostjale. Kostja seadusliku esindaja väide, et ta ei saanud arveid ei oma tähtsust. Kostjal tekkis kohustus liisingulepingust, millele kirjutas alla kostja juhatuse liige J T. Liisinguleping sisaldab endas maksegraafikut, kus on ära toodud kõik kostja poolt tasumisele kuuluvad osamaksed ja osamaksete tasumise tähtajad. Hageja ja kostja vahel sõlmitud kasutusrendi leping ja rendile anti sõiduk Honda CRV-4. Rendik peab kasutama hoolikalt autot, maksma liisingumakseid, kindlustama kõik tingimused, mis on ära toodud liisingulepingus lisadena. Rendik ei saa sõiduki omanikuks. Sõiduki omanik on SEB liising. Kostja kahjuks ei täitnud lepingujärgseid kohustusi. Liisingulepingu järgi tasumisele kuulvad osamakseid on kostja poolt

2-11-52384 maksmata, liisinguleping on kostjale ennetähtaegselt üle öeldud ning sõiduk on juba müüdud. Viimane arve mida kostja tasus täis summas oli 01.07.2009.a. Edaspidised makseid olid maksmata, mille tõttu saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemis teate. Liisingulepingu ülesütlemise tõttu oli kostja kohustatud tagastama oma valdusest sõiduki omanikule ehk hagejale ning hüvitama hagejale kõik kulud, mis olid seotud ülesütlemisega. Liisingulepingus on üldtingimustes terve V osa, mis puudutab sõiduki kasutamist kostja poolt. Üldtingimuste kohaselt võis rentnik kasutada sõidukit ainult Eesti Vabariigi territooriumil. Käesoleval juhul kasutas kostja sõidukit Valgevenes ilma hageja nõusolekuta, mis on üldtingimuste VIII osa punkti 8.1 rikkumine. Hageja palus kohtul pöörata tähelepanu üldtingimuste XI osale. Hageja esindaja asus kohtuistungil seisukohale, et OÜ Tancol (likvideerimisel) teine juhatuse liige läks hagejalt liisitud sõidukiga Valgevenesse ning viibis Valgevenes juhatuste liikmete kokkuleppel. Hageja rõhutas kohtuistungil, et kogu selline tegevus toimus ilma liisitud sõiduki omaniku nõusolekuta. Olemas on väga imelik kostja avaldus selle kohta, et Eestis asuv kostja juhatuse liige mõtles, et Valgevenes asuv teine kostja juhatuse liige maksab kõik maksed tema eest. Maksete tegemine kajastatakse pangakontol ning teine juhatuse liige võib alati kontrollida, kas liigub raha või ei liigu, mida Eestis asuv kostja juhatuse liige ei teinud. Täiendavalt palus hageja esindaja kostjalt välja mõista riigilõivu ja viivised, mis on arvestatud selle eest, et kostja ei maksnud õigel ajal osamakseid. Viiviste arvestus on esitatud kohtule. Hageja esindaja rõhutas kohtuistungil, et hageja lõpetas ühepoolselt viiviste arvestuse, mille tõttu on hagiavalduses esitatud viivise nõue väiksem tegelikult kostja poolt tasumisele kuuluvast viivisest. Kostja, OÜ Tancol (likvideerimisel), lepinguline esindaja, vandeadvokaat Jana Reitsakas vaidles kohtuistungil hagiavaldusele osaliselt vastu. Kostja esindaja tunnistas kohtuistungil AS SEB Liising poolt esitatud nõuet osaliselt. Kostja vaidles kohtuistungil vastu leppetrahvi nõudele, sest asus seisukohale, et leppetrahvi nõue on esitatud hilinenult. Vandeadvokaat Jana Reitsakas asus kohtuistungil seisukohale, et leppetrahvi nõue oli esitatud 2011.a., mitte aga liisingulepingu ülesütlemise ajal, mille tõttu kostja esindaja leiab, et hageja on tegelikult kaotanud õiguse esitada leppetrahvi nõuet. Kostja lepinguline esindaja vaidleb vastu ka muudele nõuetele, mis on hagiavalduses esitatud, kuna leiab, et hageja poolt esitatud nõuded on tõendamata. Menetluskulud palus vandeadvokaat Jana Reitsakas panna AS SEB Liisingu kanda. Kostja lepinguline esindaja selgitab kohtuistungil täiendavalt, et teine asi millele kostja vastu vaidleb on tasu notariaalse volikirja tegemise tõlke teenuse eest, kuna antud hageja nõue on tõendamata. Arvet ei ole selle kohta, et on tellitud volikiri ja see, et tõlgi teenus maksis umbes 50 eurot. Samamoodi vaidlustab kostja esindaja volikirja ja registri kaardi dublikaadi riigilõivu nõude, kuna see nõue on tõendamata, ühtegi arvet ei ole esitatud, ei maksekorraldust ega midagi muud. Ja teiseks tekkis kostja lepingulisel esindajal küsimus, et milleks on vaja registrikaardi dublikaati tellida, kui hageja tegelikult sai auto kätte vara üleandmise aktis märgitud alal ja kohas. Kostja tegelikult teadis täpselt, kus sõiduk Minskis asus ja tegi koostööd hagejaga selles küsimuses. Tegelikult toimus sõiduki üleandmine toimus rahumeelselt Minskis, kuid kahjuks mitte Eestis. Kostja lepinguline esindaja, vandeadvokaat Jana Reitsakas, asus kohtuistungil seisukohale, et tegelikult, kui vaadata seda leppetrahvi arvet, siis arve on väljastatud 2009, aga arve ise on esitatud eurodes, aga 2009 arveid ei esitatud eurodes. Kostja lepingulise esindaja seisukoha kohaselt, kui leppetrahv oleks esitatud kuni november 2011, siis oleks leppetrahv esitatud mõistlikul ajal ja kostja poleks leppetrahvi vastu vaielnud. Kostja lepinguline esindaja rõhutas kohtuistungil, et ta ei räägi, et leppetrahvi arve on võltsitud, kuna kostja lepinguline esindaja teab, et arvutiprogramm ei luba teha võltsingut leppetrahvi arvest. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte nõuete, väidete ja vastuväidetega, toimiku materjalidega, aga samuti poolte seletustega kohtuistungil kogumis, asus seisukohale, et AS SEB Liisingu liisingulepingu nr L07104505 (kasutusrendileping) 17.04.2007.a ennetähtaegse ülesütlemisega seotud võlgnevuse

2-11-52384 hagi OÜ Tancol (likvideerimisel) vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hagiavaldusega, kostja kirjaliku vastusega ning poolte seletustega kohtuistungil luges kohus tuvastatuks asjaolu, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et AS SEB Liisingu ja OÜ Tancol (likvideerimisel) vahel sõlmiti 17.04.2007.a. liisinguleping nr L07104505 (kasutusrendileping) sõiduki liisimiseks ning liisitud sõiduki valdus oli AS SEB Liisingu poolt OÜ Tancol (likvideerimisel) õigeaegselt üle antud. OÜ Tancol (likvideerimisel) lakkas lepingu kehtivuse ajal liisingumakseid tasumast, kasutas liistud sõidukit ilma liisinguandja loata väljaspool Eesti Vabariigi piire – Valgevenes – millise liisingulepingu rikkumise tõttu ütles AS SEB Liising liisingulepingu ennetähtaegselt üles ning nõudis liisitud sõiduki omanikule (AS SEB Liisingule) tagastamist. OÜ Tancol (likvideerimisel) rikkus veelkordselt liisingulepingut liisitud sõiduki tagastamisel ja ei andnud liisitud sõidukit AS SEB Liisingule üle mitte liisingulepingujärgselt üleandmisele kuuluvas kohas Eestis vaid andis liisitud sõiduki AS SEB Liisingule üle Valgevenes. Kostja kirjalike vastustega, kostja lepingulise esindaja, vandeadvokaat Jana Reitsakase, kohtukõnega kohtuistungil aga samuti ka tema seletusega kohtuistungil luges kohus tuvastatuks, et poolte vahel on õiguslik vaidlus selle üle kas liisinguvõtja, OÜ Tancol (likvideerimisel), peab AS SEB Liisingule tasuma viivist, summas 651.46 eurot (mis on esitatud hilinemisega), tasu notariaalse volikirja tegemise ja selle tõlkimise teenuse eest, summas 153.39 eurot, volikirja ja registrikaardi dublikaadi riigilõivu, summas 65.19 ning tasu liisinguvara otsimise ja tagastamise teenuse eest, summas 3 144,45 eurot. Kokku ei tunnistanud kostja AS SEB Liisingu hagi summas 3 861.10 eurot ning ülejäänud osas, summas 2 263.41 (6 124.51 eurot – 3 861.10 eurot = 2 263.41 eurot) võttis OÜ Tancol (likvideerimisel) AS SEB Liisingu hagi õigeks. VÕS §361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Hagiavaldusega, kostja kirjalike vastustega ning liisingulepinguga nr L07104505 (kasutusrendileping) 17.04.2007.a luges kohus tuvastatuks faktilise asjaolu, et AS SEB Liisingu ja OÜ Tancol (likvideerimisel) vahel sõlmiti liisinguleping (kapitaalrendileping), mille kohaselt AS SEB Liising kohustus omandama AS-ist Agdeck-Auto sõiduki Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM ja andma selle sõiduki OÜ Tancol (likvideerimisel) kasutusse, OÜ Tancol (likvideerimisel) kohustub aga maksma sõiduki Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM kasutamise eest tasu vastavalt liisingulepingu nr L07104505 (kasutusrendileping) 17.04.2007.a lahutamatuks koostisosaks olevale maksegraafikule. VÕS §361 ja §363 tulenevalt pidas kohus vajalikuks arvestada AS SEB Liisingu seisukohaga, mille kohaselt ei olnud OÜ Tancol (likvideerimisel) maksekohustuse tekkimise aluseks mitte kostjale väljastatud arve, vaid liisinguleping ise. Nimetatut kinnitavad ka VÕS §361 ja §363 sõnastus, mille kohaselt tekib liisinguvõtjal liisingulepingu alusel täitmiskohustus olenemata talle arve väljastamisest. OÜ Tancol (likvideerimisel) vastuväite, mille kohaselt põhjustas liisingu arvete tasumata jätmise asjaolu, et liisinguese asus teise juhatuse liikme, M S, valduses, kes vastutas ka liisinguarvete vastuvõtmise ja tasumise eest. Kuna M S ei teatanud OÜ-le Tancol (likvideerimisel) liisinguarvete tasumata jätmisest, siis OÜ Tancol (likvideerimisel) ka liisingumakseid ei tasunud, luges kohus mitteasjakohasteks ning arvestamisele mittekuuluvaks. Kohus asus seisukohale, et liisinguleping oli sõlmitud OÜ-ga Tancol (likvideerimisel) (mitte aga M S) ning OÜ-l Tancol (likvideerimisel) tekkis liisingulepingust kohustus tasuda kõik liisingumaksed õigeaegselt ja täies mahus. Kumb juhatuse liikmetest jälgib liisinguarvete saabumist ja nende tasumist ning kelle kasutada on äriühingule liisitud sõiduk on OÜ Tancol (likvideerimisel) sisesuhte küsimus ning ei tohi mõjutada OÜ Tancol (likvideerimisel) poolt liisingulepingu nr L07104505 (kasutusrendileping) 17.04.2007.a kõigi tingimuste täitmist.

2-11-52384 Riigikohus 14. märtsi 2012.a. otsuse tsiviilasjas 3-2-1-12-12 p.11 kohaselt asus seisukohale, et kolleegium on 19. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 (p 25) selgitanud, et liisinguandja on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisingulepingu eseme ebakvaliteetsuse riski. Seda kinnitab juba liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda nt VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga. Samuti selgitas Riigikohus, et VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Kolleegium leiab, et liisingueseme hävimisega on võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline, mh selle tõttu, et liisinguese ei kuulunud selle müüjale. Selliseks juhuks võib mh olla liisingueseme väljumine liisinguvõtja valdusest kolmanda isiku õiguse tõttu samale esemele. Maakohus asus seisukohale, et kõik OÜ Tancol (likvideerimisel) vastuväited liisingulepingu ülesütlemisele tuleb lugeda mitteasjakohasteks. AS SEB Liisingul oli OÜ Tancol (likvideerimisel) poolse osamaksete tasumata jätmise tõttu õigus liisinguleping nr L07104505 (kasutusrendileping) 17.04.2007.a. ennetähtaegselt üles ütelda sarnaselt krediidilepingute ülesütlemisele. Samuti pidas maakohus vajalikuks tähelepanuta jätta OÜ Tancol (likvideerimisel) vastuväited, mille kohaselt ei saanud OÜ Tancol (likvideerimisel) liisingulepingut täita ja selle ennetähtaegsel ülesütlemisel liisitud sõidukit Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM AS SEB Liisingule koheselt tagastada, kuna sõiduk Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM oli läinud välja OÜ Tancol (likvideerimisel) valdusest M S valdusesse, kuna OÜ-le Tancol (likvideerimisel) läks üle sõiduki Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM temale üleandmisega liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko. VÕS §116 lg.6 kohaselt, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt VÕS §196 sätestatule üles öelda. VÕS §196 lg.1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Liisingulepinguga nr L07104505; liisingulepingu nr L07104505 maksegraafikuga; Liisingulepingu üldiste tingimustega nr YL-KAS-0701; Arvega nr A09227283; Arvega nr A09263576; Arvega nr A09297456; Arvega nr A09332182; Arvega nr A09366098; Arvega nr A09378335;Liisingulepingu võlgnevuste tasumise aruandega ning Liisingulepingu erakorralise ülesütlemise teatega luges kohus tuvastatuks faktilise asjaolu, et OÜ Tancol (likvideerimisel) ei täitnud nõuetekohaselt liisingulepingu nr L07104505 (kasutusrendileping) tingimusi jättes tasumata (vaatamata AS SEB Liisingu nõudmistele) liisingumaksed, mille tõttu tekkis AS SEB Liisingul liisingulepingust nr L07104505 (kasutusrendileping) VÕS §116 lg.6 ja §196 lg.1 alusel õigus öelda OÜ-le Tancol (likvideerimisel) liisinguleping nr L07104505 (kasutusrendileping) ennetähtaegselt üles, millist õigust AS SEB Liising ka kasutas. Kohus asus seisukohale, et AS SEB Liisingu poolt liisingulepingu ennetähtaegne ülesütlemine oli seaduslik ja kohane abinõu. OÜ Tancol (likvideerimisel) vastuväited liisingulepingu ennetähtaegsele ülesütlemisele tuleb lugeda mitteasjakohasteks ja arvestamisele mittekuuluvaks. Kohu asus seisukohale, et AS SEB Liising ei saanud liisingulepingut üle öelda M S, kuna temaga ei olnud AS SEB Liisingul sõlmitud liisingulepingut nr L07104505 (kasutusrendileping). VÕS §363 p.3 sätestab, et liisinguvõtja on kohustatud lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale VÕS §363 p.2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta

2-11-52384 kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Kohus luges tuvastatuks hageja poolt esitatud tõenditega ja hageja kirjalike seisukohtadega, aga samuti ka kostja kirjalike vastuväidetega, et OÜ Tancol (likvideerimisel) ei saanud kasutada liisitud sõiduki Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM suhtes liisingueseme omandamise õigust, kuna hageja ütles kostjale liisingulepingu üles ennetähtaegselt, kostja poolse lepingu rikkumise tõttu, mille tõttu tekkis OÜ-l Tancol (likvideerimisel) peale liisingulepingu ülesütlemise teate saamist kohustus tagastada AS SEB Liisingule liisitud sõiduk Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM. OÜ Tancol (likvideerimisel) seda kohustust vabatahtlikult ei täitnud. Vastupidist ei ole tõendanud käesolevas menetluses ka OÜ Tancol (likvideerimisel). VÕS §367 lg.1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulutuste tasumisele OÜ Tancol (likvideerimisel) vastu vaielnud ei ole. VÕS §367 lg.4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesolevas tsiviilasjas on OÜ Tancol (likvideerimisel) vaidlustanud just lisakulutuste tasumise nagu tasu notariaalse volikirja tegemise ja selle tõlkimise teenuse eest, summas 153.39 eurot, volikirja ja registrikaardi dublikaadi riigilõivu, summas 65.19 ning tasu liisinguvara otsimise ja tagastamise teenuse eest, summas 3 144,45 eurot. Asudes hindama OÜ Tancol (likvideerimisel) vastuväidete asjakohasust, pidas kohus vajalikuks pöörduda Riigikohtu praktika poole nendes küsimustes. Riigikohus 20. juuni 2011.a. otsuses tsiviilasjas 3-2-1-52-11 p.15 asus seisukohale, et kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Sama otsuse p.16 asub Riigikohus seisukohale, et kolleegium leiab, et kohtud on põhjendatult mõistnud kostjalt välja auto tagastusteenuse kulu 2500 krooni. Liisingueseme tagastamisega seotud kulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (vt Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 11). Kostja vastuväited auto tagastusteenuse kulu väljamõistmisele seisnevad üksnes selles, et kostja ei teadnud, millal ja kuhu auto tuleks tagastada. Need vastuväited ei tingi hagi selles osas rahuldamata jätmist. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.5 kohaselt oli kostja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud auto viivitamatult hagejale tagastama. Kui kostjale jäi auto tagastamise korras midagi ebaselgeks, oli tal võimalus selgituste saamiseks hageja poole pöörduda. Riigikohus 08. novembri 2006.a. otsuses tsiviilasjas 3-2-1-112-06 p.9 asus seisukohale, et kolleegiumi arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud VÕS § 367 lg-t 4 ja 6. juuni 2003. a liisingulepingu osaks olevates üldtingimustes sisalduvaid kokkuleppeid, kui leidis, et sõiduauto müügikulud ei ole hagejale tekkinud lisakulu nimetatud sätte ja kokkulepete tähenduses. Võlaõigusseaduse §367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kolleegium leiab, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sama otsuse p.11 asus Riigikohus seisukohale, et ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Pärast

2-11-52384 liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Ka siin ei ole tagastamiskulude lisakuluks lugemisel määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et OÜ Tancol (likvideerimisel) vastuväited tasule notariaalse volikirja tegemise ja selle tõlkimise teenuse eest, summas 153.39 eurot, volikirja ja registrikaardi dublikaadi riigilõivule, summas 65.19 ning tasule liisinguvara otsimise ja tagastamise teenuse eest, summas 3 144,45 eurot on mitteasjakohased ja ei kuulu arvestamisele. Poolte seletustega kohtuistungil tuvastas kohus, et kõik need summad on liisitud sõiduki tagastamiskulud ning kuulvad seega liisinguvõtja poolt hüvitamisele lisakuludena VÕS §367 lg.4 mõttes. Kohus asus seisukohale, et sõiduki Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM tagastuskulude suuruse on otseselt põhjustanud oma tegevusega OÜ Tancol (likvideerimisel), kes lubas oma juhatuse liikmel M S sõita sõidukiga Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM, Valgevenesse ilma AS SEB Liisingu kirjaliku loata ja volikirjata. Samuti ei nõudnud OÜ Tancol (likvideerimisel) M S sõiduki Honda CR-V, registrimärgiga 588AYM Eestisse tagasi toomist, vaid nõustus asjaoluga, et Maxim Starovoytov annab liisitud sõiduki liisinguandjale üle Valgevenes. Tõendeid vastupidise olukorra kohta ei ole OÜ Tancol (likvideerimisel) kohtule esitanud. Hinnates OÜ Tancol (likvideerimisel) vastuväiteid viivistele, summas 651.46 eurot, mis on esitatud hilinemisega, asus kohus seisukohale, et OÜ Tancol (likvideerimisel) vaidlustas viivise arved põhjusel, et viiviste summa on esitatud eurodes, mille tõttu ei saa arve olla esitatud arvel näidatud kuupäeval. Teiste sõnadega vaidlustas OÜ Tancol (likvideerimisel) viivise arvete ehtsuse. TsMS §277 lg.1 sätestab, et menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kuna OÜ Tancol (likvideerimisel) lepinguline esindaja nii kirjalikes vastustes kui ka kohtuistungil ei taotlenud viivise arvete tõendina mittearvestamist, ega põhistanud ka viivisearvete võltsitust, siis puudub kohtul alus kahelda AS SEB Liisingu aususes ning arvata, et viivisearved on esitatud hilinemisega so hiljem, kui on nende arvete kuupäevad. Peale kohtu vastavaid selgitusi ja kohtu konkreetset küsimust vastas OÜ Tancol (likvideerimisel) lepinguline esindaja kohtuistungil selgelt, et ta ei esita viivisearvete kohta dokumendi võltsituse avaldust, millega kohus tuvastas, et OÜ Tancol (likvideerimisel) aktsepteeris viivisearvete ehtsust ning viivisearved tuleb lugeda AS SEB Liisingu poolt esitatuks nendel arvetel näidatud kuupäevadel so viivisenõue on esitatud AS SEB Liisingu poolt õigeaegselt. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et AS SEB Liisingu hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele AS SEB Liisingu poolt esitatud asjaoludel, põhjendustel ning arvestades kõiki AS SEB Liisingu poolt esitatud tõendeid. OÜ Tancol (likvideerimisel) vastuväited hagile tuleb lugeda mitteasjakohasteks ning arvestamisele mittekuuluvaks. Kohtu arvates väärib tähelepanu asjaolu, et OÜ Tancol (likvideerimisel) ei esitanud oma vastuväidete õigsuse kinnitamiseks mitte ühtegi tõendit. TsMS §230 lg.1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus asus seisukohale, et OÜ Tancol (likvideerimisel) ei ole täitnud omapoolset tõendamiskoormist ega ole tõendanud neid asjaolusid, millele tuginesid tema vastuväited. Kohtul

2-11-52384 puuduvad andmed OÜ Tancol (likvideerimisel) ja AS SEB Liisingu vahelisest kokkuleppest tõendamiskoormise erineva jaotuse kohta ning selle kohta, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada. Kohus pidas vajalikuks rahuldada AS SEB Liisingu hagi OÜ Tancol (likvideerimisel) vastu liisingulepingu nr L07104505 (kasutusrendileping) 17.04.2007.a ennetähtaegse ülesütlemisega seotud võlgnevuse nõudes. Kohus otsustas mõista OÜ-lt Tancol (likvideerimisel) välja AS SEB Liisingu kasuks võlgnevuse, summas 6 124,51 eurot, millest: rendimaksete võlgnevus moodustub 647,83 eurot; lepingu lõpetamise teatise tasu moodustub 7,67 eurot; leppetrahv liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise eest moodustub 319,56 eurot; notariaalse volikirja tellimise ja tõlke teenuse tasu moodustub 153,39 eurot; volikirja ja liisitud sõiduki registrikaardi dublikaadi riigilõiv moodustub 65,19 eurot; tasumata kindlusmakse moodustub 176,29 eurot; tasu vara otsimise ja tagastamise teenuse eest moodustub 3 144,45 eurot; tasu liisinguvara müügiteenuse eest moodustub 958,67 eurot ning viivis moodustub 651,46 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS §173 lg.2 sätestab, et menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. TsMS §162 lg.1 ja lg.2 sätestavad, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Et kohus rahuldas AS SEB Liisingu hagi OÜ Tancol (likvideerimisel) vastu liisingulepingu nr L07104505 (kasutusrendileping) 17.04.2007.a. ennetähtaegse ülesütlemisega seotud võlgnevuse nõudes, siis pidas kohus vajalikuks panna AS SEB Liisingu menetluskulud OÜ Tancol (likvideerimisel) kanda. OÜ Tancol (likvideerimisel) menetluskulud jätta tema enda kanda. Kohus selgitab menetlusosalistele, et TsMS §174 lg.1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. (allkirjastatud digitaalselt) Johannes Külaots Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.