Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi R P vastu 8772 euro 64 sendi ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 06.09.2012 otsus
Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
8250 eurot 27 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (endine ärinimi Aktsiaselts Hansa Liising, rk 10434248), esindaja Anneli Arusalu; Kostja R P (ik XX), esindaja Riho Friedrichs.
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Swedbank Liising Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 06.09.2012 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 20.02.2012 Harju Maakohtule hagi R P (kostja) vastu 8772 euro 64 sendi ja viivise saamiseks. Hageja (endise ärinimega Aktsiaselts Hansa Liising) ja Risto Tekstiil OÜ 06.12.2005 sõlmisid liisingulepingu nr 0116084L, mille esemeks oli sõiduauto XX. Hageja ja R P (edaspidi kostja) sõlmisid 08.12.2005 käenduslepingu nr 0116084L, mille alusel võttis kostja kohustuse tagada liisingulepingust tulenev rahaline kohustus maksimusummas 22 056 eurot 72 senti. Kuna liisinguvõtja maksegraafikujärgseid kohustusi ei täitnud, ütles hageja 09.09.2008 lepingu ennetähtaegselt üles. Hageja palus kostjalt välja mõista sõiduki jääkväärtuse 8250 eurot 27 senti ja viivisvõlgnevuse 522 eurot 37 senti, kokku 8 772 eurot 64 senti. Hageja palus välja mõista ka viivise kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et hagi on aegunud. Hageja nõustus kostja väljatoodud Riigikohtu seisukohaga, et liisingulepingust tulenev kulude hüvitamise nõue (vastavalt VÕS §-le 367) muutub sissenõutavaks mitte lepingu ülesütlemise hetkest, vaid mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist ning et mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4 kohaselt kuulub liisinguese võõrandamisele. Lepingu üldtingimuste p-de 3.7 ja 7.4.1 kohaselt sõltub sõiduki võõrandamise tulemusest otseselt hageja nõude olemasolu ja selle suurus. Hageja sai oma nõude olemasolust ja selle suurusest teada sõiduki realiseerimisest 09.03.2009. Sõiduki turuväärtus väljendub selle tegelikus müügihinnas. Hageja ei venitanud sõiduki realiseerimisega ebamõistlikult, mistõttu on sõiduki müügiperioodiks kulunud mõistlik aeg kulude hüvitamise nõude väljaselgitamiseks. Seega oleks hageja nõue aegunud mitte varem kui 09.03.2012. Hageja esitas hagi 20.02.2012 ja nõue ei ole aegunud. Hageja osundas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg-tele 1 ja 2. Hageja esitas kostjale viimase nõudekirja 13.05.2011, milles palus võlgnevus tasuda hiljemalt 27.05.2011. Kostja võttis seoses nõudekirjaga hagejaga ühendust 23.05.2011 ning soovis dokumentide esitamist. Hageja esitas soovitud dokumendi ja kostja vastas 26.05.2011 ning palus täiendavalt täpsustada võlgnevust ja asjaolusid ning soovis hagejalt ettepanekut kompromissiks. Hageja teatas, et ootab kompromissettepanekut kostjalt. Kostja vastas hagejale 01.06.2011 paludes täiendavaid dokumente ning selgitades majanduslikku olukorda. Hageja vastas kostjale samal päeval, pakkudes välja kompromissi. Kostja vastas hagejale 02.06.2011 ning palus uuesti esitada kostja soovitud dokument. Hageja vastas kostjale 12.07.2011, edastades soovitud dokumendi ning avaldades lootust kokkuleppele jõudmise osas. Kostja hagejaga enam ühendust ei võtnud. Eeltoodust lähtuvalt oli aegumine läbirääkimiste tõttu täiendavalt peatunud 13.05.2011–12.07.2011 ehk 2 kuud. Kostja on oma seisukohas avaldanud, et tema hinnangul algas nõude aegumine 01.01.2009. Kolmeaastane aegumistähtaeg saabunuks sellisel juhul 01.01.2012. Kuivõrd aga aegumine oli peatunud läbirääkimiste tõttu täiendavalt 61 päeva, saabunuks aegumistähtaeg 02.03.2012. Hageja esitas hagi kohtusse 20.02.2012. Seega, isegi arvestades kostja nimetatud aegumistähtaja algust, ei oleks hageja nõue aegunud.
Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et see on aegunud. Kostja palus jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ütles liisingulepingu üles 09.09.2008 ja müüs liisinguesemeks olnud sõiduki 09.03.2009 ehk 181 päeva hiljem. Ebareaalne on antud kontekstis väide, et hagejal kulus pool aastat selleks, et müüa sõiduauto 50% alla turuhinna. Selline aeg oma kahjude kindlakstegemiseks on ebamõistlik, eelkõige, kui kahju kindlakstegemiseks kasutatakse hageja näidatud mahus hinnaalandusi. Kõnealuse sõiduauto müügiks pidanuks kuluma antud hinna juures mitte rohkem kui 2-3 kalendrikuud ehk vähemalt aastavahetuseks pidanuks auto olema müüdud ja hagejal kahju suurus selge. Kui võtta aluseks, et vähemalt aastavahetuseks pidanuks auto müüdud olema ja sellega seoses ühtlasi ka hagejal teada oma tegelik kahju suurus, muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks 01.01.2009. Hageja esitas kostja vastu nõude kohtusse 20.02.2012 ehk 3 aastat ja 51 päeva hiljem, mistõttu on hagi aegunud. Isegi, kui hüpoteetiliselt eeldada, et hagejal oleks kostja vastu üldse mingisugune nõue, on see põhinõude osas kindlasti 5396 eurot 60 senti väiksem, kuivõrd hageja müüs ise auto turuhinnast poole madalama hinnaga (seega kahju oleks võinud olla 5098 eurot 02 senti väiksem). Samuti ei pidanud kostja põhjendatuks hageja poolt Saksa Auto AS-le müügiteenuse eest 300 euro 58 sendi tasumist, kuivõrd osutatud teenus (auto müük 50% alla turuhinna) ei olnud kvaliteetne ning sellega kaasnes kahju. Vastuseks hagejale leidis kostja, et mingit aegumise katkemist, hõljumist või peatumist ei ole poolte vahel olnud. Kostja ei asunud hagejaga läbirääkimistesse selliselt, et tunnistaks nõuet kasvõi osaliseltki. Dokumentide väljanõudmine ei tähenda sisulisi läbirääkimisi nõudes. Seetõttu on aegumise peatumise väide asjakohatu. Aegumise kulgemise algusaja osas täpsustas kostja kohtuistungil oma seisukohta ning märkis, et peab aegumise kulgemise alguseks aega, mil hageja hindas ise ära vara maksumuse ning seetõttu sai tekkinud kahjust ka ettekujutuse. Hageja hinnakomitee on 31.10.2008 hinnanud vara väärtuseks 155 000 krooni (koos käibemaksuga). Kõnealusest kuupäevast (31.10.2008) algaski nõude aegumine. Kostja jäi oma taotluse juurde aegumise kohaldamise osas. Maakohtu otsus
3.06.09.2012 vaheotsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagi on aegunud. Kohus leidis, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tüüptingimustena tühised, sest eelmärgitud tingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367. Liisingulepingu üldtingimuste p-dega 3.7 ja 7.4.1 soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei teinud liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustas liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuulusid liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal), mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Kohus hindas kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme võõrandamisel või kas liisinguvõtja pani toime rikkumisi, mida kokkulepe oleks võimaldanud. Vastavate tingimustega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastavad kokkulepped viisid liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu
olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa vastavad kokkulepped kehtida. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui liisingulepingu lõppedes jääb sõiduk liisinguandjale, säilitab viimane nii sõiduki omandi kui omandab tasutud väljaostumaksed. Seega jääb hagejale sõiduki koguväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tuleb tasumata väljaostumakseid kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme tegelikku võõrandamist. Seega kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii võõrandamise kui sellise õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas liisinguandja, ning vastav hüvitisnõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki vastavate esemete liisimise alal, märkimisväärset aega. Kuivõrd lepingu üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 kokku lepitud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes oluliselt kahjulikumad, asus kohus seisukohale, et antud juhul on tegemist ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega VÕS § 42 lg 2 tähenduses ning selline olukord toob VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt kaasa nimetatud tüüptingimuste tühisuse. Liisingulepingu üldtingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 sisalduvad tüüptingimused tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimustest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole ei nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud. Järgmiseks analüüsis kohus, kas hagi on aegunud. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, s.t alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, mida reguleerivad TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg-d 7 ja 3. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Riigikohus on 20.04.2009 otsuses nr 3-2-1-33-09 leidnud, et liisingulepingust tulenev kulude hüvitamise nõue (vastavalt VÕS §-le 367) muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kohus soostus kostja seisukohaga, et käesoleval juhul on hageja kulutused kindlaks tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist, s.o 09.09.01.10.2008 kui hageja hinnakomitee määras liisingueseme realiseerimismaksumuse. Nõude sissenõutavaks muutumise aja väljaselgitamisel ei oma tähtsust vara müügihind, olenemata sellest, kas see on mh ka vara tegelikuks väärtuseks. Sõiduki hindamisel 31.10.2008 sai hagejale teatavaks, et tal on liisingulepingu ülesütlemisest tekkiv kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu ning nõude esialgne suurus. VÕS § 367 lg 3 näol on kohtu hinnangul tegemist liisinguvõtja kaitsenormiga, mille eesmärgiks on anda liisinguvõtjale võimalus vähendada VÕS § 367 lg-st 1 tuleneva kohustuse suurust ning see ei saa olla aluseks liisinguandja nõude aegumistähtaja edasilükkumisele. Kostjal tekkis VÕS §
367 lg-s 3 sisalduva kaitsenormi alusel küll õigus sissenõutavat summat vähendada, see aga ei oma tähendust algse nõude sissenõutavuse seisukohalt. Analoogne regulatsioon on omane kogu tsiviilõiguse süsteemile. Nii näiteks muutub kahju tekitamise puhul kahjunõue sissenõutavaks ajast, millal õigustatud isik sai teada kahju tekkimisest ja kahjutekitaja isikust, mitte hetkest kui õigustatud isik sai lõpliku ülevaate kahju ulatusest; alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks ajast, millal õigustatud isik sai nõudest teada, mitte ajast kui õigustatud isik sai tuvastada nõude ulatuse. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega nõue, mille alusel tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kõigi liisingulepingu eseme soetamisega kaasnevate kulutuste hüvitamist, muutus VÕS § 367 lg-te 1 ja 3, § 82 lg-te 3 ja 7, § 145 ja TsÜS § 147 lg 1 alusel sissenõutavaks vara hindamisel alates 01.11.2008 kell 00:00. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et poolte vahel perioodil 13.05.2011–12.07.2011 peetud e-kirjavahetus on käsitletav läbirääkimistena nõude aluseks olevate asjaolude üle (tl 53, 56-57, 98-102). Läbirääkimisteks piisab igast arvamuse vahetamisest nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle. Arvamuse vahetamisest peab nähtuma, et põhimõtteliselt võib olla võimalik veel mingi kokkuleppelise lahenduse saavutamine. Läbirääkimised ei eelda, et kostja oleks nõuet sõnaselgelt tunnistanud. Kirjavahetusest nähtub, et pooled on mh arutanud kompromissi sõlmimise võimalust ning pakkunud välja selle tingimusi. Seega peatus nõude aegumine TsÜS § 167 lg 1 alusel perioodil 13.05.2011–12.07.2011, s.o 61 päevaks. Hageja nõue liisingulepingust tuleneva kulutuste hüvitise tasumiseks aegunuks TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 136 lg 2 kohaselt kolme aasta jooksul, st 31.10.2011 kell 24:00. Kuna nõude aegumine peatus TsÜS § 167 lg 1 alusel 61 päevaks perioodil 13.05.2011–12.07.2011, siis oli hageja nõude aegumistähtajaks 31.12.2011 kell 24:00. Hageja esitas hagi kohtusse 20.02.2012. Kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega oli hageja nõue hagi esitamise ajaks aegunud. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Seega on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub tühistada maakohtu 06.09.2012 vaheotsuse ja teha uus vaheotsus, millega jätta aegumine kohaldamata, saata asi tagasi maakohtule sisuliseks menetlemiseks. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid, tõlgendanud ebaõigesti kohtupraktikat ja jõudnud ebaõige lahendini. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kuivõrd lepingu üldtingimused, mille kohaselt lähtutakse lõpliku nõude arvestamisel sõiduki müügihinnast, on tühised, ei ole nõude sissenõutavaks muutumise juures oluline sõiduki realiseerimise hind, selleks kuluv aeg ega muu sinna juurde kuuluv. Liisingueseme väärtust ei saa määrata koheselt sõiduki tagastamisel. Eseme turuväärtuseks on eseme müügihind, mis aga eeldab tagastatud eseme reaalset müügiks pakkumist. Lisaks ei ole võimalik sõidukile koheselt ka esialgset hinnangut anda, kuna teadmata on sõiduki seisukord. Hageja ei nõustu, et kuivõrd ta tegeleb sõidukite „liisimisega“, on ta isiklikult pädev määrama sõiduki tagastamisel selle turuväärtuse. Hageja on üksnes finantseerimisteenust pakkuv
ettevõte, kes ei sekku oma teenuse pakkumisel otseselt sõidukite hindamisse, vaid määrab üksnes sõiduki müükisuunamise alghinna, arvestades sõiduki seisukorda, koostööpartneri arvamust, võrreldavaid pakkumisi, sõiduki ajalugu jms. Samuti ei nõustu hageja sellega, et sõiduki realiseerimine ja selle asjaolud ei oma tähtsust. Isegi, kui kohus leiab, et lepingu üldtingimuste osa, mille kohaselt lähtutakse lõpliku nõude arvestamisel sõiduki müügihinnast, on tühine, ei muuda see tühiseks lepingu tingimusi, mille kohaselt kuulub sõiduk peale selle tagastamist realiseerimisele. Samuti ei ole tühised lepingu punktid, mille järgi tuleb hagejale hüvitada ülesütlemisest tulenevad lisakulud. Sarnane regulatsioon on sätestatud ka VÕS § 367 lg-s 4. Seega omavad sõiduki realiseerimine ja selle asjaolud nõude sissenõutavaks muutumise juures olulist tähtsust. Eelneva tõttu on väär ka maakohtu seisukoht, et hageja kulutused on kindlaks tehtud mõistliku aja jooksul, s.o 09.09.2008 kuni 31.10.2008, kui hageja hinnakomitee määras liisingueseme realiseerimismaksumuse. Nimetatud kuupäeval ei olnud kõik lisakulud veel selgunud, samuti mitte sõiduki turuväärtus. Liisingueseme turuväärtus ei väljendu hageja poolt 31.10.2008 määratud müükisuunamise hinnas, sest see hind ei olnud võrdne turuväärtusega. Samuti on kohus ekslikult tõlgendanud andmeid sõiduki müükisuunamise hinna kohta – tegemist ei ole hageja hinnanguga sõiduki väärtuse kohta, vaid sõiduki realiseerimise alustamiseks määratud esmase hinnaga. Hageja ei ole kordagi avaldanud, et tegemist võiks olla turuväärtuse näitajaga. Maakohtu kohaldatud analoogia kahjuhüvitisnõude ja alusetust rikastumisest tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise osas on väär. Kohtu viidatud regulatsioonides on selgelt märgitud, millal muutub nõue sissenõutavaks. Antud juhul ei ole seaduses selgesõnaliselt väljendatud, millal muutub liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitisnõue sissenõutavaks ning Riigikohus on selle sisustanud. Erisus tuleneb ka sellest, et liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitisnõue võib paljudel juhtudel üldse ära langeda, sest sõiduki väärtus katab kogu liisinguandja nõude. Hageja nõustub kohtuga, et liisingulepingu ülesütlemisest tulenev hüvitisnõue muutub sissenõutavaks mõistlikul ajal peale lepingu ülesütlemist. Samas ei nõustu hageja kohtuga mõistliku aja määratlemise osas. Hüvitisnõude sissenõutavaks muutumise mõistlik aeg on sõiduki müügiks kulunud aeg, sest müügiprotsessi tulemusena selgub sõiduki turuväärtus. Hageja nõue muutus sissenõutavaks sõiduki realiseerimisel 09.03.2009. Maakohus on õigesti leidnud, et aegumine peatus lisaks 61 päevaks, mistõttu oli aegumistähtajaks 09.05.2012. Kuivõrd hagi on esitatud aegumistähtaja sees, ei ole nõue aegunud. Vastustaja seisukoht
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Kuigi maakohus on lahendi põhjendavas osas asunud seisukohtadele, millega kostja lõpuni nõustuda ei saa, on kohus lõppjäreldusena otsuse resolutiivosas jõudnud siiski õige lahenduseni. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel ei ole relevantne mitte liisingueseme väärtus mingi perioodi lõpus, vaid väärtus tagastamise hetkel. Mõiste „mõistlik aeg“ ongi aeg, mis kulub liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks selle liisinguandjale tagastamise hetkest alates. Kohus leidis õigesti, et vaidlusalused lepingu üldtingimused on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised. Kostja ei nõustu hageja ja maakohtu käsitlusega aegumise peatumises 61 päevaks. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tema ja hageja vahelist kirjavahetust ei saa pidada sisulisteks läbirääkimisteks.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellant on kaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Ekslik on hageja seisukoht, mille kohaselt ei ole liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 tüüptingimustena tühised. Ringkonnakohus on korduvalt otsustes märkinud (Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-41110 ja 05.11.2012 otsuses nr 2-1119731), et tüüptingimuse p 3.7, mille kohaselt tuleb liisingueseme väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, on tühine ja kohaldada tuleb selle asemel VÕS § 367 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt tuleb liisinguandja ja käendaja poolt tasumisele kuuluvatest summadest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise hetke seisuga. Liisingueseme keskmine kohalik turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ja see ei eelda liisingueseme võõrandamist ja vastav hüvitise nõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab liisingueseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel ja see tegevus ei nõua märkimisväärsest aega. Maakohus leidis õigesti, et eelnimetatud tüüptingimuste p-des 3.7 ja 7.4.1 sätestatu tuli lugeda tühiseks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimustest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole nendes ega muudes lepingutingimustes määratud. Nimetatud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes olulisemalt kahjulikumad. Maakohus on õigesti otsuses selgitanud, et liisingueseme võõrandamise ja selle õnnestumise riski kannab liisinguandja ja apellant leiab ekslikult, et sõiduki turuväärtus selgub alles peale sõiduki realiseerimist. Ebaõige on apellandi seisukoht, et sõiduki turuväärtusele ei ole selle tagastamisel võimalik hinnangut anda, kuna teadmata on sõiduki seisukord ja seepärast määratakse sõidukile müükisuunamise alghind. Maakohus on õigesti kohtuotsuses juhindunud Riigikohtu 20.04.2009 lahendis 3-2-1-33-09 antud selgitusest, et liisingulepingust tulenev kulude hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muuhulgas liisinguandja poolt kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Liisinguandja kohustuseks on kindlaks teha sõiduki seisukord, sest sellest omakorda sõltub sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel. Käesolevas tsiviilasjas määras hageja hinnakomitee 31.10.2008 liisingueseme realiseerimisväärtuse ja maakohus on põhjendatult pidanud aega lepingu ülesütlemisest 09.09.2008 kuni 31.10.2008 kulutuste kindlakstegemise mõistlikuks ajaks. Sellest hetkest sai hagejale teatavaks, et tal on liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kostja vastu kulutuste hüvitamise nõue. Apellandi väide, et liisingueseme müükisuunamise hind ei ole võrdne sõiduki turuväärtusega, ei oma tähtsust nõude sissenõutavaks muutumise aja väljaselgitamisel. Apellant on keskendunud ebaõigesti liisingueseme müügiprotsessile ja ebaõigesti määratlenud, et nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks sõiduki realiseerimisest 09.03.2009.
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõue kostja kui käendaja vastu hakkas aeguma sõiduki tagastamishetke väärtuse kindlaksmääramise ajast 01.11.2008 ja aegumise peatumise mittearvestamisel oleks nõue aegunud 31.10.2011. Käesoleva otsuse lõpptulemuse seisukohalt ei oma aegumise väidetav peatumine sisulist tähtsust. Nõustuda tuleb vastustajaga, et mitte igasugust dokumentide nõudmist ei saa pidada poolte läbirääkimiseks, mis peatab aegumise. Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades võib siiski maakohtu käsitlusega nõustuda, sest hageja nõuded ei olnud kostja arvates selged ja ta esitas lisaks aegumise vastuväitele ka nõudele sisulisi vastuväiteid. Hageja 13.05. 2011 nõudekirjaga kostjale antud aega kohustuse täitmiseks kuni 27.05 2011 tuleks pidada kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmiseks, mis peatab aegumise sel perioodil TsÜS § 167 lg 2 järgi. Arvestades eeltoodud asjaolusid leidis maakohus õigesti, et hageja poolt 20.02.2012 esitatud hagi on aegunud. Menetluskulude jaotus
7.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud hageja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti hageja kanda.
Ulvi Loonurm
Margo Klaar
Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.