Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

osas. Kostja hagejaga enam ühendust ei võtnud. Eeltoodust lähtuvalt oli aegumine läbirääkimiste tõttu täiendavalt peatunud 13.05.2011 – 12.07.2011 ehk 2 kuud. Kostja on oma seisukohas avaldanud, et kostja seisukohalt algas nõude aegumine 01.01.2009. Kolmeaastane aegumistähtaeg saabunuks sellisel juhul 01.01.2012. Kuivõrd aga aegumine oli peatunud läbirääkimiste tõttu täiendavalt 61 päeva, saabunuks aegumistähtaeg 02.03.2012. Hageja esitas hagi kohtusse 20.02.2012. Seega isegi arvestades kostja nimetatud aegumistähtaja algust, ei oleks hageja nõue aegunud. Eeltoodust lähtuvalt palub hageja jätta nõude aegumise tõttu kohaldamata. Kostja vastuväited Kostja on seisukohal, et hagi on aegunud. Kostja toob välja, et hageja ütles liisingulepingu üles 09.09.2008. Liisinguesemeks olnud sõiduki müüs hageja 09.03.2009 ehk 181 päeva hiljem. Ebareaalne on antud kontekstis väide, et hagejal kulus pool aastat selleks, et müüa sõiduauto 50% alla turuhinna. Selline aeg oma kahjude kindlakstegemiseks on ebamõistlik, eelkõige kui kahju kindlakstegemiseks kasutatakse hageja poolt näidatud mahus hinnaalandusi. Hageja hinnangul pidanuks kõnealuse sõiduauto müügiks kuluma antud hinna juures mitte rohkem kui 2-3 kalendrikuud ehk vähemalt aastavahetuseks pidanuks auto olema müüdud ja hagejal kahju suurus selge. Kui võtta aluseks, et vähemalt aastavahetuseks pidanuks auto müüdud olema ja sellega seoses ühtlasi ka hagejal teada oma tegelik kahju suurus, muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks mitte varem ega hiljem kui 01.01.2009. Hageja esitas kostja vastu nõude kohtusse 20.02.2012 ehk 3 aastat ja 51 päeva hiljem. Kuna hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse pärast aegumistähtaja möödumist, on hagi aegunud. Kostja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata Kostja täpsustas oma seisukohta hagi aegumise osas 09.08.2012 avalduses. Kostja on seisukohal, et mingit aegumise katkemist, hõljumist või peatumist pole poolte vahel olnud. Kostja pole asunud hagejaga läbirääkimistesse selliselt, et tunnistaks nõuet kasvõi osaliseltki. Dokumentide väljanõudmine ei tähenda sisulisi läbirääkimisi nõudes. Seetõttu on aegumise peatumise väide asjakohatu. Aegumise kulgemise algusaja osas täpsustas kostja kohtuistungil oma seisukohta ning märkis, et peab aegumise kulgemise alguseks aega, mil hageja hindas ise ära vara maksumuse ning seetõttu sai tekkinud kahjust ka ettekujutuse. Hageja hinnakomitee on 31.10.2008 hinnanud vara väärtuseks 155 000 krooni (koos käibemaksuga). Kostja leiab, et kõnealusest kuupäevast s.o. 31.10.2008 algas nõude aegumine. Kostja jääb oma taotluse juurde aegumise kohaldamise osas. Kohtu põhjendused Käesolev vaheotsus käsitleb TsMS § 449 järgi hagi aegumist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Aktsiaseltsi Hansa Liising ja RTOÜ vahel 06.12.2005 sõlmitud sõiduki liisinguleping nr XXX on 09.09.2008 ennetähtaegselt lõpetatud lepingu punkti 7.1.3 alusel (t lk 11-26,41). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Aktsiaseltsi Hansa Liising ja RP vahel on 08.12.2005 sõlmitud käendusleping nr XXX vastutuse maksimumsummaga 22 056,72 eurot (t lk 80-81). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja tagastas 25.09.2008 sõiduki hagejale (t lk 42). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja hinnakomitee 31.10.2008 otsusega määrati sõiduki realiseerimismaksumuseks 155 000 krooni (koos käibemaksuga) ning et vara müüdi 09.03.2009 (t lk 44). Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagi on aegunud. Esmalt analüüsib kohus, kas liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on kehtivad. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7. kohaselt, kui liisinguandja, tuginedes

liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvad summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. VÕS § 42 lg 1 (06.12.2005 redaktsioonis) kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 2 (06.12.2005 redaktsioonis) järgi ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vastavad tüüptingimused on tühised, sest eelmärgitud tingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt lähtutakse liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei teinud liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustas liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuulusid liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal) mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Kohus hindab kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme võõrandamisel või kas liisinguvõtja pani toime rikkumisi, mida kokkulepe oleks võimaldanud. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastavate tingimustega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastavad kokkulepped viisid liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa

vastavad kokkulepped kehtida. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui liisingulepingu lõppedes jääb sõiduk liisinguandjale, säilitab viimane nii sõiduki omandi kui omandab tasutud väljaostumaksed. Seega jääb hagejale sõiduki koguväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tuleb tasumata väljaostumakseid kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme tegelikku võõrandamist. Seega kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii võõrandamise kui sellise õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas liisinguandja, ning vastav hüvitisnõue muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtust hinnata eseme enda valdusse saamisel ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki vastavate esemete liisimise alal, märkimisväärset aega. Kuivõrd lepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 kokku lepitud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes oluliselt kahjulikumad, asub kohus seisukohale, et antud juhul on tegemist ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega VÕS § 42 lg 2 tähenduses ning selline olukord toob VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt kaasa nimetatud tüüptingimuste tühisuse. Kohus leiab, et liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja p 7.4.1 tüüptingimus tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 19 alusel, sest tüüptingimustest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid selle kohustuse täitmise aega ei ole ei nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud. Kohus analüüsib, kas hagi on aegunud. TsÜS § 143 järgi kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.04.2009 otsuses nr 3-2-1-33-09 leidnud, et liisingulepingust tulenev kulude hüvitamise nõue (vastavalt VÕS §-le 367) muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kohus soostub kostja seisukohaga, et käesoleval juhul on hageja kulutused kindlaks tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist, s.o 09.09.2008 kuni 31.10.2008 kui hageja hinnakomitee määras liisingueseme realiseerimismaksumuse. Kohtu hinnangul ei oma nõude sissenõutavaks muutumise aja väljaselgitamisel tähtsust vara müügihind, olenemata sellest kas see on m.h ka vara tegelikuks väärtuseks. Sõiduki hindamisel 31.10.2008 selleks pädevate isikute poolt sai hagejale teatavaks, et tal on liisingulepingu ülesütlemisest tekkiv kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu ning nõude esialgne suurus. VÕS § 367 lg 3 näol on kohtu hinnangul tegemist liisinguvõtja kaitsenormiga, mille eesmärgiks on anda liisinguvõtjale võimalus vähendada VÕS § 367 lg-st 1 tuleneva kohustuse suurust ning see ei saa olla aluseks liisinguandja nõude aegumistähtaja edasilükkumisele. Kostjal tekkis VÕS § 367 lg-s 3 sisalduva kaitsenormi alusel küll õigus sissenõutavat summat vähendada, see aga ei oma tähendust algse nõude sissenõutavuse seisukohalt. Analoogne regulatsioon on omane kogu tsiviilõiguse süsteemile. Nii näiteks muutub kahju tekitamise puhul kahjunõue sissenõutavaks ajast, millal õigustatud isik sai teada kahju tekkimisest ja kahju tekitaja isikust, mitte hetkest kui õigustatud isik sai lõpliku ülevaate kahju ulatusest, alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks ajast, millal õigustatud isik sai nõudest teada, mitte ajast kui õigustatud isik sai tuvastada nõude ulatuse. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. TsÜS § 135 lg 1 järgi tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 2 kohaselt tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 järgi kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Seega nõue, mille alusel tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kõigi liisingulepingu eseme soetamisega kaasnevate kulutuste hüvitamist, muutus VÕS § 367 lg 1, 3, § 82 lg 3, 7, § 145 ja TsÜS § 147 lg 1 alusel sissenõutavaks vara hindamisel alates 01.11.2008 kell 00:00. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et poolte vahel perioodil 13.05.2011 kuni 12.07.2011 peetud e-kirjavahetus on käsitletav läbirääkimistena nõude aluseks olevate asjaolude üle (t lk 53, 56-57, 98-102). Kohus leiab, et läbirääkimisteks piisab igast arvamuse vahetamisest nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle. Arvamuse vahetamisest peab nähtuma, et põhimõtteliselt võib olla võimalik veel mingi kokkuleppelise lahenduse saavutamine. Läbirääkimised ei eelda, et kostja oleks nõuet sõnaselgelt tunnistanud. Kirjavahetusest nähtub, et pooled on m.h arutanud kompromissi sõlmimise võimalust ning pakkunud välja selle tingimusi. Seega peatus nõude aegumine TsÜS § 167 lg 1 alusel perioodil 13.05.2011 kuni 12.07.2011, s.o 61 päevaks. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb

see esitada kohtule aegumistähtaja jooksul. Hageja nõue lepingust tuleneva hüvitise tasumiseks aegunuks TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 136 lg 2 kohaselt kolme aasta jooksul, st 31.10.2011 kell 24:00. Kuna nõude aegumine peatus TsÜS § 167 lg 1 alusel 61 päevaks perioodil 13.05.2011 kuni 12.07.2011, siis oli hageja liisingulepingust tuleneva kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtajaks 31.12.2011 kell 24:00. Hageja esitas hagi kohtusse 20.02.2012. Kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega oli hageja nõue hagi esitamise ajaks aegunud. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Seega on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.