Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hageja esitas 14.12.2010 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja nõuda osa võlgnevusest summas 125 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt laenas 15.12.2009 XXX XXX 358 000 krooni, mille kohta oli koostatud võlatunnistus. Võlatunnistuse tingimuste kohaselt kohustus kostja tagastama raha viivitamatult peale kinnistu aadressil XXX realiseerimist, kuid kostja ei ole hagejale laenu vaatamata meeldetuletustele tagastanud. Seisuga 05.12.2010 on kostja põhivõlg hageja ees võlatunnistuse kohaselt 358 000 krooni. Kostja poolt oma kohustuste mittetäitmine loob hagejale materiaalseid raskusi. 02.12.2010 sai hageja teada, et kostja on sõlminud kinnistuga aadressil XXX notariaalse müügilepingu, mille kohta on Harju Maakohtu kinnisturegistriosakonnas 02.12.2010 registreeritud kinnistamisavaldus nr. XXX, seoses notari Eve Paberit tehinguga nr. XXX. 09.12.2010 pöördus hageja korduvalt kostja poole võlgnevuse kustutamise nõudega. Vaatamata sellele ei reageerinud kostja nõudele ning ei ole hagejale laenu tagastanud vaatamata meeldetuletusele. Võlatunnistusega ei ole ettenähtud intressimäär. Kostja võlgneb hagejale seisuga 14.12.2010 seadusega ettenähtud intress summas 3 570,19 krooni. Võlatunnistusega ei ole ettenähtud viivisintress. Kostja võlgneb hagejale seisuga 14.12.2010 seadusega ettenähtud viivise summas 941,59 krooni. Hagejal on hetkel raske majanduslik olukord, mis ei võimalda temale tasuda riigilõivusumma seadusega ettenähtud suuruses. Seoses sellega oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse hagiavaldusega osa võlgnevusest summas 125 000 krooni nõudes. 20.02.2011 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Hageja leiab, et asjaolu, et nimetatud võlatunnistus on vormistatud OÜ XXX blanketil, ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Võlatunnistuses on selgelt kirjas, et võlgnik on XXX. Põhja Prefektuuri kriminaalmenetluse nr. 11230101682 alustamata jätmise teatisest selgub, et 31.01.2010 esitas kostja avalduse Põhja Prefektuurile avalduse võlatunnistuse võimaliku võltsimise kohta. Sellest nähtub, et kostja tunnistab, et võlatunnistus eksisteerib seisuga 31.01.2010. Kostja võlgneb hagejale seisuga 19.02.2011 seadusega ettenähtud viivise summas 6 120,33 krooni (391,16 eurot). 31.05.2011 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Läbiviidud ekspertiisi aktis tuli ekspert järeldustele: võlatunnistusele on allkirja kostja nimelt kirjutanud kostja ja võlatunnistusele on allkiri kirjutatud peale trükiteksti printimist. Seega ei ole tegemist võltsitud võlatunnistusega ning kostja oli enne võlatunnistuse allakirjutamist suurepäraselt teadlik selle sisust. Sellest tuleb hageja järeldusele, et kostja väide kogu protsessi väitel võlatunnistuse võltsituse kohta on väär. Kostja võlgneb hagejale seisuga 31.05.2011 seadusega ettenähtud viivis summas 14 045,37 krooni (897,66 eurot).

16.11.2012 esitas hageja kohtule oma täiendava seisukoha. Raha laenu andmiseks kostjale oli võetud hageja isiklikest säästudest. Hageja 2009. aasta alguse seisuga pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja kontol oli raha summas 29 907,16 krooni (1 911,42 eurot) ja 16 668,94 eurot, seega kokku 18 580,36 eurot (290 719,46 krooni), olemas. Hageja võttis 2009. aasta jooksul oma pangakontolt välja sularahas raha summas 16 000 eurot. Sellest nähtub, et hagejal oli laenulepingu sõlmimise ajal sularahas raha summas 16 000 eurot (250 345,60 krooni) olemas. Hageja pangakontole laekus 2009. aasta jooksul 200 329,68 krooni ja 1 508,09 eurot, seega kokku 14 311,49 eurot (223 926,16 krooni). Hageja selgitab, et andis ka varasemal ajal kostjale korduvalt laenud, nt 20.06.2008 summas 100 000 krooni ja 15.08.2008 summas 70 000 krooni, mida tõendab Swedbank AS-i tõend. Hagejal oli hagiavalduse esitamise ajal, s.o detsembri kuus 2010, tõepoolest raske majanduslik olukord ning seda põhjusel, et suurem osa (ehk 358 000 krooni) hageja isiklikest säästudest oligi hageja kasutanud kostjale laenu andmiseks 15.12.2009 summas 358 000 krooni. 17.01.2013 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. XXXOÜ juhatuse liige XXX ei kohtunud hagejaga XXX spordihoone ehitusobjektil 15.12.2009, kuna selleks ajaks olid XXXOÜ ja XXXOÜ vahel 26.10.2009 sõlmitud alltöövõtulepingust nr 2 tulenevad võlasuhted XXXOÜ ja XXXOÜ vahel lõpetatud ja XXXOÜ ei ole tegelenud alates 02.11.2009 XXX asukohaga XXX rekonstrueerimisega. Hageja palub hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista osa põhivõlgnevusest summas 7 988,96 eurot ja seadusega ettenähtud viivis summas 897,66 eurot. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hageja nõudeid ei tunnista. Kostja ei ole kunagi hagejalt võtnud mingit laenu. Viimane kohtumine hagejaga oli kostjal jaanuari 2010 alguses, seega ei ole kostja kuidagi võinud hagejalt võtta laenu ega anda temale selle kohta võlatunnistust. Kohtule esitatud võlatunnistus on dateeritud 15.12.2010, kuid kohtule esitatud hagiavaldus dateeritud 14.12.2010, seega hagi on esitatud enne, kui oli vormistatud võlatunnistus. Veelgi enam, tugineb hageja asjaoludele, et kostja laenas hagejalt laenu aga 15.12.2009 so aasta varem, kui on võlatunnistus dateeritud. (15.12.2010). Isegi ei ole antud dokument kuidagi nimetatud. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, mis alusel tekkis kostjal hageja ees antud võlgnevus. Esitatud võlatunnistuses on kirjas, et kostjal on võlgnevus, kuid ei ole konkreetselt märgitud, millega seoses antud võlgnevus tekkis. Ei ole antud võlatunnistuses märgitud et võlgnevus on seotud laenuga. Kohtule esitatud võlatunnistusel puudub konkreetne kohustuse täitmise tähtpäev aga märgitud, et kohustuse täitmine toimub pärast kinnistu aadressil XXX Tallinn müüki. Kostja pöörab kohtu tähelepanu sellele, et kostja omandis ei ole kinnistut aadressil XXX Tallinn, seega kostja ei saa kuidagi garanteerida kohustuse täitmist võõra vara arvelt. Seega kostja on seisukohal, et antud võlakohustust ei saa kunagi täita. Eriti pöörab kostja kohtu tähelepanu sellele, et miks kohtule esitatud võlatunnistus on vormistatud OÜ XXX blanketil, kui nõue on esitatud eraisiku vastu. Lähtudes eeltoodust on kostja seisukohal, et oma nõude tõendamiseks esitas hageja kohtule võltsitud võlatunnistuse ning palub jätta hagiavaldus rahuldamata. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. 16.02.2011 esitas kostja kohtule täiendava seisukoha. Kostja on töötanud XXXOÜ-1 alates märtsist 2006 kuni 22. detsembrini 2009 tegevdirektori ametikohal. Hageja kohustuse täitmisel oli tema kasutuses XXXOÜ töötajate töölepingud, dokumendid ja blanketid pitsatiga ja juhatuse liikmete allkirjadega. 22. detsembril 2010. lõpetati hagejaga tööleping TLS § 89 p 1 alusel (koondamine). Pärast lahkumist võttis ta kaasa mõned töölepingud ja palju XXXOÜ blankette pitsatiga ja juhatuse liikmete allkirjadega. Sellega soovib kostja pöörata tähelepanu sellele, et

hagejal oli võimalus XXXOÜ blanketile sisse kirjutada igasugust teksti (ka võlatunnistuse teksti). Augustis 2010 esitas kostja avalduse Politseiprefektuurile selle kohta, et XXXmärtsis 2009 varastas hageja laost 44 kaminat summas 203 400 krooni ehk 13 000 eurot ja septik summas 9 800 krooni (626,36 eurot). Antud avalduse alusel alustati XXXsuhtes kriminaalmenetlust. Antud vargust põhjendas XXXoma raske majandusliku olukorraga. XXXOÜ kui tööandja ei tasunud hagejale töötasu alates aprillist 2009 kuni töölepingu lõppemiseni. Tänase päevani töötasu ei ole tasutud. Pärast varguse toimumist ja pärast seda kui selgus, et XXXOÜ poolt töötasu tasumine lähimal ajal ei ole võimalik, esitas hageja XXXOÜ vastu töövaidluskomisjonile avalduse tasumata jäänud töötasu nõudes. Kostja pöörab tähelepanu sellele, et XXXOÜ juhatuse liige XXXkui tööandja ja eraisik, kelle vastu on esitatud hagi, on üks ja seesama isik. Pärast seda, läksid hageja suhted kostjaga täiesti halvemaks ja enam nad pole kunagi kohtunud. Kostja on seisukohal, et pärast poolte suhete halvenemist, hageja poolt töövaidluskomisjonile avalduse esitamist, millega oma raske majandusliku olukorra tõttu nõudis ta tasumata jäänud töötasu, on ebaloogiline ja selgitamatu hageja käitumine, kes olles raskes majanduslikus olukorras, järsku annab kostjale nii suure laenu sularahas, vaatamata sellele, et võlgneb kostja hagejale tasumata töötasu. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud seda asjaolu, et võlatunnistus on dateeritud vale kuupäevaga, mis antud asjas on väga oluline asjaolu. Hageja ei ole oma hagis viidanud, millisel alusel tekkisid temal võlasuhted kostjaga. Ei selgu, mille eest ja miks just 358 000 krooni võlgneb kostja hagejale. Raha üleandmise kohta ei ole mingit dokumenti ega tunnistajat. Kostja jääb endiselt seisukohale, et ei ole ta hagejalt saanud mingit raha ega andnud selle kohta mingit võlatunnistust. Hageja ei ole kohtule esitanud vähemalt oma konto väljavõtet antud summa olemasolu tõendamiseks. Kostja on seisukohal, et kuna hageja aprillist 2009 ei ole saanud töötasu, ja teist sissetulekut temal ei olnud ja võttes arvesse asjaolu, et hageja oli viimasel ajal raskes majandusliku olukorras, ei olnud hagejal sellist summat üldse olemas. 01.08.2012 esitas kostja täiendava seisukoha kohtule. Kostja arvates on küsitav, kas 15.10.2010 koostatud dokumenti saab vaadelda/tõlgendada võlatunnistusena. 15.10.2010 koostatud dokumendil ei ole kirjas, et tegemist oleks võlatunnistuse või nt allkirjaga. Tulenevalt 15.10.2010 koostatud dokumendi sõnastusest deklareeris kostja, et väidetavalt on olemas võlgnevus hageja ees summas 358 000 krooni. Seejuures ei tulene dokumendist, kas antud võlgnevus on väidetavalt tekkinud kostjal kui füüsilisel isikul või kostja väljastas selle dokumendi OÜ XXXseadusliku esindajana, s.o. väidetav võlgnevus on OÜ-1 XXX. Kuna dokumendi esimese lausega deklareeriti väidetava võlgnevuse olemasolu (dokumendi esimese lause sõnastusest on võimalik aru saada, et seisuga 15.12.2010.a. on juba väidetav võlgnevus olnud), siis sellest järeldub, et dokumendiga ei olnud loodud uut kohustust, so käesoleval juhul ei saa olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Omab tähtsust ka asjaolu, et dokumendist ei tulene, millisest võlaõiguslikust suhtest on väidetavalt tekkinud kohustus, millise väidetava põhikohustuse tunnistamise kohta väljastati dokument, ei ole dokumendis kirjas. Kostja arvates tähendab see seda, et ilma nõuet tõendava lepinguta ei ole võimalik tuvastada võlakirja sisu. Võlakirja ulatust samuti ei ole võimalik tuvastada ilma nõuet tõendava lepinguta. Pooled ei ole kunagi pidanud läbirääkimisi antud summa laenamise kohta. Kostjal ei olnud üldse huvi raha laenata. Hageja ei ole tõendanud oma huvi olemasolu väidetava raha laenamisel kostjale. Abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks. Hageja ei ole praegusel menetluslikul hetkel tõendanud, et tegemist oleks konstitutiivse kohustusega. Vaidlusaluse dokumendi sisust ja ulatusest kogumis ei saa

järeldada, et poolte tahe oleks olnud suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Selliseid tahteavaldusi dokumendil fikseeritud ei ole. Dokumendi sisust järeldub, et see on seotud teise nõudealusega, mille olemasolust kostja ei tea. Käesoleval juhul ei ole tegemist konstitutiivse kohustusega. Seega tuleb välja selgitada kas ja millest on tekkinud kostja kohustus. Praegusel menetluslikul momendil puuduvad kohtutoimikus tõendid, kas ja millest on tekkinud kostja kohustus. Hageja ei ole neid tõendeid kohtule esitanud. Kuna dokument on koostatud deklaratiivselt deklareerivas vormis ja kirjalikult, siis sellest tulenevalt peab kostja kohustus (hageja väitel laen) olema ka kirjalikus vormis fikseeritud vastava laenulepinguna. Kui kohtul ei ole võimalik tuvastada, kas ja millest on tekkinud kostja kohustus, siis ainuüksi kahtlase deklaratiivse võlakirja alusel ei või kohus hagi rahuldada. Hageja väide, et tema olevat andnud laenu kostjale kui füüsilisele isikule ei ole usaldusväärne järgmistel põhjustel: 15.12.2010 dokumendis sellist kohustust, asjaolu, fakti ja asjaõiguslikku momenti ei ole fikseeritud. Dokumendi sisust ei ole võimalik aru saada, et tegemist oleks laenulepinguga. Dokumendis ei ole fikseeritud laenulepingu kohta käivaid kohustuslikke tingimusi (pooled, lepingu objekt, tagastamise tingimused ja kuupäevad, raha asjaõiguslik üleandmine, sanktsioonid, muud tingimused). 15.12.2010 dokument ei ole tõlgendatav ega vaadeldav allkirjana raha kättesaamise kohta ega võlatunnistusena raha vastuvõtmise kohta. Antud õiguslike dokumentide puhul on esmatähtsad raha asjaõiguslik üleandmise-vastuvõtmise toimingu täpne fikseerimine (eriti kui raha antakse üle sularahas, siis kes annab raha üle, kes võtab raha vastu, kas raha on üle loetud ja kuidas ning kus on raha üleantud, allkirja/võlakirja sisu (nt laen, ettemaks või tasumine töö eest, kohustuse täitmise eest jms)). Antud õiguslikke aspekte ei ole dokumendis fikseeritud. Hageja väide, et tema olevat andnud laenu kostjale 15.12.200 ja selle kohta väljastati temale kostja poolt dokument ei ole millegagi tõendatud ning on ümber lükatud 28.10.2011 ekspertiisiakti nr 11E-DM0040 eksperdiarvamusega nr 2, mille järgi ei ole võimalik määrata, et dokument oleks vormistatud ja allkirjastatud 15.12.2009. Kohtule on esitatud 15.12.2012 koostatud dokument ja kohtutoimikus on 2 ekspertiisi akti, mis kogumis ei kinnita "kategoorilises jaatavas" vormis, et dokument oleks koostatud muul kui 15.12.2010., kuupäeval. Kostja ei pea tõendama asjaolu, et dokument on koostatud 15.12.2010, kuna see on kirjas dokumendil. Kuna hageja on vormistanud hagi 14.12.2010, siis jääb arusaamatuks kuidas tema valduses võis olla 14.12.2010 seisuga kostja poolt 15.12.2010 väljastatud dokument. Kostja palub antud fakti kohtul hinnata kohtuotsuses ja arvestada menetluses. Kuna dokument on koostatud väidetavalt 15.12.2010, siis ei saanud dokument mingil viisil olla hageja valduses juba 14.12.2010. Hageja väide, et dokumendil on ekslikult märgitud kuupäevaks 15.12.2010 ja tegelikult peaks olema kuupäevaks 15.12.2009.a. ei ole usutav. Tegemist on erinevate aastatega ja trükkimisel muutub aasta arvus kaks viimast sümbolit. Seda enam, et inimfaktori mõjul esineb uue aasta alguses hoopis teine viga: uue aasta algul kirjutatakse õige päev, kuu, kuid aastaarv on eelmisest aastast (nt 05.01.2011, tegelikult 05.01.2012.a.). Eeltoodust järeldub, et hageja väide antud osas ei ole veenev. Hageja ei ole tõendanud, et temal oli majanduslik võimalus laenu andmiseks. Hagejal on perekond ning iseenesest mõistetavalt on hageja teinud kõigepealt kulutusi pere vajaduste rahuldamiseks. Arvestades seda, et ajavahemikul märts 2008- märts 2010 tasus OÜ XXXkokku 181 105,35 krooni (millest palk moodustas neto 137 707-krooni ja majanduskulud avansiaruannete alusel 43 398,35 krooni) ning arvestades seda, et OÜ XXXja hageja vahel 13.03.2006 sõlmitud töölepingu p. 7.6. tulenes hagejale konkurentsikeeld (s.o hageja ei võinud töötada mujal), siis ei saanud hagejal olla rahalisi vahendeid laenu andmiseks kostjale.

Isegi kui teoreetiliselt asuda hageja seisukohale, et kostja peaks tasuma raha hagejale dokumendi alusel, siis ei ole hageja tõendanud, et tähtaeg on saabunud. Vastavalt dokumendile garanteeriti kustutada väidetavalt tekkinud võlgnevus peale kinnistu XXX, Tallinn müüki. Dokument on väljastatud 15.12.2010. Peale 15.12.2010 ei ole toimunud kõnealuse kinnistuga müügitehinguid. Kui asuda hageja seisukohale, et laenu andmine on väidetavalt toimunud 15.12.2009 ja 02.12.2010 toimus kõnealune kinnistu müügitehing, siis hageja pole tõendanud jätkuvalt, et tähtaeg on saabunud ja seda järgmistel põhjustel: dokumendist ei selgu milline müügitehing on dokumendis kirjeldatud. Dokumendist ei selgu konkreetselt, et pooled pidasid silmas just OÜ XXXpoolt tehtavat müügitehingut. Tulenevalt dokumendi teise lause ehitusest ja sõnastusest järeldub, et ei ole konkreetselt määratud millise müügitehingu tegemise pärast on hagejal õigus nõuda kostjalt raha. Praegu kuulub kõnealune kinnistu XXX. Eesti filiaalile (reg.kood XXX). Kostja ei välista, et tasumise tähtaeg võib saabuda peale kõnealuse kinnistu müügitehingu tegemist, mida teeb XXX. Eesti filiaal müüjana või isegi hiljem. Kui asuda hageja seisukohale, et kostja andis välja hagejale antud dokumendi, siis ainult kostja saab järelikult määrata ja tõlgendada tingimust, mis on sätestatud dokumendi teises lauses. Eeltoodust tuleneb, et ainult kostja saab määrata ja teatada kostjale millal on dokumendi teises lauses tingimus saabunud, s.o peale millise kõnealuse müügitehingu tegemist võib antud tingimus saabuda. Kostja teatab, et dokumendi teises lauses toodud tingimus ei ole saabunud. Kui asuda hageja seisukohale, et kostja olevat võtnud laenu füüsilise isikuna, siis dokumendi teine lause on tühine tulenevalt TsÜS § 77 lg. 1, § 81, § 82, § 83 § 87, kuna see on vastuolus lepinguõiguse üldpõhimõtetega (OÜ XXXei olnud kaasatud dokumendi sõlmimisse ja väljastamisse; OÜ XXXteadmata määrati talle teda kohustavaid lepingutingimusi; kuna tegemist on kinnistuga, siis on seadusega ettenähtud kinnistutega tehtavate tehingute puhul kohustuslik notariaalne tõestamine ja seega kõik kinnistutega seotud eellepingud peavad olema notariaalselt tõestatud, mida käesoleval juhul ei ole jms). Kui isegi asuda seisukohale, et hagejal on tekkinud õigus nõuda raha kostjalt, kuna kõnealune kinnistu on müüdud, siis selle nõude esitamise tähtaeg pole saabunud. Kostja poolt väljastatud dokumendi teises lauses on kirjas, et garanteeriti kustutada väidetavalt tekkinud võlgnevus peale kinnistu XXX, Tallinn müüki, kuid millal võlgnevuse kustutamise tähtaeg peale müüki saabub ei ole dokumendis kirjas. Kui kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tegemist on käesoleval juhul deklaratiivse võlatunnistusega ning asub menetluse kestel seisukohale, et tegemist on olnud konstitutiivse võlatunnistusega, siis soovib kostja esitada sellisel juhul esialgsed järgmised alternatiivsed vastuväited. Põhikohustust ei olnud kunagi olemas ja seda ei eksisteeri. Kostja ei tea põhikohustuse olemasolust ja selle sisust. Kostjale pole teada millised kohustused peaksid kõrvuti eksisteerima. Dokumendis ei ole kirjeldatud millise põhikohustusega tegemist on ja millist konkreetselt põhikohustuse täitmist kõnealuse võlakohustusega väidetavalt lihtsustati. Antud komandeering oli seotud 30.07.2009 alltöövõtulepinguga nr. XXX. Käesoleva lepingu kohaselt XXXOÜ kui alltöövõtja teostas XXX asukohaga XXX rekonstrueerimistööd. XXXOÜ poolt volitatud isikuna oli määratud hageja. Alltöövõtulepinguga nr. XXX ettenähtud tööde maht oli täidetud juulis 2010. Hageja kui vastutav isik, oli kohustatud pidevalt kontrollima tööde teostamist vastavalt ettenähtud graafikuga. Seoses sellega, et XXX, kes oli antud objekti alltöövõtja XXXOÜ poolt määratud projektijuhina oli haige alates 09.10.2009 kuni 05.02.2010, lepinguga ettenähtud tööde jätkamiseks, alltöövõtja oli sunnitud sõlmima lepingu teise objekti projektijuhiga - XXXperioodiks, kuni XXX saab terveks. Seega umbes 5 kuud objektil XXX, alltöövõtja poolt oli hageja volitatud isik ja XXXobjekti projektijuht. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et 14.12.2009 hageja on teostanud oma kontolt mõned pangaoperatsioonid, sealhulgas oli tasumine XXXööbimise eest. Antud asjaolu tõendab, et 14.12.2009 hageja päeva lõpuni viibis XXX.

Kokkuvõttes kostja on seisukohal, et hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma majanduslikku võimalust laenu andmiseks ega asjaolu, et tema andis kostjale laenu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled, tunnistajad ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hageja nõuab kostjalt kostja nimel koostatud võlakirja alusel laenusumma 358 000 krooni osalist tagastamist summas 125 000 krooni (7 988,96) ja viivise 897,66 euro tasumist. Poolte vahel on vaidlus peamiselt selle üle: • kas hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistus oli võltsitud? • kas poolte vahel oli üldse sõlmitud võlatunnistus, millise suhte alusel oli võlatunnistus antud ja millal võlatunnistus allkirjastati? • kas kostja on faktiliselt raha saanud ja kas hageja majanduslik seisukord võimaldas kostjale laenu anda? Vaidluse lahendamiseks hindab kohus esmalt, kas poolte vahel sõlmitud võlatunnistus oli võltsitud. Kostja leidis, et tema ei ole kunagi hagejalt võtnud mingit laenu. Viimane kohtumine hagejaga oli kostjal jaanuari 2010 alguses, seega ei ole kostja kuidagi võinud hagejalt võtta laenu ega anda temale selle kohta võlatunnistust. Kostja oli seisukohal, et oma nõude tõendamiseks esitas hageja kohtule võltsitud võlatunnistuse. Kostja leidis, et ei ole välistatud olukord, kus hagejal oli kostja kui OÜ XXXseadusliku esindaja allkirjadega blankette, mida hageja kasutas põhjendamatu võlatunnistuse tekitamiseks, et selle arvelt alusetult rikastuda. Hageja arvamuse kohaselt ei olnud tegemist võltsitud võlatunnistusega ning kostja oli enne võlatunnistusele allakirjutamist suurepäraselt teadlik selle sisust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 esimese lause kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Kohus viis käesolevas tsiviilasjas läbi 08.04.2011 käekirjaekspertiisi 15.12.2010 võlakirjale. Ekspertiisiakti nr 11E-DK0053 kohaselt jõudis ekspert arvamusele, et ekspertiisiks esitatud võlakirjale kuupäevaga 15.12.2010 on allkirja XXXnimelt kirjutanud XXX. Tunnuseid, mis viitaks allkirja kirjutamisele ebatavalises olekuks või tingimustes, ei tuvastatud. Võlakirjale kuupäevaga 15.12.2010 on allkiri XXXnimelt kirjutatud peale trükitesti printimist. Trükitesti teostamise ja allkirjastamise aega ei ole võimalik määrata. Kohus viis läbi 23.08.2011 dokumendiekspertiisi 15.12.2010 võlakirjale. Ekspertiisiakti nr 11EDM0040 kohaselt jõudis ekspert arvamusele, et XXXOÜ ofsettrükis plangile vormistatud vaidlustatud võlakirja tekst, koht ja kuupäev, nimi (XXX) ning allkirja koha joon on väljundatud (prinditud) tervikuna sama trükišriftiga, ühe korra, samast seadmest ja seejärel on kirjutatud allkiri. Võlakirjal allkirjastamise aega, kas 15.12.2010 või 15.12.2009, ainult selle konkreetse dokumendi alusel määrata ei ole võimalik. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et käesoleval juhul on tõendatud, et võlatunnistusele on allkirja kostja nimel kirjutanud kostja ja võlatunnistusele on allkiri kirjutatud peale trükiteksti printimist.

Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet ja kostja vastuväiteid arvestades võlatunnistusest tulenevat tõendamiskoormust. Hagiavalduse kohaselt laenas 15.12.2009 XXX XXX 358 000 krooni, mille kohta oli koostatud võlatunnistus. Võlatunnistuse tingimuste kohaselt kohustus kostja tagastama raha viivitamatult peale kinnistu aadressil XXX realiseerimist, kuid kostja ei ole hagejale laenu vaatamata meeldetuletustele tagastanud. Samuti leidis hageja, et tegemist oli laenusuhtega, kuna kostja küsis raha kasutamiseks. Kostja leidis, et võlatunnistusel puudub tekkimise alus ja nõue on ebaselge. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Vastavalt VÕS § 396 lg 1 laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus laenuleping sõlmitakse suuliselt ning laenu kohta väljastatakse võlatunnistus. Sellise olukorra kohta on Riigikohus kohtuasjas 3-2-1-69-06 selgitanud, et peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus leiab, et 15.10.2010 võlatunnistus kostja võlgnevuse osas ei ole käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 kohaselt, kuid tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada. Kohus on seisukohal, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale 358 000 krooni ja kostja kirjutas omakorda alla võlatunnistusele, millega tunnistas kohustuse olemasolu hageja ees. Seega on käesoleval juhul nõue, mille alusel kostja on andnud võlatunnistuse ja seega kinnitanud kohustuse täitmist, selge. Kostja leidis ka, et 15.10.2010 koostatud dokumendil ei ole kirjas, et tegemist oleks võlatunnistuse või nt allkirjaga. Tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09 selgitas Riigikohus, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Kohus on seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et võlatunnistusel ei olnud kirjas sõna „võlatunnistus“ või „allkiri“, ei tähenda käesoleval juhul seda, et tegemist ei oleks olnud võlatunnistusega. Kostja oli seisukohal, et kui hageja on nõude esitanud eraisiku vastu, siis miks oli kohtule esitatud võlatunnistus vormistatud OÜ XXX blanketil. Hageja leidis, et asjaolu, et nimetatud võlatunnistus oli vormistatud OÜ XXX blanketil, ei puutu käesolevasse vaidlusesse. VÕS § 30 ei sätesta konkreetseid tingimusi, millele võlatunnistus vormiliselt vastama peab. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Seega peab eeltoodud sättest tulenevalt võlgniku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et asjaolu, et võlatunnistus oli OÜ XXX blanketil, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna VÕS § 30 lg-st 2 tulenev tingimus on täidetud ja võlatunnistus on kirjalikult vormistanud. Lisaks on kostja oma kohustuse olemasolu ka allkirjaga kinnitanud. Kostja on leidnud, et võlatunnistusest ei tulene, kas antud võlgnevus on väidetavalt tekkinud kostjal kui füüsilisel isikul või kostja väljastas selle dokumendi OÜ XXX seadusliku esindajana, so väidetav võlgnevus oli OÜ-l XXX. 01.02.2011 toimunud eelistungil selgitas hageja, et hageja andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule ja seega saab XXX olla kostjaks. Hageja selgitas täiendavalt, et hageja andis raha kostjale, sest kostja palus seda, et oma äriasju korda ajada, kuna OÜ XXX oli raskes majanduslikus olukorras. Võlatunnistusest ei nähtu, et kostja oleks allkirjastanud võlakirja kui OÜ XXX juhatuse liikmena, seega leiab kohus, et kostja on antud tsiviilasjas kohane kostja. Tähendust omab, et kostja on võlatunnistuses tunnistanud enda nimelt võlgnevust hagejale, mille ta on kinnitanud allkirjaga. Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul tekkis võlgnevus kostjal kui füüsilisel isikul. Kostja on seisukohal, et kui laenu andmine on väidetavalt toimunud 15.12.2009 ja 02.12.2010 toimus kõnealuse kinnistu müügitehing, siis hageja pole tõendanud jätkuvalt, et tähtaeg on saabunud. Dokumendist ei selgu, milline müügitehing on dokumendis kirjeldatud. Dokumendist ei selgu konkreetselt, et pooled pidasid silmas just OÜ XXX poolt tehtavat müügitehingut. Tulenevalt dokumendi teise lause ehitusest ja sõnastusest järeldub, et ei ole konkreetselt määratud, millise müügitehingu tegemise pärast on hagejal õigus nõuda kostjalt raha. Praegu kuulub kõnealune kinnistu XXX. Eesti filiaalile. Kostja ei välista, et tasumise tähtaeg võib saabuda peale kõnealuse kinnistu müügitehingu tegemist, mida teeb XXX. Eesti filiaal müüjana või isegi hiljem. Kui asuda hageja seisukohale, et kostja olevat võtnud laenu füüsilise isikuna, siis dokumendi teine lause on tühine tulenevalt TsÜS § 77 lg. 1, § 81, § 82, § 83 § 87, kuna see on vastuolus lepinguõiguse üldpõhimõtetega (OÜ XXX ei olnud kaasatud dokumendi sõlmimisse ja väljastamisse; OÜ XXX teadmata määrati talle teda kohustavaid lepingutingimusi; kuna tegemist on kinnistuga, siis on seadusega ettenähtud kinnistutega tehtavate tellingute puhul kohustuslik notariaalne tõestamine ja seega kõik kinnistutega seotud eellepingud peavad olema notariaalselt tõestatud, mida käesoleval juhul ei ole jms). Hageja täpsustas 01.02.2011 toimunud eelistungil, et võlakirjas ei ole XXX kinnistu tagatiseks, see on nö tähtaja määramine. Kui müüakse kinnistu objekt, siis kostja kohustub raha tagasi maksma. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg 1 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määratakse tähtaeg aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega. TsÜS § 136 lg 1 kohaselt määratakse tähtpäeva saabumine tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Seaduses ettenähtud võimalus määrata tähtpäev „kindlalt saabuva sündmusega“ võib tekitada küsimusi esmajoones selle piiritlemisest (edasilükkavast või äramuutvast) tingimusest ning seega ka tähtajalise tehingu või toimingu piiritlemisest tingimuslikust. Kindlalt saabuvaks sündmuseks saab selle sätte mõttes olla vaid selline sündmus, mis vältimatult saabub, teada ei ole ainult see, millal see toimub (dies certus an, incertus quando). Käesoleval juhul on võlatunnistuses kokku lepitud kostja poolt oma kohustuse täitmise tähtpäev. Kostja garanteeris võlgnevuse kustutamist peale kinnistu aadressil XXX, Tallinn müümist. Seega olid pooled kokku leppinud, et tegemist oli kindlalt saabuva sündmusega (kinnistu müümisega), kuid antud ajahetkel ei olnud teada, millal see sündmus pidi aset leidma. Kinnistusraamatu kohaselt võõrandati OÜ-le XXX kuulunud kinnistu asukohaga XXX, Tallinn XXX , kes kanti 01.12.2010 asjaõiguslepingu alusel

16.12.2010 sisse. Kuna 02.12.2010 vaidlusalune kinnistu võõrandati, saabus võlatunnistuses kokkulepitud sündmus ja kostjal oli kohustus hagejale võlgnevus tagastada. Kohus ei analüüsi ja hinda käesoleval juhul ühinguõiguslikke aspekte, kuna antud tsiviilasjas on vaidlus võlatunnistusega lubatud kohustuse täitmise üle. Kostja on lubanud oma võlgnevuse hagejale tasuda peale kinnistu müümist. Kohus märgib, et võlatunnistuses ei ole kokku lepitud, et võlgnevus kustutatakse vaidlusaluse kinnistu müügist laekunud rahaga. Kostja on võlatunnistuses enda nimel kinnitanud allkirjaga võlatunnistuses toodud tingimustega nõustumist. Kostja on mh leidnud, et kõik kinnistutega seotud eellepingud peavad olema notariaalselt tõestatud, sh võlatunnistus, mida käesoleval juhul ei ole tehtud. Kohus on seisukohal, et võlatunnistuse näol ei ole tegemist eellepinguga, millega pooled on võtnud kohustuse sõlmida tulevikus teatud leping. Võlatunnistuse alusel ei võõrandatud antud juhul kinnistut, seega ei kehti võlatunnistusele ka notariaalse tõestamise nõue. Kuna hageja on esitanud hagi 14.12.2010, siis jääb kostjale arusaamatuks, kuidas tema valduses võis olla 14.12.2010 seisuga kostja poolt 15.12.2010 väljastatud dokument. Kuna dokument on koostatud väidetavalt 15.12.2010, siis ei saanud dokument mingil viisil olla hageja valduses juba 14.12.2010. Kostja on seisukohal, et hageja väide, et dokumendil on ekslikult märgitud kuupäevaks 15.12.2010 ja tegelikult peaks olema kuupäevaks 15.12.2009, ei ole usutav. Tegemist on erinevate aastatega ja trükkimisel muutub aasta arvus kaks viimast sümbolit. Seda enam, et inimfaktori mõjul esineb uue aasta alguses hoopis teine viga: uue aasta algul kirjutatakse õige päev, kuu, kuid aastaarv on eelmisest aastast (nt 05.01.2011, tegelikult 05.01.2012). Kostja leiab, et hageja väide antud osas ei ole veenev. 08.12.2011 toimunud eelistungil selgitas hageja, et on selge, et hagiavaldust ei saa esitada enne, kui on võlatunnistus allkirjastatud. Hageja lisas, et ei mäletanud, kes vormistas võlatunnistuse, kuid tehniliselt vist vormistas sekretär, kes eksis kuupäevaga. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei saa võlatunnistus olla allkirjastatud 15.12.2010, kuna hagiavaldus esitati kohtule 14.12.2010 ja hagiavaldusele oli juba lisatud ka nimetatud võlatunnistus. Seega on poolte vahel vaidlus, kas võlatunnistus võis olla allkirjastatud 15.12.2009. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et 14.12.2009 on hageja teostanud oma kontolt mõned pangaoperatsioonid, sealhulgas oli tasumine XXX hostelile ööbimise eest. Antud asjaolu tõendab, et 14.12.2009 viibis hageja päeva lõpuni XXX. Hageja seisukoha järgi ei kohtunud XXXOÜ juhatuse liige XXXhagejaga XXX spordihoone ehitusobjektil 15.12.2009, kuna selleks ajaks olid XXXOÜ ja XXXOÜ vahel 26.10.2009 sõlmitud alltöövõtulepingust nr 2 tulenevad võlasuhted XXXOÜ ja XXXOÜ vahel lõpetatud ja XXXOÜ ei ole tegelenud alates 02.11.2009 XXXasukohaga XXX rekonstrueerimisega. 11.02.2013 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et hageja pangakonto väljavõttelt on näha, et 14.12.2009 õhtul on tasutud X ja X hageja kontolt tanklast 421 numbriga kanne ja hotellist 422 numbriga kanne, mis kinnitab, et järgmiseks päevaks jäi ta X objektile. Eelpool toodud väide ühtib XXX ütlustega. Hageja leidis, et kostja tegi valed järeldused tõendist. Konto väljavõttest nähtub, et 14.12.2009 õhtul tasus hageja XXX Hostel eest, kuid see ei tõenda, et 15.12.2009 teda ei olnud Tallinnas. Hageja selgitas, et OÜ-l XXX oli palju objekte ja kogu aeg oli vaja sõita. Hommikul X , lõunal X , õhtuks X . XXX väide, et ainult teisipäeviti olid koosolekud, ei vasta tõele. Väga raske objekt oli. Hageja lisas, et ta ei olnud 15.12.2009 X . Kui hageja koju jõudis, läks autot ära andma ja tegeles edasi. Autol oli midagi viga rattalaagriga, plaaniline remont vms.

TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Kohus kuulas 11.02.2013 kohtuistungil tunnistajatena üle XXX ja XXX. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et 14. ja 15. detsembril 2009 olid objektil tööd lõpukorral. See oli raske ja probleemne objekt, kõik käisid sageli objektil. Iga teisipäev toimusid objektil koosolekud. Nii palju, kui tunnistaja mäletab, oli ka 15. detsember teisipäev. Samuti olid objektil vargused sagedased, varastati seadmeid ja materjale. 15. detsembril oli hageja koosolekul. Kui oli teisipäev ja koosoleku päev, osales ka hageja koosolekul. Koosolekute kestus oli tavaliselt 1-2 tundi. Tunnistaja täpsustas, et koosolek algas kell 9, kestis ca 2 tundi. Hageja võis viibida objektil umbes 3-4-ni. Kuna objekt oli X t kaugel, siis kõik käisid X autoga. Paralleelselt selle objektiga toimusid tööd X Spordihoones, mida teostas hagejale kuuluv firma XXX. Tunnistaja täpsustas, et kui toimus töökoosolek ja aktide alla kirjutamine, siis allkirjastas tunnistaja mõningaid koosoleku protokolle. Nendes registreeriti koosolekul osalenud firmad ja nende esindajaid, kuid akte tema allkirjastada ei saanud. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt tegeles ehitusega projektijuht ja kostjal ei olnud vajadust isiklikult osa võtta objektidest. Tunnistajal oli ka endal raha vaja ja tunnistaja pöördus hageja poole, et laenaks väikse summa raha, see oli 14.12.2009. Hageja ütles, et tal ei ole võimalik. Sel ajal oli hageja XXX kuskil. Hageja vastas jaatavalt, lepiti kokku, et järgmine päev saadakse kokku ja hageja annab tunnistajale selle summa. Eeltoodust nähtuvalt ei lange tunnistajate ütlused kokku selles osas, kas hageja 15. detsembril 2009 viibis terve päeva XXX. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et 14.12.2009 õhtul on tasutud X ja X hageja kontolt tanklast 421 numbriga kanne ja hotellist 422 numbriga kanne, ei kinnita, et hageja jäi ka terveks järgmiseks päevaks X objektile. Samuti ei ole kohtule esitatud 15.12.2009 X objektil toimunud koosoleku protokolli, kust nähtuks koosolekul osalenute nimed. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks 15.12.2009 terve päeva viibinud XXX. Samuti on ka võlatunnistusel märgitud võlatunnistuse koostamise kohaks X. Järgnevalt hindab kohus kostja väidet, et hageja rahaline olukord ei võimaldanud tal hagis väidetud ulatuses laenu anda. Tõendamiskoormise jagunemist on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud ka oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02, leides, et kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole. Kohtuasjades 3-2-1-123-07, 3-2-184-03 ja 3-2-1-7-03 on Riigikohus tõendamiskoormuse kohta selgitanud, et menetlusosaline peab tõendama asjaolusid, millele tema nõue tugineb. Kui tegemist on negatiivse asjaolu tõendamisega, on seda raske teha. Seetõttu peab menetlusosaline sellisel juhul esitama need asjaolud, millele tema väide tugineb ning seejärel on teisel poolel kohustus tõendada, et esitatud asjaolud ei vasta tõele. Seega peab isik, kes raha üleandmise kohta koostatud võlatunnistust rahatuse tõttu vaidlustab, esile tooma asjaolud, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud, näiteks selgitama, et laenajal ei olnud raha puudumise tõttu võimalik laenu anda või et laenusaaja rahaline seis ei muutunud või muutus teistsugustel asjaoludel. Kostja arvamuse kohaselt ei ole hageja tõendanud, et temal oli majanduslik võimalus laenu andmiseks. Hagejal on perekond ning iseenesest mõistetavalt on hageja teinud kõigepealt

kulutusi pere vajaduste rahuldamiseks. Arvestades seda, et ajavahemikul märts 2008- märts 2010 tasus OÜ XXX kokku 181 105,35 krooni (millest palk moodustas neto 137 707 krooni ja majanduskulud avansiaruannete alusel 43 398,35 krooni) ning arvestades seda, et OÜ XXX ja hageja vahel 13.03.2006 sõlmitud töölepingu p. 7.6. tulenes hagejale konkurentsikeeld (s.o hageja ei võinud töötada mujal), siis ei saanud hagejal olla rahalisi vahendeid laenu andmiseks kostjale. Maksu- ja Tolliameti poolt kohtule edastatud hageja tuludeklaratsioonid kinnitavad, et tema ainuke sissetulek oli töötasu tööandja OÜ XXX poolt. Muud sissetulekut hagejal ajavahemikul märts 2008-detsember 2010 ei olnud. Hageja seisukoha järgi oli raha laenu andmiseks kostjale võetud hageja isiklikest säästudest. Hageja 2009. aasta alguse seisuga pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja kontol oli raha summas 29 907,16 krooni (1 911,42 eurot) ja 16 668,94 eurot, seega kokku 18 580,36 eurot (290 719,46 krooni), olemas. Hageja võttis 2009. aasta jooksul oma pangakontolt välja sularahas raha summas 16 000 eurot. Sellest nähtub, et hagejal oli laenulepingu sõlmimise ajal sularahas raha summas 16 000 eurot (250 345,60 krooni) olemas. Hageja pangakontole laekus 2009. aasta jooksul 200 329,68 krooni ja 1 508,09 eurot, seega kokku 14 311,49 eurot (223 926,16 krooni). Hageja on selgitanud, et andis ka varasemal ajal kostjale korduvalt laenu, nt 20.06.2008 summas 100 000 krooni ja 15.08.2008 summas 70 000 krooni. Kostja selles osas vastuväiteid esitanud ei ole. Hagejal oli hagiavalduse esitamise ajal, s.o detsembrikuus 2010, tõepoolest raske majanduslik olukord ning seda põhjusel, et suurem osa (ehk 358 000 krooni) hageja isiklikest säästudest oligi hageja kasutanud kostjale laenu andmiseks 15.12.2009 summas 358 000 krooni. 15.12.2009 seisuga oli hagejal raha kostjale laenu andmiseks olemas ning raha oli hageja poolt kostjale üle antud sularahas. 11.02.2013 toimunud kohtuistungil täpsustas hageja, et andis raha kostjale põhjusel, et tahtis säilitada töökohta ja päästa firma. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt pani hageja 15.12.2009 päeval auto remonti teenindusse ja palus, et tunnistaja tuleks hagejale järgi. Tunnistaja ütluste kohaselt viis hageja auto remonti Peterburi mnt 53, kus asus metallist territoorium ja omanik oli XXX. Tunnistaja võttis hageja peale ja mindi hageja juurde koju. Hagejal sellist summat kaasas ei olnud, mis tunnistajale oli mõeldud. Teel koju hageja palus tunnistajat, et viiks pärast hageja töö juurde. Kui koju sõideti, siis hageja ütles, et plaanib täna anda kostjale raha. Kui hageja juurde jõuti, tegi ta kohvi, teisest toast tõi 8 pakki 500-krooniseid, ühest pakist luges tunnistajale 15 000, mis tunnistaja hageja käest palus. Ülejäänud raha luges üle ja pani kilekotti. Kohvi joodi lõpuni ja tunnistaja viis hageja töö juurde OÜ XXX kontorisse. Tunnistaja täpsustas, et 8 rahapakki oli köidetud kummiga. Hageja võttis kummi maha, luges üle ja pani kummi tagasi. Kontor asus XXX. Hageja võttis oma asjad, tunnistaja läks edasi oma asju ajama. Hageja lahkus koos kotiga ja läks kontori peauksest sisse. Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtub, et hageja on saanud maksustatavat tulu 2008-2010. 2008. aastal on hageja saanud maksustatavat tulu 126 819 krooni ja 2009. aastal 121 301 krooni. Hageja on saanud maksustatavat tulu ka 2010. aastal. Tuludeklaratsiooni 2010. aasta kohta esitatud ei ole. Kohus leiab, hageja Swedbank AS-i (endine AS Hansapank) konto väljavõttega on tõendatud, et hageja võttis 2009. aasta jooksul oma pangakontolt välja sularahas 16 000 eurot. Seega pidi hagejal vähemalt sellises ulatuses rahalisi vahendeid olema ning vaidlus on põhilises 385 000 krooni olemasolu kohta. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hagejal oli võlatunnistuse sõlmimise ajal raha summas 385 000 krooni sularahas olemas. Lisaks on hageja täiendavalt

selgitanud, et hageja laenas kostjale raha ka enda isiklikest säästudest ja laenusumma anti kostjale üle sularahas. Kohus leiab, et asjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et hagejal puudusid rahalised vahendid laenu andmiseks. Kohus on seisukohal, et tõendatud on hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja esitas tõendina võlakirja, mille on võlakirja kohaselt allkirjastanud kostja ja mille kohaselt 15.12.2009 sai kostja kätte 385 000 krooni ning kohustus laenu tagasi maksma peale kinnistu võõrandamist. XXX kanti 01.12.2010 asjaõiguslepingu alusel 16.12.2010 kinnistusraamatusse omanikuna sisse. Hageja on kohtuistungil usutavalt selgitanud, millistel asjaoludel oli tal vaba raha laenu andmiseks ning samuti selgitanud mõistlikult laenu andmise motiive. Hageja selgituse kohaselt oli kostja hagejalt ka varem laenu küsinud ja seda saanud. Rahaliste vahendite olemasolu kinnitab ka asjaolu, et kostja on allkirjaga kinnitanud raha saamist. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud. Hageja on usutavalt andnud selgitusi raha allikate ja laenamise motiivide kohta. Lisaks nähtub võlatunnistuselt selgelt, et hageja on kostjale raha üle andnud, leiab kohus, et tõendatud on laenulepingu sõlmimine võlakirjas toodud tingimustel. Kohus mõistab VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt välja põhivõla katteks 7 988,96 eurot (125 000 krooni). Hageja palub kostjalt välja mõista viivis summas 897,66 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Viivise arvestusele ei ole kostja vastu vaielnud. Kohus märgib, et viivise arvestus on korrektne ja viivis tuleb hageja nõutud summas 897,66 eurot kostjalt välja mõista. Kohus peab põhjendatuks hagi rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 7 988,96 eurot ja viivis 897,66 eurot. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluskulud jätta kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.