Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(11)

Raha laenu andmiseks kostjale oli võetud hageja isiklikest säästudest. Hageja pangakonto väljavõttest 2009. aasta alguse seisuga nähtub, et hageja kontol oli olemas raha kokku summas 18 580,36 eurot (290 719,46 krooni). Hageja pangakonto väljavõttest perioodil 01.01.2009.a kuni 31.12.2009.a selgub, et hageja võttis 2009. aasta jooksul oma pangakontolt välja sularahas raha summas 16 000 eurot. Sellest nähtub, et hagejal oli laenulepingu sõlmimise ajal sularahas raha summas 16 000 eurot (250 345,60 krooni) olemas. Ka selgub hageja pangakonto väljavõttest, et hageja pangakontole laekus 2009. aasta jooksul kokku 14 311,49 eurot (223 926,16 krooni). Hageja selgitas, et on ka varasemal ajal kostjale korduvalt laenu andnud, nt 20.06.2008.a summas 100 000 krooni ja 15.08.2008.a summas 70 000 krooni, mida tõendab Swedbank AS-i tõend. Hagejal oli hagiavalduse esitamise ajal, s.o detsembrikuus 2010.a, tõepoolest raske majanduslik olukord ning seda põhjusel, et suurem osa ehk 358 000 krooni hageja isiklikest säästudest oli hageja kasutanud kostjale 15.12.2009.a laenu andmiseks. Taotlusega tunnistaja ärakuulamiseks soovis hageja tõendada ja kinnitada asjaolu, et hagejal oli seisuga 15.12.2009.a raha kostjale laenu andmiseks olemas ning et raha oli hageja poolt kostjale üle antud sularahas 15.12.2009.a. 17.01.2013.a esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Tõele ei vasta kostja väide, et Trusting Grupp OÜ juhatuse liige kohtus hagejaga Raplas spordihoone ehitusobjektil 15.12.2009.a, mistõttu ei saanud hageja anda nimetatud kuupäeval laenu kostjale, kuna viibis Raplas. X X ei kohtunud hagejaga Raplas spordihoone ehitusobjektil 15.12.2009.a, kuna selleks ajaks olid Trusting Grupp OÜ ja Aimorin OÜ vahel 26.10.2009.a sõlmitud alltöövõtulepingust nr 2 tulenevad võlasuhted Trusting Grupp OÜ ja Aimorin OÜ vahel lõpetatud ja Trusting Grupp OÜ ei ole tegelenud alates 02.11.2009.a Rapla Spordihoone rekonstrueerimisega. Kostja vastuväited

3(11)

võlatunnistust. Kostja leidis, et tegemist on võltsitud võlatunnistusega, millega hageja kavatseb parandada kostja arvel oma majanduslikku olukorda. Raha üleandmise kohta ei ole mingit dokumenti ega tunnistajat. 01.08.2012.a esitas kostja täiendava seisukoha kohtule. Kostja arvates on küsitav, kas 15.10.2010.a koostatud dokumenti saab vaadelda võlatunnistusena. 15.10.2010.a koostatud dokumendil ei ole kirjas, et tegemist oleks võlatunnistuse või nt allkirjaga. Samuti ei tulene dokumendist, kas antud võlgnevus on väidetavalt tekkinud kostjal kui füüsilisel isikul või väljastas kostja dokumendi OÜ Mospil Group seadusliku esindajana, s.o. väidetav võlgnevus on OÜ-1 Mospil Group. Dokumendi esimesest lausest, millega deklareeriti väidetava võlgnevuse olemasolu, järeldub, et kuivõrd dokumendiga ei olnud loodud uut kohustust, ei saa käesoleval juhul olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja kohustus tõendada, kas tegemist on kostitutiivse võlatunnistusega, tuleneb Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-06 p-st 17. Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oleks konstitutiivse võlatunnistusega. Eelviidatud Riigikohtu lahendist tuleneb, et kui tõendeid selle kohta, et tegemist oleks olnud konstitutiivse kohustusega, ei ole, siis tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Vaidlusaluse dokumendi sisust ja ulatusest kogumis ei saa järeldada, et poolte tahe oleks olnud suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Selliseid tahteavaldusi dokumendil fikseeritud ei ole. Dokumendi sisust järeldub, et see on seotud teise nõude alusega, mille olemasolust kostja ei tea. Seega tuleb välja selgitada kas ja millest on tekkinud kostja kohustus. Kostja leiab, et kuna dokument on koostatud deklareerivas vormis ja kirjalikult, siis sellest tulenevalt peab kostja kohustus (hageja väitel laen) olema ka kirjalikus vormis fikseeritud vastava laenulepinguna. Kui kohtul ei ole võimalik tuvastada, kas ja millest on tekkinud kostja kohustus, siis ainuüksi kahtlase deklaratiivse võlakirja alusel ei või kohus hagi rahuldada. Hageja väide kostjale kui füüsilisele isikule laenu andmise kohta ei ole kostja hinnangul usaldusväärne. 15.12.2010.a dokumendi sisust ei ole võimalik aru saada, et tegemist oleks laenulepinguga. Ka ei ole nimetatud dokument tõlgendatav allkirjana raha kättesaamise kohta ega võlatunnistusena raha vastuvõtmise kohta. Kostja ei pea tõendama asjaolu, et dokument on koostatud 15.12.2010.a, kuna see on kirjas dokumendil. Kui hageja leiab, et dokument on väidetavalt koostatud hoopis 15.12.2009.a, siis peab ta seda dokumentaalselt tõendama. Kuna hageja on vormistanud hagi 14.12.2010.a, jääb kostjale arusaamatuks, kuidas sai hageja valduses olla 14.12.2010.a seisuga kostja poolt 15.12.2010.a väljastatud dokument. Kostja hinnangul ei ole usutav hageja väide, et dokumendil on ekslikult märgitud kuupäevaks 15.12.2010.a ja tegelikult peaks olema kuupäevaks 15.12.2009.a. Lisaks märkis kostja, et kuivõrd hageja on öelnud, et sai 02.12.2010.a teada, et kostja on sõlminud kinnistu xxxxxxxx, kohta notariaalse tehingu, ent nimetatud kinnistut omas mitte kostja, vaid OÜ Mospil Group, on hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja pidas kostjaks OÜ Mospil Group. Hageja ei ole tõendanud, et temal oli majanduslik võimalus laenu andmiseks. Hagejal on perekond ning iseenesest mõistetavalt on hageja teinud kõigepealt kulutusi pere vajaduste rahuldamiseks. Arvestades seda, et ajavahemikul märts 2008 – märts 2010 tasus OÜ Mospil Group kokku 181 105,35 krooni (millest netopalk moodustas 137 707 krooni ja majanduskulud avansiaruannete alusel 43 398,35 krooni) ning ühtlasi seda, et OÜ Mospil Group ja hageja vahel 13.03.2006.a sõlmitud töölepingu p-st 7.6. tulenes hagejale konkurentsikeeld, siis ei saanud hagejal olla rahalisi vahendeid laenu andmiseks kostjale.

4(11)

Isegi kui teoreetiliselt asuda seisukohale, et kostja peaks tasuma raha hagejale dokumendi alusel, siis ei ole hageja tõendanud, et tasumise tähtaeg on saabunud. Vastavalt dokumendile garanteeriti kustutada väidetavalt tekkinud võlgnevus pärast kinnistu, Suur-Paala 7, Tallinn, müüki. Dokument on väljastatud 15.12.2010.a, pärast mida ei ole kõnealuse kinnistuga toimunud müügitehinguid. Kui asuda hageja seisukohale, et laenu andmine on väidetavalt toimunud 15.12.2009.a ja 02.12.2010.a toimus kõnealune kinnistu müügitehing, siis hageja pole jätkuvalt tõendanud, et tähtaeg on saabunud. Dokumendist ei selgu millise müügitehingu tegemise järgselt on hagejal õigus nõuda kostjalt raha tasumist. Praegu kuulub kõnealune kinnistu Mospil International Inc-le. Kui asuda hageja seisukohale, et kostja olevat võtnud laenu füüsilise isikuna, siis dokumendi teine lause on tühine tulenevalt TsÜS § 77 lg-st 1 ning §-dest 81, 82, 83 ja 87, kuna see on vastuolus lepinguõiguse üldpõhimõtetega. Ühtlasi leiab kostja, et isegi kui asuda seisukohale, et hagejal on tekkinud õigus nõuda raha kostjalt, kuna kõnealune kinnistu on müüdud, siis selle nõude esitamise tähtaeg pole saabunud. Kostja poolt väljastatud dokumendi teises lauses on kirjas, et garanteeriti kustutada väidetavalt tekkinud võlgnevus pärast kinnistu, Suur-Paala 7, Tallinn, müüki, kuid millal võlgnevuse kustutamise tähtaeg pärast müüki saabub, ei ole dokumendis kirjas. Kui kohus asub seisukohale, et tegemist on olnud konstitutiivse võlatunnistusega, siis soovib kostja esitada järgmised alternatiivsed vastuväited: põhikohustust ei olnud kunagi olemas ja seda ei eksisteeri; kostja ei tea põhikohustuse olemasolust ja selle sisust; kostjale pole teada millised kohustused peaksid kõrvuti eksisteerima ning dokumendis ei ole kirjeldatud millise põhikohustusega tegemist on ja millist konkreetset põhikohustuse täitmist kõnealuse võlakohustusega väidetavalt lihtsustati. Maksu- ja Tolliameti poolt kohtule edastatud tuludeklaratsioonid kinnitavad, et hageja ainuke sissetulek oli töötasu tööandja, Mospil Group OÜ poolt. Muu sissetulek ajavahemikul märts 2008 kuni detsember 2010 puudus. Kostja on seisukohal, et laenu andmise hetkeks hagejal ametlikult puudus majanduslik võimalus laenu andmiseks, kuna vajaliku laenusumma kogumiseks oli tema sissetulek ebapiisav. Käesoleva ajani ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi dokumenti, mis tõendaks tema piisavat sissetulekut ega muul viisil tõendanud rahaliste vahendite päritolu ja olemasolu. Hageja viibis 14.12.2009.a Tartumaal komandeeringus. Antud komandeering oli seotud 30.07.2009.a alltöövõtulepinguga nr. 250/329 MOSPIL, mille kohaselt Mospil Group OÜ kui alltöövõtja teostas Puhja Gümnaasiumi rekonstrueerimistöid. Mospil Group OÜ poolt volitatud isikuks oli määratud hageja. Paralleelselt selle objektiga toimusid tööd Rapla Spordihoones, mida teostas hagejale kuuluv firma Aimorin. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et 14.12.2009.a on hageja teostanud oma kontolt mõned pangaoperatsioonid, sealhulgas oli tasumine Starest hostellile ööbimise eest. Antud asjaolu tõendab, et 14.12.2009.a viibis hageja päeva lõpuni Tartumaal. Esimese astme kohtu otsus

5(11)

dokumendiekspertiisile, et käesoleval juhul on tõendatud, et võlatunnistusele on allkirja kostja nimel kirjutanud kostja ja võlatunnistusele on allkiri kirjutatud pärast trükiteksti printimist. Analüüsides võlatunnistusest tulenevat tõendamiskoormust, viitas kohus VÕS § 396 lg-le 1, mille kohaselt on võimalik olukord, kus laenuleping sõlmitakse suuliselt ning laenu kohta väljastatakse võlatunnistus. Sellise olukorra kohta on Riigikohus kohtuasjas 3-2-1-69-06 selgitanud, et peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus leidis, et 15.10.2010.a võlatunnistus kostja võlgnevuse osas ei ole käsitletav konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 kohaselt, kuid tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõude alus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada. Kohus on seisukohal, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale 358 000 krooni ja kostja kirjutas omakorda alla võlatunnistusele, millega tunnistas kohustuse olemasolu hageja ees. Seega on käesoleval juhul nõue, mille alusel kostja on andnud võlatunnistuse ja seega kinnitanud kohustuse täitmist, selge. Kostja leidis ka, et 15.10.2010 koostatud dokumendil ei ole kirjas, et tegemist oleks võlatunnistuse või nt allkirjaga. Tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09 selgitas Riigikohus, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Kohus asus seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et võlatunnistusel ei olnud kirjas sõna võlatunnistus või allkiri, ei tähenda käesoleval juhul seda, et tegemist ei oleks olnud võlatunnistusega. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et asjaolu, et võlatunnistus oli OÜ Mospil Group blanketil, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna VÕS § 30 lg-st 2 tulenev tingimus on täidetud ja võlatunnistus on kirjalikult vormistatud. Lisaks on kostja oma kohustuse olemasolu ka allkirjaga kinnitanud. Võlatunnistusest ei nähtu, et kostja oleks allkirjastanud võlakirja kui OÜ Mospil Group juhatuse liige, seega leidis kohus, et kostja on antud tsiviilasjas kohane kostja. Tähendust omab, et kostja on võlatunnistuses tunnistanud enda nimel võlgnevust hagejale, mille ta on kinnitanud allkirjaga. Kohtu hinnangul tekkis käesoleval juhul võlgnevus kostjal kui füüsilisel isikul. Seoses kostja väitega, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et laenu tasumise tähtaeg on saabunud, märkis kohus, et 01.02.2011.a toimunud eelistungil täpsustas hageja, et võlakirjas ei ole Suur-Paala 7 kinnistu tagatiseks, see on nö tähtaja määramine. Kui müüakse kinnistu objekt, siis kostja kohustub raha tagasi maksma. Tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg-le 1 ja § 136 lg-le 1 asus kohus seisuohale, et käesoleval juhul on võlatunnistuses kokku lepitud kostja poolt oma kohustuse täitmise tähtpäev. Kostja garanteeris võlgnevuse kustutamist pärast kinnistu aadressil Suur-Paala 7, Tallinn, müümist. Seega olid pooled kokku leppinud, et tegemist oli kindlalt saabuva sündmusega (kinnistu müümisega), kuid antud ajahetkel ei olnud teada, millal see sündmus pidi aset leidma.

6(11)

Kinnistusraamatu kohaselt võõrandati OÜ-le Mospil Group kuulunud kinnistu asukohaga Suur-Paala 7, Tallinn, Mospil International Inc-le, kes kanti 01.12.2010.a asjaõiguslepingu alusel 16.12.2010.a omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna 02.12.2010.a vaidlusalune kinnistu võõrandati, saabus võlatunnistuses kokkulepitud sündmus ja kostjal oli kohustus hagejale võlgnevus tagastada. Võlatunnistuses ei ole kokku lepitud, et võlgnevus kustutatakse vaidlusaluse kinnistu müügist laekunud rahaga. Kostja on võlatunnistuses enda nimel kinnitanud allkirjaga võlatunnistuses toodud tingimustega nõustumist. Kostja on muu hulgas leidnud, et kõik kinnistutega seotud eellepingud peavad olema notariaalselt tõestatud, sh võlatunnistus, mida käesoleval juhul ei ole tehtud. Kohus on seisukohal, et võlatunnistuse näol ei ole tegemist eellepinguga, millega pooled on võtnud kohustuse sõlmida tulevikus teatud leping. Võlatunnistuse alusel ei võõrandatud antud juhul kinnistut, seega ei kehti võlatunnistusele ka notariaalse tõestamise nõue. Käesoleval juhul ei saa võlatunnistus olla allkirjastatud 15.12.2010.a, kuna hagiavaldus esitati kohtule 14.12.2010.a ja hagiavaldusele oli juba lisatud ka nimetatud võlatunnistus. Seega on poolte vahel vaidlus, kas võlatunnistus võis olla allkirjastatud 15.12.2009.a. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et 14.12.2009.a on hageja teostanud oma kontolt mõned pangaoperatsioonid, sealhulgas oli tasumine Starest hostelile ööbimise eest. Antud asjaolu tõendab, et 14.12.2009.a viibis hageja päeva lõpuni Tartumaal. Kohus kuulas 11.02.2013 kohtuistungil tunnistajatena üle X Xi ja Ivo Nõmme, kelle ütlused selle osas, kas hageja viibis 15.12.2009.a terve päeva Tartumaal, ei langenud kokku. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et hageja pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et 14.12.2009.a õhtul on tasutud Puhjas ja Tartus hageja kontolt tanklast 421 numbriga kanne ja hotellist 422 numbriga kanne, ei kinnita, et hageja jäi ka terveks järgmiseks päevaks Puhja objektile. Samuti ei ole kohtule esitatud 15.12.2009.a Puhja objektil toimunud koosoleku protokolli, kust nähtuks koosolekul osalenute nimed. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks 15.12.2009.a terve päeva viibinud Tartumaal. Samuti on ka võlatunnistusel märgitud võlatunnistuse koostamise kohaks Tallinn. Hinnates kostja väidet, et hageja rahaline olukord ei võimaldanud tal hagis väidetud ulatuses laenu anda, viitas kohus tõendamiskoormise jagunemist käsitlevale Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-104-02, kus kohus leidis, et kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole. Kohtuasjades 3-2-1-123-07, 3-2-1-84-03 ja 3-2-1-7-03 on Riigikohus tõendamiskoormise kohta selgitanud, et menetlusosaline peab tõendama asjaolusid, millele tema nõue tugineb. Kui tegemist on negatiivse asjaolu tõendamisega, on seda raske teha. Seetõttu peab menetlusosaline sellisel juhul esitama need asjaolud, millele tema väide tugineb ning seejärel on teisel poolel kohustus tõendada, et esitatud asjaolud ei vasta tõele. Seega peab isik, kes raha üleandmise kohta koostatud võlatunnistust rahatuse tõttu vaidlustab, esile tooma asjaolud, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud, näiteks selgitama, et laenajal ei olnud raha puudumise tõttu võimalik laenu anda või et laenusaaja rahaline seis ei muutunud või muutus teistsugustel asjaoludel. Kohus leidis, et hageja Swedbank AS-i konto väljavõttega on tõendatud, et hageja võttis 2009. aasta jooksul oma pangakontolt välja sularahas 16 000 eurot. Seega pidi hagejal vähemalt sellises ulatuses rahalisi vahendeid olema. Tunnistaja Ivo Nõmme ütlustega on

7(11)

tõendatud, et hagejal oli võlatunnistuse sõlmimise ajal raha summas 385 000 krooni sularahas olemas. Lisaks on hageja täiendavalt selgitanud, et hageja laenas kostjale raha ka enda isiklikest säästudest ja laenusumma anti kostjale üle sularahas. Asjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et hagejal puudusid rahalised vahendid laenu andmiseks. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtub, et raha tegelikult üle ei antud. Hageja on usutavalt andnud selgitusi raha allikate ja laenamise motiivide kohta. Lisaks nähtub võlatunnistuselt selgelt, et hageja on kostjale raha üle andnud. Seega leidis kohus, et tõendatud on laenulepingu sõlmimine võlakirjas toodud tingimustel. Apellatsioonkaebus

8(11)

anti. Seega on laenulepingu sõlmimine 15.12.2009.a täielikult tõendamata ning puudub igasugune kinnitus selle kohta, et kostja oleks just 15.12.2009.a suulise laenulepingu sõlmimist deklareerinud. Maakohus rahuldas hageja nõude, toetudes asjaolule, et pooled sõlmisid 15.12.2009.a suulise laenulepingu ning et deklaratiivne võlatunnistus on vormistatud just selle võlasuhte kohta. Seejuures ei ole kohus põhistanud, millele tuginevalt ta järeldas, et deklaratiivne võlatunnistus ei kinnita mõnd muud õigussuhet. Võlatunnistuse tekstist ei ilmne, millisest õigussuhtest võlgnevus 358 000 krooni tuleneb. Järeldada ei saa, et see kinnitab laenulepingu sõlmimist. Asjaolu, et võlatunnistus on vormistatud OÜ Mospil Group blanketile ning hageja oli OÜ Mospil Group töötaja, ei välista, et võlatunnistus võib kinnitada ka töösuhtest tulenevat kohustust. Isegi, kui võlatunnistus kinnitaks laenulepingu sõlmimist ja raha üleandmist, pole tõendatud, et väidetava laenu tagastamise tähtaeg on saabunud. Võlatunnistusest ei selgu, millal on võlgnevuse tasumise tähtaeg ning millist konkreetset müügitehingut on sündmusena silmas peetud. Tuleb arvestada, et Suur-Paala 7 asuv kinnistu ei kuulunud kostjale, vaid OÜ-le Mospil Group. Seega on väidetava laenu tagastamise tähtaja saabumine tõendamata. Samuti ei ole eeldusel, et võlatunnistus kinnitab laenulepingu sõlmimist ja raha üleandmist, tõendatud, et selle on andnud kostja eraisikuna ja mitte OÜ Mospil Group seaduslik esindaja. Nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ning kohus on jätnud arvestamata, et võlakiri on vormistatud OÜ Mospil Group blanketile, kostja oli OÜ Mospil Group seaduslik esindaja ning ka võlakirjas osundatud kinnistu kuulus äriühingule. Samuti on oluline, et hageja oli OÜ Mospil Group töötaja. Eelnimetatud faktid kinnitavad kostja hinnangul seda, et väidetava võlatunnistuse andjaks ei saanud olla kostja eraisikuna. Vastustaja seisukoht

9(11)

asjaolu tõendada kostjal ning et kostja seda tõendanud ei ole. Olukorras, kus hageja esitab kostja poolt allkirjastatud võlatunnistuse, ei tule hagejal täiendavalt tõendada muuhulgas seda, et mõlemad pooled samaaegselt sellel kuupäeval ikka võlatunnistusele märgitud asukohas viibisid.

10(11)

tagastada. Tallinna Ringkonnakohus saatis menetlusosalistele kirja, milles teatas kohtuotsuse kuulutamise aja ning teatas, et kõiki taotlusi, mille esitamiseks on praeguses menetlusetapis veel seaduslik alus, tohib esitada kuni 26.06.2013.a kell 13.00. Apellandi vandeadvokaadist esindaja esitas oma taotlused seega hilinenult ning kohus ei saa neid menetleda. Apellandi vandeadvokaadist esindaja ei esitanud mitte ühtegi põhjust, miks esitati taotlus peale kohtu poolt määratud lõplikku tähtpäeva. Veelgi enam, isegi siis, kui apellant oleks taotlused esitanud näiteks 25.06.2013.a, ei oleks kohus saanud neid rahuldada, sest kõik täiendavad tõendid või tõendite kogumise taotlused tuleb apellandil esitada koos apellatsioonkaebusega. Juhul, kui taotlused esitatakse hiljem, tuleb esitada asjaolud, mille alusel saab kohus jõuda veendumusele, et taotluste hilisemaks esitamiseks on seaduslik alus. Veelgi enam, ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes maakohtus esitatud tõendite ja asjaolude alusel. Apellatsioonimenetluses saab ringkonnakohus uusi asjaolusid ja tõendeid arvesse võtta üksnes juhul, kui selleks esineb seaduses sätestatud alus. Seega oleks apellandil tulnud esitada asjaolud ja tõendid, millele ta tugineda soovis, juba maakohtus. Apellant ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda järeldusele, et vastavaid asjaolusid maakohtus esitada ei saanud. Kuigi kõik vastuskirjad, mida tõendina esitada soovitakse, on loodud peale maakohtu otsuse tegemist, puudub igasugune põhjus, miks ei saanud apellant varem kirjade saatjate poole pöörduda ning selliselt varasemalt, juba maakohtu menetluse ajal vastuskirjade saamist initsieerida. Ka kinnistusraamatu väljavõtte oleks apellant saanud juba maakohtu menetluse ajal hankida. Ringkonnakohus märgib veel, et taotlusele on lisatud üks vale lisa. Taotluses on märgitud, et kohtult palutakse 18.06.2013.a müügilepingu lõpetamise kokkuleppe juurdevõtmist. Ringkonnakohtule esitati tegelikult kinnistusraamatu väljavõte. Menetluskulude jaotus

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.