A.E. hagi International Aluminium Casting Tartu AS vastu tööõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
59 200 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.E. apellatsioonkaebus
Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2012 otsus
International Aluminium Casting Tartu AS vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): A.E. vandeadvokaat Tarmo Pilv
esindajad
(isikukood: XXX), esindaja
Vastuapellant (kostja): International Aluminium Casting Tartu AS (registrikood: 10803483), esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2012 otsus osaliselt ja välja mõista International Aluminium Casting Tartu AS-lt A.E. kasuks mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot.
Muus osas jätta Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2012 otsus muutmata.
4.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Rahuldada A.E. hagi International Aluminium Casting Tartu AS-i vastu osaliselt.
4.2.Välja mõista International Aluminium Casting Tartu AS-lt A.E. kasuks varalise kahju hüvitis 108,85 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot, kokku 10 108,85 eurot (kümme tuhat ükssada kaheksa eurot 85 senti). Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus jätta 10,1 % ulatuses International Aluminium Casting Tartu AS kanda ja 89,9 % ulatuses A.E. kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.A.E. (hageja) esitas 04. novembril 2011 hagi International Aluminium Casting Tartu AS (IAC Tartu AS, kostja) vastu, milles taotles mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist 100 000 euro ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01. oktoobril 2010 töölepingu nr 155, mille kohaselt hageja asus samal kuupäeval tööle IAC Tartu AS-s metallivalaja ametikohale.
29.novembril 2010 juhtus hagejaga tööõnnetus, mille tagajärjel tekkisid hagejal II astme põletushaavad näol, kaelal, rinnal, kõhul, seljal ja mõlemal ülajäsemel, mis moodustasid 23% kehapinnast. Tervisliku seisundi tõttu oli hageja 29.11.2010 - 22.12.2010 töövõimetu. Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni 19. jaanuari 2011 tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte nr 8.2-34/3420 kohaselt toimus tööõnnetus tööandja poolsete rikkumiste tõttu. IAC Tartu AS
17.detsembri 2010 raporti kohaselt on tööõnnetuse põhjustena märgitud puudulik töökeskkonna sisekontroll, tööohutusnõuete rikkumine töötaja poolt, töövahendi mittevastavus ohutusnõuetele, isikukaitsevahendite puudumine ja isikukaitsevahendite mittekasutamine. Kuigi raporti p-s 6 on märgitud, et töötaja keeldus talle pakutud isikukaitse vahenditest, ei ole hageja keeldunud
nimetatud vahenditest. Seega on raporti p-s 6 märgitud väide väär ja ei vasta tegelikkusele. Haiglas viibimise ajal ja selle järgselt kannatas hageja pideva valu all, mis tõi kaasa depressiooni. Kostja on põhjustanud hageja elukvaliteedi ja heaolu olulise ning pöördumatu languse ja ulatusliku muudatuse kannatanu väljanägemises. 28. märtsil 2011 lõpetas kostja hagejaga töölepingu, hageja jäi töötuks. Kostja pakutud 4 000 eurot ei kata hagejale tekkinud varalist ja mittevaralist kahju.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt ei ole Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte seisukohad tsiviilasja arutamisel siduvad. Kaitseriietus oli olemas ja hagejal oli võimalus tööriietust kasutada, kuid ta ei teinud seda. Hageja oli seadmega varem töötanud ning teda oli suuliselt juhendatud nii kasutamise kui ohutuse osas. Kostja ei ole rikkunud TTOS § 4 lg-t 2. Hageja ei ole konkretiseerinud tööandja tegevust või tegevusetust, mida ja mis ulatuses ette heidetakse. TTOS § 12 lg 2 nõuded olid sisuliselt täidetud, sest töötajat juhendati enne tööleasumist. Hageja oli ise raskelt hooletu ning ei järginud talle antud juhiseid, samuti ei kasutanud tööriietust.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis International Aluminium Casting Tartu AS-lt A.E. kasuks varalise kahjuhüvitise 108,85 eurot ja mittevaralise kahjuhüvitise 5 800 eurot, kokku 5 908 eurot 85 senti. Kohtu seisukohtade kohaselt on IAC Tartu AS oma tegevuse ja tegevusetusega tekitanud hagejale tervisekahjustuse ning rikkunud ka seadusest tulenevat kohustust, mistõttu on kostja tegu ja tegevusetus VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja p 7 alusel õigusvastane. Kostja ei taganud kattemehhanismide olemasolu Shalco U 180 seadme puhul; suunas kogenematu ja väljaõppeta hageja tööle seadmega, mille kasutus- ja ohutusjuhendit hagejale ei tutvustatud; ei selgitanud, kuidas kasutatakse ohtlikku kemikaali PARTI ® C63 ega tutvustanud selle ohutusjuhendit; lubas töötaja tööle tööriietuseta. Kohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, et ohutusjuhendites ei sisaldu keelde või hoiatusi kõikvõimalike keelatud tegevuste kohta ja seega ei oleks ohutusjuhendi olemasolu ning tutvustamine antud juhul ilmselt õnnetust ära hoidnud. Kostja pidi tööandjana olema teadlik kõigist kehtivatest töötervishoiualastest normidest. Kostja pidi ohtusid sisuliselt hagejale selgitama ning välja töötama ohutu töötamise viisid ja võimalused ning andma töötajale selged juhendid, mis kindlustaksid töötamise tervisele ohutul viisil. Kostja seda kohustust täitnud ei ole. Kostja ei ole tõendanud VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 loetletud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ega VÕS § 1050 lg 1 kohaselt süü puudumist. Seega on IAC Tartu AS vastutav hagejale tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Kostja on märkinud, et hageja oli ise raskelt hooletu ning ei järginud talle antud juhiseid, samuti ei kasutanud tööriietust ja et hageja teistsuguse käitumise korral ei oleks õnnetust juhtunud. Tõendamiskoormist asjaolude osas, millest nähtub, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, kannab kahju tekitaja. Kohus leidis, et kostja ei ole esitanud ega tõendanud taoliste asjaolude esinemist kahjuhüvitise vähendamiseks. VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Hageja taotleb nii varalise kui mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmist kokku summas 100 000 eurot. Esitatud tõendite alusel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 108.85 eurot. Hageja on viidanud, et arvestades kahjustuse püsivust, tekib talle ka tulevikus põletusarmide ravi kulu. Kuna hageja ei ole tõendanud nimetatud ravikulu vajadust ega võimalikku suurust, ei saanud kohus selle hageja kulu osas seisukohta võtta. Mittevaralise kahju olemasolu kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral tuleb eeldada. Seega ei pea hageja täiendavalt negatiivseid tagajärgi või endal valu esinemist
tõendama. Kuivõrd hageja on tõendanud nende asjaolude esinemise, millega seadus seob kahju hüvitamise nõude, siis on tõendatud ka kostjal mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse olemasolu. Mittevaralise kahju suuruse hindamisel tuleb lähtuda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ja varasemast kohtupraktikast ning arvestada kannatanule tekkinud tagajärgede raskust, st tema eeldatavat “valu suurust”, ulatust ja kestvust. Kohtupraktikas on mittevaralise kahjuna põhiseaduse § 25 alusel hüvitatud kehavigastusest tingitud püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatud loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Kohtu arvates ainuüksi põletusest jäänud armid ei andnud alust järelduseks, et hageja kehaline terviklikkus on oluliselt rikutud. Tervisekahjustus ei ole hagejale põhjustanud funktsioonihäireid ega takistanud tema igapäevaeluga toimetulekut. Kohus leidis, et antud juhul on põhjendatud kostjalt hageja kasuks põletushaavade tõttu füüsilise valu ja kannatuste talumise ning esteetilise välimuse kaotuse eest välja mõista mittevaraline kahjuhüvitis 5800 eurot. Siinjuures arvestas kohus kahju tekitamise asjaolusid, seda, et tervisekahjustus tekkis seoses tööõnnetusega, kahju ulatust, iseloomu ja püsivust. Kohus, arvestades vaidluse iseloomu ja rahuldades hagi osaliselt, jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. E esitas Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista International Aluminium Casting Tartu AS-ilt täiendavalt välja A. E kasuks 59 200 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja jätta esimese astme kohtu menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on jäetud põhjendamata, miks maakohus on rahuldanud mittevaralise kahju nõude osaliselt ning mis on need sisulised ja õiguslikud alused, mille tõttu maakohus leidis, et muus osas on hageja nõue põhjendamatu. Apellandi esteetiline välimus on saanud parandamatuid kahjustusi ning sellega kaasnevad alalised psühholoogilised kannatused. Maakohtu oletus, et arme peaks saama taastusravi korras ettenähtud kreemidega ravida ning otsene kirurgiline sekkumine ei ole vajalik, ei ole põhjendatud, sest puudub vastava spetsialisti ekspertarvamus. Kui kergeid põletusarme on kreemidega võimalik ravida, siis 23% kehapinnast katvaid sügavaid arme tõenäoliselt salvidega ravida võimalik ei ole. A. E mittevaralise kahju hüvitise nõue koos varalise kahju hüvitamise nõudega 59 200 eurot (kokku koos väljamõistetud osaga 65 000 eurot) on igati põhjendatud ja õiguspärane, arvestades töötajale osaks saanud kannatuste ja elukvaliteedi languse suurt ulatust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda ka varasemast kohtupraktikast ja ühiskonna heaolutasemest. Tartu Maakohus leidis 24. oktoobri 2002 otsuses tsiviilasjas nr 2-818/2002, et mõistlikuks hüvituseks soojakambri plahvatuse tagajärjel raskeid põletushaavu saanud 29-aastasele mehele mittevaralise kahju eest on 1 000 000 krooni. Juba 8 aastat tagasi hindas kohus ühiskonna heaolutaset selliseks, mis võimaldas välja mõista mittevaralise kahju hüvitamisena raskete ja püsivate tervisekahjustuste eest 500 000 - 1 000 000 krooni (31 955 63 912 eurot);
2) on õigustatud menetluskulude kandmise jätmine vastustaja kanda, kuna tuvastati kostja süü ning kahju tekitamine apellandile.
5.Vastustaja International Aluminium Casting Tartu AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.
Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa tekkinud kahju olla suurem kui maakohtu poolt väljamõistetud kahju. Apellant ei ole tõendanud ega põhjendanud, milles tekkinud kahju seisneb. Apellant ei ole esitanud põhjendatud argumente ega tõendeid selle kohta, et vigastused ei võiks täielikult paraneda ega ole käesolevaks ajaks paranenud ja takistaksid apellandi elu. Apellandi viited depressioonile jm väidetavatele tagajärgedele on tõendamata ning eelnenud menetluses neile ei tuginetud. Käesolev kohtuasi erineb märgatavalt apellatsioonkaebuses viidatud soojakambri plahvatuse asjast. Nii tekkinud kahju, tööandja süü kui ka töötaja enda osalemise määr olid erinevad. Antud asjas oli töötaja ise äärmiselt hooletu ning kui see ei välista tööandja vastutust, tuleb seda kindlasti hinnata hüvituse määramisel; 2) on õigustatud menetluskulude jätmine poolte endi kanda, kui tuvastatakse vastustaja vastutuse alused. Sellisel juhul tuleb arvestada, et apellant on alusetult pöördunud kohtusse ning ei ole põhjendamatult nõustunud vastustaja poolt pakutud kompensatsiooniga. Kui vastustaja tekkinud kahju eest ei vastuta, tuleb menetluskulu jätta täielikult apellandi kanda.
6.International Aluminium Casting Tartu AS esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2012 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt tühistada otsus osaliselt hüvituse suuruse osas ja vähendada väljamõistetud hüvitust. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole tuvastatud, milles seisnes kostja tegevus või tegevusetus, mis oli põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kohus on piirdunud õigusvastasuse tuvastamisega, kuid on seejuures rikkunud tõendamist reguleerivaid menetlusnorme. Kohus on jätnud hindamata kostja poolt esitatud masina kasutusjuhendi, millest ei nähtu, et masinale oleks katted ette nähtud. Seetõttu on kohus rikkunud TsMS §-s 232 ette nähtud kõigi tõendite hindamise kohustust ning vääralt tuvastanud, et masinalt olid katted eemaldatud. Ohutusjuhendi puudumise ja tekkinud kahju vahelisi seoseid pole otsuses avatud. Kuigi kirjalik ohutusjuhend puudus, selgitati juhendamise käigus ka ohutusnõudeid. Kuivõrd kasutatava kemikaali tuleohtlikkus oli teada ning anumal tähistatud, siis ei saanud pärast S. Markini selgitusi olla kahtlust selles, et hagejal on vajalik järgida talle juhendamisel teatavaks tehtut. Olukorras, kus töötajale on mitmeid kordi üheselt teatavaks tehtud mittesüttivate tööriiete kasutamise vajadus ning kokku lepitud, et töötaja kasutab enda riideid, ei ole enam tööandja hoolsuskohustuseks asuda veenduma, kas töötaja riided ikka on mittesüttivast materjalist. Järelikult välistab tööandja poolne teavitamine ja tuvastatud kokkulepe tööandja süü. Kasutatava kemikaali riskianalüüs oli teostamata, kuid otsusest ei nähtu selle vastustaja poolse minetuse ja tagajärje vaheline seos. Nõustuda ei saa ka väitega, et töökeskkonna sisekontroll oli puudulik. Riietuse osas on tööandja täitnud teavitamiskohustust, pakkunud ajutisi riideid ning sõlminud kokkuleppe töötaja enda riiete kasutamiseks. Seega vajab täiendavat põhjendamist, miks peaks tööandja hoolsuskohustus veel kaugemale minema, mis võib tähendada liigset sekkumist töötaja eraellu ja otsustusvabadusse; 2) puudub kostja süü kahju tekkimises. Kui töötaja oleks kasutanud tööandja poolt pakutud ajutisi riideid või kasutanud vastavalt kokkuleppele enda isiklikke mittesüttivast materjalist riideid, siis ei oleks kahju tekkinud. Seetõttu on kostja järginud käibes vajalikku hoolsust (VÕS § 104 lg 3) ning ei ole süüdi hagejale kahju tekkimises ega vastuta selle eest (VÕS § 1050 lg 1); 3) kui kohus erinevalt kostjast leiab, et esinevad kostja vastutuse alused ning kostja ei ole tõendanud süü puudumist, siis palub kostja vähendada hüvitise suurust. Vastutuse aluste esinemise korral ei peaks varalise ja mittevaralise kahju hüvitus ületama 1 000 eurot. Töötaja ei ilmutanud ise elementaarset hoolt ja tähelepanu, tekkinud kehavigastus ei ole hageja tegutsemist takistanud ning väited depressiooni ja välimuse kaotuse kohta on tõendamata. Pärast mõistliku
hüvitussumma leidmist on põhjust kaaluda, kas asjas ei esine hüvituse vähendamise aluseid VÕS § 139 lg 1 alusel hageja raske hooletuse tõttu.
7.A. E vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus rikkunud TsMS §-st 232 tulenevaid kohustusi ega vääralt tuvastanud seonduvaid asjaolusid. Kohus on õigesti tuvastanud, et kostja tegemata jätmiste tõttu sai hageja raskeid tervisekahjustusi. Kohus on õigesti leidnud, et tööohutusnõuetele vastavate töötingimuste tagamine ja korralduste andmine on tööandja kohustus ning kostjal tulnuks tööriiete kandmisest keeldumise korral hagejat karistada või keelata töö tegemine; 2) on põhjendamatu taotlus vähendada kahjuhüvitist. Hüvitise suuruse määramisel ei saa arvestada asjaolu, et kostja soovis saada õigusrahu ning oli nõus tekkinud kahju vähesel määral kompenseerima. Seaduse ja kohtupraktika kohaselt on raske tervisekahju korral mittevaraline kahju eeldatav ning seda ei saa alati sõnaliselt ja arvudes välja tuua; 3) kuna kohus on tuvastanud kostja süülise käitumise, ei ole põhjendatud menetluskulude välja nõudmine hagejalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu vaidlustatud otsusega väljamõistetud mittevaralise kahjuhüvitise suurust ning mõistab välja International Aluminium Casting Tartu AS-lt A. E kasuks välja mittevaralise kahjuhüvitise 10 000 eurot. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2012 otsus muutmata.
9.Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata ning taotleb tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega täiendavalt välja mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitis 59 200 eurot. Seega vaidlustab hageja maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju suurust ning ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles mõisteti kostjalt välja hageja kasuks varalise kahju hüvitis 108,85 eurot.
9.1.Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on jätnud põhjendamata, miks on rahuldatud mittevaralise kahju nõue osaliselt ning mis on need sisulised ja õiguslikud alused, mille tõttu maakohus leidis, et muus osas on hageja nõue põhjendamatu. Maakohus on vastavad põhjenduse vaidlustatud otsuses esitanud. Samas aga nõustub ringkonnakohus apellandi väitega, et maakohus on mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel ebaõigesti hinnanud rikkumise tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". Ringkonnakohus leiab, et kõiki asjaolusid arvestades on mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 10 000 eurot. Vastavalt VÕS § 130 lg-le 2 (kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsioon) isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud kui seda, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise
saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-85-08 punktis 13 asunud seisukohale, et „Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. /.../ Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". Maakohus on mittevaralise kahju 5 800 euro suuruse hüvitise määramisel arvestanud hageja poolt põletushaavade tõttu füüsilist valu ja kannatuste talumist ning esteetilise välimuse kaotust. Samuti on maakohtu poolt hüvitise suuruse määramisel võetud arvesse seda, et tervisekahjustus ei ole hagejale põhjustanud funktsioonihäireid ega takistanud igapäevaeluga toimetulekut, rikutud ei ole kehaline terviklikkus.
9.2.Ringkonnakohus leiab, et iseenesest on maakohus õigesti esitanud vastavad kaalutlused, kuid esitatud kaalutlustest on ta teinud osaliselt ebaõiged järeldused ning seetõttu ei ole kahjuhüvitis määratud mõistlikus suuruses. Nähtuvalt asja materjalidest viibis hageja töövõimetuslehel 29.11.2010 kuni 12.12.2010, sh haiglaravil 29.11.2010 kuni 10.12.2010. Haigusloo nr 1053857 väljavõtte (kd tl 16-17) kohaselt oli hagejal näol, kaelal, kõhul, seljal ja mõlemal ülajäsemel II astme põletushaavad 23 % kehapinnast; esimestel päevadel oli tugev valusündroom; hageja sai mh antibakteriaalset ravi, lokaalne põletushaavade ravi sulfargiinsalvi ja Seppo pastaga. Raviga patsiendi seisund paranes, II A astme põletushaavad epiteliseerunud, II B astme põletushaavad puhastunud, epiteliseerumas. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, kas hagejal olnud põletushaavadest jäävad armid või paranevad need täielikult vastavate ravisalvide kasutamisel ning kui armid jäävad, siis millises ulatuses. Seega ei saa kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada sellega, et põletushaavade armid jäävad hageja kehale tema eluajaks ning sellises ulatuses, nagu nähtub vahetult pärast õnnetust tehtud fotodelt (I kd tl 43). Eelduslikult võivad jääda II B astme põletushaavade armid, kuid millises ulatuses, see on ebaselge. Ringkonnakohus on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitis tuleb määrata lähtudes kehavigastuse raskusest (põletushaavad olid 23% kehapinnast), samuti hageja poolt kannatatud valust ja üleelamistest.
9.3.Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist hageja käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks, s.o hageja võimalikku hooletust kahju tekkimises. Maakohus on asunud seisukohale, et asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt hageja enda tegevus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole tõendatud hageja võimalikku hooletust kahju tekkimises.
10.Kostja vastuapellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2012 otsuse peale tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel.
10.1.Alusetu on kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide, et ei ole tuvastatud, milles seisnes kostja tegevus või tegevusetus, mis oli põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Maakohus on vaidlustatud otsuse punktides 4.1., 4.2., 4.3., 4.4. ja 4.5 tuvastanud kostja õigusvastase tegevuse (tegevusetuse), mis seisnes tööohutusnormide rikkumises. Samuti on maakohus vaidlustatud otsuse punktis 5 tuvastanud põhjusliku seose kostja õigusvastase teo (tegevusetuse), s.o tööohutusnormide rikkumise, ja hagejal tekkinud kahju vahel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi vastavate põhjendustega ja ei korda neid.
10.2.Kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt rikkus maakohus TsMS §-i 232, sest jättis hindamata kostja poolt esitatud masina kasutusjuhendi ning seetõttu on maakohus vääralt tuvastanud, et masinalt olid katted eemaldatud. Mõiste „masin“ all on kostja arvatavasti silmas pidanud liivakärnimasinat Shalco U-180. Liivakärnimasina Shalco U-180 kattemehhanismidega seotud asjaolusid on maakohus käsitlenud otsuse põhjendustes punktis 4.1. TTOS § 5 § lg 1 kohaselt on töövahend masin, seade, paigaldis, transpordivahend, tööriist või muu tööks kasutatav vahend. Töövahendi kasutamine – sellega töötamine, selle käivitamine, seiskamine, transport, teisaldamine, paigaldamine, parandamine, seadistamine, hooldus ja puhastamine – ei tohi ohustada töövahendi kasutaja ega teiste isikute tervist ning töö- ja elukeskkonda. Vabariigi Valitsuse määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise ja töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 1 lg 1 kohaselt peab tööandja tagama selle, et töötaja kasutusse antav töövahend sobib tööülesande täitmiseks ning et seda hoitakse sellises korras, mis tagab töövahendi ohutuse kogu kasutusaja vältel. Maakohus on õigesti, tuginedes lõuna inspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõttele (I kd tl 21-23), asunud seisukohale, et liivakärnimasinal Shalco U-180 puudusid kattemehhanismid ja seetõttu olid masina poole ümbritsevad gaasipõletid avatud ning leek oli igalt poolt näha. Kuna gaasipõletid olid avatud ja neil puudusid kattemehhanismis, siis vaatamata sellele, kas kastutusjuhendis oli ette nähtud kattemehhanismide olemasolu või mitte, ei vasta selline olukord TTOS § 5 lg-le 1 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 13 § 1 lg-le 1. Seega maakohus on õigesti jätnud selles osas hindamata liivakärnimasina Shalco U-180 kasutusjuhendi (I kd tl 155-208).
10.3.Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja pidi hageja ümbersuunamisel tagama vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe, kuid antud juhul kostja seda ei teinud. Siinkohal ei ole maakohus tuginenud ainult sellele asjaolule, et koostamata oli liivakärnimasina Shalco U-180 ohutusjuhend, vaid ka tunnistaja S. Markini ütlustele (II kd tl 40-41). Seega on paljasõnaline kostja väide, et kuigi kirjalik ohutusjuhend puudus, selgitati juhendamise käigus hagejale ohutusnõudeid.
10.4.Vabariigi Valitsuse määruse nr 105 „Ohtlike kemikaalide ja neid sisalduvate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 2 lg 1 p-de 1-5 ja TTOS § 13 lg 1 p 3 rikkumist on maakohus käsitletud põhjenduste punktis 4.4. ning ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi.
10.5.Kostja väite kohaselt leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja kasutab enda riideid ning seetõttu ei olnud kostja hoolsuskohustuseks veenduda, kas hageja riided olid mittesüttivast materjalist või mitte. Maakohus on tööriietusega seonduvat käsitlenud otsuse põhjenduste punktis 4.3. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjendustega ja ei korda neid. Isegi kui oleks õige kostja väide kokkuleppe kohta hagejaga selles, et hageja kasutab enda riideid, ei vabasta see kostjat TTOS § 13 lg 1 p-s 11 sätestatud kohustusest. Kostja kui tööandja kohustuseks on muuhulgas tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused, kuid antud juhul ei ole kostja seda teinud, sest ei taganud hagejale vajalikke tööriideid.
10.6.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega töökeskkonna sisekontroll läbiviimise osas (otsuse põhjenduste punkt 4.5.) ning ei korda neid.
10.7.Kostja poolt vastuapellatsioonkaebuses esitatud alternatiivne taotlus tühistada maakohtu vaidlustatud otsus hüvitise suuruse osas ja vähendada väljamõistetud hüvitist, tuleb jätta rahuldamata käesoleva otsuse punktides 9.1., 9.2. ja 9.3. märgitud põhjustel.
11.Menetluskulude jaotus oleneb hagi rahuldamisest (TsMS § 162, 163), mitte aga hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisest. Seetõttu on alusetu hageja väide, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, kuivõrd tuvastati tema süü kahju tekitamises hagejale. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis arvestades hagi rahuldamise ulatust, jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 10,1% ulatuses kostja kanda ja 89,9% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus leiab, et arvestades apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse hagihinda ning ka rahuldamise ulatust, tuleb jätta menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.