Apellant (hageja): Andrei Horev (isikukood: XXX), esindaja advokaat Marko Paabumets
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): Vanlisa OÜ (registrikood: 10946592), esindajad Nikolai Abramtšuk ja Sergei Desjatnikov
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2012 otsus osas, millega jäeti Andrei Horevi töötasu ja sellelt väljamõistmisele kuuluva viivise nõue täielikult rahuldamata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista Vanlisa OÜ-lt Andrei Horevi kasuks töötasu 6 102,31 eurot ja viivis seisuga 04. märts 2013 1 534,31 eurot, kokku 7 636,62 eurot ning alates 05. märts 2013 kuni
põhinõude eurot tasumiseni viivis tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Rahuldada Andrei Horevi hagi Vanlisa OÜ vastu töövaidluses osaliselt.
4.2.Välja mõista Vanlisa OÜ-lt päevaraha perioodi 03.05.2010 kuni 30.07.2010 eest summas 1 178,29 eurot (üks tuhat ükssada seitsekümmend kaheksa eurot 29 senti) Andrei Horevi kasuks.
4.3.Välja mõista Vanlisa OÜ-lt viivis perioodi 03.05.2010 kuni 30.07.2010 eest päevarahade tasumisega viivitamise eest 155,85 eurot (ükssada viiskümmend viis eurot 85 senti) Andrei Horevi kasuks.
4.4.Välja mõista Vanlisa OÜ-lt töötasu 6 102,31 eurot (kuus tuhat ükssada kaks eurot 31 senti) Andrei Horevi kasuks.
4.5.Välja mõista Vanlisa OÜ-lt Andrei Horevi kasuks viivis seisuga 04. märts 2013 1 534,31 eurot (üks tuhat viissada kolmkümmend neli eurot 31 senti) ning alates 05. märts 2013 kuni põhinõude eurot tasumiseni viivis tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus
4.6.Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda“ Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Andrei Horev (hageja) esitas hagi Vanlisa OÜ (kostja) vastu, milles taotles mõista Vanlisa OÜ-lt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodide 27.06.–31.07.2009 ja
16.09.–20.11.2009 eest, saamata jäänud puhkusehüvitis perioodide 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–20.11.2009 eest ning saamata jäänud lähetuskulud perioodide 27.06–31.07.2009, 16.09.–20.11.2009, 01.08.–15.09.2009 ja 03.05.–30.07.2010 eest. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt tunnistas töövaidluskomisjon hageja töölepingu alusel töötamist kostja juures ajavahemikul 27.06.–20.11.2009. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja päevaraha 1 469,97 eurot töölähetuse eest perioodil 01.08.–15.09.2009 ja 1 946,11 eurot töölähetuse eest perioodil 03.05.–30.07.2010 ning puhkusehüvitis 80,16 eurot. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping perioodiks 01.08.–15.09.2009. Tegelikult töötas hageja kostja juures ka ajavahemikel 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–20.11.2009, mille kohta pole vormistatud kirjalikku töölepingut. Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 2 kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, siis eeldatakse töölepingu olemasolu. Hageja töötamine kostja juures ajavahemikel 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–20.11.2009 on tõendatud tunnistajate ütlustega. Hageja töötamist kostja juures ei välista asjaolu, et tööleping poolte vahel on sõlmitud üksnes perioodiks 01.08.–15.09.2009 (TLS § 4 lg 2). Hageja ja kostja vahel sõlmitud kirjaliku töölepingu (perioodiks 01.08.2009–15.09.2009) kohaselt oli töötasu 4 350 krooni (miinimumpalk). Töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest ning töövaidluskomisjoni protokollist nähtus, et hageja oli seisukohal, et suulise kokkuleppe kohaselt oli töötasuks 1 000 eurot kuus. Hageja leidis, et töötasu väljamõistmisel perioodide 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–20.11.2009 eest tuleb lähtuda töötasu määrast, mis sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Tööportaalis CV Keskus leiduva töökuulutuse kohaselt pakutakse puusepale-üldehitajale Soomes tööd tunnihinnaga 11–12 eurot tunnis. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu perioodide 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–20.11.2009 eest. Samuti palus hageja kohtul hinnata hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingutes (perioodideks 01.08.2009–15.09.2009 ja 03.05.2010.–30.07.2010) määratud töötasu usaldusväärsust. Käesoleval juhul oli töölepingu kohaselt töötajate töötasuks 4 350 krooni (01.08.–15.09.2009) ja 4 600 krooni (03.05.–30.07.2010) kuus. Tegemist oli ebamõistlikult väikse summaga võrreldes sama töö eest tavapäraselt makstava summaga. Hageja palus kostjalt välja mõista saamata päevarahad perioodi 01.08.–15.09.2009 eest. Päevaraha 46 päeva eest on kokku 23 000 krooni (500 krooni ühe päeva eest), mida pole hagejale välja makstud. Kostja ei ole esitanud lisaks palgalehele täiendavaid tõendeid, mis tõendaksid päevaraha väljamaksmist. Palgaaravestus lehelt perioodiks 01.08.–15.09.2009 nähtus üksnes põhipalga ning puhkusetasu arvestus. Hageja palus kostjalt välja mõista saamata jäänud päevarahad perioodi 03.05.–30.07.2010 eest. Poolte vahel sõlmitud kirjaliku töölepingu punkti 2.2 kohaselt sõlmiti tööleping kostja ja hageja vahel perioodiks 03.05.–30.07.2010. Seega viibis hageja välislähetuses 89 päeva ning välislähetuses oldud päevade eest oli saamata päevaraha 2 844,07 eurot. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hagejale oleks päevaraha nimetatud summas välja makstud. Lisaks ei makstud hagejale päevarahasid perioodide 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.– 20.11.2009 eest. Hageja oli välislähetuses kokku 101 päeva (35+66 päeva). Poolte vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt tuli päevarahade hüvitamisel võtta aluseks päevamäär 500 krooni. Juhul, kui kohus leiab, et nimetatud kokkulepe ei laienenud järgnevatele töötatud perioodidele, tuli päevaraha arvutamisel võtta aluseks Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise korra ning välislähetuse päevaraha alammäära, maksmise tingimuste ja korra määruse § 3, mille kohaselt oli välislähetuse päevaraha alamäär hageja töötamise perioodil 350 krooni päev. TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada puhkusetasu. Puhkusehüvitist arvestas kostja hagejale tööperioodil 01.08.–15.09.2009 kolme puhkusepäeva eest 435 krooni. Lisaks eelnevale
töötas hageja kostja juures ehitajana perioodidel 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–20.11.2009, mille eest oli puhkusetasu arvestamata. Nimetatud perioodide eest oli hagejal saamata 7 päeva puhkust. Kokkuvõtvalt palus hageja kostjalt välja mõista: 1) 532,84 eurot ning alternatiivselt 3 115,64 eurot saamata jäänud töötasu perioodi 01.08.–15.09.2009 eest; 2) 423,85 eurot ja alternatiivselt 2 478,35 eurot saamata jäänud töötasu perioodi 26.06.–31.07.2009 eest; 3) 460,18 eurot ja alternatiivselt 2 690,78 eurot perioodi 16.09.–24.10.2009 eest; 4) 1 469,97 eurot hüvitamata lähetuskulusid perioodi 01.08.–15.09.2009 eest; 5) 2 332,78 eurot (alternatiivselt 1 632,94 eurot) hüvitamata lähetuskulusid perioodide 26.06.–31.07.2009 ja 16.09.–24.10.2009 eest; 6) 2 780,16 eurot (alternatiivselt 1 946,11 eurot) hüvitamata lähetuskulusid perioodi 03.05.–30.07.2010 eest.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei tõendanud hageja, et asus tööle 27.06.2009. Hageja jõudis kohale 27.07.2009 ja asus tööle 03.08.2009. Kostja tõendas hageja töötamist kostja juures perioodil 01.08.–15.09.2009 dokumentaalsete tõenditega, milleks olid peatöövõtja Hesa Rakennus OY juhataja kinnitus, mille kohaselt kostja ja veel kolm töötajad viibisid objektil ajavahemikul 01.08.–15.09.2009. Antud asjaolu välistas töötajate töötamist objektil alates 27.06.2009. Soomes töötamiseks on kostja kohustatud vormistama Sotsiaalkindlustusametis iga töötaja kohta tõendi E101, mille kohaselt hageja kindlustus oli tähtajaline (kuni 15.09.2009). Töötamine Soomes perioodil 16.09.–20.11.2009 ei olnud tõendatud, sest töötaja ei viibinud sel ajal Soomes. Puhkusetasu arvestamisel tuli võtta aluseks, et töötaja töötas kostja juures 01.08.–15.09.2009, mitte 27.06–20.11.2009. Perioodi 01.08.–15.09.2009 eest oli puhkusetasu tasutud. Kostja leidis, et päevaraha nõue ei olnud põhjendatud. Kostja tasus töötajale päevaraha summas 23 000 krooni ning töötasu augusti ja septembri eest kokku 6 960 krooni. Seega kostja tasus hagejale 29 960 krooni. Raha saamist tõendas hageja poolt allkirjastatud avaldus. Avaldusest tulenevalt hageja kinnitas, et sai kostjalt 1 387,90 eurot, millele tuli lisada lepingus määratud ja tasutud palk töötatud aja eest summas 6 960 krooni (444,82 eurot). Dokumentaalselt oli tõendatud, et hageja sai kostjalt kokku 1 832,72 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista lähetuskuludena päevaraha ajaperioodi 03.05.–30.07.2010 eest. Hageja nõue ei olnud põhjendatud. Hageja kinnitas töövaidluskomisjonile, et sai kokku 2 000 eurot. Seega oli tõendatud, et hageja sai kostjalt 2 000 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2012 otsusega rahuldati A. Horevi hagi osaliselt. Maakohus mõistis Vanlisa OÜ-lt välja A. Horevi kasuks päevaraha perioodi 03. mai 2010 kuni 30. juuli 2010 eest summas 1 178,29 eurot ja viivise perioodi 03. mai 2010 kuni 30. juuli 2010 eest päevarahade tasumisega viivitamise eest summas 155,85 eurot. Maakohus jättis poolte menetluskulud 94 % ulatuses A. Horevi kanda ja 6 % ulatuses Vanilisa OÜ kanda. Maakohus leidis, et perioodi 27.06.2009–24.10.2009 ajal on 01.08.2009 kuni 15.09.2009 kohta hageja ja kostja vahel 01.08.2009 sõlmitud tööleping nr 11 (töövaidluskomisjoni töövaidlusasja nr 4.2-2/545-2011 tl 13–14). Kostja esitas vastuväited hageja töötamise aja osas. Peatöövõtja Hesa Rakennus OY juhataja kinnituse kohaselt viibis hageja koos teiste töötajatega objektil 01.08.2009 kuni 15.09.2009. Samuti esitas kostja tõendi E101, mille kohaselt oli töötajal kindlustus kuni 15.09.2009. Hageja ei tõendanud maakohtu hinnangul TsMS § 230 lg 1 mõistes asjaolu, et ta töötas OÜ-s Vanlisa 27.06.2009–24.10.2009. Vastused järelepärimistele ettevõtetelt AS Tallink Group
ja Eckero Line ei kinnitanud tunnistaja ja hageja väiteid transpordi kasutamise kohta. Samuti vääris rõhutamist asjaolu, et töövaidluskomisjonile esitatud avalduses väitis hageja töötamist Soomes koguni kuni 20.11.2009. Ülaltoodust lähtuvalt oli maakohus seisukohal, et hageja ei tõendanud, et lisaks perioodile 01.08.2009 kuni 15.09.2009 töötas ta OÜ-s Vanlisa 2009. aastal ka muul perioodil. Ajavahemiku 01.08.2009 kuni 15.09.2009 eest on hagejale arvestatud töötasu 6 960 krooni (töövaidluskomisjoni töövaidlusasja nr 4.2-2/545-2011 tl 7). Pooltel oli suuline kokkulepe töötasu maksmises 1 000 eurot kuus. Seda kinnitasid nii hageja kui ka tunnistaja. 2009. aastal said töötajad nelja peale 10 000 eurot. Ka kostja kinnitas 10 000 euro väljamaksmist. Sellega võis lugeda tõendatuks, et poolte vahel oli töötasu maksmise osas teistsugune kokkulepe, kui märgitud töölepingus. Hageja kinnitas, et perioodi 01.08.2009 kuni 15.09.2009 eest on tal õigus saada töötasu 44 päeva x (1 000 eurot /30 päeva) = 1 465,20 eurot. Kuna hageja ise kinnitas, et ta sai 2009. aastal töötatud aja eest 2 500 eurot, siis ei olnud hagejal nimetatud perioodi eest kostja vastu töötasu nõuet. Samuti märkis hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (töövaidluskomisjoni töövaidlusasja nr 4.2-2/545-2011 tl 1), et ta on tööandjalt saanud 4 x 4 350 krooni = 17 400 krooni (1 112,06 eurot). Hageja kinnitas nimetatud avalduses, et on kätte saanud töölepingus määratud töötasu. Arvestades pooltevahelise kokkuleppe olemasolu töötasu suuruse osas puudus maakohtul alus arvestada hageja tööportaalis CV Keskus leiduvas töökuulutuses märgitud tunnihinda või Soome Tööstusliidu palgastatistika andmeid. Seega puudus alus hageja alternatiivse töötasu nõude rahuldamiseks perioodide 27.06.2009–30.07.2009, 01.08.2009– 15.09.2009 ja 16.09.2009–24.10.2009 eest. Ülaltoodust lähtuvalt puudus hagejal õigus saada täiendavalt töötasu perioodide 27.06.2009– 30.07.2009, 01.08.2009–15.09.2009 ja 16.09.2009–24.10.2009 eest. TLS § 21 lg 1 kohaselt tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Antud juhul oli töölepingu nr 11 kohaselt töö tegemise kohaks Eesti. Poolte vahel oli kokkulepe päevaraha summas 500 krooni maksmises. TLS 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda välislähetuse päevaraha TLS § 40 lg 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Komandeerimistunnistuse (töövaidluskomisjoni töövaidlusasja nr 4.2-2/545-2011 tl 8) kohaselt oli hageja komandeeringus 01.08.2009 kuni 15.09.2009. Päevarahasid arvestati 46 päeva eest, s.o kokku 23 000 krooni (1 469,97 eurot). Kostja ei tõendanud päevarahade maksmist. Maakohus leidis, et kostja poolt juba tasutud summa kattis osaliselt päevarahade nõuet, mida maakohus põhjendab järgnevalt. Hageja kinnitas, et sai tööandjalt 2009. aastal töötatud aja eest 2 500 eurot ja töölepinguga ettenähtud 6 960 krooni (444,83 eurot), seega kokku 2 944,83 eurot. Kuna maakohus asus eelpool seisukohale, et hageja töötas kostja juures 2009. aastal perioodil 01.08.2009 kuni 15.09.2009, siis oli kostjal 2009. aastal töötamise eest õigus saada 1 465, 2 eurot (1 000 eurot/kuus, 1 kuu 14 päeva). Kuna pooltel oli kokkulepe töötasu maksmises 1 000 eurot kuus ning kostja poolt tasutud 2 944,83 eurot ületas poolte kokkuleppelist töötasu, siis tuli lugeda, et kostja poolt kokkuleppest enammakstud summa pidi katma päevarahasid. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et 2 944,83–1 465,2 = 1 479,63 eurot tuleb arvestada kostja päevarahadeks, mis kattis hageja päevarahade nõude 23 000 krooni (1 469, 97 eurot). Perioodi 03.05.2010 kuni 30.07.2010 kohta oli sõlmitud tööleping nr 15. Töölepingu kohaselt oli töötaja töötasu 4 600 krooni kuus. Tegelikult oli kokkulepe jällegi 1 000 euro tasumise kohta kuus ning hageja kinnitas, et on saanud selle perioodi eest 3 000 eurot. Nagu eelpool märgitud, ei pidanud maakohus põhjendatuks lähtuda Soome töötunnihinnast, sest pooltel oli töötasu suurus kokku lepitud.
TLS 40 lg 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda välislähetuse päevaraha käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras. Kuna pooled ei leppinud 03.05.2010 kuni 30.07.2010 perioodiks kokku päevaraha suuruses, tuli lähtuda seaduses sätestatud ulatusest. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 3 kohaselt on välislähetuse päevaraha alammäär 22,37 eurot päevas. Hageja viibis töölähetuses 87 päeva, seega on hageja päevaraha nõue summas 87 x 22, 37 = 1 946,19 eurot. Maakohus leidis, et kostja poolt juba tasutud summa kattis osaliselt päevarahade nõuet, mida maakohus põhjendas järgnevalt. Hageja kinnitas, et sai tööandjalt 2010. aastal töötatud aja eest 3 000 eurot. Kassa väljaminekuorderitest (töövaidluskomisjoni toimik töövaidlusasjas nr 4.2-2/801-2011 tl 16–21) nähtuvalt sai hageja kätte töölepingujärgse töötasu 3 x 4 005 krooni = 12 015 krooni (767,90 eurot) kätte. Seega sai hageja 2010. aastal töötamise eest kokku 3 767,90 eurot. Kuna pooltel oli kokkulepe töötasu maksmises 1 000 eurot kuus ning kostja poolt tasutud 3 767,90 eurot ületas poolte kokkuleppelist töötasu, siis tuli lugeda, et kostja poolt kokkuleppest enammakstud summa pidi katma päevarahasid. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et 3 767,90 – 3 000 = 767,90 eurot arvestas kostja päevarahadeks, mistõttu oli hageja päevarahade nõue põhjendatud 1 946,19 – 767,90 = 1 178,29 euro osas. Maakohus leidis, et puhkuse kompensatsiooni nõue on põhjendamata, sest kassa väljamineku orderitest nähtuvalt oli hageja saanud nii töötasu kui ka puhkuse kompensatsiooni. Kuna maakohus rahuldas üksnes päevaraha nõude osaliselt, oli põhjendatud välja mõista viivis üksnes päevaraha nõudelt. 03.05.2010 kuni 30.07.2010 perioodi eest oli hagejal õigus saada päevarahasid summas 1 178,29 eurot. Kostja oli olnud viivituses alates 31.07.2010. 1) perioodi 31.07.–31.12.2010 eest on hagejal õigus saada viivist 150 viivitatud päeva eest 8 % aastas 1 178,29 eurost, s.o 94,26 eurot aastas, seega 150 päeva eest 38,74 eurot; 2) perioodi 01.01.– 30.06.2011 eest on hagejal õigus saada viivist 179 viivitatud päeva eest 8, 25 % aastas 1 178,29 eurost, s.o 97,21 eurot aastas, seega 179 päeva eest 48,67 eurot; 3) perioodi 01.07.2011–26.03.2012 eest on hagejal õigus saada viivist 265 viivitatud päeva eest 8 % aastas 1 178,29 eurost, s.o 94,26 eurot aastas, seega 265 päeva eest 68,44 eurot. Kokku oli hagejal õigus saada viivist 03.05.2010 kuni 30.07.2010 perioodi eest päevarahade tasumisega viivitamise eest 155,85 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja A. Horev esitas Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse kostja välja hageja kasuks saamata jäänud töötasu ja lähetuskulud hageja poolt apellatsioonkaebuses määratletud ulatuses ning viivis võlaõigusseaduses sätestatud määras. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) jõudis kohus ekslikule järeldusele töötasu suuruse osas. Kohus ei lähtunud pooltevahelisele töölepingule ja kokkuleppele hinnangut andes TLS § 29 lg-st 2 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. detsembri 1996 direktiivist 96/71/EÜ. Töötasu kokkuleppe olemasolu ei tähenda, et sarnastel ametikohtadel tavaliselt makstav töötasu suurus tuleb jätta tähelepanuta. Välistatud ei ole, et poolte vahel kokkulepitud töötasu on ebamõistlik võrreldes tehtava töö iseloomuga. Pooltevahelise kirjaliku kokkuleppe kohaselt oli töötasu suurus 4 350 krooni ja 4 600 krooni. Kohtul oleks töö iseloomu arvesse võttes pidanud tekkima põhjendatud kahtlus töötasu ebamõistlikkuse osas. Kohus jättis põhjendamatult hindamata apellandi tavapärast palgasuurust tõendavad tõendid, rikkudes sellega TsMS 232 lg 1;
2) rikkus kohus TsMS § 351 lg 1 jättes selgitamata, miks kohus ei kohaldanud
16.detsembri 1996 direktiivi 96/71/EÜ. Direktiiv 96/71/EÜ kuulub kohaldamisele ka olukordades, kus ettevõtja lähetab töötajaid liikmesriigi territooriumile enda nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mille on sõlminud lähetav ettevõtja ja teenusesaaja. Hageja sõlmis töölepingu Vanlisa OÜ-ga, kes lähetas hageja tööle Soome. Vanlisa OÜ oli sõlminud töövõtulepingu Soome äriühinguga. Direktiivi kohaldamata jätmine tõi kaasa ebaõige lahendi; 3) ei ole kahtlust, et apellant oli lähetatud töötaja, kes töötas temaga Eestis töölepingu sõlminud ettevõtte juhtimisel ja kontrollimisel Soomes. Vanlisa OÜ on korduvalt rõhutanud, et Hesa Rakennus OY ja Vanlisa OÜ vahel oli sõlmitud alltöövõtuleping, mistõttu ei olnud tegemist tööjõu vahendamisega välisriiki. Pooled olid lähetuse osas kokku leppinud. 01.08.2009 vormistatud töölepingu nr 12 p-s 1.2 oli töö tegemise kohaks märgitud Soome. Vastustaja väljastas apellandile komandeerimistunnistuse, mille põhjal võis lähetuse lugeda tõendatuks. 2010 töölepingu p 1.2 kohaselt oli töö tegemise koht Eesti, kuid apellant tegi tööd Soomes, mistõttu oli nii TLS § 21 lg 1 kui ka direktiivi 96/71/EÜ tähenduses tegemist lähetusega; 4) laieneb lähetatud töötajale Soome seadusandlus ja lähetav ettevõte peab garanteerima lähetatud töötajale töökohariigi põhitingimused, nt maksimaalne tööaeg, palga miinimummäär jne. Kuivõrd Soomes ei ole üldist miinimumtöötasu, siis määrab üldiselt kollektiivleping töötasu ja muude töötingimuste minimaaltaseme. Apellant esitas Ehitusala Töötajate Ametiühingu ja Soome Tööstusliidu poolt välja antud Soomes ehitusala kehtinud palgamäärad, mille kohaselt oli spetsialisti miinimumtasu 11,65 eurot tunnis ja oskustöölise tasu 12,63 eurot tunnis. Apellant ei ole käesolevas vaidluses nõudnud täiendavat töötasu, vaid tasu, mida sarnase töö tegemisel sarnastel tingimustel tasutakse tavaliselt töökohariigis. Apellandi tööoskused vastavad soome oskustöölise kvalifikatsioonile ja sellisele töötasule. Apellandi kompetentsuse tõendamiseks palub apellant TsMS § 633 alusel võtta apellatsioonimenetluse materjalide juurde A. Horevi tööraamat nr 01517560. Nimetatud tõend jäi maakohtus esitamata kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Apellant taotleb nõude rahuldamist töötasu osas määras, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajatele Soomes maksavad. Kokkuvõtvalt on nõue perioodi 01.08–15.09.2009 eest 3 115,64 eurot, perioodi 26.06.– 31.07.2009 eest 2 478,35 eurot, perioodi 16.09–24.10.2009 eest 2 690,78 eurot ning perioodi 03.05–30.07.2010 eest 5 004 eurot; 5) esitas apellant 04. mail 2012 taotluse kohtuniku taandamiseks. Algselt edastati Tartu Maakohtule taotlus töövaidluskomisjonile esitatud avalduste läbivaatamiseks hagimenetluse korras A. Horevi, S. M. ja N. Z. hagi Vanlisa OÜ vastu töövaidluses. 02. juuni 2012 määrusega eraldas kohus haginõuded. Tartu Maakohtu menetluses olnud tsiviilasja nr 2-11-25907 S. M. hagi Vanlisa OÜ vastu puhul oli kohtunikuks E. Vavrenjuk. Tegemist oli tsiviilasjaga, kus faktilised asjaolud olid samad, kuid hageja oli erinev. Tsiviilasjas nr 2-11-25907 jättis kohtunik hagi olulisel määral rahuldamata. Apellandi arvates oli kohtu otsus ette prognoositav ja tagatud ei olnud õiglane kohtumõistmine. Tartu Maakohtu esimees jättis apellandi taotluse rahuldamata.
23.aprilli 2012 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-11-25907 ja 14. oktoobri 2012 kohtuotsuses käesolevas tsiviilasjas jõudis kohus põhjendavas osas samadele järeldustele ning kohtu põhistus on olnud valdavalt identne. Apellandile ei olnud maakohtus tagatud objektiivne, õiglane ja tõenditel põhinev kohtumõistmine, kuivõrd kohus suhtus käesoleva töövaidluse lahendamisse eelarvamusega; 6) ei tähenda asjaolu, et apellant ei suutnud järelepärimistega AS-le Tallink Group ja Viking Line tõendada Soome sõitmist, et töötamine Soomes perioodil 27.06–24.10.2009 poleks aset leidnud. Järelpärimistest saadud vastused ei kinnitanud apellandi väiteid, kuivõrd asjakohased andmed puudusid. 03. mai 2012 vastuses tõdeti, et Viking Line ei säilita reisijate- ega sõidukite andmeid üle kolme kuu;
7) ei olnud kohtul TsMS § 218 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevat alust keelduda vastu võtmast hageja poolt esitatud täiendavat tõendit. Hageja esitas 14. märtsil 2012 täiendava tõendina N. Z. ja Vanlisa OÜ vahel 01. veebruaril 2012 sõlmitud kompromissi tõendamaks, et apellandi töötamine vastustaja juures perioodidel 27.06.2009 kuni 31.07.2009 ja 16.09.2009 kuni 24.10.2009 oli tõendatud. Kuivõrd maakohus jättis põhjendamatult tõendi asja materjalide juurde võtmata, siis taotleb apellant tõendi asja materjalidele lisamist apellatsioonimenetluses; 8) jättis kohus analüüsimata peatöövõtja Hesa Rakennus OY juhataja kinnituse ning tõendi E101. Kohus jättis täielikult analüüsimata, kuidas tõendavad vastustaja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid seda, et apellant ei töötanud vaidlusalusel perioodil Vanlisa OÜ-s. Vastustaja ei ole dokumentaalselt suutnud tõendada, et apellandi töötamine vastustaja juures perioodidel 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–24.10.2009 oli välistatud. Töötamist vastustaja juures ei välista asjaolu, et nimetatud perioodide kohta ei ole esitatud peatöövõtja kinnitust või tõendit töötaja kindlustuse kohta. Kohus jättis nimetatud asjaolud ekslikult tähelepanuta ning kohtuotsus on selles osas TsMS § 436 lg 1 mõistes põhjendamata; 9) on käesolevas asjas transpordiga seonduvate tõendite esitamise osas pööratud tõendamiskoormis. Kuivõrd töötaja töökohta sõidutamise ja sealt naasmise korraldamine oli tööandja ülesanne, on nimetatud asjaolude tõendamiseks vajalike dokumentide esitamine samuti tööandja kohustus. Vastustaja ei ole esitanud Soome sõitmist või sealt naasmist tõendavaid reisijapileteid. Samuti ei ole vastustaja enda poolt väidetud perioodidel töötamise tõendamiseks nõudnud informatsiooni välja transpordi firmadelt. Piletid Soome sõitmiseks ja naasmiseks ostis apellandile hageja. Jättes tähelepanuta kõrgendatud tõendamiskoormise rikkus kohus TsMS 329 lg 3 ja TsMS 232 lg 1; 10) on asjakohatud kohtu viited apellandi töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele. ITVS § 24 lg 2 kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus. Seega ei ole töövaidluskomisjonile esitatud avalduses toodud väited olulised ega määrava tähtsusega hindamaks hagi rahuldamata jätmist. Erinevused apellandi poolt esitatud kuupäevades võivad olla tingitud sellest, et vaidlusalused sündmused toimusid juba aastal 2009; 11) esitas apellant päevaraha maksmise nõude TLS § 21 lg 1 mõttes. Otsuses puudusid põhjendused, miks kohus ei võtnud arvesse poolte varasemat päevarahade osas sõlmitud kokkulepet. Puudus mõistlik põhjus eeldada, et perioodi 01.08.–15.09.2009 puhul oli lähetuskulude hüvitis väiksem kui töölepingus nr 15 kokku lepiti. Samuti ei tõendanud vastustaja, et päevaraha määr oleks 2009. aasta perioodi puhul väiksem olnud; 12) ei nõustu apellant kohtu järeldusega, et pooltevahelisest kokkuleppest enammakstud osa oli käsitletav lähetuskulude hüvitamisena. Vajalik on selgelt eristada töötasu ja muid tööandja poolt makstavaid hüvesid. Olukorras, kus vastustaja ei ole päevrahade maksmist tõendanud, on põhjendamatu ja vastuoluline kohtu järeldus päevarahade arvutamise osas. Vastustaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et väljamakstud summad olid osaliselt mõeldud lähetuskulude hüvitamiseks. Tõendite puudumisel on põhjendatud asuda seisukohale, et lähetuskulud on vastustaja poolt täies ulatuses tasumata. Kohus jättis põhjendamatult analüüsimata perioodide 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–24.10.2009 kohta esitatud lähetuskulude nõuded.
5.Kostja Vanlisa OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant kogu menetluse kestel pidevalt muutnud oma seisukohti. Vastustaja palub kohtul arvesse võtta, et apellandi poolt esitatud töötamise perioodid on pidevalt muutunud;
2) on mitteametlik töötamine Soomes võimatu. Soomes tuleb Sotsiaalkindlustusametis iga töötaja kohta vormistada tõend E101. Vastustaja poolt apellandi jaoks vormistatud tõendi kohaselt oli kindlustus tähtajaline (kuni 15.09.2009). Pärast nimetatud kuupäeva ei saanud apellant enam Soomes viibida; 3) peab apellant tõendama, et ta töötas perioodidel 27.06.–31.07.2009 ja 16.09.–30.11.2009 (hiljem leidis apellant, et kuni 24.10.2009) kostja juures, sest vastustaja lükkas oma tõenditega apellandi sellekohased väited ümber; 4) apellant ei suutnud ümber lükata järgmisi väiteid: 2009. aasta suvel ehitas apellant maja aadressil Tuule 2 Ülenurme vald; 20. juulil 2009 käis vastustaja koos oma töökaaslastega hagejaga vestlemas seoses võimaliku tööga perioodil 01.08–15.09.2009; 5) ei nõustu vastustaja kohtu seisukohaga, et perioodil 03.05.–30.07.2010 töötas apellant vastustaja juures 2 kuud ja 27 päeva. Tegelik töötamise periood oli 03.05.– 29.07.2010, kusjuures nimetatud perioodil viibis apellant 14.06.–28.06.2010 ja juulis 7 päeva Eestis ja tööülesandeid ei täitnud. Apellant viibis tööl järgmiselt: mai – 21 tööpäeva, juuni – 12 tööpäeva, juuli – 13 tööpäeva (kokku 46 tööpäeva); 6) sai apellant perioodi 01.08. – 15.09.2009 eest kokku 3 333,33 eurot (mitte 2 500), kuivõrd objektil töötas 3 töötajat ning nad said kokku 10 000 eurot. Lisaks tasuti apellandile ka lepingus märgitud palk summas 6 960 krooni; 7) ei ole põhjendatud apellandi nõue lähetuskulude väljamaksmiseks, kuivõrd töölepingu kohaselt oli töötamise kohaks Soome; 8) on apellandi käitumine ebaloogiline, kuivõrd kui apellant ei olnud 2009. aastal rahul töötasu väljamaksmisega, siis miks ta asus 2010. aastal uuesti vastustaja juurde tööle.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2012 otsuse osaliselt osas, milles jäeti rahuldamata hageja töötasu nõue ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab välja Vanlisa OÜ-lt A. Horevi kasuks töötasu 6 102,31 eurot ja viivise seisuga 04. märts 2013 1 534,31 eurot, kokku 7 636,62 eurot ning alates 05. märts 2013 kuni põhinõude eurot tasumiseni viivis tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja päevaraha perioodi 03.05.2010 kuni 30.07.2010 eest summas 1 178,29 eurot ja viivise summas 155,85 eurot, samuti ei ole maakohtu otsust vaidlustatud puhkusetasu väljamõistmata jätmise osas. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas, milles jäeti rahuldamata töötasu nõue ja lähetuskulude nõue osaliselt, ning ringkonnakohus kontrollibki TsMS § 651 lg 1 alusel maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
8.Pooled ei vaidle ringkonnakohtus järgmiste asjaolude üle: - hageja on töötanud kostjaga sõlmitud töölepingute alusel 01. augustist 15. septembrini 2009 ja
03.maist 30. juulini 2010 Soomes ehitustöölisena; - hageja sõitis Soome tööle laevaga ning sõidupiletid ostis ja transpordikulud kandis kostja.
9.Pooltel on eelkõige vaidlus selles, kas hageja töötas kostja korraldusel Soomes ka perioodidel 27.06.2009 - 31.07.2009 ja 16.09.2009 – 20.10.2009. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et iseenesest õige on kostja väide, et hageja on Soomes töötamise perioode menetluse kestel muutnud ja ei ole võimalik aru saada, mis on tinginud töötamise perioodide mõningase muutuse. Hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märkinud muuhulgas Soomes töötamise perioodiks alates 27.06.2009 kuni 24.10.2009 (TVK toimik nr 4.2-2/801-2011 tl 1), töövaidluskomisjon on tunnistanud hageja töötamist kostja juures 27.06.2009 – 20.11.2009. Maakohtule 22.11.2011 esitatud vastuses (I kd tl 50-54) on hageja märkinud vaidlusalusteks perioodideks 27.06.2009 - 31.07.2009 ja 16.09.2009 – 20.11.2009. Maakohtule esitatud seisukohtade täiendustes (I kd tl 79-84) on hageja märkinud vaidlusalusteks perioodideks 26.06.2009 – 31.07.2009 ja 16.09.2009 – 24.10.2009. Maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel võtnud vaidluse lahendamisel aluseks perioodid 27.06.2009 – 30.07.2009 ja 16.09.2009 – 24.10.2009. Kuna segadus vaidlusaluste perioodide täpse kuupäeva osas on tingitud hageja enda käitumisest (perioodide erinev märkimine) ning ühestki asjas olevast tõendist ei nähtu, et hageja oleks asunud Soomes tööle 26. juunil 2009, mitte 27. juuni 2009, siis lähtub ringkonnakohus samadest perioodidest, millistest lähtus maakohus, s.o 27.06.2009 31.07.2009 ja 16.09.2009 – 20.10.2009 ning vaidlusaluseks töötamise perioodiks 2009. aastal on periood 27. juunist - 24. oktoobrini 2009.
10.Poolte vahel oli sõlmitud kirjalik tööleping 01. augustist 2009 kuni 15. septembrini 2009 ning sel perioodil töötamine ei ole vaidluse all. Vaidluse all on see, kas hageja töötas töölepingu alusel kostja juures alates 27. juunist kuni 24. oktoobrini 2009 (sh kirjalik tööleping 01.08.15.09.2009). Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole oma väidet töötamise kohta perioodidel 27. juuni – 31. juuli ja 16. september – 24. oktoober 2009 tõendanud, sest vastused järelepärimistele ettevõtetelt AS Tallink Group ja OÜ-le Viking Line Eesti (maakohus on märkinud Eckero Line) ei kinnitanud tunnistaja ja hageja väiteid transpordi kasutamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud TsMS § 232 lg 1 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks üldse tunnistaja N. Z. ütlusi hinnanud ning samuti on kohus andnud ebaõige hinnangu äriühingute vastustele kohtupoolsetele järelpärimistele. Tunnistaja N. Z. (II kd tl 9-10) ütluste kohaselt töötas ta Soomes koos hagejaga esimest korda 27. juuni - 24. oktoober 2009; tööle kutsus, korraldas elamise ja ostis piletid N. Abramtšuk; augustis 2009 käidi kodus, siis mindi tagasi ja töötati oktoobri lõpuni. Kostja ei ole esitanud kohtule laevapileteid, mis tõendaksid üheselt ja vastuvaidlematult, et kostja viis töötajad, sh hageja, Soome kostja poolt väidetud ajal ja sellega ei ole kostja tõendanud oma väidet, et hageja viibis Soomes vaid kirjaliku töölepingu alusel 01. augustist kuni
15.septembrini 2009. Maakohus on teinud päringud hageja ja tunnistaja reisimise kohta Soome 2009. aastal AS-le Tallink Group (I kd lk 109) ja OÜ-le Viking Line Eesti ( I kd lk 108, 118,
151.OÜ Viking Line Eesti on kohtule vastanud ning teatanud (I kd tl 169), et A. Horev ei ole 2009 septembris ja oktoobris kasutanud Viking Line reisiteenuseid sõiduks Soome. AS Tallink Group teatas (I kd tl 114), et A. Horevi Soome sõitmise kohta perioodil 2009 juuni andmed puuduvad ning sellest lähtuvalt ei ole nimetatud isik antud perioodil reise sooritanud. Maakohus on põhjendamatult vastustest järelepärimistele järeldanud, et need ei kinnita hageja väiteid transpordi kasutamise kohta. Tegelikult maakohtul puudusid äriühingutelt saadud selged vastused päringutele, millele kui tõenditele hinnangut anda. Asjas puuduvad piletid, mis kinnitaksid kostja väiteid hageja ja tunnistaja Soome sõidu aja osas. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tööandja korraldas töötajate transpordi töökohale, peab tööandja suutma tõendada transpordiga seotud asjaolusid, sh selle toimumise aega. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud põhjustel tuleb anda tõenditele, mis on esitatud seoses hageja töötamise perioodiga 2009. aastal,
maakohtust erinev hinnang ja lugeda tuvastatuks, et hageja töötas kostja juures 2009. aastal
27.juunist kuni 24. oktoobrini (v.a puhkus Eestis 28. augustist – 3. septembrini 2009).
11.Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka kostja poolt esitatud tõendid - Hesa Rakennus OY ja Vanlisa OÜ vahel sõlmitud töövõtuleping tähtajaga 22. juuli kuni 22. september 2009 (I kd tl 153-154), Hesa Rakennus OY kinnituse selles, et perioodil 01. august – 15. september 2009 viibisid Espoo linnas majakarbi ehitamisel kolm ehitusmeest ja juhataja Nikolai Abramtšuk (I kd lk 138), võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni vormi E101 (I kd lk 139) ja Hesa Rakennus OY (allkirjastanud Lauri Laanemets) kiri (I kd tl 137) selle kohta, et majakarbi ehitus lõppes 15.09.2009, kuid Nikolai Abramtšukiga jätkus töösuhe kuni 25.10.2009. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid ei lükka ümber hageja väidet töötamise perioodi kohta. Töövõtulepingu järgne töövõtu aeg on pikem, kui kostja väitel hageja Soomes viibimise aeg (tööleping 01.08.2009-15.09.2009, töövõtu aeg 22.07.2009-22.09.2009), seega saab asuda seisukohale, et töövõtuga võidi alustada varem kui 01. augustil 2009 ja see võis lõppeda hiljem kui 15.09.2009. Hesa Rakennus OY kinnitusest ei nähtu, et kinnitus on antud just hageja kohta, kuna ühegi ehitusmehe nime ei ole nimetatud. Ka ei saa kinnituse tekstist teha järeldust, et samad ehitusmehed ei viibinud objektil enne ja pärast kinnituses märgitud kuupäevi. Kinnituse sisu on käesolevas menetluses osaliselt ümber lükatud poolte eneste poolt, sest asjas puudub vaidlus, et kinnituses märgitud perioodil 28. augustist kuni 3. septembrini 2009 viibisid hageja ja teised ehitusmehed Eestis puhkusel. Seega ei ole Hesa Rakennus OY tõend usaldusväärne. Samuti ei kinnita Hesa Rakennus OY (allkirjastanud Lauri Laanemets) kiri seda, et poolte vahel ei olnud töösuhet kuni 24.10.2009, vaid pigem viitab töösuhte jätkumisele, sest Nikolai Abramtšukiga jätkus töösuhe kuni 25.10.2009 ning seega võis ka hageja töösuhe jätkuda kuni 24.10.2009. Vormi E101 taotlemine töötajale teatud perioodiks ei välista võimalust, et töötamine välisriigis toimus faktiliselt ka muul ajal ja ei muuda antud vaidluses kuidagi poolte tõendamiskoormist töötamise perioodi osas. Kuna kostja ei ole tõendanud hageja sõiduaega Soome olukorras, kus tema ise korraldas hageja transpordi töökohta, ega oma väidet, et hageja ei saanud Soome tööle asuda enne augustit 2009, kuna ehitas Tartumaal Ülenurmes teist objekti, siis ei saa ringkonnakohus uskuda kostja enda osavõtul koostatud kirjalikke tõendeid, mis ka ei selgelt ei kajasta andmeid hageja töötamise kohta. Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et vastavalt Soome Vabariigi Tööaja seaduse (605/1996) §-le 37 on tööandja kohustatud pidama töötaja suhtes kirjalikku tööaja arvestust. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 5 kohaselt kohaldub viidatud säte tööaja arvestuse dokumenteerimiskohustuse kohta ka lähetatud töötajate suhtes. Kostja ei ole ringkonnakohtule hageja kohta peetud tööaja arvestust 2009. aasta kohta esitanud.
12.Ringkonnakohus leiab, et lähtudes eeltoodust on tõendatud hageja töötamine Soomes perioodil 27.06.2009 – 24.10.2009 ja 03.05.2010 – 30.07.2010.
13.Maakohus on jätnud rahuldamata hageja taotluse kohaldada hageja töötasule Soomes sarnase töö eest kehtivaid töötunnihindu ja leidnud, et Soome töötunnihindadest ei ole põhjendatud lähtuda, kuna pooltel on kokku lepitud töötasu suurus. Sellega jättis maakohus välja selgitamata kohaldatava õiguse ja välisriigi õiguse kohaldamise küsimuses selge seisukoha võtmata. Kohaldades töölepingule ja hageja töötasu nõudele Eesti õigust, jättis maakohus kohaldamata 1980. aasta Rooma Konventsiooni ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) töölepingule kohalduva õiguse määramisel. Maakohus on jätnud kohaldamata ka direktiivi nr 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Nimetatud rikkumised on kaasa toonud kaasa ebaõige materiaalõigusnormi kohaldamise ja väära otsuse tegemise hageja töötasu nõudes.
14.Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja tegi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, siis kohaldub asjas Soome õigus ning kostjal oli kohustus maksta hagejale töötasu Soome Vabariigis vaidlusalusel ajal kehtinud üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud määras. Arvestades Riigikohtu seisukohtadega tsiviilasja nr 3-2-1-179-12 p-des 12-14 asub ringkonnakohus seisukohale, et praeguses asjas tuleb kohaldatav õigus määrata kindlaks 2009. aastal sõlmitud töölepingu osas 1980. aasta Rooma Konventsiooni alusel. Nimetatud konventsioonis määratleb lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse art 6, mida kohaldatakse Eesti suhtes töölepingutele, mis on sõlmitud pärast 1. oktoobrit 2006 kuni
16.detsembrini 2009 (Riigikohtu 9. detsembri 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 18). Art 6 kohaselt olenemata art 3 (reguleerib lepingupoole valikuvabadust kohaldatava õiguse osas) sätetest ei või töölepingu puhul poolte valitud õigus põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud imperatiivsete sätetega, mis õiguse valiku puudumisel kuuluksid kohaldamisele art 6 lõike 2a kohaselt ning viidatud sätte järgi kohaldatakse töölepingu suhtes artikli 3 kohase valiku puudumisel selle riigi õigust, kus töötaja lepingujärgselt oma põhitööd teeb, isegi kui ta ajutiselt töötab mõnes teises riigis. Art 6 eesmärki arvestades selgitas Euroopa Kohus väljendi „riik, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd" tähendust 15. märtsi 2011 otsuses C-29/10 ((Cour d'appel de Luxembourg eelotsusetaotlus) - Heiko Koelzsch versus Luksemburgi Suurhertsogiriik). Euroopa Kohus leidis selle otsuse p-s 45, et väljendit „riik, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd" tuleb tõlgendada laialt ning kui tööülesandeid täidetakse rohkem kui ühes liikmesriigis, tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb" mõista viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või - tegevuskeskme puudumise korral - täidab peamise osa oma ülesannetest. Kohaldatav õigus 2010 töölepingule tuleb määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Rooma I art 28 järgi kohaldub see määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009. Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui töö tegemise riiki ei ole võimalik kindlaks teha - kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Pooled on nõustunud ringkonnakohtus, et töölepingutele kohaldub Soome õigus, kuna hageja tegi kostjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendatud, et pooled oleks 2009. aastal kirjaliku töölepingu sõlmimisel või 2010. aastal suulise töölepingu sõlmimisel kohaldatavas õiguses sõnaselgelt kokku leppinud. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-179-12 p-s 13 selgitanud, et isegi juhul, kui pooled oleksid töölepingutes valinud kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, ei võiks see siiski põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel vastavalt 1980. a Rooma Konventsiooni art 6 lg 2a või Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi. Järelikult tuleks juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajale suurema kaitse. Pooled ei vaidle selle üle, et töösuhete ajal Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduva kollektiivlepingu järgi oli ehitustöölise töötasu alammäär kõrgem, kui oli sätestatud Eesti Vabariigi õiguses.
15.Hageja väidab apellatsioonimenetluses, et ta on nii 2009. aasta kui ka 2010. aasta töölepingute alusel olnud Soomes lähetatud töötaja direktiivi nr 96/71/EÜ tähenduses.
Maakohus ei ole hageja töötamist Soomes käsitlenud töölähetusena TLS-i tähenduses ja on tuvastanud töötamiskohana Soome. Apellatsiooniastmes vastustaja nõustus maakohtu seisukohaga, apellant aga vaidles sellele vastu. Ringkonnakohus leiab, et apellant on apellatsioonkaebuse täiendustes põhjendatult leidnud, et Eesti õiguses kasutatav mõiste „töölähetuses viibiv töötaja“ ja direktiivis nr 96/71/EÜ kasutatav mõiste „lähetatud töötaja“ ei lange kokku ja vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda Euroopa Liidu õigusest. TLS § 21 lg 1 kohaselt on lähetus töötaja poolt tööülesannete täitmine väljaspool töölepinguga ette nähtud töö tegemise kohta. Soome Vabariiki lähetatud töötajate töötingimusi reguleerib Soome Vabariigi õiguses lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä). See seadus on kehtestatud direktiivi nr 96/71/EÜ alusel töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Nimetatud direktiivi kohaldatakse art 1 lg 1 järgi liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes riikidevahelise teenuste osutamise tõttu lähetavad töötajaid art 1 lg 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile. Art 1 lg 3 järgi kohaldatakse direktiivi mh juhul, kui ettevõtja lähetab töötajaid liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töölepingu (lg 3a). Lähetatud töötaja on direktiivi art 2 lg 1 järgi töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Sama tuleneb Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse §-st 1. Direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 1 kohustab liikmesriike tagama, et art 1 lg-s 3 sätestatud tööandjad, kes lähetavad oma töötajaid liikmesriigi territooriumile, kindlustavad lähetatud töötajatele töötingimused (sh töötasu alammäära), mille on kehtestanud liikmesriik, kus tööd tehakse. Direktiivi art 3 lg-s 1 sätestatud töötingimused peavad sama sätte järgi olema kehtestatud töötamise koha riigi õigusnormidega ja/või üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega. Väljend „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud või vahekohtu otsused“ hõlmab art 3 lg 8 kohaselt kollektiivlepinguid ja vahekohtu otsuseid, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus. Soome Vabariigi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud. Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 2 lg 4 kohaselt makstakse lähetatud töötajale töötasu töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) 2. ptk §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras. Töölepingu seaduse 2. ptk § 7 järgi peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Üldkohalduv kollektiivleping kehtib sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja kas töötajad kuuluvad ametiühingusse.
16.Ringkonnakohus leiab, et hageja oli nii 2009. aastal kui ka 2010. aastal lähetatud töötaja direktiivi 96/71/EÜ art 1 lg 3a ja art 2 lg 1 ning Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse § 1 tähenduses. Kostja lähetas hageja töölepingute alusel ehitustöödele Soome Vabariiki enda nimel ja juhtimisel vastavalt töövõtulepingule, mille ta oli sõlminud Soome Vabariigis tegutseva äriühinguga Hesa Rakennus OY /ettevõtte kood 2135460-9). Seega oli kostjal kohustus maksta hagejale töötasu vähemalt Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud määras.
17.Poolte vahel on vaidlus selles, et isegi kui asjas kohaldub Soome Vabariigi õigus, siis millisesse palgarühma kuulub hageja. Hageja väite kohaselt kuulub ta IV palgarühma. Kostja vastuväite järgi nähtub tööraamatust, et hageja oli ajavahemikul 1999 - 2006 töötu ja enne tööle asumist ei töötanud rohkem kui aasta aega ehituses, seega saaks ta töötada vaid ehitaja abina.
Soome Vabariigis üldkohalduva kollektiivlepingu kohaselt oli 2009. aastal ehitusala töötajate ajapalgad jaotatud kuude palgarühma, sh I rühmas oli algaja palgaga 8,40 eurot/tunnis ja IV rühmas oli spetsialist palgaga 11,65 eurot/tunnis (II kd lk 1-2). Alates 2010. aasta 1. maist (II kd tl 3-5) on I rühmas (uus töötaja) palgaks 9,04 eurot/tunnis ja IV rühmas (oskustööline) 12,63 eurot/tunnis. Hageja on oma väite kinnitamiseks, et ta kuulub oma oskuste poolest IV palgarühma, esitanud ringkonnakohtule tööraamatu, mille kohaselt on talle omistatud 24.01.1990 müürsepa 3. järk, seejärel on ta töötanud aastatel 1990 – 1992 ehitustöölisena ja müürsepana ning 06.07.1994 on asunud hageja tööle IV kategooria müürsepana. Tööleping müürsepana töötamise kohta on lõpetatud 10.02.1995. 14.10.1997. – 15.11.1999 on hageja töötanud AS-s Linnaehitus ning seejärel nähtub , et hageja on uuesti tööle asunud 27.03.2006. Lähtudes tööraamatud märgitust on õige kostja vastuväide, et tõendatud ei ole hageja poolt töötamine alates 15.11.1999 kuni 27.03.2006 ehituse valdkonnas. Kuigi kostja on ise hagejale koostatud ametijuhendis 30. aprillil 2010 (töövaidluskomisjoni toimik nr 4.2.2/801-2011 lk 13) märkinud, et vajalikuks nõudeks ametikoha täitjale on 3-aastane ehitusalane töökogemus ning töötamise eeldusena müürsepa, betoneerija ja muud ehitusoskused, ei saa selle alusel järeldada, et hageja oma ehitusalaste oskuste poolest vastab IV palgarühmale. Ametijuhendis märgitu annab alust asuda ka seisukohale, et hagejat on võimalik oma oskuste poolest paigutada mõnda teise palgarühma, mitte aga IV palgarühma. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja poolt esitatud tööraamatut kui tõendit, mille kohaselt ei ole hageja töötanud pikka aega ehitusvaldkonnas, tuleb asuda seisukohale, et hageja oma ehitusalaste oskuste poolest võis vastata 2009. aastal III palgajärgule (algaja spetsialist) palgaga 10,55 eurot/tund ning 2010. aastal III palgajärgule (uus oskustööline) palgaga 11,36 eurot/tund.
18.Ringkonnakohus on käesoleva otsuse punktides 10 ja 11 tuvastanud, et hageja töötas kostja juures töölepingu alusel 2009. aastal 27. juunist 24. oktoobrini. Nimetatud perioodil on hageja töötanud 84 tööpäeva (27.06.-31.07.2009 – 25 tööpäeva; 01.08.-15.09.2009 – 31 tööpäeva; 16.09.-24.10.2009 - 28 tööpäeva). Maakohus on tuvastanud, et 2009. aastal on hageja saanud kostjalt töötatud aja eest tasuna 2 500 eurot ja lisaks töölepinguga ettenähtud 6 960 krooni ehk 444,83 eurot, kokku 2 944,83 eurot. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja märkinud, et maakohus on ebaõigesti 2009. aastal kostja poolt tasutud 10 000 eurot jaganud nelja vahel, sest objektil töötas 3 töötajat ja seega sai hageja mitte 2 500 eurot vaid 3 333,33 eurot. Ringkonnakohus jätab nimetatud vastustaja väite tähelepanuta, sest vastustaja ei ole apellatsioonkaebust esitanud, kuigi asjaolu, kui palju sai hageja kostjalt töötasu, on otseses sõltuvuses asjas tehtud otsuse resolutsiooniga. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta vastustaja väite maakohtu poolt 2010. aastal töötamise perioodi ebaõige arvestamise kohta. Ka selles osas oleks pidanud vastustaja esitama apellatsioonkaebuse, sest töötamise perioodist oleneb asjas tehtud otsuse resolutsioonis märgitu. Lähtudes eeltoodust pidi hageja 2009. aastal saama töötasu 7 089,60 eurot (84 päeva x 8 tundi = 672 tundi; 672 tundi x 10,55 eurot (tunnitasu määr) = 7 089,60 eurot). Lahutades hageja poolt saadud töötasu 2 944,83 eurot tegelikult tasumisele kuuluvast töötasust 7 089,60 eurot, on hagejal saamata töötasu 2009. aasta eest 4 144,77 eurot.
19.Hageja on töötanud kostja juures töölepingu alusel 03.05.2010 kuni 30.07.2010, kokku 63 tööpäeva. Maakohus on tuvastanud, et 2010. aastal on hageja saanud kostjalt töötatud aja eest tasuna kokku 3 767,90 eurot, sealjuures on maakohus lähtunud hageja kinnitusest, et sai 2010 töötatud aja eest 3 000 eurot ning töövaidluskomisjoni toimikus nr 4.2-2/801-2011 tl 16-21 asuvatest kassa väljamineku orderitest ja palgaarvestusest töölepingujärgse töötasu summas 767,90 eurot saamise kohta. Apellant on küll saamata jäänud töötasu nõudes perioodil
03.05.2010 kuni 30.07.2010 lähtunud sellest, et hageja on saanud kätte 3 000 eurot, kuid ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, miks on maakohtu poolt tuvastatud summa ebaõige. Seetõttu lähtub ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud summast 3 767,90 eurot. Hageja pidi saama töötasu perioodil 03.05.2010 kuni 30.07.2010 töötamise eest 5 725,44 eurot (63 tööpäeva x 8 tundi = 504 tundi; 504 tundi x 11,36 eurot/tund = 5 725,44 eurot). Kuna hageja on kätte saanud töötasu 3 767,90 eurot, siis on saamata jäänud töötasuks 1 957,54 eurot. Kokku on hageja saamata töötasu 2009 ja 2010 summas 6 102,31 eurot ja see tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks.
20.Hageja poolt kostja juurest töötamisest saadav palgatulu kuulub maksustamisele vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale seadusandlusele, st tulumaks arvestataks saadavalt palgatulult. Tulumaksuseaduse sätetest tulenevalt peab Eesti resident maksma tulumaksu Soome Vabariigis, kui ta seal elab ja töötab rohkem kui 6 kuud aasta jooksul. Antud juhul ei ole ringkonnakohus selliseid asjaolusid tuvastanud ja tulumaksu arvestamisel tuleb lähtuda Eesti tulumaksuseadusest. Ringkonnakohus märgib, et tulumaksuseaduse kohaselt peab hageja maksma tulumaksu ka kostjalt nn „mustalt“ (eelnevalt tulumaksu mahaarvestamata) saadud summadelt.
21.Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 kohaselt seadusega sätestatud määras, st alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Nähtuvalt asja materjalidest ei ole hageja ise esitanud töötasu osas konkreetset viivise arvestust. Perioodi eest 01.08.2009 – 15.09.2009 on ta soovinud viivist alates 16.09.2009, perioodi 27.06.2009 – 31.07.2009 viivist alates 01.08.2009, perioodi 16.09.2009 – 24.10.2009 eest viivist alates 25.10.2009 ning perioodi 03.05.2010 – 30.07.2010 viivist alates 31.07.2010. Perioodi eest 01.08.2009 – 15.09.2009 osas on poolte vahel sõlmitud tööleping nr 11. Töölepingu punkti 4.3. järgi muutub töötasu sissenõutavaks töötamisele järgneva kuu 10. päeval. Seega ei muutunud septembri 2009 töötasunõue sissenõutavaks alates 16.09.2009 ning seetõttu on hageja taotlus viivise arvutamise alguskuupäeva osas ebaõige. Samal põhjusel on ka teiste perioodi osas märgitud viivise arvutamise alguskuupäevad ebaõiged, sest perioodi viimase kuu töötasu ei olnud veel muutunud sissenõutavaks. Kuna hageja ei ole esitanud ise täpset arvestust, millisest ajast millised nõuded muutusid sissenõutavaks, siis lähtub ringkonnakohus nõude sissenõutavaks muutumise aja määratlemisel TLS § 84 lg-st 1, mille kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega sissenõutavaks kõik töösuhtest tulenevad nõuded.. Seega muutusid kõik 2009. aasta töölepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks 24. oktoobril 2009 ja kõik 2010. aasta töölepingust tulenevad nõuded 30. juulil 2010. Kostja ei ole hageja viivise nõude õiguslikule alusele ja viivise suurusele vastuväiteid esitanud, samuti ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel korral viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kuni 31. detsember 2010 oli Euroopa Keskpanga intressimäär 1%, millele lisandub 7%, kokku 8% aastas ja 0,022% päevas. 01. jaanuar kuni 30. juuni 2011 oli Euroopa Keskpanga intressimäär 1,25%, millele lisandub 7 %, kokku 8,25% aastas ja 0,023% päevas.
01. juuli 2011 kuni 31.detsember 2012 oli Euroopa Keskpanga intressimäär 1%, millele lisandub 7%, kokku 8% aastas ja 0,0022% päevas. 01. jaanuar 2013 kuni kohtuotsuse tegemise aeg 11. veebruar 2013 on Euroopa Keskpanga intressimäär 0.75%, millele lisandub 7 %, kokku 7,75% aastas ja 0,021% päevas. 2009. aasta töötasult väljamõistetava viivise arvestus on järgmine: 2009. aasta töötasu nõue muutus sissenõutavaks 24. oktoobril 2009, viiviseid tuleb arvutada alates 25. oktoobrist 2009. Saamata jäänud töötasu summa oli 4 144,77 eurot. 25.10.2009 kuni 31.12. 2010 oli 433 päeva. Selle perioodi eest tuleb välja mõista viivist 433 x 0.022% x 4144,77 = 394,83 eurot. 01. jaanuar kuni 30. juuni 2011 oli 181 päeva. Viivis selle perioodi eest tuleb välja mõista 181 x 0,023% x 4144,77 = 172,55 eurot. 01. juuli 2011 kuni 31.detsember 2012 oli 550 päeva. Viivis selle perioodi eest on 550 x 0.022% x 4144,77 = 501,52 eurot. 01. jaanuar 2013 kuni 04. märts 2013 oli 63 päeva. Viivis selle perioodi eest 63 x 0.021% x 4144,77 = 54,84 eurot. Kokku väljamõistmisele kuuluv viivis 2009. a töölepingu alusel sissenõutavaks muutunud töötasult 394,83+172,55+501,52+54,84= 1 123,74 eurot. 2010. aasta töötasult väljamõistetava viivise arvestus on järgmine: 2010. aasta töötasu nõue muutus sissenõutavaks 30. juulil 2010, viivituses alates 31. juuli 2010. Selle aasta eest saamata 1 957,54 eurot. 31.07.2010 kuni 31.12.2010 oli 154 päeva. Viivis selle perioodi eest 154 x 0,022% x 1957,54 = 66,32 eurot. 01. jaanuar kuni 30. juuni 2011 oli 181 päeva. Viivis selle perioodi eest 181 x 0,023% x 1957,54 = 81,49 eurot. 01. juuli 2011 kuni 31.detsember 2012 oli 550 päeva. Viivis selle perioodi eest 550 x 0.022% x 1957,54 = 236,86 eurot. 01. jaanuar 2013 kuni 04. märts 2013 oli 63 päeva. Viivis selle perioodi eest 63 x 0.021% x 1957,54 = 25,90 eurot. Kokku väljamõistmisele kuuluv viivis 2010. aasta töölepingu alusel sissenõutavaks muutunud töötasult 66,32+ 81,49 + 236,86 + 25,90 = 410,57 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga välja mõista viivisena 1 534,31 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni.
22.Põhjendamatu on apellandi nõue lähetusega seotud päevaraha väljamõistmiseks ning selles osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 7 kohaselt lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka, välja arvatud juhul, kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja söögikulude katteks. Sama põhimõte on sätestatud Soome Vabariigi lähetatud töötajate seaduse §-s 3. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et hageja nõuab hüvitise väljamõistmist kulutuste (reisi-, majutus- või söögikulud) katteks. Vajadusele katta nimetatud kulusid nõutava päevaraha arvelt hageja ei tugine. TLS § 40 lähetuskulude nõude alusena käesoleval juhul ei kohaldu. Maakohus on tuvastanud poolte kokkuleppe päevarahade tasumisel. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt tuvastatud päevaraha maksmise kokkulepe oli selle sõlmimise hetkel oma sisult pooltevahelise palgakokkuleppe üks osa, s.o pooled leppisid lisaks kokkulepitud töötasule kokku ka lähetusega Soome seotud toetuse, mis nimetati päevarahaks maksukoormuse optimeerimise eesmärgil. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud, et kostja maksab hagejale päevaraha lisaks Soome Vabariigis kehtivale üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud töötasu minimaalmäärale. Ringkonnakohus tuvastab
nimetatud kokkuleppe sisu uuesti TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel, kuna maakohus on päevaraha kokkuleppe tuvastamisel rikkunud kohtu selgituskohustust ja kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi.
23.Maakohus on hageja kasuks välja mõistnud päevarahana perioodi 03. mai – 30. juuli 2010 eest 1 178,29 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12 asunud seisukohale, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile ei vastaks olukord, kui apellatsioonikohtul oleks igas asjas võimalik maakohtu otsust tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud (Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14). Kooskõlas selle seisukohaga leiab ringkonnakohus, et ringkonnakohtul ei ole õigust muuta ega täiendada maakohtu otsust osas, mille peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud.
24.Apellatsioonkaebuse põhjenduste punktis 2.14 ja 2.15 on apellant selgitanud, et ta esitas kohtuniku vastu taanduse, kuna kahtles kohtu erapooletuses ning leiab, et tema kahtlused osutusid põhjendatuks. Asjaolu, et kohtunik on käesoleva tsiviilasja lahendanud samuti, nagu ta lahendas analoogilise tsiviilasja, ja ei ole muutnud oma seisukohti nõude põhjendatuse ja tõendite hindamise osas, ei näita kohtuniku erapoolikust. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Antud juhul on kohtunik täitnud TsMS § 438 lg-s 1 sätestatut ning see, et kohtunik hindas analoogilisi tõendeid erinevates tsiviilasjades ühte moodi, tuvastas ühesugused asjaolud ning kohaldas ühesuguselt õigusakti, ei näita kohtuniku erapoolikust.
25.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Asja hind maakohtus oli 18 337,79 eurot, hagi rahuldatakse 8 814,91 euro ulatuses (maakohtus rahuldatud osa + ringkonnakohtus rahuldatud osa), seega rahuldatud hagi osa on 48%. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kohtuvaidluse iseloomu (töövaidlus) ning hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, on käesoleval juhul TsMS § 163 lg 1 alusel põhjendatud jätta poolte menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.