Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

GT OÜ-lt AGD EL kasuks viivis põhivõla tasumata osalt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.03.2013 kuni põhivõla tasumiseni.

98 % ulatuses T GT

OÜ kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagiavaldus Hagiavalduse kohaselt üüris kostja ajavahemikul 02.08.2010 kuni 29.12.2010 hagejalt ehitustehnikat (puurmasinat). Kostja pidi tasuma masina kasutamise eest üüri 3250 eurot nädalas. Kui masinat ei kasutata, siis pidi kostja tasuma üüri 2166,66 eurot nädalas. Kostja on aga üüri tasunud osaliselt. Kostja on tasunud üksnes 3250 eurot. Lisaks üürile nõuab hageja kostjalt kahjuhüvitisena 1200 eurot. Kostja soovis hagejalt üürida suuremat puuri, et kaevata sügavamale. Hilisemalt kostja sellest soovist loobus. Kuna hageja oli selle juba hankinud, siis nõuab hageja kostjalt 1200 eurot hüvituseks töö- ja ajakulu eest. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 52 566,56 eurot ja seaduses sätestatud viivise 01.01.2012 seisuga 4699,78 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista seaduses sätestatud viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastus Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja võlgneb hagejale orienteeruvalt 5000 eurot.

Kostja on nõus tasuma üksnes puurmasina tegelikult kasutatud aja eest. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma puurmasina kasutamise eest 65 eurot tunnis. Leping ei näe ette tasumist seisuaja eest. Hageja ei ole esitanud ka arvete aluseks olevaid akte. Kuna masinal ei olnud võimalik puure vahetada, siis ei saanud kostja seda planeeritud mahus kasutada. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud 17.07.2010 üürilepingu puurmasina kasutamiseks. Kohus ei nõustu kostjaga, et ta pidi tasuma üksnes puurmasina tegelikult kasutatud aja eest üüri 65 eurot tunnis. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt on üüri määraks 3250 eurot nädalas. Enne lepingu sõlmimist on pooled pidanud läbirääkimisi lepingu tingimuste üle. 17.04.2010 e-kirjas on hageja teatanud, et masina üür on 3250 eurot nädalas. Ka masina transport on kostja kulul. 06.07.2010 e-kirjas on kostja küsinud hagejalt, kas on võimalik, et kostja maksab ainult nende päevade eest, mil masin töötab. Samal päeval on hageja e-kirjaga vastanud, et seisuaja eest tuleb maksta 2/3 standardajast. 13.07.2010 on kostja e-kirjaga teatanud, et ta nõustub hageja tingimustega. Seega on pooled leppinud kokku, et kostja tasub hagejale üüri 3250 eurot nädalas ning seisuaja eest 2/3 tavahinnast ehk 2166,66 eurot nädalas. Hageja on esitanud kostjale järgnevad arved: • arve nr RD-52271 summas 3250 eurot (perioodi eest 02.08.2010 – 08.08.2010); • arve nr RD-52312 summas 3250 eurot (perioodi eest 09.08.2010 – 15.08.2010); • arve nr RD-52379 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 16.08.2010 – 22.08.2010). Lisaks nõuab hageja samas arves 1200 eurot kahjuhüvitist täiendava puuri eest; • arve nr RD-52476 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 23.08.2010 – 29.08.2010); • arve nr RD-52532 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 30.08.2010 – 05.09.2010); • arve nr RD-52588 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 06.09.2010 – 12.09.2010); • arve nr RD-52648 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 13.09.2010 – 19.09.2010); • arve nr RD-52753 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 20.09.2010 – 26.09.2010); • arve nr RD-52800 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 27.09.2010 – 03.10.2010); • arve nr RD-52860 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 04.10.2010 – 10.10.2010); • arve nr RD-52934 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 11.10.2010 – 17.10.2010); • arve nr RD-53156 summas 3250 eurot (perioodi eest 01.11.2010 – 07.11.2010); • arve nr RD-53204 summas 1300 eurot töötatud aja eest ja summas 1299,99 eurot seisuaja eest (periood 08.11.2010 – 14.11.2010); • arve nr RD-53273 summas 2166,66 eurot (perioodi eest 15.11.2010 – 21.11.2010); • arve nr RD-53348 summas 866,67 eurot seisuaja eest ja summas 1949,99 eurot töötatud aja eest (periood 22.11.2010 – 28.11.2010); • arve nr RD-53424 summas 3250 eurot (perioodi eest 29.11.2010 – 05.12.2010); • arve nr RD-53491 summas 3250 eurot (perioodi eest 06.12.2010 – 12.12.2010); • arve nr RD-53553 summas 1949,99 eurot töötatud aja eest ja summas 866,67 eurot seisuaja eest (periood 13.12.2010 – 19.12.2010); • arve nr RD-53612 summas 3466,65 eurot (seisuaja eest 20.12.2010 – 29.12.2010) ja summas 5000 eurot (transpordi eest Paldiskist). Kostja on tasunud arve nr RD-53156 summas 3250 eurot.

Puurmasina pardaarvuti väljatrükist ilmneb, et nendel nädalatel, mille eest hageja nõuab täissummat, on puurmasinaga tööd tehtud. Poolte vahel sõlmitud lepingust nähtuvalt ei ole täishinnaga arve esitamiseks tähtsust sellel, kui mitu tundi kostja nädalas masinat kasutab. Seega on üüriarved summas 46 366,56 eurot põhjendatud. Hageja on taotlenud transpordi eest 5000 euro väljamõistmist. Kuna poolte vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi transpordikulu kandma kostja, siis on transpordikulu hüvitamise nõue summas 5000 eurot põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt ka kahjuhüvitisena 1200 eurot. Kohus leiab, et selles osas ei ole hageja nõue põhjendatud. Sellise kahju kandmise kohta ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Lisaks ei saa hageja enda töö- ja ajakulu teise puuri hankimisel käsitleda kahjuna võlaõigusseaduse mõttes. Kostja on väitnud, et kuna masinal ei olnud võimalik puure vahetada, siis ei saanud kostja seda planeeritud mahus kasutada. Kohus leiab, et tõendamata on kostja väide, et puure ei saanud vahetada. Poolte vahel puudub küll vaidlus selles, et 2010 juuli lõpus käis hageja töötaja Tallinnas puurmasinat parandamas, kuid sellest ei järeldu, et ajavahemikul 02.08.2010 - 29.12.2010 ei olnud puuride vahetamine võimalik. Aga isegi juhul, kui see nii oli ja kostja ei saanud puurmasinat selle tõttu planeeritud mahus kasutada, ei ole kostja vastuväide põhjendatud. Nimelt ei ole kostja kasutanud asjakohast õiguskaitsevahendit. VÕS § 111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Seega saab lepingupool kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud. Kostja ei ole väitnud, et hagejal oleks tema ees täitmata kohustusi. Seega ei saa kostja ka enda kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 111 lg 1 alusel. Teisi õiguskaitsevahendeid kostja kasutanud ei ole. Kostja on väitnud samuti, et hageja ei ole esitanud arvete aluseks olevaid akte. Kohus leiab, et see vastuväide ei ole põhjendatud. Poolte vahel sõlmitud lepingust ei tulene, et hageja peab esitama kostjale akte. 28.01.2013 vastuses on kostja väitnud, et ta on tasunud hagejale 22 219,67 eurot. Esmalt märgib kohus, et see väide on tõendamata. Teiseks ei oma see väide asja lahendamisel ka tähendust, kuna 05.02.2013 istungil kinnitas kostja, et nendest arvetest, millele hageja käesolevas hagis tugineb, on kostja tasunud 3250 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 51 366,56 eurot. Kuna kostja on viivitanud võla tasumisega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja viivisearvestusest selgub, et hageja hinnangul on arves märgitud summa muutunud sissenõutavaks kuu aja möödumisel arve esitamisest. Kostja ei ole tasu sissenõutavaks muutumise aega vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue 01.01.2012 seisuga summas 4699,78 eurot põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni. Ülaltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kostja esitas 05.02.2013 toimunud istungi protokolli parandamise taotluse. Kohus leiab, et protokolli parandamise taotlus ei ole põhjendatud. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et protokoll vastab TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Protokoll ei ole stenogramm. Protokollis on istungil väljendatut kajastatud piisavas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus protokolli parandamise taotluse rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asja lahendamise tulemust tuleb kõik menetluskulud jätta 2 % ulatuses hageja kanda ja 98 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.