Mõista Daisy Rohtma-lt ja Tõnis Rohtma-lt Danske Bank AS Eesti filiaali kasuks solidaarselt välja 537,75 eurot (viissada kolmkümmend seitse eurot ja seitsekümmend viis senti).
4.Rahuldada Danske Bank AS Eesti filiaali apellatsioonkaebus osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Maakohtus kantud menetluskulud jätta solidaarselt 6,7 % ulatuses Daisy Rohtma ja Tõnis Rohtma kanda ning 93,3 % ulatuses Danske Bank AS Eesti filiaali kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta solidaarselt 17,4 % ulatuses Daisy Rohtma ja Tõnis Rohtma kanda ja 82,6 % ulatuses Danske Bank AS Eesti filiaali kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank AS Eesti filiaal (hageja) esitas kohtusse hagi põhivõlgniku Daisy Rohtma (kostja 1) ja käendaja Tõnis Rohtma (kostja 2) vastu kasutusrendilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 4004,07 eurot ja viivis 4004,07 eurot, s.o kokku 8008,14 eurot, samuti mõista kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud ja määrata menetluskulude rahaline suurus ning samuti mõista menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 ettenähtud suuruses. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid kostja 1 ja hageja 15. septembril 2003 kasutusrendilepingu nr 230915PD, mille järgi kostja 1 võttis liisingusse sõiduauto Alfa Romeo reg nr-ga XXX ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud vastavalt liisinglepingu maksegraafikule. Samuti kohustus kostja 1 tasuma vara kindlustamiseks liiklus- ja kaskokindlustusemakseid. Kostja 1 ei tasunud rendimakseid tähtaegselt, mistõttu esitas hageja 6. augustil 2008 vara tagastamise nõude. Leping lõpetati poolte vahel alates 6. oktoobrist 2008. Kostja 1 ei täitnud lepinguga võetud kohustusi ning hageja esitas 6. novembril 2009 kostjale 1 lepingu lõpetamise seisuga täitmata rahalise kohustuse tasumise nõude. Samal päeval edastas hageja ka kostjale 2 teate, milles teavitas käendajat kapitalirendilepingu mittenõuetekohasest täitmisest ja tegi ettepanekuga täita käendatav kohustus.
Hagiavalduse seisuga on põhiosa võlgnevus 4004,07 eurot. Lepingu põhitingimuste kohaselt on viivise määraks 0,5% päevas. Kostjad on viivituses 562 päeva ja sellest on viivise võlgnevus 11 251,44 eurot. Hageja vähendab viivise nõuet kuni 4004,07 euroni. Võlgnevuse põhisummas sisalduvad: tasumata kuumaksed 482,52 eurot, tasumata kindlustus 106,92 eurot, põhinõue 2862,42 eurot, viivis 6,39 eurot ja muud kulud (eelkõige vara tagasi saamiseks ja realiseerimiseks tehtud kulutused) summas 552,21 eurot. Pärast ekspertiisiakti koostamist korrigeeris hageja võlgnevuse põhisummat ja nimetas põhisummana 3451,01 eurot. Hageja vähendas vastavalt ka viiviseid. Vastuseks kostja väitele, et vara üleandmis- ja vastuvõtmisaktid on võltsitud, kuna erinevad üksteisest, selgitas hageja, et mõlemad aktid on vara üleandmise kohas käsitsi koostatud, neid ei ole kopeeritud. Teisele aktile on hiljem juurde lisatud pildid, kuna pilte oli raske varem saada ja lisada. Hageja praktikas on tavaline, et vara tagastanud klient ei oota ära trükitud ja piltidega akti koostamist.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuse kohaselt on hagi põhjendamatu ning hagiavaldusega luuakse kohtul varalise kasu saamise eesmärgil teadvalt ebaõige ettekujutus asjaoludest. Seega ei ole hagi esitaud eesmärgil, millel riik peaks andma õiguskaitset. Täiendavates seisukohtades märkisid kostjad, et hageja esindaja on 26. septembri 2011 kohtuistungil kinnitanud, et auto üleandmiseks olid kostja poolt võlad tasutud. Seega lõppes leping 15. detsembril 2008 ja muid lepingust tulenevaid kohustusi rentnikul liisingfirma ees ei ole. Hageja 19. septembri 2011 kirjalikes seisukohtades p 3 on kirjas: „Seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega tagastas kindlustusandja hagejale juba tasutud kindlustusmaksed (ennetähtaegne tagastus), arvestades sh kindlustusandaja poolt ettenähtud etteteatamise tähtaega.“ Seega on hageja nõue tasumata kindlustuse osas alusetu ning hageja on alusetult rikastunud, sest kindlustusandja tagastas hagejale kostja poolt tasutud kindlustusmaksed. Hageja on esitanud AS Saksa Auto poolt koostatud sõiduki müüki suunamise akti, mille kohaselt on Alfa Romeo 156, registreerimismärgiga XXX, müüki suunamise alghind
000 kr. AS-i Eesti Konjuktuuriinstituut (EKI) autohindade andmebaasi väljavõtte kohaselt oli mootorsõiduki Alfa Romeo 156 keskmine 2008. aasta IV kvartali turuväärtus 139 600 kr (käibemaksuga). T. Rohtma, kes omab mootorsõidukite müümise, hindamise ja tehnilise hoolduse alal 8-aastast töökogemust, poolt kõnesoleva sõiduki kohta koostatud hindamisakti kohaselt on sõiduki müüki suunamise soovituslik hind 159 000 kr. Riigikohtu poolt lubatav sõiduki turuväärtuse ja müügihinna erinevus on 10%. Kui hageja on jätkuvalt seisukohal, et tal on tekkinud kahju, siis palun kohtul arvestada asjaoluga, et hageja on ise oma väidetava kahju tekkimises süüdi, sest ta ei ole käitunud käesolevas asjas mõistlikult ja heas usus ning on müünud sõiduauto põhjendamatult madala hinnaga. Hageja esindaja on 19. septembri 2011 kirjalikes seisukohtades kostja vastusele väitnud, et vara üleandmisel esinesid varal puudused, millised liisingfirma kõrvaldas oma kuludega. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nr 230915PD nähtub, et varal ei esinenud mingeid puudusi. Seega on AS Saksa Auto arve nr 292600418 olulises osas põhjendamatu, põhjendatud on üksnes müügieelne tehniline ülevaatus summas 470,34 kr ehk 30,06 eurot. Hageja esindaja on esitanud tõendina maksekorraldused nr 2789, nr 568 ja nr 2481. Kostjad paluvad kohtul maksekorraldustega mitte arvestada, sest maksekorraldusel puudub maksja allkiri ja pitser, mis viitab maksekorralduse võltsimisele. Veel on hageja esitanud OÜ Moneklar arve nr 907156, mille sisuks on puksiirteenus Tallinnas Kadaka teelt Mustamäe teele. Selline puksiirteenus on väljamõeldis, kuna vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nr 230915PD nähtub, et vara hoiustajaks on AS Saksa Auto (asukohaga Mustamäe tee 6) ja
AS Saksa Auto arvest nr 292603068 nähtub, et Alfa Romeo 156 realiseerijaks oli samuti AS Saksa Auto, asukohaga Mustamäe tee 6. Seega asus sõiduauto kogu müügiperioodi aadressil Mustamäe tee 6, Tallinn ning reaalselt ei ole OÜ Moneklar poolt mingit puksiirteenust osutatud. Kuna põhinõue 4004,07 ulatuses on alusetu ja põhjendamatu, siis puudub hagejal õigus nõuda viivist samas ulatuses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 15. märtsi 2012 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et kostjad vaidlevad sisuliselt üksnes selle üle, et auto realiseeriti tegelikust hinnast odavamalt ning auto realiseerimisel õige hinnaga oleks kaetud täitmata kohustused. Tsiviilasja materjalide kohaselt esitati vara tagastamise nõue kostjatele
6.oktoobril 2008. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjad vara hageja poolt nõutud tähtpäevaks ei tagastanud ning hageja kasutas detsembris 2008 OÜ Reeborn vara tagastusteenust. Hageja on esitanud kostjatele 6. novembril 2009 nõude 67 294,79 kr (4300,92 euro) tasumiseks, mis koosneb: 1) 110 169, 49 kr (7041,11 eurot) vara soetusmaksumuse tasumata osa; 2) 7 549,87 kr (482,52 eurot) tasumata kuumaksed; 3) 270 kr (17,26 eurot) intress; 4) 100 kr (6,39 eurot) viivis; 5) 8 640,17 kr (552,21 eurot) muud kulud vara realiseerimisel; 6) 1673,01 kr (106,92 eurot) kindlustusgraafikust tulenev nõue. Nimetatud nõudest lahutati vara realiseerimisest laekunud raha 55 833,33 kr (käibemaksuga 67 000 kr) ehk 3568,40 eurot (käibemaksuga 4282,08 eurot). Hageja möönas kohtuistungil, et õige turuhind olnuks 99 000 kr ehk 6327,25 eurot. Riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse kohaselt oli vaidlusaluse sõiduauto turuhinnaks 2009 suvel 83 000 kr. Hageja nõude põhjendatust analüüsides märkis kohus, et: 1) hageja esindaja kinnitas 26. septembri 2011 kohtuistungil, et kostja 1 tasus arved pärast seda kui leping lõpetati. Seega on hageja nõue tasumata kuumaksete osas summas 482,52 eurot alusetu; 2) hageja on loobunud intressi nõudest, kuna märkis 19. septembri 2011 seisukohtades intressi suuruseks 0,00 eurot; 3) kostjad on tunnistanud, et kuumaksed jäeti õigeaegselt tasumata, seega on viivise nõue summas 6,39 eurot kostjate omaksvõtuga tõendamist leidnud; 4) vara realiseerimisega seotud muud kulud on põhjendatud kogusummas 552,11 eurot. Tagastatud vara ettevalmistamine müügiks on iseenesest põhjendatud ja seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka kostjad. Kohtul puudub alus kahelda, et Saksa Auto AS arves nr 292600418 märgitud tööd oli vaja teostada ja tegelikult ka teostati. Arves esitatud summast loobus hageja kütuse kulu hüvitamisest summas 1,92 eurot, seega on sõiduauto müügiks ettevalmistamise kulud põhjendatud summas 65,19 eurot. Kostjad on omaks võtnud, et nad ei toimetanud pärast hageja tagastusnõude kirja kättesaamist autot nõutud tähtpäevaks nõutud kohta. Seega
on kostjate omaksvõtuga tõendamist leidnud ka hageja poolt vara tagastusteenuse kasutamise põhjendatus ning tagastusteenuse kasutamisega seotud kulu hüvitamise nõue summas 230 eurot. Põhistamata on OÜ Moneklar teenuse kasutamise vajadus summas 38,35 eurot. Põhistamata on, miks oli vaja vaidlusalust sõiduautot toimetada juulis 2009 Paldiski mnt-lt Õismäele. Põhistamata on Saksa Auto AS teenustööd. Kui sõiduauto oli Saksa Auto AS poolt müügiks ettevalmistatud ja olemasolevad vead kõrvaldatud jaanuaris 2009, siis edasiste pool aastat hiljem autoga seotud teenustööde hüvitamise nõue summas 61,36 eurot kostjate vastu on põhjendamatu. Vaidlust ei ole selle üle, et sõiduauto realiseeriti Saksa Auto AS poolt, hageja on nimetatud realiseerimistasu Saksa Auto AS-le tasunud ning seega on realiseerimistasu summas 256,92 eurot hüvitamise nõue põhjendatud; 5) kindlustusgraafikust tulenevat nõuet summas 106,92 eurot kostjad ei vaidlustanud. Arvestades riiklikult tunnustatud eksperdi arvamust vaidlusaluse sõiduauto keskmise turuväärtuse kohta, mis oli 83 000 kr ehk 5304,67 eurot, on hageja realiseerinud nimetatud sõiduauto põhjendamatult turuhinnast oluliselt odavamalt. Hinnavahe on 16 000 kr ehk 1022 eurot. Hageja nõuded tulenevalt liisitud vara tagastamisest ja selle realiseerimisega seotud kulude kohta on põhjendatud summas kokku 665,42 eurot (viivis summas 6,39 eurot + vara realiseerimisega seotud kulud 552,11 eurot + kindlustusega seotud kulud summas 106,92 eurot). Seega on tõendamist leidnud kostjate vastuväited, et hageja saanuks tagastatud vara realiseerimise õige turuväärtusega hüvitatud kõik lepingu lõpetamisega tekkinud kulud. Seoses sellega, et hageja põhinõue summas 4004,07 on tõendamata ja jääb rahuldamata, on põhjendamatu ka hageja viivise nõue summas 4004,07 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Danske Bank AS Eesti filiaal esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) nõustub apellant kohtuotsusega osas, millega kohus loeb, et hageja nõue tasumata kuumaksete osas 482,52 eurot on alusetu ja loeb hageja nõuded põhjendatuks viivise 6,39 euro osas, vara realiseerimisega seotud muud kulud 552,11 eurot osas ja kindlustusega seotud kulude 106,92 eurot osas, kokku 665,42 euro osas (p-d 23.1, 23.3, 23.5, 24); 2) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et hageja on loobunud intressi nõudest. Apellant tõi 19. septembri 2011 seisukohtades välja, millised olid tema nõuded hagiavalduse kohaselt, s.o intress 0,00 EUR, ja täpsustas, et tasumata kuumaksed sisaldavad intressi 73,61 eurot. Seega puudub apellandil intressi nõue, kuna apellant luges need tasutuks seoses vastustajate poolsete tasumistega pärast lepingu ülesütlemist. Apellant loobus tasumata kuumaksete nõudest, mis sisaldas ka intressi, alles kohtuistungil; 3) on maakohus kohtuotsuses eksinud ka vastustajate kahjuks. Kohus on jätnud märkimata, kui palju kostja 1 tasus pärast lepingu ülesütlemist, ja luges tasutuks ainult tasumata kuumaksed summas 482,52 eurot. Apellant kinnitas oma 19. septembri 2011 seisukohtades, et kostja tasumised on kokku 9 548,95 kr (610,29 eurot). Kohtuistungil leppisid pooled kokku, et loevad selle tasumata kuumaksete katteks. Pärast ümberarvestust jäi nimetatud laekumistest üle 127,77 eurot, mida maakohus ei ole vastustajate kahjuks otsuses arvesse võtnud;
4) oleks kohus pidanud rahuldama hageja nõude summas 3 083,28 eurot. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta jättis rahuldamata hageja vara soetusmaksumuse tasumata osa nõude VÕS § 367 lg 1 ja 3 alusel. Samuti ei võtnud kohus arvesse, et vara jääkväärtus oli 110 169,49 kr (7 041,11 eurot), millest maha arvestades vara turuväärtuse summas 70 338,98 kr (4 495,47 eurot, käibemaksuta), oleks kohus pidanud rahuldama hageja vara soetusmaksumuse tasumata osa nõude summas 39 830,51 kr (2 545,63 eurot), millele lisanduvad veel kohtu poolt põhjendatuks loetud hageja muud kulud 552,11 eurot, kindlustusgraafikust tulenev nõue 106,92 eurot ja viivis 6,39 eurot. Kokku 3 211,05 eurot, millest lahutada kostja tasumisest üle jäänud 127,77 eurot, kokku 3 083,28 eurot; 5) on apellant esitanud VÕS § 367 lg 1 ja lg 3 alusel nõude, mis jäi peale vara realiseerimist vastustaja poolt tasumata. Maakohus luges otsuse p-s 25 ekslikult, et hageja saanuks tagastatud vara realiseerimise õige turuväärtusega hüvitatud kõik lepingu lõpetamisega tekkinud kulud, kuigi tegelikult asjas esitatud tõendite kohaselt vara turuväärtus ei katnud vara jääkväärtust; 6) on maakohus jätnud vastustajatelt välja mõistmata ka need nõuded, mida maakohus luges põhjendatuks, s.o viivis 6,39 eurot, muud (vara realiseerimisega seotud) kulud 552,11 eurot ja kindlustusega seotud kulud 106,92 eurot.
5.D. ja T. Rohtma vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja taotlesid selle rahuldamata jätmist. Vastustajate vastuväidete kohaselt: 1) on hageja loobunud intressinõudest. Nii hagiavalduses kui ka oma täiendavates seisukohtades on hageja märkinud intressinõudeks 0,00 eurot; 2) on väär apellandi kaebuse p-s 2.4 toodud seisukoht, et maakohus jättis oma otsuses põhjendamata, miks ta jättis rahuldamata hageja vara soetusmaksumuse tasumata osa nõude. Maakohus on otsuse p-s 21 märkinud, et kostja esitas kohtule sõiduki turuväärtust näitava tõendi. Seega on maakohus põhjendanud, miks ta jättis rahuldamata hageja vara soetusmaksumuse (jääkväärtuse) tasumata osa nõude VÕS § 367 lg 1 ja 3 alusel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Danske Bank AS Eesti filiaali hagi Daisy Rohtma ja Tõnis Rohtma vastu tuleb rahuldada osaliselt, s.o summas 537,75 eurot, milline summa kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele. Ringkonnakohus rahuldab Danske Bank AS-i apellatsioonkaebuse osaliselt.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul heidab apellant (hageja) kohtule ette esmajoones seda, et kohus jättis rahuldamata hageja vara soetusmaksumuse tasumata osa nõude VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 alusel ega põhjendanud seda kohtuotsuses. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et hageja nõude selles osas, mille kujunemise alusena esitas hageja liisingueseme nn jääkväärtuse ja tegeliku turuväärtuse vahe (nn vara soetusmaksumuse tasumata osa), ei ole
maakohus oma otsuses eraldi seisukohta võtnud ning kohtuotsus on selles osas põhjendamata. Ringkonnakohtu arvates on rikkumine võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsusega, millega kohus annab apellandi (hageja) nõude põhjendatusele selles osas oma hinnangu. Vaidlust ei ole selles, et pooltevahelise kasutusrendilepingu kohaselt oli liisingueseme jääkväärtuseks 110 169,49 krooni ehk 7041,11 eurot. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust ka selles, et liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel tuli lähtuda eksperdi arvamusest, mille kohaselt sõiduki väärtuseks oli käibemaksuga 83 000 kr (5304,67 eurot) ja käibemaksuta 4495,48 eurot.
8.Hageja (apellant) leidis, et kostjatel tuleb hagejale hüvitada liisingueseme jääkväärtuse ja sõiduki turuväärtuse vahe summas 2545,63 eurot. Hageja niisugune nõue oleks põhjendatud juhul, kui kostjate kohustus tasuda hagejale nimetatud summa tuleneks kas poolte vahel sõlmitud liisingulepingust või vahetult seadusest. Ringkonnakohtu istungil asus hageja esindaja seisukohale, et kostja 1 (liisinguvõtja D. Rohtma) kohustus tasuda hagejale kui liisinguandjale liisingueseme jääkväärtus tulenes pooltevahelisest lepingust – s.o kasutusrendilepingu nr 230915PD esilehel (t I kd lk 11) märgitud tingimusest, mille kohaselt lepiti kokku vara jääkväärtuse suurus rendiperioodi lõpuks (s.o esialgse kokkuleppe kohaselt 82 627,12 EEK, mida hiljem 22.10.2004.a muudatustega suurendati 110 169,49 EEK-ni) ning kasutusrendilepingu üldtingimuste punktist 10.6.
9.Kolleegium leiab, et viidatud alustest ei nähtu liisingulepingu poolte kokkulepet selles, et lepingu lõppemise korral tuleks liisinguvõtjal tasuda liisinguandjale kas kokkuleppeline jääkväärtus tervikuna või nimetatud jääkväärtuse ja liisingueseme tegeliku väärtuse vahe. Ei kehtivas seadusandluses (võlaõigusseaduses) ega pooltevahelises lepingus ei ole täpsustatud, milline õiguslik tähendus on terminil „jääkväärtus“. Ringkonnakohus märgib, et liisinguvaldkonna praktikas on termin „jääkväärtus“ kasutusel mitmes eri tähenduses. Erialakirjanduse kohaselt tähistab „jääkväärtus“ liisingulepingute puhul üldreeglina liisingueseme harilikku ehk turuväärtust liisinguperioodi lõpus [vrd Varul, P. jt (koost.), Võlaõigusseadus II, Tallinn 2007, VÕS § 367 kommentaar 3.4.3 – 3.4.4, lk 332-333]. Teistsuguses tähenduses jääkväärtust tuntakse nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingute puhul, kus jääkväärtus tähistab kokkuleppelist suurust (nn kohustuslik jääkväärtus). Kui nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingutele on omane suunatus liisingueseme omandamisele liisinguvõtja poolt (s.o liisingumaksetega on hõlmatud liisingueseme väärtus tervikuna), siis nn kasutusrendi puhul tasub liisinguvõtja liisinguandjale liisingueseme omandamise kulud liisingumaksete kaudu tagasi üksnes kuni kokkulepitud nn kohustusliku jääkväärtuseni ning ülejäänud osas hüvitatakse liisingueseme omandamise kulud liisinguandjale liisingueseme tagastamise (ning selle jääkväärtuse) kaudu liisingulepingu lõppemisel (VÕS § 367 kommentaar 3.2, lk 330). Seega ei tule nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul liisinguvõtjal tasuda liisinguandjale liisingueseme maksumust (väärtust) tervikuna, vaid liisinguvõtjal tuleb eelkõige tasuda liisingulepingu järgi kokkulepitud liisingumaksed, mis on sisuliselt käsitatavad sõiduki kasutamise eest tasumisele kuuluva üürina. Sellele lisaks jääb liisinguandjale ka liisinguese.
10.Käesoleval juhul on apellant sisuliselt seisukohal, et liisingulepingust tulenevalt oli liisinguvõtjal kohustus tagada, et liisinguperioodi lõppedes vastab liisingueseme turuväärtus
poolte vahel kokkulepitud nn jääkväärtusele ning juhul, kui sõiduki tegelik turuväärtus jäi kokkulepitud nn kohustuslikule jääkväärtusele alla, tuleb liisinguvõtjal liisinguandjale see vahe hüvitada. Kolleegiumi arvates ei tulene pooltevahelisest liisingulepingust liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandjale sõiduki kokkuleppelise jääkväärtuse ja sõiduki tegeliku turuväärtuse vahe. Niisuguse kohustuse võtmisena ei ole käsitatav poolte kokkulepe sõiduki nn jääkväärtuse suuruse kindlaksmääramise kohta.
11.Apellandi (hageja) esindaja tugines nõude alusena ka pooltevahelise lepingu, s.o kasutusrendilepingu üldtingimuste (t I kd lk 12-15) p-le 10.6. Nimetatud lepingupunkti kohaselt on rentnikul õigus taotleda lepingu ennetähtaegset lõpetamist, teatades sellest liisingfirmale vähemalt 30 kalendripäeva ette, tagastades vara liisingfirmale ning tasudes liisingfirmale täiendavalt 2 kuu rendimaksega võrdse summa. Juhul, kui liisingfirmal ei õnnestu lepingu sellise lõpetamise korral realiseerida vara hinnaga, mis vastab liisingfirma poolt vara soetamiseks tehtud kulutustele, mida ei ole hüvitatud makstud rendimaksetega ning mis võrdub rentniku poolt tasumata jäänud rendimaksete ning vara rendiperioodi lõpuks kokkulepitud jääkväärtuse summaga, siis on rentnik kohustatud hüvitama liisingfirmale nimetatud hinna ning tegeliku müügihinna, millest on maha arvatud vara müügiga seotud kulud, vahe vastavalt lepingu p-s 1.5 sätestatud maksetingimustele. Kolleegium leiab, et pooltevahelise lepingu p 10.6 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, kuna tegemist ei ole lepingu selles sättes reguleeritud olukorraga. Lepingu p 10.6 sõnastuse kohaselt reguleeritakse õiguslikke tagajärge juhuks, kui liisinguleping lõpetatakse ennetähtaegselt rentniku, s.o liisinguvõtja algatusel. Lepingusätte teine lause, milles nähakse ette rentniku kohustus hüvitada liisinguandjale kokkuleppelise jääkväärtuse ja vara tegeliku müügihinna vahe, kohaldub pooltevahelise sõnaselge kokkuleppe järgi üksnes olukordades, kus lepingu ennetähtaegse lõpetamise aluseks on rentniku taotlus. Käesoleval juhul ei ole aga kumbki pooltest tuginenud sellele, nagu oleks lepingu lõpetamise aluseks olnud rentniku (liisinguvõtja) taotlus. Selle asemel on hageja (apellant) tuginenud sellele, et leping lõppes liisinguandja (hageja) poolse ülesütlemise tagajärjel.
12.Kuigi kostjad (vastustajad) ei ole liisinguandja poolse ülesütlemise kohta esitanud vastuväiteid ega tuginenud ülesütlemise tühisusele, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt on hageja (liisinguandja) esitanud lepingu ülesütlemise avalduse (pealkirjastatud kui „Vara tagastamise nõue“) 06.10.2008.a, s.o pärast lepingu tähtaja möödumist. 15.09.2003.a sõlmitud kasutusrendilepingu kohaselt oli rendiperioodiks 60 kuud ning vara tagastamise tähtpäevana lepiti kokku 15.09.2008.a. Vaidlust ei ole ka selles, et pärast lepingu esialgsete tingimuste osalist muutmist 22.10.2004.a kokkuleppega oli viimase liisingumakse (rendimakse) tasumise tähtajaks 30.09.2008.a. Ehkki liisinguvõtja jäi võlgnevusse kahe viimase liisingumakse tasumisega, oli kokkulepitud lepinguperiood 06.10.2008.a seisuga siiski juba möödunud ning seetõttu ei ole alust rääkida lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Apellandi (hageja) esindaja möönis ka ringkonnakohtu istungil, et olukorras, kus lepingu tähtaeg on juba möödunud, ei ole lepingu ülesütlemine tegelikult õiguslikult võimalik. Kolleegium leiab, et ka juhul, kui pooltevahelisele õigussuhtele kohaldada VÕS § 367, mis sätestab liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed, ei oleks hagejal (apellandil) alust nõuda kostjatelt liisingueseme nn kohustusliku (kokkuleppelise) jääkväärtuse ja liisingueseme tegeliku turuväärtuse vahet. Riigikohus on oma otsuse nr 3-2-1-29-06 p-s 28 rõhutanud, et liisinguandja ei tohi liisingulepingu ülesütlemise abil rikastuda, s.o sattuda varaliselt paremasse olukorda, kui ta oleks olnud liisingulepingu nõuetekohase täitmise korral
kokkulepitud liisinguperioodi lõpuni. Ringkonnakohus jõudis eelpool järeldusele, et lepingust ei tulenenud liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandjale kokkulepitud jääkväärtuse ja liisingueseme turuväärtuse erinevus. Hageja ei ole menetluses ka väitnud, et lepingu nõuetekohase täitmise korral liisinguvõtjal niisugune kohustus oleks olnud.
13.Riigikohtu senine praktika, kus käsitletakse liisinguvõtja kohustust hüvitada liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 alusel krediteerimiseks tehtud kulutused, sh esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud, puudutavad juhtumeid, kus liisingumaksetega oli hõlmatud liisingueseme väärtus tervikuna (nt otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08 p 14; 3-2-1-29-06 p 24 ja 3-2-1-1-07 p 25). Käesoleva vaidluse poolte vahelise lepinguga aga ei kohustunud liisinguvõtja tasuma liisinguandjale liisingueseme kogu väärtust, vaid lepingu esemeks oli sõiduki kasutamine lepingueseme (60 kuud) vältel ning selle eest graafikujärgsete rendimaksete tasumine. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue liisingueseme jääkväärtuse ja sõiduki turuväärtuse vahe hüvitamiseks summas 2545,63 eurot jätta rahuldamata.
14.Lisaks eelkäsitletule nõudis hageja (apellant) kostjatelt hüvitist summas 537,75 eurot mis koosneb: 1) tasumata kindlustusmaksetest summas 106,92 €, 2) muudest vara realiseerimisega seotud kuludest summas 552,21 € ja viivisest summas 6,39 € ning millest on maha arvatud vastustaja (kostja) poolt juba tasutud 127,77 €. Kolleegium leiab, et nimetatud osas on apellandi nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele pooltevahelise kasutusrendilepingu p-de 4.16 ja 5.7 alusel. Lepingu p 4.16 kohaselt on liisingfirmal juhul, kui rentniku lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise või mittekohase täitmise tõttu tuleb liisingfirmal tema täiendavaid toiminguid, õigus nõuda nende toimingute eest hüvitist vastavalt liisingfirma hinnakirjas toodud määradele. Lepingu p 5.7 kohaselt on liisingfirmal juhul, kui rentnik ei tagasta vara lepingus sätestatud tingimustel, õigus kasutada tema käsutuses olevaid seaduslikke võimalusi vara oma valdusse saamiseks ja tekitatud kahju sissenõudmiseks. Käesolevas asjas ei ole kostjad põhimõtteliselt vaielnud vastu liisinguandja õigusele nõuda lepinguliste kohustuste rikkumise korral liisinguvõtjal tekkinud põhjendatud lisakulutuste hüvitamist. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja ei tagastanud liisingueset lepingus ettenähtud tähtajaks ning detsembris 2008 kasutas hageja OÜ Reeborn vara tagastusteenust. Maakohus analüüsis hageja nõude ülejäänud komponente ja leidis, et põhjendatud on tasumata kindlustusmaksete nõue summas 106,92 eurot, vara realiseerimisega seotud kulud summas 552,12 eurot ja viivis summas 6,39 eurot. Vastustajad ei ole maakohtu seisukohti nende nõuete osas vaidlustanud. Arvestades hageja taotlust vähendada väljamõistetavat summat kostja poolt juba tasutud 127,77 euro võrra, tuleb seega hageja nõue rahuldada summas 537,75 eurot. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hageja nõue lisakulutuste hüvitamiseks ei saa käesoleval juhul olla kaetud liisingueseme võõrandamisest saadud summaga või liisingueseme tegeliku väärtusega. Kostja kui liisinguvõtja rahalised kohustused tulenesid eeskätt pooltevahelise lepingu lisaks olevast rendimaksete tasumise graafikust ja vaidlust ei ole selles, et nimetatud graafiku järgsed maksed on liisinguandjale täies ulatuses tasutud (kostja on tasunud ka esialgse võlgnevuse kahe viimase rendimakse osas). Kolleegium asus eelpool seisukohale, et pooltevaheline leping ei näinud ette kostja (liisinguvõtja) kohustust hüvitada liisinguandjale lepingu lõppemisel liisingueseme kokkuleppelise jääkväärtuse ja selle tegeliku turuväärtuse vahe. Seetõttu ei mõjuta liisingueseme väärtus käesoleval juhul liisinguvõtja kohustuste suurust.
15.Apellant ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata viivisenõude kohustuse täitmisega viivitatud aja eest summas 4004,07 € (s.o põhivõlgnevusega võrdses määras). Apellatsioonimenetluses ei ole taotletud kostjatelt põhivõlgnevuse suurusele vastava viivise väljamõistmist. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 alusel hageja viivisenõuet, mis maakohtu menetluses esitati.
16.TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust. TsMS § 163 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohtu menetluses taotles hageja kostjatelt kokku 8008,14 euro väljamõistmist. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi summas 537,75 eurot, siis tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 6,7 % ulatuses kostjate kanda ja 93,3 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonimenetluses taotles hageja kostjatelt 3083,28 euro väljamõistmist. Seega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta 17,4 % vastustajate (kostjate) kanda ja 82,6 % apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/ allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.